Eestlastest Raudristi 1. klassi kavalerid ...

[uscha]

Kümme aastat tagasi hakkasin SIIA teemasse koguma eestlastest Raudristi kavalere ja neid kogunes 1229 nime aga tegelikult on mul neid kirjas juba üle 2400. Eelmisel aastal tuli läbi Bundesarchiv'i digiteeritud dokumentide uusi nimesid nagu paisu tagant ja koondasin kõik (BA + foorumi omad) kokku Exceli tabelisse, mis ootab veebipõhiseks andmebaasiks saamist. Neid nimesid tilgub endiselt juurde. Ilmselt on foorumiteemasse sattunud ka mehi, kes tegelikult ei olnud EK kavalerid vaid olid saanud Ida-ala rahvaste Vaprusmedali aga hiljem nimetati ka neid Raudristi kavalerideks. Meenub, et üks selliseid oli näiteks 183. Eesti julgestusgrupis teeninud ja 1942. aasta suvel langenud leitnant Eugen Sutt.

Excelis sai kerge vaevaga välja filtreeritud 1. klassi Raudristi mehed ja neid jäi sõelale 226 nime. See teeb siis ümmarguselt ühe EK1 kavaleri kümne EK2 mehe kohta. Suur osa 1. klassi Raudristi kavaleridest on juba mingi aukraadiga, vähemalt kapralid aga üldiselt siiski allohvitserid ja ohvitserid ning nende kohta leiab ilmselt rohkem isikuloolisi andmeid ja fotosid kui tavaliste reameeste kohta. Hakkan neid mehi ükshaaval siia postitama ja ehk õnnestub seeläbi leida uusi andmeid ja fotosid.

Alustan enda vanaonust, kellel möödub täna 102 aastat sünnist. Ise ei ole ma teda kohanud, sest tema surma ja minu sünni vahele jäi 10 aastat.

1. Unterscharführer Bernhard Valter Priske (23.04.1923 - 24.12.1975)

Sündinud Saaremaal, Kaarmas. Astus 1941. aasta sügisel vabatahtlikult 36. Eesti kaitsepataljoni ja tegi üksusega kaasa lahingud Stalingradi välisrindel, sai seal üles näidatud vapruse eest 2. klassi Raudristi. 1943. aasta 16. märtsil on liitunud Waffen-SS'iga ja määratud kui Legion Schütze 1. väljaõppekompaniisse - 1. Schtz.Ausb.Kp. (mot.). Kolm nädalat hiljem, 7. aprillil on ta suunatud edasi kui Legion Grenadier 45. rügemendi 13. kompaniisse. Päevakäsus on kirjas "... zur 13. und 14. Kompanie des Estnisches SS-Freiwilligen Gren.Rgts. versetzt.". 1944. aastal, Sinimägede lahingute ajal teenis alljuhina 20. ED 45. rügemendi 13. kompaniis (jalaväekahurid). Üksus oli lahingute aegu allutatud 11. SS diviisile "Nordland" ja 6. augustil 1944 annetati talle sama diviisi ülema poolt 1. klassi Raudrist.

Ilusat portreeülesvõtet temast näidata ei ole. On pilt, kus ta Stalingradi alt kodumaale jõudes pidulikul üritusel suppi sööb. Säilinud temast minu teada midagi ei ole, kunagi aastakümneid tagasi aga siiski mitu aastakümmet peale sõda olevat alles olnud rahvusvärvides varrukakilp aga mingis segadusehoos oli see ära hävitatud.

[uscha]

2. Unterscharführer Martin Teppan (23.03.1925 - 29.10.1945)

Jõgevamaalt, Kuremaa vallast. Kuulus 660. Eesti idapataljoni koosseisu ja Raudristi 2. klassi sai 30.03.1944, annetatud 20. ED poolt ja kinnitatud Augsbergeri allkirjaga. Kahjuks ei ole arhiivist õnnestunud leida andmeid tema EK1 annetamise kohta, olen selle info saanud Heino Prunsvelt'i Sõjasurmade raamatust. 660. Eesti idapataljon liideti 1944. aasta aprillis 20. ED koosseisu ja sellest sai 46. rügemendi III pataljon, mis 25. juulil Punaarmee Narva jõe forsseerimisel sisuliselt hävitati. Temast on omaette teema tehtud militaar.net foorumisse ja kopeerin sealt paar postitust ka siia.

Postitas kloss » 12 Nov, 2004 12:18

Vanaonu Martin Teppan sündis 1925 aastal Kuremaa vallas Jõgevamaal. Kuna perekond oli suhteliselt vaene, siis oli ta sunnitud koos venna Karliga minema 1930date lõpus Tallinna paremat elamist/tööd otsima. Tallinna elust keegi eriti midagi ei teadnud. Teada on vaid see, et vanem vend Karl sõdis saksa sõjaväe kooseisus 1941 Saaremaa lahingutes ja hukkus. Hetkel on ta ümber maetud Kuressaare Kudjape kalmistule.
Noormast vennast eriti teateidei olnud, oli vaid teada, et ta ei tahtnud vanemale vennale alla jääda ja kippus ka sõjaväkke. Kuna sõja alguses oli ta vaid 16 aastane, siis suure tõenäosusega valetas end vanemaks ning suure tõenäosusega valetas ka oma nime. Seda arvan sellepärast, et teadaolevates nimekirjades tema nime ei leia. Kuna minu vanavanaisa oli teise poja sõttamineku vastu, siis sai kogu sellest loost tabuteema. Teada on vaid seda, et Martin oli saksa sõjaväes Rebase pataljonis, võitles Venemaal, elas üle nii Sinimäed kui ka Emajõe lahingud, sai autasusid(millede üle ta väga uhke oli olnud) ning euroopasse taandumise asemel läks metsavennaks. Metsavennana tegutses Avinurme kandis koos sõjakaaslase kellegi Kasega(võis olla Hugo) ning koos langesid Sadala-Avinurme piirkonnas(aasta teadmata, teada oli koht ja 1990date alguses matsime Martini ümber Palamuse kalmistule).

Postitas tiir » 23 Jaan, 2012 11:44

Martin Teppan,Uno Kask,Mihkel Pärn lasti maha 29.10.1945a.haarangul.Elusalt saadi kätte August Pihkva..Rühma kuhu need mehed kuulusid on NKVD nimetanud "KRANAADIHEITJAD"1945A.suvel juhtis rühma Kaarel Rajasalu Venevere Kaitseliidu rühmaülem.Samast rühmast Vello Kask areteeriti 05.11.45a. 10a.Magadanis,tuli eluga tagasi.Heino Rosin lasti maha11.08.45a.Rajasalu areteeriti 1953a. 25+5a.; Evald Taliste s.1927a. 1949a.surmanuhtlus. Põhjala Ott suri vangis.Lepp Jakob langes haarangul.Mälestusi sellest rühmast palju,ka nimesid.1945a. suvel oldi laagris praegu ida-virumaa ja Jõgevamaa piiril ,mehi umbes 15. Seiklusrikkad operatsoonid Venevere ja Laekvere miilitsa ,jt.bolsevike vastu.Seda päva, kui Martin jt.maha lasti ,meenutab Heino õde Aime.Oli1945a.sügis,tulime koolist ,külavahel tulid vastu vene sõdurid .See mees kes kolonni ees sammus üritas akordioni mängida.Jumal küll see on ju Uno pill,jäin tee äärde seisma õhust tuli puudus .Siis nägin sõdurite keskel "väikest kutti" ,August Pihkvat,ta vaatas mulle otsa ja ütles :ära karda.Tee ääres kartuli põllul lebas surnud inimene.Kodus kuulsime et see oli Uno.Martini ja Mihkli surnukehad olid põllu servas metsa all.Matsime nad meie talu kaskede alla .Sinna kuhu olime koos Uno ja Martiniga paar kuud tagasi matnud mu kalli velle Heino.

[uscha]

3. Unterscharführer Ülo Adamson (30.11.1923 - ???)

EK2 dokumendis on kirjas, et on pärit Virumaalt aga EK1 paberile märgitud sünnikohaks Tallinn. Ei oma tema kohta mingeid andmeid peale sünnidaatumi ja teenistkoha, kusjuures EK2 annetamise ajal on ta teeninud Schijagdkommandos - suuskur-jahtkommando oleks otsetõlge. EK1 ajal on teenistuskohaks märgitud 20. ED 46. rügement ja ilmselt oli see konkreetne jahtkommando mõned kuud varem moodustatud ka siis 46. rügemendi alluvuses.

Omab keegi rohkemat infot selle kahe Raudristi kavaleri kohta?

[otofoto]

[uscha]

Memento andmebaasis on tema kohta kaks sissekannet ja sealse info kohaselt on ta jäänud 1944. aasta septembris Tartu rindel kadunuks.

[uscha]

4. Oberscharführer Rein Männik (14.01.1912 - 25.07.1944)

Sündinud Alutagusel, jäänud kaduma / tõenäoliselt langenud 1944. aasta 25. juulil Riigiküla juures. Teenis 20. ED 46. rügemendi 6. kompaniis ja oli üks väheseid eestlasi, keda autasustati korraga 2. ja 1. klassi Raudristidega.

[uscha]

5. Hauptsturmführer Rudolf Bruus (01.02.1916 - 16.03.2005)

Wikipedia info:

"Rudolf-Alfred Bruus (1. veebruar 1916 Berdjansk, Tauria kubermang, Venemaa – 16. märts 2005 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

Rudolf Bruus õppis Tartu poeglaste gümnaasiumis, astus vabatahtlikuna kaitseväkke ja teenis Eesti kaitseväe 3. Üksikus Jalaväepataljonis. Lõpetas 1938. aastal sõjakooli, ülendati 24. veebruaril 1939 nooremleitnandiks. 1940. aastal pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist liideti 3. Üksik Jalaväepataljon 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpusega, mille koosseisust Teine maailmasõja alglahingute käigus, Porhovi lahingu ajal läks üle Saksa poolele 9. juulil 1941.

Teises maailmasõjas oli ta 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi 43. SS-vabatahtlike rügemendi II pataljoni ülem ja hiljem 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi 46. Relva-SS Grenaderirügemendi II pataljoni ülem. 24. veebruaril 1944 ründasid 46. rügemendi II pataljoni osad SS-Haupsturmführer Rudolf Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapead. Lahing kestis üle kümne tunni ja sillapea likvideeriti. Sillapea purustamise eest autasustati pataljoniülemat, SS-Haupsturmführer Rudolf Bruusi I klassi Raudristiga. Rudolf Bruus sai 4. märtsil 1944 Vepskülas kuulipildujavalangust jalgadesse haavata.

Teise maailmasõja järel ta arreteeriti ja mõisteti nõukogude tribunali otsusega 11. augustist 1945 süüdi §58-1a alusel. Ta saadeti Intalagi vangilaagrisse Komi ANSVs. Vabanes 1954. aastal. Seejärel oli kuni 1955. aastani asumisel.

Kolonelleitnant Rudolf Bruus suri 16. märtsil 2005 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

II klassi Raudrist (10.01.1944)
I klassi Raudrist (27.02.1944)".

Wikipedia artiklis oli teda küll nimetatud lausa rügemendiülemaks aga parandasin selle pataljoniülemaks. Ma ei tea, kus kohast artiklikoostajal on õnnestunud leida EK2 annetamise daatum - arhiivist ma sellist dokumenti veel leidnud ei ole.

[uscha]

Järgmine EK1 kavaler on tihedalt seotud kahe eelnevalt postitatuga - ühele otseselt alluv ja teisele otsene ülemus.

6. Obersturmführer Martin Hunt (23.04.1915 - 25.07.1944)

Martin Hunt oli 20. ED 46. rügemendi 6. kompanii ülem ja tema kompanii kuulus II pataljoni, mille ülemaks oli H.Stuf. Rudolf Bruus. Ta langes koos O.Scha. Rein Männikuga 25. juulil Riigiküla juures. Mõlemad oma Raudristid teenis ta välja 1944. kevadtalvel Narva jõe ääres peetud lahingutes - 2. klassi 27. veebruaril ja 1. klassi kolm nädalat hiljem, 20. märtsil.

Wikipedia info:

Martin Hunt (23. aprill 1915 Soosaare vald, Kolga-Jaani kihelkond, Viljandimaa – 25. juuli 1944 Riigiküla) oli Eesti (nooremleitnant, 1939), Nõukogude Liidu (nooremleitnant) ja Saksamaa (Obersturmführer) sõjaväelane.

1944. aasta märtsis Narva lahingutes rünnakul Vepsküla juures juhtis Hunt esialgu oma 46. rügemendi 6. kompaniid ja tungis sellega umbes pool kilomeetrit edasi. Hiljem sulasid kompaniid kokku väheste meesteni ning paljud juhid langesid välja; Hunt liitis ohvitserideta jäänud mehed oma kompaniiga ning jätkas rünnakut, oma isikliku eeskuju ja juhtimisvõimega mehi ikka jälle kaasa kiskudes. Väheste meestega jõudis ta juba 4. märtsil Narva jõe kaldale vahetult Vepsküla ees. 60-tunnise rünnaku kestel ei kõhelnud Hunt sillapea vallutamisel kordagi rünnakut isiklikult edasi viimast, kuigi oldi vaenlase tugeva tule all.

[uscha]

Järgmised Raudristi 1. klassi kavalerid postitan koos, sest ma arvan, et nad on vennad või kui seda mitte siis kindlasti lähedalt sugulased.

7. Untersturmführer Erich Piik (26.04.1922 - ???)
8. Untersturmführer Olev Piik (02.06.1907 - 17.09.1944)

Mõlemad mehed on pärit Narva-Jõesuust ja teenisid 20. ED 46. rügemendi II pataljonis. Erichi autasustamiste kohta on mul ka arhiividokumendid, kus on kirjas, et ta kuulus 6. kompaniisse ja sai oma 2. klassi 6. augustil ja 1. klassi 15. augustil. Mõlemad autasud kinnitatud 20. ED ülema Augsbergeri poolt. Olevi kohta Raudristide annetamiste dokumendid puuduvad ja olen info saanud Heino Prunsvelt'i Sõjasurmade raamatust. Kuna mõlemad olid ohvitserid siis võiks loota, et nende kohta õnnestub ka täpsustavaid andmeid ja ehk isegi fotod leida. Puudu on ka Erichi surmadaatum.

[otofoto]

[uscha]

Rohkem 20. ED 46. rügemendi II pataljoni 6. kompanii Raudristi 1. klassi kavalere kui nüüd need siia postitatud Männik, Hunt ja Piik teada ei olegi ja selleks ajaks kui Piik oma autasu rinda sai olid kaks varasemat autasustatut juba lahingus langenud. 46. rügemendi II pataljonis, ilma täpset kompaniid teadmata olid veel EK1 kavalerid Olev Piik, kes sai siia postitatud ja ...

9. Rottenführer Georg Kurig (12.04.1921 - 04.10.1984)

Millises 46. rügemendi II pataljoni kompaniis Kurig teenis? Puuduvad ka surmadaatum ja tore oleks leida ka pilt temast. Raudristi 2. klassi annetamise aeg on teadmata aga 1. klassi sai 15.08.1944.

[uscha]

10. Untersturmführer Harry Niidre (25.05.1923 - 31.01.1950)

Raudristi 2. klassi teenis välja 36. Kaitsepataljoni ridades Stalingradi rindel võideldes, EK1 annetamise ajal oli 20. ED 45. rügemendi 4. kompaniis (allutatud 11. SS diviisile "Nordland") ja autasustati Grenaderimäe tagasivallutamise eest. Tema Raudristi 1. klassi tunnistus on üks väheseid eestlastele annetatud EK1 dokumente, mis tänaseks päevaks teadaolevalt säilinud on.

Wikipedia info:

"Harri Niidre (25. mai 1923 Iisaku – 31. jaanuar 1950 Oonurme) oli Eesti Leegioni ohvitser ja metsavend, kes hukkus metsas tehtud haarangu tagajärjel.

Harri Niidre võitles Eesti SS-vabatahtlike brigaadi 1. rügemendi 1. pataljoni 4. kompanii 1. rühma ülemana.

Pärast sõjategevust Eestis 1944. aastal jäi metsavennaks. Kui NKVD tegi Oonurme küla lähedal metsas haarangu, lasi Niidre ennast ise maha, et mitte sattuda Nõukogude julgeolekumeeste kätte.".

[skulmars]

Harry Niidre
https://www.muis.ee/museaalview/434978 siin on sama foto veidi tuunitud kujul. Tõesti muud pilti polnud ?

[uscha]

11. Unterscharführer Richard Säägi (31.03.1925 - 23.05.2013)

Oli üks vähestest eestlastest, keda autasustati korraga Raudristi 2. ja 1. klassiga. Kui ma ei eksi siis tema sõjamälestuste raamatus on avaldatud ka temale annetatud Raudristide tunnistused. Kui kellelgi on raamat käepärast siis võiks nendest dokumentidest ka siia mahapildistuse postitada. Mul hetkel ei meenu, et ma oleks temast sõja ajal tehtud ülesvõtet näinud aga ehk kellelgi on ja saab siia teemasse lisada?

Kopeerin siia ühe lõigu ajakirjas "Kultuur ja Elu" ilmunud artiklist:

Richard Säägi sündis 31. märtsil 1925 Virumaal Tamsalus Nõmmkülas. Kuueaastaselt kaotas ta isa ning elas seejärel koos kahe vennaga Tartus tädi juures. Õppis 4. algkoolis ja seejärel kommertskoolis. Nõukogude okupatsioonivõimu kehtestamisega Eestis 1940. aastal tuli majanduslikel põhjustel õpingud katkestada, sest uus võim natsionaliseeris isalt päritud vara. Teine löök tuli 1941. aasta Suvesõja päevil, kui hävituspataljonlased-kommunistid põletasid maha isatalu, täites enne põgenemist Eestist Jossif Stalini käsku põletatud maa taktika rakendamiseks. 16-aastase noorukina nägi Säägi 14. juunil 1941 Tartus massilist vägivaldset küüditamist Venemaale. Hiljem oli ta tunnistajaks Tartu vanglas 8. ja 9. juulil 1941 toime pandud massimõrvale, mille ohvriks langes 192 (194) tsiviilisikut kohalike elanike seast. Inimeste mälestuste järgi on teada, et üks tema koolivendadest, samuti 16-aastane nooruk, avastanud mõrvatute seast isa surnukeha, läks otse vangla õuelt vabatahtlikuna rindele. Raevus olevat ta lubanud edaspidi tappa kommuniste nii palju, kui tal jaksu on. Säägi astus vabatahtlikult Omakaitsesse, kus ta määrati jaoülemaks, sest oli juba koolis läbi teinud riigikaitse kursused. Samal ajal töötas ta Postimehe trükikojas.
Märtsis 1943. aastal astus Säägi vabatahtlikuna sõjaväkke ja suunati Bad Tölzi sõjakooli allohvitseride kursustele. Kursused lõpetas ta edukalt, demonstreerides lõppmanöövritel Debica õppelaagris kõrge komisjoni ees head tulejuhtimist kahe raskekuulipildujaga. Komisjoni koosseisu kuulus hilisem diviisi ülem Franz Augsberger, kellele jäi tulejuht sedavõrd meelde, et tundis tema ära kohe esimesel taaskohtumisel rindel Auvere lahingu eel. Tookord läksid rühmaülem leitnant Harry Niidre ja tema lahutamatu abiline allohvitser Richard Säägi diviisi ülemale ette kandma rindelõigu ülevõtmisest.
Pärast allohvitseride kursuse lõpetamist Bad Tölzis suunati eesti kursandid edasi õppima ohvitseride kursusele. Kuid peagi haigestus Säägi kollatõppe ning oli sunnitud ravi tõttu edasised õpingud katkestama. Paranemise järel saadeti ta veebruari lõpul 1944 Narva rindele 45. rügemendi 4. kompaniisse. Kui allohvitser Kalju Ruubel sai haavata, siis Säägi määrati tema järel 1. rühma ülema kohusetäitjaks. 17. ja 18. märtsil 1944 tulid kohe rasked tõrjelahingud Narva jõe joonel Siivertsis. Neil päevil tegi Punaarmee järjekordse rünnaku üle Narva jõe jää eestlaste 45. ja 46. rügemendi positsioonidele. Neis lahinguis oli 45. rügemendis pataljoni ülemaks major Ain Mere. Rünnakute peasuund tabas 46. rügemendi positsioone. Lahingus sai Säägi kuulipildurina demonstreerida õppustel omandatud oskusi vaenlase massi tagasilöömiseks efektiivse tulega küljelt piki Narva jõge. Edukas lahingutegevus tõmbas aga enda peale vaenlase marulise tule, kuid kiivrit läbinud mürsukillust jäi ta imekombel terveks. Auguga kiivrit kandis Säägi kuni augustikuu Kambja lahinguteni. Kogu järgneva sõjategevuse aja jooksul teab Säägi nimetada vähemalt viit juhtumit, kui sõjaõnn hoidis teda kindla surma eest. Märtsikuu lahingute järel tuli Narva jõe rindele suhteline vaikus.
Kevadel 1944 tulid rindele täiendusena äsja Bad Tölzi sõjakooli lõpetanud ohvitserid. 45. rügemendi, nüüd juba Maitla juhitavasse 1. pataljoni saabusid Säägi kursusekaaslased Harry Niidre Iisakust ja Eerik Heine Tartust. Niidrest sai 4. kompanii 1. rühma ülem ja Heinest Maitla käsundusohvitser. Siit alates olid leitnant Niidre ja allohvitser Säägi oma rühmas lahutamatud relvavennad kõikides järgnevates lahingutes. Nad läksid oma rühma meeste eesotsas vasturünnakule nii Auvere lahingus kui ka kuulsas Grenaderimäe lahingus 29. juulil 1944 ning jõudsid esimestena mäe tippu. Mälestusteraamatus kirjeldab autor lahingut nii: „Kaks virukat vallutasid Grenaderimäe!” Tegelikult oli esimesena kohal rühmaülem leitnant Niidre ja Säägi oli veidi tagapool, sest tal tuli tormijooksul mäele korraks peatuda, et teha kahjutuks kaevikusse peitunud punaväe ohvitser. Ta ei söandanud surnut teesklevat vaenlast selja taha jätta. Grenaderimäe vallutamise järel andis Niidre käsu Säägile minna alla pataljoni ülemale Maitlale ettekannet tegema ning positsioonide kindlustamiseks taganevate venelaste pihta kahurituld tellima.

[uscha]

Peale U.Stuf. Niidre ja U.Scha. Säägi oli 20. ED 45. rügemendi 4. kompaniis veel kolmaski EK1 kavaler ...

12. Unterscharführer Eduard Järv (01.09.1919 - 18.11.2003)

Kõik kolm meest said muideks oma Raudristi 1. klassid ühel ja samal päeval, 1944. aasta 6. augustil. Kui Niidre ja Säägi kohta on omajagu materjali siis Eduard Järv on veel täitsa tundmatu nimi. EK2 sai ta Neveli lahingute eest 1944. aasta 6. jaanuaril. Teadmata on tema surmadaatum ja hea oleks kui leiaks ka portreefoto.