http://www.wehrmacht-awards.com/forums/ ... hp?t=59164
küsimus on mind juba ammu kummitanud:mis ajab inimesi koguma seda vana kola(antud juhul saksa), tihtipeale roostes ja veel maksma soolast hinda.
ET KUST SELLINE HUVI ALGUSE SAI?
Pange kõrvale eestlastele omane tagasihoidlikus ja reakige
Ise hakkasin koguma ....no vot täpselt ei mäletagi enam...igatahes olin tatt kui leidsin vanaisa kodust keldri eest roostes saksa kiivri mis mulle hakkas kohe meeldima, teadmata ise mis see täpselt ongi, ja loomulikult koju kaasa ei lubatud mul seda "potti" võtta
no ja siis seal vanade majade vahel kolades leidus iga küüni palkseina vahele topitud padruneid, kuulipilduja linte ja salvesid põõsastes, muidugi veel kiivreid, mürsukesti ja mis eriti eredalt on meelde jäänud: igalpool vedelevatest vanadelt atradelt sai ära keeratud käepidemeks pandud 20 mm flaki kesti
hiljem hakates kalal käima oli ju jõgi ka loomulikult igat nodi täis...oh seda lusti...muidugi saadi jälile ja korjati ohtlikud asjad kohe käest ära.
sealt see siis käima läks. huvi algas saksa asjade vastu puht välimuse ja asjade kujundusliku poole pealt ja nendel rööbastel ta ka püsib.
sellisest asjast nagu eesti leegion sain teada alles siis kui ilmus Voldemar Pinni raamat A.Rebasest. siis hakkasid alles seda sõja tegelikust olemusest aru saama, ja muidugi umbes sellel ajal sai avastatud antiigipoed kus asju oli külluses ja MILLISTE HINDADEGA (pandlad 50 kr, eesti leegioni frents koos varustusega 3000 jne) aga no teadagi mida ei olnud, oli niipalju vaba raha
oli ju ikka aastal 94/95 ja 3000 kr üpris suur raha.
Ehh ! Sinna oleks 
?
