Seoses ühes teemas olnud rattavärviga meenus...
Mootorrattalt Triumph, mille vanatädimees peale lahingut ära tõi eemaldas ta sõjaväe nummerimärgid ja maalis ise vene omad.
Ratas oli ise selline. Roolis istub Juhan, kõrval vanatädi ja pakiraamil tatikaeas onu.
Asi selles, et tolla aja nr.märgi tähed olid olnud CP või oli teistpidi PC(venekeeli).
Aga Juhan maalis need valesti. Ja kord sõitsid nad vanatädiga,kes siis veel noor, Mustveest tagasi kui teepeal oli ees kari sõdureid kastiautoga ja veidi siinpool paar üksikut punaarmeelast "teetõkkeks". Tuli välja et naaberkülast kusagilt oli varastatud ühelt jorsilt mootorratas mida nüüd kangesti otsiti. See omanik(endine) askeldas seal suurema sõdurite pande juures. Juhan pidas aga ratta esimeste sõdurite juures kinni ja küsiti pabereid. Mõlemad mõtlesid, et nüüd asi kaross-vahelejäämine.
Juhan teeskles, et otsib pabereid, jah mis pabereid sai saksa sõjaväe trofeerattal olla, ja kurtis siis, et need olla kojujäänud. Samal ajal 1 või 2 sõdurit tiirlesid ümber ratta ja uurisid seda.
Too varguseohver aga tundis Juhanit, ja märgates teda eemalt hüüdis sõduritele, et toda meest ta tunneb ja see ei ole see mootorratas, võib minna.
Sõdurid lasid neil edasi sõita ja ise ka ei märganud valesti kirjutatud nr. märke. Haa haa. Juhan ütles, et õnn, et ta seal kambas kinni ei pidanud, seal ehk keegi ikke oleks matsu ära jaganud.
Aga Avinurme lahingust suts veel.
Vanatädi, Ella ja ta mees Juhan elasid siis Punasoos (mööda Tudu-Mustvee raudteed ca 10 km Tudu poole). Olid päev otsa kodus kui lahing ommiku hakkas, ja nii pärast lõunat tuli nende õue u. 10 meheline relvis eestlaste grupp. Istusid puudevarju laua taha võtsid kaardid välja ja hakkasid edasi arutama kuhu poole liikuda no lobiseti niisama ka u. pool tundi. Juhan tõi enda eestiaegse topograafilise kaardi mis oli nende saksa sõjaväe omast palju täpsem. Seda küsiti endale kuid Juhan ei andnud. Vahepeal üle lennanud vene lennukid tegid mehed valvsaks. Räägitud hakati edasi liikuma ja üks sõdur andis vanatädile naistesalli öeldes, et tema enam elusalt nii-kui nii koju ei jõua ja, et Ella meenutavat talle tema kallimat, et võtku tema see... ja nii nad läksid.
Ja kui Juhan koos sõbraga, õhtupoole seal metsaääres seda mahajäänud träni käinud vaatamas hüpanud metsast välja üks saksa ohvitser koos adjutandiga ja ka tulnud kaart käes nõu küsima. Sõber oli neile seal midagi seletanud ja siis astus see "duo" ka tudupoole teele.
Ja kahuritest veel.
Rääkisin kunagi ühe Avinurmes elanud politsei pati mehega, kes tuli rindelt koju ja oli läinud päev pärast lahingut üle välja kuhu jäid need sakslaste/eestlaste suurtükid. Ühte oli nöörist tõmmanud ja käis jurakas ära. Ta ise pani siis sündmuskohalt plehku. Aga hiljem kuulis, et ühed mehed olid lepikus puskarit pruulinud kui kuulsid et midagi vuhiseb üle peade ja siis eemal põllul oli mürsk lõhkenud. Mees ise hoidis selle koha pealt tükk aega suu kinni.
Teist "kahurit" märkas ta kusagil Tudulinna pool teeristis kraavis või nii. Tegu oli mingisuguse väikese PAK-iga. Sellega proovis ta sihilikult "pauku" teha kuna oli tankitõrje väljaõpet saanud ja moon lebas kõrval, aga sellest ei tulnud midagi kuna lööknõel oli eemaldatud.
on aga mulle küll kui sellist ette kujutan
Muidu jääks vanavara röövjõukudest ainult must maa ja palja persega talumehed järele !
.