Lugu tuli kokku järgmine:
Õnn kaasa!
Laupäeval sõitis Tartust läbi ešelon, mis viis Riiga 286 välipolitseinikku.
Tartlasi oli nende hulgas 98.
Mai kuus need mehed koondati üleriigilisele väljaõppele Tallinna ja lahkuti nüüd sealt oma ülesannete täitmisele, seljas saksa välispolitsei pruunikaeluseline munder, mille varrukal hõbedaste lõvidega eesti vapp.
Lahkuvat politseipataljoni olid Tartu jaamas tervitamas linnapea K. Keerdoja,
Maavanem B. Methusalem, prefekt V. Roovere, abiprefekt V. Kulmar, prefektuuri komissarid Luts, Saag, Havamaa, Jaanson j. t.
SD – st väliosakonna juhataja Sihv ja teised ametnikud.
Ešeloni saabumisajaks, kella 9 – ks hommikul, oli perroonile ülesrivistunud Tartu Prefektuuri orkester ja juteldes ootasid rongi saabumist kohaliku politseipere liikmed. Kogu jaamaesine kihas saatma-ruttajaist, igal käes lilled ja pakikesed.
Rong tuleb! Mürtsudes lööb orkester lahti Ploomi marsi “Võiduteel”, vagunitest mängib vastu pataljoni oma orkester – tervitades saatjaid.
Rahvariides prefektuuri naisametnikud ruttavad kiiresti Tartu meeste vagunite juurde, et kinnitada lahkujaile rinda lilleõisi ja öelda “Õnn kaasa!”
Tervitatakse pataljoni ülemat major Madissoni ja näitsik ulatab talle kimbukese valgeid lilli. Sealsamas seisavad ka adjutant kapten H. Kübar ja tartlane kapten Hanimäe. Kõigile neile ulatatakse lilli ja soovitakse peatset jällenägemist.
Taamal on koondunud grupp Harju, Järva, Viru mehi sõõri ja laulavad kodumaa laule. Neil pole ju Tartus tervitajaid ja nii nad lõbustavad kõiki. Haaravalt kõlab: “Hoidkem kõrgel Eesti rahvuslippu, Eesti mehed – Eesti au kaitsjad!”
Eemal teistest seisab tõsisena politseinik Ilves, ühe käe otsas valgejuukseline Aime, teiselpool Indrek. Väikesed mudilased, kes vanaemaga tulid jaama isa saatma. Ema aga on käitisega metsatööl ja alles koju tulles kuuleb, et vahepeal isa on Tartust läbi sõitnud.
III jaoskonna politseinik Viru lapsuke on tragi isale porgandeid kaasa andma : “Võta isake, rongis on hea süüa!” Ja suurte silmadega jälgib poisike, kuidas isa kinnitab tema antud “teemoona” rihma vahele.
Noored sõbrad ja vanemad abielupaarid, kõigil on neil veel midagi head teineteisele öelda. Juba üle kümne aasta abielus olnud mees-naine vaatavad pisarsilmi teineteisele otsa, püüdes mällu jäädvustada teise ilme igat joonekest.
Neil on lahkumine raske, kuulutakse ju sügavalt ühte. Aga totaalne sõda haarab kõiki kaasa. Ja needki mehed teavad, et selle kiiremaks lõpuks on vaja kõigi ühist jõupingutust.
Mõni naine on tragi vagunisse minema, et näha, kuidas mees selle reisi sooritab, kus istub ja kus on ta seljakott. Üks noorik libistab hajameelselt mitmed korrad käe üle “Maximi” külma raua – see on ta mehele ju nüüd uueks kaaslaseks.
Kui hellalt tõstavad mehed oma naissaatjaid vagunist. Õrnus on nende tumedas pilgus.
Kohtame ärasõitjate hulgas lõbusat politseiohvitseri R. Kaussi. Tujuküllane noormees ütleb, et Lätimaale sõit on talle omast kohast meeldiv. Venemaalt sõjapäevil rindest ületulnuna, oli ta enne kojusaabumist töötanud sõjavangina ühes sealses talus sulasena. Sel ajal õpitud keeleoskust tuleb nüüd värskendama minna.
Rongi vile! Mehed ulatavad sõpradele ja siiajäävaile kaasteenistujaile käe, viimane kaelustus kallimalt ja mehise ilmega astuvad nad vagunitesse.
Nende siht on kindel – mehiselt võitlusesse!
Perroonil mängib orkester “Eestimaa , mu isamaa!” ja vagunist kostavad orkestrihelid “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”
Kahe meie pühima laulu saatel lahkub rong, kadudes majade vahele. Perrooonil aga seisavad saatjad , pilgud kinnitunud üha väiksemaks muutuvaile vaguneile.
Kostavad revolvrilasud rongilt – sõdurlikult ülemeelik tervitus mahajäänuile.
Elvi Akman
