Kolm nädalat tagasi käisin Sinimägedes. Mõtlesin, et vaatan mis eelmise aastaga võrreldes muutunud on.
Plaan paigas - laupäeva hommik varajane start. Kell 8.oo olin kohal. Parkisin auto Vaivara kalmistu juurde, igaks juhuks venelaste poolele, siis nagu oma, ehk ei lööda klaase sisse. Seadsin sammud Tornimäe poole. Mäe jalamile oli pargitud Audi mille juures peesitasid kaks kohalikku. Ei teinud neist välja ja sammusin mööda matkarada üles mäkke. Need kaks "kohalikku" vahtisid ikka pikalt järgi. Samal ajal mõtlesin mida kurat neil siin hommikul nii vara teha on. Vaevalt, et tulid punamonumendile lillesid tooma.
Olles jõudnud üles mäkke, lasti autost kaks korda signaali, ei tea kas mingi märguanne omadele. Kolasin veidi ringi. Mõnes kohas olid värsked kaevamisjäljed. Ühe sellise augu kõrval oli päris normaalne katelokk, kaks kuuliauku sees, jätsin selle maha, ei viitsinud kaasas tassida.
Läksin edasi Põrguhaua mäele. Kahes kohas on tehtud lageraie, see jättis hea mulje. Ka siin oli kaevamisega tublisti vaeva nähtud.Tuju läks heaks, kui ühe sügava augu kõrval sõjasaagi asemel roostes ämbri lebamas leidsin - kena tüng meestele.
Kuid nüüd hakkas kripeldama see mahajäänud katelok. Seadsin sammud tagasi, mis ta ikka seal roostetab, parem võtan kaasa.
Liginesin mäele veits teise nurga alt, aga Audi mehed nägid mind. Kui võssa jõudsin lasti jälle kaks signaali. Olin suht kindel, et kaevurid olid kuskil eespool. Kahjuks katelokki enam üles ei leidnud.
Mäel enam jännata ei viitsinud vaid läksin edasi Pimestikku.
Seal on ikka tõsine kaevandus käsil olnud vörreldes eelmise aastaga.
Järsku kuulsin hääli lähenevat. Eemalt sisenesid metsa kaks meest, üks neist palja ülakehaga ja õllekõhuga, teine, noorem, t-särgis.
Mind nad ei märganud, tõmbusin puude varju peitu.
Väga imelikult käitusid, jooksid ühe augu juurest teise juurde nagu otsiks midagi. Korraks peatusid kauemaks ja rääkisid omavahel, üks näitas teisele midagi. Jälitasin neid mõni hetk, tundus nagu oleksid nad eelmine õhtu midagi tõesti ära kaotanud ja nüüd paaniliset otsivad seda.
Tekkis kerge viha nende marodööride vastu. Tahtsin neile veidi selgitustööd teha. Kiskusin vaikselt ühe puurondi maa seest välja. Plaan oli lähemale hiilida ja siis mõlemale üle kaalika sellega anda, et meelde jääks - SIIN EI KAEVA BLJÄÄD!
Plaan paigas - alustasin operatsiooniga "Kaalikas".
Kasutasin oma "oskuseid" maastikul luuramisel ja vaenlasele lähenemisel. Arvestades välja tuule suuna ja varese lendamise trajektoori, jõudsin neist u. 10m kaugusele.
Siis jõudis ka mõistus järele. Kuidas ma pärast politseile seletan , et marodöörid olid. Ei olnud neil metalliotsijat ega labidat kaasas. Pärast tuleb välja, et mingid lääne-saksa turistid tulid kauni Ida-Virumaa loodusega tutvuma, aga said keset metsa patriootlikult meelestatud eestlase käest peksa - ei kõla vist hästi.
Taandusin oma positsioonide juurde ja sõitsin koju.
Nädal peale reisi avastasin enda pealt puugi.
Paar päeva hiljem läks tervis halvaks ja poolest tööpäevast sattusin haiglasse. Eile sain alles välja. Ikka veel vastik olla ning endiselt haiguslehel.
Loo moraal on...
