nii paar aastat tagasi sain ühe vanamehe käest eesti SS erkennungsmarke - vana ise aga seletas, et tema näeb seda esimest korda ja pole tema oma jne. - küll aga liputas oma za otvagu medaliga, mille ta oli kuramaa lahingute ajal välja teeninud ... sai siis vanakesega pikalt räägitud ikka kui lõpuks tuli lause "no ma ise ka natuke aega saksa sõjaväes teeninud" - rääkis, kuidas mobiliseeriti 1944. ja oli klooga väljaõppelaagris - kokku sai olla saksa sõjaväes küll ainult 2 nädalat aga selle aja sees sai väga hea varustuse ja isegi soldbuch'i ning eelpool mainitud erkennungsmarke ... septembri lõpus hakati saksa sõjaväes teeninud eesti mehi laevadega saksamaale saatma ja klooga väljaõppekeskus (ei tea, kas nüüd kõik mehed?) pidi suunduma paldiskisse, et laevadele minna ... kui siis selle loo kangelane SS grenader Kuusik oma 7 kaaslasega sellel retkel läks ühte hoovi, et kaevult vett võtta tuli majast välja amputeeritud jalgadega vanamees, kes küsis poistelt, et mis nad sinna saksamaale pagevad - ronigu parem lakka peitu ... läkski koos oma 7 kaaslasega lakka ja olid seal 2 päeva - kui sakslased olid läinud ja tiblad polnud veel jõudnud tulid nad pööningult alla ja hakkasid kodudesse minema (oma relvad, riietuse ja varustuse jätsid sinna majapidamisse maha - said sealt tsiviilriided) ... hr. Kuusik jõudis õnnelikult koju aga ma ei mäleta nüüd, kas 1 või 2 tema kaaslast jõuti vahepeal juba punaste poolt ära tappa ... kui venelased olid juba sees siis läks ja pani endine SS grenader Kuusik ennast kirja punaarmee mobilisatsioonipunktis (et sõda "õigel" poolel lõpetada ja mitte karistada saada hiljem nagu ta väitis) ... nüüd huvitav osa - kui ta nüüd punaarmees kuramaal rindele saadeti siis tal rippus ikka kaelas kloogalt välja jagatud zetoon kirjaga "SS-Gren.Ausb.u.Ers.Batl.33" ja seljakotis oli tema SS soldbuch - kahjuks läks seljakott koos soldbuch'iga kuramaal kaotsi aga zetoon on siiani alles (nüüd juba mul kodus klaasi taga)
ma ise arvan, et vanamehe oli igasugune zuroffi (või kuidas selle koera nimi oligi) möla nii ära hirmutanud, et ta ei julgenud alguses tunnistada, et oli saksa sõjaväes olnud
... viimane aeg selliste meestega veel rääkida!teine huvitav (ja samas kurb) lugu on, kuidas ma sain SS untersturmführer'i kraenurga - see oli mu enda sugulase oma ja sain selle u. 3 aastat tagasi ... helistati ja pakuti igast kola ja siis "ZZ" märki - tuli välja, et see "ZZ" on tegelikult SS kraenurk - kohale minnes selgus, et selle SS kraenurga oli ta kuskile ära suutnud uinutada aga alles oli 3 tärniga vasaku poole kraenurk ja kahurväe leitnandi pagunid - hiljem leidsin veel sama ohvitseri jalutuskepi ja vangilaagripäeviku ... kurb on see lugu sellepärast, et need embleemid olid maha harutatud vormilt, mis põletati koristuse käigus ära paar aastat varem kui mina sinna jõudsin
... ohvitseri nimi oli Heino Võsa ja ta suri alles 90'ndatel - hoidis terve veneaja kapis oma SS untersturmführer'i vormi - aastaid peale surma otsustati suuremat sorti koristus teha ja pandi asjad põlema (mõnele inimesele lihtsalt ei ole mõistust antud - mis teha) ... õnneks võeti vähemalt mõned embleemid maha enne põletust!eks ma postitan millalgi mõne eseme ajaloo - vahepeal võiks keegi teine oma loo panna
