Ühtlasi sai ületatud ka 1000 kasutaja piir

Täna lappasin muudest vajadustest lähtuvalt digaris Sõdureid. Jäi ette 4. suurtükiväegrupp.uscha kirjutas: Kõige suurem peavalu tekib ilmselt väeosade ja KL malevate ajalugude leidmisega (kirjutan LEIDMISE kuna loodan need tõesti valmiskujul kuskilt leida ja ei pea seetõttu ise hakkama kõike koostama - olen laisk).
4. Suurtükiväegrupp 20-aastane.
27. novembril pühitseb 4. Suurtükiväegrupp oma 20. aastapäeva. Grupp on võrsunud vabadussõjaaegsest Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjonist (K.R.S.D.), mille asutamise päevaks loetakse 27. nov. 1918. Sel päeval K.R.S.D. sai saksa okupatsiooni-vägedelt esimesed suurtükid. Sama päev on Sõjanõukogu otsusel kinnitatud 4. Suurtüki-väegrupi kui divisjoni järglase aastapäevaks.
Peastaabi ülema päevakäsuga 10. dets. 1918 määrati st.-kpt. Eduard Aindt K.R.S.D. ülemaks arvates 21. 11. 18., s. o. päevast, mil ta ilmus teenistusse.
Aprillikuus 1919 K.R.S.D. nimetati ümber
1. Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjoniks.
Korrasolevate suurtükkide arvu vähesuse tõttu oli esialgu võimalik formeerida ainult neli patareid, hiljem formeeriti juurde veel kolm patareid, nii kujunes divisjon 1919. a. lõpuks seitsmepatareiliseks.
Esimesed neli patareid formeeriti saartel (Naissaar, Aegna) ja Viimsis, kolm viimast aga (11., 12. ja 14.) Tallinnas.
Esimene tuleproov oli divisjonil 26.12.18., kui vene sõjalaevad ilmusid Kokslkäri ja Aegna saarte vahele ning avasid tule Tallinna reidile.
16. 05. 19. läksid 1. ja 2. patarei terves koosseisus Merekindluse ülema alluvusse. Nende patareide asemele formeeriti uus 1. ja
2. patarei.
Divisjoni patareid, formeeritud lahus, teotsesid Vabadussõja vältel samuti lahus üksikute patareidena, aidates tunduvalt kõvendada meie välisuurtükiväge ja täites suurte jõupingutustega välisuurtükiväe ülesandeid.
Varustatud vene 120-puudaste ja 42" kindluse suurtükkidega ja vähese arvu hobustega, sattusid patareid korduvalt üm-berpiiramise ja vangilangemise ohtu, millest pääsid juhtide ja meeskonna kangelasmeele ja külmaverelisuse tõttu.
Vabadussõja kestel divisjoni patareidest kuulusid 3., 11. ja 14. patarei Peipsi kaitse-gruppi; 2. patarei võttis osa Pihkva operatsioonist ja taandumisest ning hiljem koos 1., 4. ja 12. patareiga — Irboska kindlustatud rinde kaitsest.
Sageli teotsesid patareid täiesti jalaväe kaitseta, eriti Mehikoorma, Räpina vahelises rajoonis, toimetades ise luuret jalaväe eest ja vaenlase rünnakute likvideerimist. Alatises mures oldi suurtükkide saatuse pärast, sest äärmiselt piiratud liikumisvõime ei lubanud kiiret positsioonide vahetust, kuna osa patareisid laskis platvormidelt ja puudus alatine hobuste-koosseis; hobustega täiendamine kandis aga juhuslikku ilmet.
Ennastsalgavalt toetades oma relvadega jalaväge, tegid patareid raskemaiski olukorris kõik, mis teha andis. Mõnikord isegi rohkem kui suurtükiväelt nõuda juleti. Ei ole vähe juhtumeid divisjoni ajaloos, kus ühe või teise jalaväeosa edu pealetungil või kaitsel oli tingitud patareide kiiduväärt tegevusest.
Sõjategevus lõppenud, järgnes divisjoni järk-järguline demobilisatsioon.
Divisjoni ülema kapten Aind t'i teeneid hinnati Vabaduse Risti annetamisega; tasuta maad on saanud umbes 60 sõjaväelast. *
15. märtsil 1920 viidi üle 3. ja 14. patarei 3. Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjoni, kuna 1., 2., 4., 11. ja 12. patarei jäid edasi divisjoni koosseisu.
Maikuus 1920 algas divisjoni likvideerimine, milleks ta kokku toodi Nõo alevikku.
1. juuniks 1920 oli 1. K.R.S.D. ümber formeeritud Kindluse Suurtükiväe Divisjoni II grupiks. Grupi ülemaks jäi kpt. A i n d t. 1920. a. sügisel toodi II grupp Tartu. 19. mail 1921 määrati grupi uueks ülemaks kapten G. R a s u m o v, kelle vilunud juhtimisel grupp teotses kuni 15. 03. 24. 5. märtsil
1924. a. maksmapandud uute koosseisudega likvideeriti K.S.D. II grupp. Enamik isikulisest koosseisust ja varandusest eraldati uuesti formeeritavale 2. Diviisi suurtükiväe 2. grupile. Grupi ülemaks määrati kapten Karl Tulff. Gruppi kuuluvateks loeti neli välipatareid, missugused hiljem nimetati 4., 5., 6. ja 7. patareiks.
6. oktoobril 1925. a. nimetati 2. Diviisi suurtükiväe 2. grupp ümber 4. Suurtükiväe-grupiks.
Grupi juhtkonna kogemusrikkal ja energilisel juhtimisel algas nüüd intensiivne töö, eriti väljaõppe alal, mille tulemused ilmnesid peagi võitude näol niihästi laske- kui ka teistel aladel.
Nii tulid Jägala laagris üleriigilisil numbrite võistluslaskmisil grupi patareid korduvalt esikohtadele. Samuti tuli üleriigilistel raskepatareide võistluslaskmisil patarei kolm korda järjesti esikohale, mis andis kogu patareile õiguse kanda „erilise liigi laskeakselbante".
Alates 1925. a. grupp on edukalt esinenud üleriigilisil sõjaväe spordivõistlusil, saavutades keskmiselt igal aastal viis kohta esimeste kohtade hulgast.
Ratsaasjanduse alal on tehtud produktiivset tööd alates 1925. a. Vaatamata sel-lele, et grupi ratsahobuste arvuline koosseis on väike, on grupist kuulunud üks ratsanik Eesti rahvusmeeskonda rahvuskarika võistluses 1932. ja 1933. a. nii Riias kui ka Tallinnas.
Erilist tõusu ja hoogu sai ratsasport grupis alates 1934. a., millal grupi ülemaks määrati major H. Kurg. Tema õhutusel ja ohvitseridekogu ettevõttel korraldas grupp 1935. a. sügisel esimesed ratsavõistlu-sed oma õppeplatsil üleriigilise ulatusega. Võistlusest võtsid osa kõik suurtükiväe-üksused, 7. Jalaväerügement, Kaitseliit jt. Tiivustatud ürituse kordaminekust, grupp korraldas ka 1936. ja 1937.a. võistlused. Võistlustest osavõtvate hobuste arv tõusis 1936. a. 120-ni. Rahva suurt huvi sellaste võistluste vastu näitab asjaolu, et 1936. a.
võistlusil oli ühel päeval 7500 pealtvaatajat, mis on rekordiline arv Tartu spordivõistluste kohta.
1938. a. jäid võistlused grupist mitteole-nevail põhjusil pidamata.
Grupi ratsasportiast on kõigil võistlusil esinenud suure eduga. Nii on grupp jäävalt omandanud Riigihoidja kuldkarika, Tartu linna ja „Postimehe" rändkarikad jt.; väljamängimist ootavad seni võidetud rändkari-kaist Peaministri hr. K. Eenpalu, Sõjaministri, 2. Diviisi ülema, Tartu Garnisoni ülema, Tartu linna jt. omad. 1938. a. üleriigi-lisil ratsavõistlusil grupi meeskond tuli Presidendi karika võistlusil 2. kohale.
Samuti väärikalt on grupi ohvitserid esinenud püstolist laskmise alal. Paremate laskurite grupist lahkumise tõttu lasketase vahepeal langes. Viimasel ajal on üha suuremat tähelepanu pööratud püstolist laskmisele, milles lasketase näitab pidevat tõusu.
1. oktoobrist 1928 alates oli grupi peamiseks mureks ja ülesandeks noorte ajakohane väljaõpe ja kasvatus. Sel alal maksimaalsete tulemuste saavutamiseks kohaldati õppemeetodeid ja õppevahendeid. Lühidalt, püüti teha kõik selleks, et kasvatada mehiseid ja häid isamaakaitsjaid.
Käesoleva aasta kevadest alates patareid teostavad juba iseseisvalt noorte ja ka rea-meeste väljaõpet, mis tõi uut huvi ja hoogu sõdurite väljaõppetööle.
14. oktoobril 1937 avas Sõjavägede ülemjuhataja pidulikult seltsi „2. Suurtükiväe-polgu ja 1. Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjoni jäädvustamise selts" poolt Vana-Irboskas püstitatud suurtükiväe lahingutegevuse mälestusmärgi. Mälestusmärk on ase-tatud kohale, ikus toimus Vabadussõjas Lõunarinde suurim suurtükiväelahing, nimelt Irboska kaitsmine 31. aug. 1919.
Sellest lahingust võtsid osa ka 1. Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjoni 1. ja 4. patarei, esimene lpn. L. H e 11 a t'i ja teine ohv.-asetäitja Saare juhtimisel.
4. Suurtükiväegrupp võib oma tööle möödunud 20 aasta jooksul tagasi vaadata suure rahuldustundega. Rahuaegne töö ja vaim grupis tagab, et evides nüüd hästi väljaõpetatud mehi, juhtuva sõja korral ta suudab oma ülesandeid täita vähemalt sama hiilgavalt kui ta eelkäija 1. Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjon Vabadussõjas.
1. Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjoni järeltulev põlv võib olla uhke oma eelkäija tegude üle Vabadussõjas. E. T.
Välja peabki logitama, kuna küpsised siiski kustutatakse. Aga kuna sind suunatakse tagasi pealehele, siis paneb foorum sulle kohe uued küpsised, uue kellaajaga.eestileegion kirjutas:Kas kellegil esineb ka selline probleem et kui klikata lingile " Delete all board cookies ", siis logib lihtsalt välja ja soovitud operatsioon jääb toimumata?