Kuum jaanuar 2010

[LoCo]

Täna kingiti selline Laskurkorpuse seersandi komplekt. Mees mobiliseeriti Tallinnast 1941.a. ja ta tegi läbi tavalise tee tööpataljonist sõja lõpuni. Mees oli kõva poksija ja oskas ka joonistada

Kilinad-kulinad:



Joonistused:

"Postil"



"Jalarätte kuivatamas"



"Kiri kallimalt"



Üks kiimane sõdur "Unistus kallimast"



"Kaardimäng"



"Ambulantsi ukse taga"

[Raudrist]

Täna kingiti selline Laskurkorpuse seersandi komplekt.

Üks "Za Otvagu" puudu?

[LoCo]

Täna kingiti selline Laskurkorpuse seersandi komplekt.

Üks "Za Otvagu" puudu?

Ei, miks sa nii arvad... raamatus on üks tk. kirjas ja sama nr. klapib medalil olevaga.

[Raudrist]

Täna kingiti selline Laskurkorpuse seersandi komplekt.

Üks "Za Otvagu" puudu?

Ei, miks sa nii arvad... raamatus on üks tk. kirjas ja sama nr. klapib medalil olevaga.

Lindilõigetes tunduvad kaks sarnast olema. Ehk on siis teine Tööpunalipu ordeni oma. Sel juhul Tpl.o. puudu.
Kuigi lindilõiked peaksid erinema.

Üldse on lindilõiked erilised. Ühel oleks nagu 2 x Tööpunalipp (see võib ka katteplastikust tingitud moonutus olla) ja teisel 2x Vapruse eest.

[ormsö]

Täna kingiti selline Laskurkorpuse seersandi komplekt.

Üks "Za Otvagu" puudu?

Ei, miks sa nii arvad... raamatus on üks tk. kirjas ja sama nr. klapib medalil olevaga.

Lindiliistu järgi???

[LoCo]

Lindilõigetes tunduvad kaks sarnast olema. Ehk on siis teine Tööpunalipu ordeni oma. Sel juhul Tpl.o. puudu.
Kuigi lindilõiked peaksid erinema.

No mehe abikaasa ütles mulle nii: "Üks koolipoiss kunagi käis siit üle, vist võttis midagi ka ära"... Ju siis oli ka Tööpunalipp

[Borja]

Lindilõigetes tunduvad kaks sarnast olema. Ehk on siis teine Tööpunalipu ordeni oma. Sel juhul Tpl.o. puudu.
Kuigi lindilõiked peaksid erinema.

No mehe abikaasa ütles mulle nii: "Üks koolipoiss kunagi käis siit üle, vist võttis midagi ka ära"... Ju siis oli ka Tööpunalipp

Jaahh, - need krd koolipoisid...

Äiapapa oli ka laskurkorpuse seersant-jalaväelane. Tema pojuke pannud siis kunagi kõik papa lahingumärgid rinda ja läinud õue laiama... Ja kadund kõik oligi - umbes sama staff, mis siin üleval piltidel.

See eest väärtusetuid võidu juubelimedaleid on täislaks - neid anti hiljem, jäid poisirajakast puutumata

[LoCo]

Lindilõigetes tunduvad kaks sarnast olema. Ehk on siis teine Tööpunalipu ordeni oma. Sel juhul Tpl.o. puudu.
Kuigi lindilõiked peaksid erinema.

No mehe abikaasa ütles mulle nii: "Üks koolipoiss kunagi käis siit üle, vist võttis midagi ka ära"... Ju siis oli ka Tööpunalipp

Jaahh, - need krd koolipoisid...

Naine ütles, et elas Nõuka ajal maal mingi kooli ligidal ja tema juures elas mingi kontvõõras koolipoiss, kes mõningaid asju lihtsalt omastas ja maha müüs. Koolipoisi teadlikkust näitab see, et ka ordeniraamat on puudu. Ilmselt võis ka ostja öelda, et too raamat ka, nagu asi käib...

Naise sõnul oli tema mees olnud 354. laskurpolgus. Sündinud 13.12.1922, ehk siis mobiliseeriti 18-aastasena 41.a. suvel. Oma sõnul elas sõja üle tänu sellele, et oli kõva spordimees. Peale sõda töötas Tselluloosis ja oli seal ka poksirühma treener. Tema õpilaste hulka olevat kuulunud ka Peeter Saul ja Uno Loop Ise olevat olnud ka Eesti meister kergepoksis (Ilmselt siis ENSV meister. Eks siis kui diplomeid näen, oskan täpsemalt öelda). Enne surma töötas Terases. Eluküünal kustus 1974.a.

[LoCo]

Täna kingiti selline Laskurkorpuse seersandi komplekt. Mees mobiliseeriti Tallinnast 1941.a. ja ta tegi läbi tavalise tee tööpataljonist sõja lõpuni. Mees oli kõva poksija ja oskas ka joonistada

Vahepeal sain mehe abikaasalt lisamaterjali. Kõige huvitavam on artikkel 1970.a. ajalehest "Noorte hääl", kus üllatavalt räägib Tallinna "vabastamisest" nagu see ilmselt reaalselt välja nägi, tsiteerin:"Linn oli tulekahjusuitsune ja inimtühi. Ainult siin-seal liikusid tasahilju aknakaardinad."
Tuleb ka välja, et mees sai ikkagi kaks "Za otvagu" medalit, mitte tööpunalipu ordeni ...




“Kellel siis kergem oli?”
Ajaleht “Noorte hääl”, 8.mai 1970. Autor: J.Paalma.

8. mail 25 aastat tagasi tegid nad mürsuaugus salamahti suitsu. Mõtted liikusid vägisi järjekordse luureretke ümber. Öeldakse, et inimene harjub kõigega. Ka nemad olid aastate jooksul paljuga jõudnud harjuda, kuid ikkagi arutlesid. Sõjas pole kunagi ühesuguseid olukordi ja absoluutne rahulikkus eelseisva ülesande suhtes võib teinekord õige kalliks maksma minna. Korraga tormas hämarusest mingi kuju staabi muldonni poole ja hüüdis kõigest jõust: "Sõda on lõppenud, sõda on lõppenud!" Luurajad vaatasid üksteisele mõistvalt otsa: seda on ennemgijuhtunud, et mõne mehe närvid lõplikult untsu lähevad. Peaks ta ainult vakka jääma, ajab "antsud" ärevile ja siis on kõik mokas. Aga kui blindaazist äraseletatud nägudega ohvitsere välja pudenes üksteist kaisutades ja patsudades, olid hetke pärast luurajate hoolsalt topitud automaadikettad tirinal tühjad. Oh seda möllu ja tulevärki, milles iga mees lapesliku õhinaga kaasa tegi. Ja nad kahetsesid, et polnud käepärast nii vägevat suurtükki, mille jõmakasse oleksid mahtunud kõigi sõjaastate kannatused ja viha, mikk-pikk võiduootus...
Tehase "Teras" lukksepa, endise 354. polgu 1. pataljoni luurerühma jaokomandöri seersant Richard Korro sõjamehetee algas siis, kui ta oli alles 17-aastane.
"2. juulil tuli sõjakomissariaadist kutse. Ajasid vist midagi segamini. Ma polnud ju veel kutsealunegi. Aga mina õiendama ei hakanud! Või veel! Me olime Sikupilli poisid, nondest viletsatest majahüttidest Lasnamäe veerul. Kes siis veel pidid minema kui mitte meie! Ja mina ei tahtnud sõpradest viletsam olla. Tol ajal olin hakkaja spordipoiss. Kui tselluloosivabriku klubis meid pidulikult ära saadeti, kingiti mulle poksikindad ja dress. Kui läbi linna lauluga sadamasse läksin, olid need mul seljakotis.
Mis sõda tegelikult oli, seda ei osanud siis veel ette kujutada. Noorte meeste asi. Kui Soome lahes laevu pommitati seisime tekil, kaelad hasartselt õieli. Püüdsime ära lugeda, mitu pommi lennuki luugist korraga alla kukub...
Esimese väljaõppe saime Kaasanis 17. kütipolgus. Kord oli kuum ja tolmune, siis jälle vihm ja sügav pori. Aga kellel nendel aastatel kergem oli? Käisime ümbruskonnas koos teiste sõjaväeosadega kolhoose aitamas. Jäid meistki põllud lume alla. Polnud mehi, polnud töökäsi. Siis hakkaski sõjast ettekujutus tulema.
Kõige raskem oli muidugi Luki all. Mitte niivõrd füüsilise koormuse pärast. Esimest korda sattusid tõelisse lahinguolukorda. Siin enam uljaspäisus ei aidanud. Pidi mõtlema, silmad lahti ja kõrvad ärksad hoidma. Pisut sain karistada ka - miinikilluga kergelt jalga. Haiglasse ei läinud. Püüdsin ikka teistega kaasa komberdada.
Meeldivamad mälestused on muidugi sünnimaaga seotud, kasvõi Tallinna vabastamine. Liikusime oma rühmaga Simuna kandis, kui ratsakäskjalg meid kiiresti tagasi kamandas. Milles asi, ei öelnud. Arvasime, et olime liiga ette rutanud. Aga siis võeti meid metsa vahel rivvi ja öeldi: "Hommikul peab Tallinn vaba olema!" See tulek on üldiselt teada. Igal tankil nii kümme meest peal, täistuledega, kiirus missugune, kui lahingolukorda arvestada. Lehmja mõisa juures saime tuld. Kes siis muu kui jälle luurerühm asja klaarima. Veeretasime enda tankidelt maha ja ahelikku. Ei olnud seal laskjatest õigeid vastupanijaid. Mõned granaadid, mõned valangud ja juba nad kadusid. Paistsid kangesti kodukootud natside moodi. Ilusa voori jätsid meile kätte: hobuseid, vasikanahkseid ranitsad akuraatselt ritta laotud, välikateldes toit ja ersatsmesi. Keerasime tolle voori otsa kah linna poole. Aga hinge ajas täis küll. Istunud parem rahulikult oma meepottide juures. Nüüd tankid varsti linnas, meie aga hobustega linkadi-lonkadi järele. Selle viha pärast ei tulnud "Dvigateli" juures hobuse seljast mahagi, kui paar hullu filterveevärgi katuselt meid jälle lasksid. Hakka oma kodu ukse all küürutama. Ei, seda lõbu me neile ei lubanud.
Linn oli tulekahjusuitsune ja inimtühi. Ainult siin-seal liikusid tasahilju aknakaardinad. Kuid inimlik uudishimu võitis. Sinnasamasse Tartu maantele jätsime osa mehi kodulinlastele pärimistele vastama. Jõudsin Toompeale, kus roodukomandörile sai ette kantud linna toimetatud voorist. Öeldi aitäh ja kästi ilus ratsahobune sinna jätta. Mida määrustik ette ei näe, see pole ka lubatud. Aga selle eest sain järgmise öö kodus, omas voodis kahe lina vahel magada. Sel ööl ei pidanud paika vana tõde sõduri une lõpmatusest. Leidsin ennast järsku keset tuba, täies mundris, automaat käes, emaga tõtt tunnistamas... Kõrvus kumises hõige: "Häire!"
Enne toda viimast sõjaaegset "vilkat" oli veel varakevadine Kuramaa oma lörtsisadude ja metsatukkadega, kus kunagi ei teadnud, kustpoolt kuul tuleb. Olid Kaulaci mõis ja kivihoone varemed, mis korraks tedagi enda alla matsid. "Olin parajasti snaipripostil. Algul lasti püssil diopter minema. Rivaal oli sedapuhku osavam. Ja siis anti miinipildujaist. Hunnik kive ja mina selle all. Poisid kaevasid välja. Noorest peast ei saanud arugi, et oleks viga külge trehvanud, aga nüüd annab tunda..."
Olid mitmed keeletoomised mida nüüd meenutavad kaks medalit "Vapruse eest" ja medal "Lahinguliste teenete eest".
"Tavaliselt läksime kaheksa kuni kümnekesi, Objektid vaatasime päeval ära. See tähendas tunde passimist, et kindlaks teha, kui mitu vaenlast postil on, millal postid vahetuvad, kuidas antud lõik on sisse lastud jne. Õhtu eel andsid suurtükid miiniväljale tulelöögi - tegid meile minekuks väikese koridori. Aga minna tuli ikka riski peale ja mõnigi retk lõppes miiniplahvatusega..."
Väike Tiina käskis isal albumit näidata. Sõjapäevade fotod endast ja sõpradest, väljalõiked ajalehtedest ja ajakirjadest, sekka oma käega tehtud visandid ja humoristlikud pildikesed möödunust. "Tegin selle albumi tütre jaoks. Kui suuremaks kasvab, las vaatab ja mõtleb, mis isadel läbi tuli teha." Ja veel suur pakk diplomeid 1937. aastast peaaegu tänaseni välja. "Eks sport olnud see, mis meid, Sikupilli poisse kodanlikul ajal erksana hoidis ja eks see aidanud ka sõjapäevil raskustest jagu saada. Küll teeks praegugi veel, aga too kivivare seal Kuramaal... Kui mis sest ikka rääkida. Kellel siis kergem oli?"

Spordidiplomeid tõesti terve kuhi... jalgpall, kergejõustik, poks...
Siin mõned vanemad:

[LoCo]

Sakala maleva õlakumärk. Hõbe - pealik, pronks - kaitseliitlane.
Eeldan, et see on hõbe? (võrdlusvõimalus endal puudub)

[desert eagle]

Sai siis üle pikaaja ühel pööningul kaupa sorteerida.Paraku ei olnud me kahjuks esimesed kes seal ringi said vaadata aga üht teist siiski tuli.Lisan kohe pildimaterjali ka.Seoses sellega on mõned küsimused.Esiteks mis märk see selline on sini,must,valge tausatl nr 5.Teiseks mis nööbid need vasest on?Nööpidel on taga kiri PARIS 20 A.M & C. Kolmandaks on kaks küsimust selle vene armee mütsi kohta.Mis aastatel selline kasutusel oli ja millisetel üksustel?

[desert eagle]

[uscha]

Esiteks mis märk see selline on sini,must,valge taustal nr 5.

Detail tuletõrje teenistusvanuse märgilt.

Siin on natuke juttu nendest.

http://www.wehrmacht.pri.ee/foorum/phpB ... 76&start=0

[uudishimulik]

desert eagle nänn:
Kas säilind ainult üks papist vutlar või enamat? Paarist hülsist peaks saama päris head eksponaadid.

[speedsta]

Mõtlesin, et tuleb rahulik õhtu, aga siis laekus kamraad fotoaparaati laenama ja kõige selle nägemine põhjustas südamevalu