Liivapaberile ja terasharjale ei hakanud isegi mõtlema, võtsin kohe liivapritsi ette.
Tehniline resurss oli järgnev:
Nõukaaegne mitte just väga tootlik kompressor, millega on paras auto rehve täis pumbata.
U 200l vahepaak, ilma milleta oleks töö tegemine täiesti mõttetu. Ehk siis 5-7 at surve ülesse ja paak võimaldab survet hoida mõnda aega.
Kõige tähtsam element on loomulikult liivaprits. Tegemist ei ole mingi müstilise masinaga. Gaasiballoon, paar toru, paar kraani ja törts keevitamist. Minu õnneks oli see masin juba tubli põhjanaabri pool kunagi valmis tehtud.
Esmalt katsetasin vene pilduja alusplaati puhastada:
Ja jumal nägi, et see on hea. Seejärel proovisin ka käenahka koorida. Õnnestus küll ja õnneks päris luuni välja ei läinud:
Algseis oli siis järgmine. Plaat oli u 60 aastat maapõues peidus ja u 4 aastat ootas töökat kätt.
Peale puhastamiset tulemus järgmine. Korraks oli näha ka relva numbrit, aga kuna ma jäin pooleks sekundiks seda vahtima siis lendas see koos liivaga kõigi tuulte suunas. Seega tuleks paati veidi siluta ja uus number peale joonistada. Ps. plaat on olnud rohelist värvi, vähemasti altpoolt. Täiesti võimalik, et ülemine pool oli kollane, sest jalad samuti kollased.
Plaadi ülemine pool sai tehtud enne jaani. Samas mökerdasin selle Buvanolsiga kah üle, sai selline kena hall ja ei läinud roostesse nagu vene plaat mida ma üle ei töötlenud.
Ja kui ma olin selle kõik ära teinud võtsin elus esmakordselt kätte värvipüstoli ja värvisin plaadi punaseks nagu kord ja kohus.
Ise olen tulemusega rahul ja kellel midagi öelda on seda tulistan liivapritsist.
Lõpuks peaks siis see plaat saama selga kollase värvi, aga see juba tulevikumuusika. Jalgade töötlemine on veel ees, see tunduvalt keerulisem ja vastusrikkam töö. Puudu see jupp mis jääb plaadi ja jalgade vahele
Nii et on mille poole pürgida.