ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Julgestusgrupi 182 adjutandi leitnant Hermann Harri Puusepa artikkel Volhovi koti lahingutest koguteose "EESTI RIIK & RAHVAS II MAAILMASÕJAS" VII osas.
foorum.rindeleht.ee
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Paar kaarti ka - Narva ja sündmuste tulipunktiks oleva Kretšno vahemaa umbes täpselt 200 kilomeetrit.
foorum.rindeleht.ee
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Suures näljas hakkasid ümberpiiratud vlassovlased üksteist sööma.
Volhovi koti lahingutest osa võtnud Elmar Kaasiku ülesvõtted postitati kunagi militaar.net foorumisse.
Volhovi koti lahingutest osa võtnud Elmar Kaasiku ülesvõtted postitati kunagi militaar.net foorumisse.
foorum.rindeleht.ee
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Pilt ka ikka juurde sellest eespool mainitud sildist
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Ma ei mäleta, kas see Reserve Polizei Battalion 102 album on siin juba olnud (kiire otsing ei näidanud).
Seal on ka pilte Volhovist.
https://www.boards.ie/b/thread/2056158686
Seal on ka pilte Volhovist.
https://www.boards.ie/b/thread/2056158686
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Veel üks Volhovi galerii. Üleval on nooled navigeerimiseks.
http://www.peter-engelhardt.com/wolchow ... lchow1.php
Surnukehade üleskaevamised Volhovis.
http://www.ar15.com/forums/t_1_5/100266 ... 1980s.html
http://www.peter-engelhardt.com/wolchow ... lchow1.php
Surnukehade üleskaevamised Volhovis.
http://www.ar15.com/forums/t_1_5/100266 ... 1980s.html
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Teemat alustanud artiklist välja nopitud kohad legendaarse leitnant Eugen Sutt'i kohta ...
... ning temale Volhovi lahingute eest postuumselt annetatud Ida-ala rahvaste vaprusmedali tunnistus.
... ning temale Volhovi lahingute eest postuumselt annetatud Ida-ala rahvaste vaprusmedali tunnistus.
foorum.rindeleht.ee
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Üks pilt veel kuskilt netisügavustest kunagi nopitud, mille kohta oli kirjutatud et eestlasest tõlk Volhovis ?
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Nii on arvatud tõesti ning toda episoodi fotografeeriti üsna usinalt (RR/RR kavaler peaks olema Hauptmann Weyel 506. jalaväerügemendist) ... Lisan vee ühe ülesvõtte, millel kiivristatud isand olevat samuti eestlane ...tonu kirjutas:Üks pilt veel kuskilt netisügavustest kunagi nopitud, mille kohta oli kirjutatud et eestlasest tõlk Volhovis ?]
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Nii on arvatud tõesti ning toda episoodi fotografeeriti üsna usinalt (RR/RR kavaler peaks olema Hauptmann Weyel 506. jalaväerügemendist) ...Kriuks kirjutas:tonu kirjutas:Üks pilt veel kuskilt netisügavustest kunagi nopitud, mille kohta oli kirjutatud et eestlasest tõlk Volhovis ?]
Peab vist paika jah
http://www.das-ritterkreuz.de/index_sea ... wert1=6998
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
291. Infanteriedivision'i teekonnast läbi Eesti Volhovisse on netis kaks varianti
fotoalbumeid, üks on saksa ja vene allkirjadega.
Allkirjadega variandil on seal just Hauptmann Weyel.
Ka eestlasi on mitmes allkirjas mainitud. Kui õnnestuks nad tuvastada...
Galerii viimasel lehel on aga üks foto, mis haakub ka inimsöömisega.
Otsige sellelt lingilt üles pilt, kus allkiri algab sõnadega einmaliges Dokument!
http://humus.livejournal.com/1669029.html
fotoalbumeid, üks on saksa ja vene allkirjadega.
Allkirjadega variandil on seal just Hauptmann Weyel.
Ka eestlasi on mitmes allkirjas mainitud. Kui õnnestuks nad tuvastada...
Galerii viimasel lehel on aga üks foto, mis haakub ka inimsöömisega.
Otsige sellelt lingilt üles pilt, kus allkiri algab sõnadega einmaliges Dokument!
http://humus.livejournal.com/1669029.html
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Raamatu "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas" Eesti Julgestusgrupp 183 käsitlevast peatükist:
1942. aasta 25. jaanuari paiku teostas venelane suurema läbimurde Novgorodi ja Tsudovo vahel. Vene rünnakarmee kindral Vlassovi juhtimisel tungis ootamatult, äärmiselt suurte jõududega Mjasnoi Bori sillapeast välja ja jõudis kiiresti Sennoja Kerest-Zalesje-Glubotška-Ostrov-Mjobnoi Bor üldjoonele. Venelastel aga ei õnnestunud sissemurde tiibu laiendada ega ka läbi lõigata Tsudova-Tosno raudteed. Venelaste eesmärgiks oli kergendust tuua Leningradis ümberpiiratud vägedele ja ära lõigata ida pool Leningradi-Tsudova raudteed võitlevad Saksa üksused. Selle läbimurde tõkestamiseks paisati ka kolm Eesti julgestuspataljonide suuskurkompaniid lahingusse, ülesandega peatada vaenlase edasitung. Need suuskurkompaniid olid: 7. kompanii kapten Mikumäe juhtimisel 182. pataljonist, 9. kompanii kapten Laasi juhtimisel 183. pataljonist ja 15. kompanii ülem-leitnant Rebase juhtimisel 184. pataljonist. Eesti kompaniid allutati Saksa diviisile, mille ülemaks oli kindral-leitnant von Basse, asukohaga Lustovka külas. Kindral-leitnant von Basse suhtus eestlastesse väga hästi. Kuna tol ajal eestlastele mingeid vaprusmärke ei lubatud anda, lasti ta trükkida diplomid, millega tunnistati selle omanik 2. klassi Raudristi vääriliseks. Esialgse käsu kohaselt tungis 9. kompanii Jeglino-Radofinnikovo ja 15. kompanii Glubotska-Verovja suundades, kuna 7. kompanii tuli Jeglinosse vähe hiljem.
...
Juuni algul hakati likvideerima "Volhovi kotti". Flaami diviis sulges rünnakuga kotisuu - sellega oli ümber piiratud Vlassovi rünnakarmee, tugevusega 100 000 - 120 000 meest. Juba varem oli selle armee varustamine olnud väga raske, nüüd muutus see võimalikuks ainult lennukitega. Algas kohutav nälg.
Volhovi koti likvideerimisele suunati ka Eesti üksusi, teiste hulgas 183. Julgestuspataljoni 9. ja 16. armee alluvusest tagasi toodud 11. kompanii. Meid paigutati oma asukohtades rongile ning jõudsime 14. juuniks Ljubanisse, kuhu autotranspordiga jõudis kohale ka pataljoni staap. 15. juuni hommikul paigutati pataljon staap ning 9. ja 11. kompanii veoautodele ning viidi kiires korras äsja venelastelt vallutatud Finjev-Lugi (umbes 30 km lõuna pool Jeglinot, Leningrad-Novgorodi raudtee ääres), kus pataljon end lahinguvalmis seadis.
17. juuni varahommikul alustas pataljon Finjev-Lugist 10 km pikkust rännakut ida poole, kus asus rünnaku lähtealus. Rünnaku eesmärk, puhastada 6 metsakvartalit venelastest ning välja jõuda hiljemalt 20. juuni varahommikuks Keresti jõe joonele ida pool Krestnot. Selle käsuga oli pataljon seatud raske ülesande ette, kuna 6 kvartali džunglisarnase soostunud metsa läbikammimine ning vaenlastest puhastamine nõudis suurt füüsilist pingutust. Kohati põlvini soos sumades ning vaenlase tugevale vastupanule vaatamata, täitis pataljon oma ülesande ning jõudis 20. juuni varahommikul Keresti jõe joonele minimaalsete kaotustega (1 langenu ja 2 haavatut).
Keresti jõe joonele jõudes avas vaenlane Krestno külast tiheda kuulipildujatule pataljonile. Selle hädaohu kõrvaldamiseks asus ülem-leitnant Pruuli oma rühmaga Krestnot vallutama. Kasutades kinnist maastikku külale lähenemiseks, vallutas rühm ootamatu rünnakuga küla, võttes sealjuures 30 vangi, omapoolsed kaotused - 2 haavatut. Krestno küla vallutamisega oli rinne jõudnud üldiselt Keresti jõe joonele , kus asuti kaitsele.
21. juuni hommikul asus pataljon koos terve rindega lennuväe toetusel uuesti rünnakule ümberpiiratud vaenlase lõplikuks hävitamiseks. Vaatamata raskele maastikule ja vaenlase sitkele vastupanule, õnnestus pataljonil vaenlase kaitsest läbi murda ning õhtuks välja jõuda 4 km lõuna pool asuva, vaenlase poolt väljaehitatud palktee äärde. Vaenlane olles nüüd kokku surutud mõneruutkilomeetrisele maa-alale, avaldas meeleheitlikku vastupanu. Väljasaadetud 25-meheline luure leitnant Suti juhtimisel jõudis välja Vlassovi armee peakorterini ning asus seda ründama, kuid sellest piirati 23-meheline grupp mitmekordselt tugevama vaenlase poolt ümber ning langes võideldes viimase meheni.
Vaenlane tegi veel mitmeid meeleheitlikke rünnakuid meie pataljoni lõigus enda lootusetust olukorrast päästmiseks, kuid kõik need rünnakud varisesid kokku kaitsjate tõkketules.
24. juuni varahommikul algas 9. kompanii viimane lahing, mis sai tuntuks "Politrukkide lahingu" nime all. Meie naabrite, sakslaste juurest kostis mõni püstolkuulipilduja valang ja kohe meie vahiposti hoiatushüüd. Hommikusest videvikust ja soo udust tormasid välja hallid tontlikud kujud. Nad olid meist vaid 20-30 meetrit, kui meie relvad alustasid oma surmalaulu. Esimene vaenlase laine varises kokku, kuid juba tuli järgmine, mis samuti jäi liikumatuks massiks meie ette. 9. kompanii oma kahe kokkukuivanud rühmaga võitles oma raskeimat võitlust, võideldes meeleheitlikult oma elu eest. Laskemoon oli lõppemas kui kõlas 3. rühmaülema veltveebel Leetsi käsk: "Poisid! Granaadid ja püssipärad!" Viimased granaadid lendasid vaenlase ridadesse ja siis nagu üks mees, tõusime ja tormasime püssipäradega vaenlase kallale. Sellele ei suutnud vaenlane enam vastu panna, loomalik hirm silmis tõstsid ellujäänud käed üles. Vaenlane kaotas langenutena üle kahesaja ja vangidena ligi sada meest. Nagu selgus, olid meie ründajad Vlassovi armee politrukid, komissarid ja teised staabiohvitserid. Meie kaotused olid 8 langenut ja mõned haavatud.
Samal päeval jõudsime sinna, kus langes leitnat Sutt oma meestega. Avanes kohutav pilt. Vaenlane oli näidanud oma tõelist moraali, oma tõelist kommunistliku palet ja hingeelu. Mitmel langenul, kaasa arvatud leitnant Sutt, olid silmad välja torgatud ning käe- ja jalaluud katki murtud. Kas olid nad langenud raskelt haavatutena vaenlase kätte? Kas olid nende piinajad ja teotajad meid hommikul rünnanud politrukkide hulgas? Kas see polnud sama jätkamine, mida kommunistid sooritasid Eestis ja mujal rahulike inimeste kallal!
Matsime oma lahinguvennad ja sõbrad ühishauda. Kompaniiülem pidas liigutava matusekõne ja siis noored, paljudes lahingutes karastatud võitlejad, palged märjad pisaraist, tõstsid püssid taeva poole ja kõlas ühispauk nende sangarite viimseks austuseks.
25. juuni hommikul andis vaenlane alla. 9. kompanii oli kandnud raskeid kaotusi. Volhovi kott oli likvideeritud, kuid Mjasnoi Bori sillapea jäi ka seekord likvideerimata ja püsis kuni põhjarinde kokkuvarisemiseni.
1942. aasta 25. jaanuari paiku teostas venelane suurema läbimurde Novgorodi ja Tsudovo vahel. Vene rünnakarmee kindral Vlassovi juhtimisel tungis ootamatult, äärmiselt suurte jõududega Mjasnoi Bori sillapeast välja ja jõudis kiiresti Sennoja Kerest-Zalesje-Glubotška-Ostrov-Mjobnoi Bor üldjoonele. Venelastel aga ei õnnestunud sissemurde tiibu laiendada ega ka läbi lõigata Tsudova-Tosno raudteed. Venelaste eesmärgiks oli kergendust tuua Leningradis ümberpiiratud vägedele ja ära lõigata ida pool Leningradi-Tsudova raudteed võitlevad Saksa üksused. Selle läbimurde tõkestamiseks paisati ka kolm Eesti julgestuspataljonide suuskurkompaniid lahingusse, ülesandega peatada vaenlase edasitung. Need suuskurkompaniid olid: 7. kompanii kapten Mikumäe juhtimisel 182. pataljonist, 9. kompanii kapten Laasi juhtimisel 183. pataljonist ja 15. kompanii ülem-leitnant Rebase juhtimisel 184. pataljonist. Eesti kompaniid allutati Saksa diviisile, mille ülemaks oli kindral-leitnant von Basse, asukohaga Lustovka külas. Kindral-leitnant von Basse suhtus eestlastesse väga hästi. Kuna tol ajal eestlastele mingeid vaprusmärke ei lubatud anda, lasti ta trükkida diplomid, millega tunnistati selle omanik 2. klassi Raudristi vääriliseks. Esialgse käsu kohaselt tungis 9. kompanii Jeglino-Radofinnikovo ja 15. kompanii Glubotska-Verovja suundades, kuna 7. kompanii tuli Jeglinosse vähe hiljem.
...
Juuni algul hakati likvideerima "Volhovi kotti". Flaami diviis sulges rünnakuga kotisuu - sellega oli ümber piiratud Vlassovi rünnakarmee, tugevusega 100 000 - 120 000 meest. Juba varem oli selle armee varustamine olnud väga raske, nüüd muutus see võimalikuks ainult lennukitega. Algas kohutav nälg.
Volhovi koti likvideerimisele suunati ka Eesti üksusi, teiste hulgas 183. Julgestuspataljoni 9. ja 16. armee alluvusest tagasi toodud 11. kompanii. Meid paigutati oma asukohtades rongile ning jõudsime 14. juuniks Ljubanisse, kuhu autotranspordiga jõudis kohale ka pataljoni staap. 15. juuni hommikul paigutati pataljon staap ning 9. ja 11. kompanii veoautodele ning viidi kiires korras äsja venelastelt vallutatud Finjev-Lugi (umbes 30 km lõuna pool Jeglinot, Leningrad-Novgorodi raudtee ääres), kus pataljon end lahinguvalmis seadis.
17. juuni varahommikul alustas pataljon Finjev-Lugist 10 km pikkust rännakut ida poole, kus asus rünnaku lähtealus. Rünnaku eesmärk, puhastada 6 metsakvartalit venelastest ning välja jõuda hiljemalt 20. juuni varahommikuks Keresti jõe joonele ida pool Krestnot. Selle käsuga oli pataljon seatud raske ülesande ette, kuna 6 kvartali džunglisarnase soostunud metsa läbikammimine ning vaenlastest puhastamine nõudis suurt füüsilist pingutust. Kohati põlvini soos sumades ning vaenlase tugevale vastupanule vaatamata, täitis pataljon oma ülesande ning jõudis 20. juuni varahommikul Keresti jõe joonele minimaalsete kaotustega (1 langenu ja 2 haavatut).
Keresti jõe joonele jõudes avas vaenlane Krestno külast tiheda kuulipildujatule pataljonile. Selle hädaohu kõrvaldamiseks asus ülem-leitnant Pruuli oma rühmaga Krestnot vallutama. Kasutades kinnist maastikku külale lähenemiseks, vallutas rühm ootamatu rünnakuga küla, võttes sealjuures 30 vangi, omapoolsed kaotused - 2 haavatut. Krestno küla vallutamisega oli rinne jõudnud üldiselt Keresti jõe joonele , kus asuti kaitsele.
21. juuni hommikul asus pataljon koos terve rindega lennuväe toetusel uuesti rünnakule ümberpiiratud vaenlase lõplikuks hävitamiseks. Vaatamata raskele maastikule ja vaenlase sitkele vastupanule, õnnestus pataljonil vaenlase kaitsest läbi murda ning õhtuks välja jõuda 4 km lõuna pool asuva, vaenlase poolt väljaehitatud palktee äärde. Vaenlane olles nüüd kokku surutud mõneruutkilomeetrisele maa-alale, avaldas meeleheitlikku vastupanu. Väljasaadetud 25-meheline luure leitnant Suti juhtimisel jõudis välja Vlassovi armee peakorterini ning asus seda ründama, kuid sellest piirati 23-meheline grupp mitmekordselt tugevama vaenlase poolt ümber ning langes võideldes viimase meheni.
Vaenlane tegi veel mitmeid meeleheitlikke rünnakuid meie pataljoni lõigus enda lootusetust olukorrast päästmiseks, kuid kõik need rünnakud varisesid kokku kaitsjate tõkketules.
24. juuni varahommikul algas 9. kompanii viimane lahing, mis sai tuntuks "Politrukkide lahingu" nime all. Meie naabrite, sakslaste juurest kostis mõni püstolkuulipilduja valang ja kohe meie vahiposti hoiatushüüd. Hommikusest videvikust ja soo udust tormasid välja hallid tontlikud kujud. Nad olid meist vaid 20-30 meetrit, kui meie relvad alustasid oma surmalaulu. Esimene vaenlase laine varises kokku, kuid juba tuli järgmine, mis samuti jäi liikumatuks massiks meie ette. 9. kompanii oma kahe kokkukuivanud rühmaga võitles oma raskeimat võitlust, võideldes meeleheitlikult oma elu eest. Laskemoon oli lõppemas kui kõlas 3. rühmaülema veltveebel Leetsi käsk: "Poisid! Granaadid ja püssipärad!" Viimased granaadid lendasid vaenlase ridadesse ja siis nagu üks mees, tõusime ja tormasime püssipäradega vaenlase kallale. Sellele ei suutnud vaenlane enam vastu panna, loomalik hirm silmis tõstsid ellujäänud käed üles. Vaenlane kaotas langenutena üle kahesaja ja vangidena ligi sada meest. Nagu selgus, olid meie ründajad Vlassovi armee politrukid, komissarid ja teised staabiohvitserid. Meie kaotused olid 8 langenut ja mõned haavatud.
Samal päeval jõudsime sinna, kus langes leitnat Sutt oma meestega. Avanes kohutav pilt. Vaenlane oli näidanud oma tõelist moraali, oma tõelist kommunistliku palet ja hingeelu. Mitmel langenul, kaasa arvatud leitnant Sutt, olid silmad välja torgatud ning käe- ja jalaluud katki murtud. Kas olid nad langenud raskelt haavatutena vaenlase kätte? Kas olid nende piinajad ja teotajad meid hommikul rünnanud politrukkide hulgas? Kas see polnud sama jätkamine, mida kommunistid sooritasid Eestis ja mujal rahulike inimeste kallal!
Matsime oma lahinguvennad ja sõbrad ühishauda. Kompaniiülem pidas liigutava matusekõne ja siis noored, paljudes lahingutes karastatud võitlejad, palged märjad pisaraist, tõstsid püssid taeva poole ja kõlas ühispauk nende sangarite viimseks austuseks.
25. juuni hommikul andis vaenlane alla. 9. kompanii oli kandnud raskeid kaotusi. Volhovi kott oli likvideeritud, kuid Mjasnoi Bori sillapea jäi ka seekord likvideerimata ja püsis kuni põhjarinde kokkuvarisemiseni.
foorum.rindeleht.ee
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Siin teemas on päris hea kaart ja vist ka mõned mujal mitteolnud fotod.
http://www.feldgrau.net/forum/viewtopic.php?t=31648
http://www.feldgrau.net/forum/viewtopic.php?t=31648
-
- Huviline
- Postitusi: 647
- Liitunud: T Apr 17, 2007 11:21 pm
Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...
Sai seal kotis kunagi palju päevi ringi hulgutud.Oli tõeline muuseum vabas õhus.Huvitaval kombel oli väga palju inglise päritolu sõiduautosid.Ilmselt siis rekvireeritud kraam. Huvitavad olid suuremad punkrid,mis kõrgematesse kohtadesse ehitatud olid.Täistabamuse saanud punkrites olid seesolijad enamuses plahvatuse survel punkri seintesse pressitud.Oli savine pinnas aga ometi olid laibad sinna mingil moel plahvatuse survest sinna sisse pressitud.Sinelid ja vildid olid ideaalselt säilinud.Oli ka mitmeid punkreid,kus oli näha põlemise jälgi.Sees vene surnud,punkri kõrval sakslase laip leegiheitjaga. Olid veel ka betoonist kaevurakke kujulised laskepesad ühele mehele.Laskepilud olid sees.Paks betoonist kaan oli väljast poolt peale tõstetud,nii,et seesolija ise välja ei saanud,need paiknesid kitsarööpalise raudtee ääres. Ega astuda küll kuhugi ei olnud,kõik oli sõjast jäänud rauda täis,samuti säilmeid.Kõik seisis nii nagu oli sõjast jäänud.Nüüd ilmselt pole seal enam midagi.