peale aktiivse võitluse lõppu end veel lihtsalt varjanud mehed enam mingit võitlust ei pidanud.
Kas olude muutumisel oleksid need mehed uuesti relva haaranud? Mina ütleks: jah. See, et nad igapäevaselt kedagi kollitamas ei käinud (mida nad muuseas niikuiniii ei teinud - ükskõik millisel ajahetkel!!!) ei näita veel võitluse ja vastupanu lõppu. Nad olid, kui soovite "uinuvas olekus". Olemas ja valmis, kuid ei soovinud end ka nagu lambaid laagrisse saata. Muuseas distsiplineeris nende olemasolu ka kohalikke seltsimehi. Nagu te mõistate ei ole metsavendlus samalihtne kui regulaararmee või tavaline sõda aga seda seepärast, et see ei olnudki konventsionaalne sõda vaid ebakonventsionaalne. Hilisemad enda pildistamised - või nagu ma isegi joonistasin väiksena sini-must-valgega rakette, see oli meelsus mitte sõdimine. Me ei olnud ju võitlemist alustanudki. Saksa sõjaväes võidelnud aga olid oma sõdimised lõpetanud - kes vangilaagriga, kes kuidagi nõelasilmast läbi mahtudes ja tavaliseks inimeseks muutudes (kasvõi teise nimega ja teises Eesti otsas), metsavennad jäid samasse eluvormi (no ei tulnud paremat sõna praegu
) edasi, kuid nõukogude võimu vastaseid tegevusi viisid vähem läbi, kui seni. Metsavennnasõjas ei ole kaevikuid, ei ole füüsilist rindejoont nendega, ei ole tanke ja ei ole konkreetseid tõrjelahinguid ja enamvähem pidevat kontakti vaenlasega, ei ole armeegruppe ja väejuhatust. Metsavennasõda on igalpool ja igalajal. Isegi siis kui näiliselt tundub, et kõik on läbi või, et midagi ei toimu. See metsavend oli võitluse lõpetanud kes:
a) tapeti lahingus/haarangul
b) arreteeriti
c) ennast ise üles andis ja n.ö. metsast välja tuli
d) suri metsas või varjumisel haigus(t)e või muu tagajärjel
Üldiselt on ikka vist vastupidiselt väidetele ainest küll, et üks ülevaatlik, seletav-arutlev ja ilmsesti ka kaalult suur metsavendluse teemaline raamat kirjutada.
Veel.
