Mereväekapten Vassili Martson (Valev Mere)
Merejõudude ülemjuhataja 1.11.1938 – 18.09.1939
16.12.1893 sündis Pärnumaal Seliste vallas Aleksei ja Iriina Martsonil poeg Vassili Martson, kes merejõudude juhatajana on tuntud kui Valev Mere. Meremehehariduse sai ta Kuressaare ja Paldiski merekoolis, 29. 03.1914 anti talle pärast eksamite sooritamist Riia eksamikomisjoni ees kaugsõidutüürimehe diplom.
1.11.1914 mobiliseeriti ta Vene Balti mere laevastiku ekipaaži, kust määrati 23.02.1915 lahingulaevale „Pavel I“ roolimeheks. Pärast mereväelipniku kursuse lõpetamist 28.12.1915 ülendati ta ohvitseriks ja määrati teenima Balti mere miinitraaleritele vahiülemana. Algul teenis ta miinitraaleril Nr. 17 ja 1917. aasta märtsist miinitraaleril Nr. 14. Sõja ajal oli ta üks neist, kes traalis Riia lahe faarvaatreil miine, seda ka suurtükitule all. Eduka teenistuse eest sai ta 1916. aastal Püha Stanislavi 3. järgu ordeni mõõkade ja lehviga.
Vene laevastikust vabastati ta omal soovil 26.04.1918, seejärel naasis Mere Eestisse.
Eesti rahvaväkke registreerus ta vabatahtlikuna 26.11.1918, ta määrati suurtükilaevale „Lembit“ vanemmiiniohvitseriks. Ta oli „Lembitul“ esimeste ohvitseride hulgas, kes vahetasid välja seni vahti pidanud kaitseliitlased. Koos omakandimehe Eustaatius Miido’ga olid nad 1918. Aasta novembris Tallinna sõitnud, sest olid lugenud ajalehest Eesti Ajutise Valitsuse üleskutset ohvitseridele ja rahvaväelastele vabatahtlikuna Eesti sõjaväkke astumiseks.
23.12.1918 mindi merejõudude esimesse dessanti. „Lembitule“ jäi Vassili Martson teenima kogu Vabadussõja ajaks, alustades miiniohvitserina. Navigatsiooni vaheajal veebruarist aprillini õpetas ta mereväespetsialistide kursustel rooli- ja signaalala ning laevaehitust, 15.06.1919 kooliõpilaste roodule miiniasjandust.
Leitnandi auastmesse kinnitati ta väljateenitud aja eest 21.09.1919, vanusega 15.01.1917.
2. oktoobrist määrati ta „Lembitu“ vahiülemaks ja signaalohvitseriks, novembris vanemohvitseriks. Kiiduväärt teenistuse eest ülendati ta 9.07.1920 vanemleitnandiks.
Vabadussõja teenete eest autasustati Meret Vabadusristi I liigi 3. Järguga ja 500 krooniga. Hiljem lisandus veel Vabadussõja mälestusmärk, Läti iseseisvuse 10. aasta juubeli mälestusmärk, 1933. aastal Läti Kolme Tähe ordeni IV klass ja II klass.
Pärast sõda sai ta võimaluse oma hariduse täiendamiseks. 1920. aasta aprillis lõpetas ta Sõjalaevastiku Spetsialistide Kooli navigatsiooniohvitseride klassi, 1925. aastal mereväeohvitseride rahuaegsed kursused ja arvati kaadriohvitseriks.
Kuni 1. juunini teenis ta „Lembitul“ siis tuli määramine „Vambolale“ vanemohvitseriks. Sel ametikohal teenis ta aasta, täites vajadusel ka komandöri kohuseid. Kui atestatsiooni kirjutati, siis arvati, et temast saaks hea väiksema sõjalaeva komandör. Kogu tema teenistuse jooksul paistab eriti silma see, et ta püüdis alati oma laeva nii ette valmistada, et see oleks parim. Talle on selle eest korduvalt tänu avaldatud. Lisaks leiame ka kiituse 11.07.1921 tormise ilmaga Tallinna reidil ümber läinud purjeka reisjate päästmisel üles näidatud julge ja agara tegevuse ees. Komandörikogemusi omandas ta lühemat aega suurtükilaeval „Meeme“, kust suunati 1922. aasta novembris mereväeekipaaži õppekursuste ülemaks.
16.01.1923 tuli uus määramine – miiniristleja „Vambola“ komandöriks. Kui „Meeme“ oli rahvusvaheliselt aktsepteeritav III klassi laevana, siis „Vambola“ oli juba II klassi oma. „Vambola“ komandöriks jäi ta kuni 3.03.1927.
24.02.1924 ülendati ta kaptenmajoriks. 1925. aastal, kui tuli arutlusele merelaevastiku divisjoni ülema kandidaatide valik, atesteeriti Mere sellele positsioonile sobivaks kui eeskujulik meremees ja püüdlik ohvitser. 1928. aastal lisandus iseloomustusse ka märge, et ta vääriks ka merekindluste ülema kohale määramist.
1927. aasta 3. märtsist suunati Mere teenima merekindluste staapi ja juunist oli ta juba merekindluste ülema ajutine kohusetäitja. Sel ajal sai alguse Eesti-Soome koostöö merekindluste alal, mis kestis kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal. 1928. aasta 24. veebruaril tuli ülendamine kaptenleitnandiks.
1929. aasta oktoobris lõppes Mere teenistus merekindlustes ja ta andis töö üle kolonel Vladimir Janitz’ale. Alates 1.10.1929 sai ta miiniristleja „Lennuk“ komandöriks. Sellel ametikohal teenis ta kuni 24.02.1932, täites vahepeal ka merelaevastiku divisjoni ülema kohuseid. Siis tuli edutamine merejõudude staabiülema kohusetäitjaks. 1933. aastal lähetati ta seoses kahe maa koostöö arenemisega ka korduvalt Soome. Üheks delikaatseks ülesandeks oli muuhulgas järele uurida, kas soomlased ei taha osta Eesti miiniristlejaid „Lennukit“ ja „Vambolat“.
1934. aastal suunati Mere Kõrgemasse Sõjakooli. Suunatuna ei pidanud ta erinevalt teistest sisseastumiskatseid tegema, piisas praktika sooritamisest. 16.06.1934 sai esimeseks praktikakohaks 1. jalaväerügement, kus ta stažeeris juhtimise ja staabiteenistuse ajal. Siis järgnes väljaõpe Jägalas suurtükiväelaagris, 1. soomusrongirügemendi laagris Paldiskis, Valdeku õppeväljal auto-tankirügemendis, inseneriväe laagris Jägalas, sidepataljonis, pioneerpataljonis, ratsarügemendis Petseri põhjalaagris.
Kõrgemasse Sõjakooli juhtimise ja staabiteenistuse VII lennu kursusele asus ta õppima 1.10.1934. Koolis sai ta muuhulgas kuulata ka kontradmiral Salza ja vanemleitnant Santpank’i meresõjakursust. 1935. aasta juulis oli õhukaitsepraktika ja Jõhvi laagris läks kirja lennutundegi 4 tundi ja 20 minutit. Augustis olid taktikaõppused Petseri, Laura ja Vastseliina rajoonis.
Kõrgema Sõjakooli lõpetas Mere 31. augustil 1936. Kuna selle kooli lõpetamisel anti auastmes üks aasta lisavanust, loeti tema vanust mereväekapteni auastmesse ülendamisel 24.02.1936 arvates 24.02.1935.
1936. aastal eestistas ta oma nime – 22. veebruaril sai Martsonist perekonnanimi Mere ja 3. märtsil Vassilist eesnimi Valev.
Pärast kooli lõpetamist läks ta tagasi merejõudude juhataja käsutusse. 29. septembrist 1936 määrati ta merejõudude staabiülema ajutiseks kohusetäitjaks, alates 10. detsembrist täitis ka merekindluste ülema ametikohuseid. 16. jaanuarist kuni 21. maini 1937 viibis ta komandeeringus Inglismaal, kus oli lõpule jõudmas allveelaevade ehitus. 12. märtsil oli just tema see, kes sai kinnitada vastuvõtukomisjoni esimehena, et allveelaev „Kalev“ on vastu võetud ja laeval tõsteti samal päeval merejõudude juhataja Valentin Grenzi juuresolekul Eesti lipp. Inglismaal olemise ajal kinnitati Mere merejõudude juhataja ajutiseks kohusetäitjaks, „ajutine“ muudeti 1. novembrist 1938.
Merejõudude juhatajaks ei saanud Valev Mere olla täit aastatki. Kuigi ka tema oli nagu paljud teisedki oma allkirjaga 1934. aastal kinnitatud, et „ei tegele poliitikaga ja ei lase end esinduskogudesse valida, ei võta osa miitingutest, koosolekutest, kihutustööst“, polnud poliitika eest pääsu. Hoolimata sellestki, et 1. septembril 1939, 2. Maailmasõja puhkemisel, oli Eesti president välja kuulutanud erapooletuse korraldamise seaduse kõigi sõdivate riikide suhtes ja Saksa-Poola sõja tanner oli meist kaugel.
Poolas oli Saksa rünnaku üheks esimeseks sihtmärgiks mereväebaas Gdynias. Põgenev allveelaev „Orzel“ päästis end Eesti vetesse. 15. septembril tuli merejõudude juhataja vahendusel ametlik teadaanna, et Eesti vabariigi sõjavõimud otsustasid 14.09.1939 Tallinna reidile saabunud Poola vabariigi allveelaeva „Orzel“ interneerida „Erapooletuse korraldamise seaduse alusel“.
18.09.1939 öösel kell 03.30 põgenes allveelaev Tallinna Sõjasadamast kursiga Aegna ja Naissaare vahelt. Kell 04.25 avasid Aegna kindluse suurtükid tule põgeneva allveelaeva pihta. Jälitama saadeti „Laine“ ja „Sulev“. Meie mere- ja õhujõud otsisid „Orzelit“ merel ja mööda rannajoont kogu päeva taga, kuid ei leidnud teda.
18.09.1939 avaldas propagandavalitsus rahvale teadmiseks: „Sõjavägede Ülemjuhataja ettepanekul vabastas Vabariigi President Kaitseseisukorra seaduse p 12. p l alusel tegelikust sõjaväeteenistusest, arvates 18. septembrist s.a. merejõudude juhataja mv-kpt Mere ja merejõudude staabiülem mv-kpt Linnuste. SVÜJ määras ajutiseks Merejõudude juhatajaks kpt-mjr Johannes Santpank’i VR II/3 ja Merejõudude staabi ajutiseks ülemaks kpt-mjr Bruno-Aleksander Linneberg’i VR II/3, mõlemad arvates 18. septembrist s.a.“.
1940. aastal pärast Eesti okupeerimist oli Valev Mere esialgu meremehena kaubalaevastiku kirjas, 21. Oktoobril määras ENSV Meretranspordi Keskuse juhataja A.Hansen ta mootorpurjeka „Õrne“ kapteniks. Saksa okupatsiooni ajal figureeris ta veeteede ametis tööta meremeeste nimekirjas kui ligisõidukapten, samal ajal oli märgitud, et ta seisis 1941-1944 Kriegsmarine teenistuses puksiiri „Steinort“ kaptenina. Uut Nõukogude okupatsiooni ta ära ootama ei hakanud, 1944. aastal siirdus ta Saksamaale. Valev Mere suri 12.12.1949 Göttingenis.
Informatsioon on võetud Reet Naber’i koostatud raamatust „Eesti Merejõudude juhatajad 1918 – 1940“. Samas raamatus on surmadaatumiks märgitud 16.12.1949 ja Eesti ohvitseride andmebaasis hoopis 30.12.1949. Tegelikult suri Valev Mere 12. detsembril 1949 ja neli päeva hiljem, 16.12.1949, toimus tema matusetalitus.
Raamatus on välja toodud, et Mere oli ka Püha Stanislavi ordeni 3. Järgu kavaler – tema märkide hulgas seda polnud ja samuti ei maini ta ka ise oma käsikirjalistes märkmetes fakti, et teda oleks autasustatud nimetatud ordeniga. Kas on kindel, et ta on ikka selle saanud või on raamatus viga?
Tabel võetud samuti eelpool nimetatud raamatust.
...
