Täna sai trükikojas valmis Jaan Roosi päevaraamatu V osa. Selles on ka kõigi V köite nimede koondregister. Täna ja homme on Tartus müügil Prima Vista raamatulaadal Ülikooli Raamatukogu ees Eesti Kirjanduse Seltsi müügilaual - ainult 100 kr 392 lehekülje eest. Seal on ka varasemaid osi müügil hinnaga ainult 25 kr raamat. Täna (reede) kella 18-ni ja homme 10-17. Eks hiljem saab kõige odavamalt osta Eesti Kirjanduse Seltsist Vanemuise 19.
JAAN ROOSI (1888–1965) päeviku viimane osa hõlmab 1953. ja 1954. aasta sündmusi, end võimude eest varjanud kooli- ja kirjamehe ning bibliofiili rännakuid mööda Eestit, kohtumisi sadade inimestega ja kõike, mis uudisena rändurini jõudis. Informatsiooni ammutas ta välisraadiost, kommunistlikust propagandast ning otse rahvalt, jäädvustades nõnda tulevastele põlvedele Eesti saatuseaastaid. 1954. aasta augustis ta arreteeriti, kuid õnneks legaliseeriti üsna pea.
*******************
Mõned stiiliproovid:
9. veebruar. Nagu Tartu poolt kuuldub, on linna lähistel kaks kolhoosiesimeest oma elu enesetapmisega hiljuti lõpetanud ja kolmas jäljetult kadunud. Mis muud võib nende nähtuste põhjuseks olla kui väljakannatamatu olukord kolhoosides. Nad eelistasid surma ja jalgalaskmist vanglale.
Eestis on praegu müügil Poltaava vorst, Minski leib, Moskva leib ja Leningradi jäätis. Seda tähistavad paketid suure Venemaa reklaamimiseks, tegelikult on aga Eesti omad.
10. veebruar. Juba ligi kuu aega tagasi ilmus Eesti NSV ajalugu, aga mina pole seda veel saanud näha. Nägijad ütlevad, et raamatut iseloomustavat kõige paremini Stalini pildid, mida selles olevat tervelt 7. Küsitakse, et mis on kommunism? Vastus sellele on järgmine. Kommunism on nõukogude kord + elekter. Aga kui elekter kustub, siis on kommunism nõukogude kord + pimedus. Ja elekter kustub üldiselt Nõukogude Liidus alati, niipea kui saabub õhtu ja öö.
Õhtuvidevikus tulin Lustiverest jälle Leegisaarde.
12. veebruar. Mida kauemini Nõukogude Vene okupatsiooni ikke all elame ja ägame, seda enam eemaldume Euroopast oma elus ja kultuuris ning seda kiiremini mandume ja hävime. Igale poole tungib hävitav Vene mõju sisse. Praegu kõneldakse meil otsustavalt võõrnimede kirjutamise reformi teostamisest. Isegi päris mõistlikud keelemehed nagu E. Elisto hakkavad nõudma, et Eestis hakataks võõrnimesid nii kirjutama, kuidas neid hääldatakse, hakataks seda tegema vene eeskujul, nii näiteks Bordeaux’ asemel Bordoo, Shakespeare’i asemel Shekspiir jne. Ei tarvitse kahelda selles, et venelased käsevad ja meie peame sõna kuulama. Muudkui eemale Euroopa kultuuriringist ja Vene haisevasse sülle. Vaene Eesti, kodumaa Eesti, quo vadis! Minu arvates oleks välismaiste pärisnimede kirjutamise reform praegusel hetkel vähemalt taktitu, kui mitte raskemalt ütelda. Aga nüüd kaotavad inimesed otse aru.
Käisin eile, nagu öeldud, teatavas kohas raadiot kuulamas, s.t. välisraadiot.
Kõige tähtsam vahest oli, et nüüd on lõplikult selgeks tehtud, et 15 000 Poola ohvitseri tapjad Katõnis olid venelased. Asi antakse rahvusvahelisse kohtusse.
6. märts. Läksin siit Kärknasse, kus saan põrutava teate: eile õhtul kell 21.10 suri Moskvas J. Stalin. See on nii suur sündmus, et ei taha nagu seda uskuda. Mõelda, J. Stalin surnud! Inimene surnud, keda peeti jumalaks ja kelle surma ei kujutletud. Inimeste suhtumised sesse surma on järsult kahesugused. Ühed on sügavas leinas ja töinavad, peamiselt venelased, teised rõõmustavad ja juubeldavad oma sisemuses, mida nad
ei tohi aga avalikult näidata. Nende viimaste hulka kuuluvad kõik õiged eestlased. Kui keegi ei näe, siis soovivad need üksteisele õnne ja pigistavad käsi. Eks ole pisut julm, inimese surma puhul õnnitleda! Aga peab mõistma kõike. Igale ausale eestlasele oli Stalini nimi suurimaks jubeduseks. Temast tulenes Eestis see kohutav tõde, et ükski maja pole leinata, et eesti rahvas on tänu temale lõhkikistud räbal. Nüüd seda eesti rahva hirmsat vaenlast enam ei ole. Igatahes tema surm toob pöörde eesti rahva ellu ja kogu maailma ajalukku, selles pole kahtlust, seda enam veel, et ta ei teinud testamenti ega määranud endale järeltulijat. Kõik diktatuurid on ajaloos lagunenud peale diktaatori surma ja laguneb ka see diktatuur. Inimesed kiruvad, et näe, tal vedas, 30 aastat valitses ja üldiselt läks tal kõik korda, mis ta ette võttis. Ainult kommunismi ei suutnud ta siiski kehtima panna. Ja ka surm oli tal õnnis, unes valuta ja vaevata silmapilkselt, 5 kuna aga näiteks Mussolinil ja Hitleril läks hoopis halvemini. Nende diktatuurid varisesid kokku kiiresti ja nende surm oli karm: Mussolini tapeti ja Hitler tappis iseenese.
7. märts. Kuidas inimesed end avaldasid Stalini surma puhul. Ühes koolis väljendavad koolipoisid oma leina järgmiselt: Stalin viskas vedru välja, Stalin pani kõrvad pea alla, Stalini toss on väljas, Stalin kärvas ära, Stalini perse on külm jne.
Kõikjal on ametlik lein välja kuulutatud ja toimuvad leinamiitingud. Kirikutes isegi on leinapalvused. Antakse igasugu tõotusi teenistujate ja töötajate poolt.
Juba hakkab teateid tulema selle kohta välismaailmast, kuidas reageeritakse seal Stalini surma puhul. Igatahes väga suur elevus on seal sel puhul. Tuuakse igasuguseid kommentaare sel puhul. Ameerikast öeldakse, et Stalin suri juba 1. märtsil, mõni tund pärast veresoone lõhkemist peas. Samuti öeldakse, et see olnud tal juba teine atakk. Esimene olnud selle aasta jaanuaris. Ja sellest ajast peale olevat ta kogu aja voodis olnud. Veresoone lõhkemine peas 1. märtsil toimunud vihastamise ja ärritumise tulemusel. Ta olevat vihastanud selle üle väga, kui oli kuulnud, et lääneliitlased mõned salalepingud Nõukogude Liiduga tühistavad ja et Nõukogude Liit heidetakse Liitunud Rahvaste Organisatsioonist välja, kui ta seal oma mahhinatsioone ei jäta. Väljast öeldakse ka, et nüüd on lõppenud üks ajajärk maailma ajaloos, on lõppenud Stalini ajajärk ja algab uus ajajärk.
12. aprill. Lehitsesin hiljuti ilmunud raamatut “Eesti NSV ajalugu”. Ei saa olla enam rohkem häbematut eesti rahva ja ta mineviku häbistamist, reostamist ja teotamist. Selles raamatus lükatakse eesti rahvas ja ta minevik Vene haiseva saba alla ning roomatakse käpuli, ei, kõhuli maas Lenini ja Stalini juurde ja antakse nende saapataldadele suud ja lakutakse nende pori. Ja seda teevad eesti oma ajaloolased nagu H. Moora ja A. Vassar ning teised. Need kaks on siinsed eestlased ja olid ka Eesti omariikluse ajal Tartu Ülikoolis töötamas. Teised autorid on Venemaa eestlased. Neist võib igasugu solki oodata. Aga H. Mooralt ja A. Vassaralt siiski ei oodanud. Mis neist küll ükskord saab? Ja mis nad siis ütlevad.
27. aprill. Venemaa eestlased on tänapäeval meie maal kõrgem klass. Nad pannakse kõikjal juhtivatele kohtadele. Nii pandi üks Venemaa eestlane kolhoosi esimeheks. Et kolhoos oli korras, siis läks korrasolek inertsi mõjul edasi. See kirjutati partei poolt uue esimehe arvele ja määrati ta hoopis kõrgemale kohale, nimelt riigi raudteetranspordi ülemaks. Et seegi asutus oli seni hästi juhitud, arenes siingi kõik korralikult edasi. See loeti jällegi uue juhataja teeneks ja ta otsustati teenete tõttu määrata ülikooli lektoriks. Selle vastu hakkas mees rääkima. Talle aga öeldi partei poolt, et läheb kaheks nädalaks kursustele, siis on kõik asjad korras. Selle peale vastas mees, et ta kahe nädalaga küll lugema ja kirjutama ei õpi.
Jne. Jne.
Ilmus Jaan Roosi päevaraamatu V osa (1953-54)
Eks nad millalgi hakkavad levitama poodide kaudu, aga odavaim koht on Eesti Kirjanduse Seltsis endas või sealtkaudu küsida. Neiu nimi seal on Marja Unt.
Eesti Kirjanduse Selts
Vanemuise 19, Tartu 51014
Tel. 742 7079
E-post: eks@kirjandus.ee
Rahvusraamatukogus Tallinnas on vist teisipäev-neljapäev raamatute kevadmüük, ma püüan rääkida, et kirjastus Ilmamaa võtaks vähemalt V osa oma letti müüki. Annan siin teada.
Eesti Kirjanduse Selts
Vanemuise 19, Tartu 51014
Tel. 742 7079
E-post: eks@kirjandus.ee
Rahvusraamatukogus Tallinnas on vist teisipäev-neljapäev raamatute kevadmüük, ma püüan rääkida, et kirjastus Ilmamaa võtaks vähemalt V osa oma letti müüki. Annan siin teada.