30.04.07 sai pandud kotid kokku ja asutud liikuma ida suunas, täpsemalt sihiks Ida-Virumaa mõnusad sood, rabad ja metsad. Eesmärgiks nagu ikka veeta meeldivalt aega ja otsida seda, mis vaenuväed on maha poetanud.
Lumi oli tegelikult väga ebameeldivaks üllatuseks, eriti kui seda oli päeva lõpuks u 20 cm maha sadanud. Virumaal tervitas meid soe tuba ja härraste seltskond, kes viina viskasid. Kuna viin hakkas lõppema ja seda isukest ka nii väga polnud otsustasime trotsida lumesadu ning käivitada detektor ja vaadata, kas väärt kraami leidub kah. See lumi oli kindlasti vene šamaanide sajatus pronksmehe eest, seda viha jätkus päris mitmeks päevaks ennem, kui päike paistma hakkas.
Esiteks otsustasime uurida veidikene vana Sirgala küla maid, täpsemalt endise koolimaja ümbrust.
Miskite kirjandusallikate põhjal oli seal olnud jalaväe saatesuurtükkide patareid, kes tiblasid kõvasti materdasid. Ohtralt leiduvad le IG 18 kestad kinnitasid ka seda. Lisaks oli ka vähe jämedamad torud seal paugutanud, tõenäoliselt s IG kestad. Nagu alati, oli roosteuss nende kestade peale väga kuri olnud, pudedad nagu paber.
Keegi usin maaelu arendaja oli sinna kunagi ühe slummi stiilis lauda ehitanud.
Tulenevalt lauda olemasolust tuli elus esimest korda kaevata sita sees. Õnneks polnud see enam värske
Ettenägelik (mitte)kodanik oligi matnud sita sisse kümmekond padrunit, kirve ka pool sulle-mulle saest. Ühesõnaga esimese päevaga saime käe valgeks. Järgmisel päeval sai käidud avastamas karjääride kaunist tehnomaastiku, kusjuures tundub et metsloomad ei ole lasknud ennast kaevandamisest väga segada. Päts oli metsa all kõvasti mütanud, nii et pidi ikka laskma pilgul ringi käia.
Näidatud sai ka erinevaid jõu ja ilu numbreid, kuid mõistus käis jõust üle ning punkreid täies mahus tühjaks kühveldama ei hakanud.
Selle asemel kõndisime mööda vanu sõjateid ja avastasime positsioone, mis oli avastatud ennem meid. Üheks selliseks oli 105 mm suurtükkide positsioon, millelt peale hülsside ja hambapasta tuubi suurt midagi välja ei tulnud. Järelikult oli elu rahulik olnud ja keegi ei olnud miskit head maha poetanud, kahju. Üle sai ka vaadatud ühed suhteliselt üksikud punkrid, aga nagu tavaks saanud, oli meist keegi juba ette jõudnud.
Tegelikult tuli sealt välja üks vene kaabli rull ja marketenderi pudeli jäänuseid, punkri ehitamisel kasutatavat rauda ei maini parem üldse.
Kolmapäev polnud üldsegi meie päev. Tiblastani poolt ründas järjekordne lumepilv nagu vastuseks eelnevale ilusale ilmale. Sellest hoolimata otsustasime minna vaatama kohta, kus oli paiknenud üks eesti üksus. Poisi oli vist kõvasti einestanud, sest juba eelmisel korral oli sealt tulnud välja toiduainetuube, katel ja lusikas. Seekord jäi saagiks üks kiivri sisevõru ja mõned padrunikestad. Igasugu roostes plekki vedeles kah, aga sellel polnud enam mingisugust väärtust, roosteuss istus juba nii sügaval sees, krõmpsutamist isegi oli kuulda.
Loomulikult olime peale paari tundi lörtsisajus kottideni märjad ja küpses otsus koju tagasi kulgeda. Õhtupoolikul sai imetletud tiblade "vägitegusid" Sinimägedes.
Sambad olid pikale tõugatud ja suure risti pihta oli miski rohelise lögaga visatud.
Viru maleva mehed olid ka sealsamas asja vaatamas, aga tervet ausammast ei hakanud püsti ajama, see töö tuleks ikka jätte asjatundjate hoolde. Lubasid maikuu algul silma peal hoida Sinimägedel. Huvitav on see, et kaamera oli seal küll üleval, aga juhtmed mitte kuhugi ei viinud. Ei tea, kas olid metsloomad kallal käinud või teab mis. Mägedes oli kah päris kõvasti kaevandamistööd tehtud, peaks vist maamiinid maha panema?
Neljapäeval sai käidud vaatamas ühte vana teeristi, kus tõenäoliselt oli vene iseliikuv suurtükk SU(ka) puruks lastud.
Suuremad palad olid loomulikult minema tassitud aga ühteteist jäi ikka silma. Esimesena hakkasid silma mürsud, neid oli ikka igal pool.
Ja sibulad on kah vist uue ekstreemspordiala leiutanud. Nimelt oli paljudel mürskudel maha toksitud vasest juhtvööd. Värviline metall teadagi kallis, aga kas tasub ära see iseküsimus.
Oma "sõpradeks" ristisime PPš padrunid. Neid oli ikka igal pool, valusasti ajas närvi. Nagu oleks keegi muistse talumehe kombel neid külimitist laia käega metsa alla külvanud. Miskisugust 0,5´´ kuulipritsi paistis ka seal olevat paugutaud, nii mõnegi kesta korjasin sealt ülesse. Seal ja edaspidi korjasin ülesse ka igasugust mõttetut aga värvilist metalli, mis ta seal ikka niisama metsa all vedeleb, ressursside raiskamine ju. Keegi hea inimene oli ühte kohta vedelema jätnud pooliku MP 38, mis sai kohe sujuvalt ülesse korjatud. Relvast on tegelikult järgi ainult mälestus.
Sealt samast lähedalt sai veel leitud Panzerfausti juppe ja muud mudru. Vähe eemal oli paar punkrit, mille ümber olid kah juba detektoristid tegutsenud. Aga mis nendele ei kõlvanud kõlbas meile. Sain miskisuguse kahuri luku, lootsin väga, et PAK 40 aga oli tsipakene väike selle jaoks.
Tõenäoliselt miskisugune vene asjandus, peale numbrite ei suutnud muid kirjasid välja meelitada. Üleüldse ilmestas metsa alust palju välja visatud rauda. Paar köögitarvikut sai ikka kaasa rabatud, kausid ja tarelkad. Nagu boonusena sain ka ootamatult PPS salve omanikuks.
Kuna transport meid vahepeal hülgas ja sai/vorst lõppe kah otsa, otsustasime edasi kolada. Viha tekitasid jällegi vene padrunid, mida leidus kõikjal. Ühel endisel heinamaal leidud jällegi palju väljatuhnitud kraami, mida sai ka pildistatud.
Jällegi vedeles hunnikutes lõhkekehasid. Keegi otsija oli ühest pommiaugust välja visanud padruni kasti, mis peale 60 aastat vees sees olemist nägi päris hea välja. Vaatab, mis tast peale kuivamist üldse saab, aga padruni olid küll kõik vasakule pandud, vast siis 9. mai jaoks? Taevataat keeras kah kraanid valla siis kui juba kõigest kopp oli eest ja koju tahtsime. Kuna transat esialgu veel polnud, otsisime edasi. Sain suurepärase lilla markeeringuga raketipüstoli padruni hülsi omanikuks. Leidus ka igasugu kreemituubikesi ja mingil hetkel tekkis kahtlus, millega need sõdurid metsas on tegelenud.
Mina olin näiteks tõsiselt vihane, et poest polnud võimalik alkoholi osta. Päeva lõpus oli küll teinekord selline tunne, et tõmbaks paar õlut rindu ja kukkuks voodisse. Plaan oli ka minna Sillamäele poodi ja öelda, et me oleme ausad ja riigitruud kodanikud, mis annaks põhjust meile õlut müüa. Plaan tundus juba ette läbikukkunud olevat, seetõttu jõimegi teed
Reedene päev algas sellega, et läksime vaatama ühte vene positsiooni, mis oli saanud hirmsa tulelöögi. Miskisugused tegelase olid sealt ka välja kaevanud u 6 sõdurit, normaalne oli see, et kondid ei vedelenud metsa all vaid olid minema viidud ja tõenäoliselt maha maetud kusagile kalmistule.
Üks väike kont oli vedelema jäänud aga muidu korralik töö, ainult saapad olid augu äärele jäetud. Järjekordselt kõvasti laskemoona, granaate, miine ja mürske vedelemas. Markovkasid ehk siis vene 5cm miinist tehtud karnaate oli üsna palju, miskisuguseid imevigureid kah millele ei osanud nime anda, vist mingi Lenska kooperatiivi käsitööliste tehtud karnaadid.
Kui see koht ennast meie jaoks ammendas siis läksime jällegi sohu, tähendab suhteliselt vesisesse kohta. Päris tore oli korjata kiivreid puude otsast ja maa pealt.
Saksa kiivrid olid talve camoga, võib arvata, et madistamine toimus seal talvel. Sain ka ühe mälestuse kiivrist, talve camo ja topelt dekaalid, kahjuks midagi sealt välja lugeda pole. Vedeles ka paar velge, laskemoona käru ratas, vene tääkisid ja minu heameeleks paar saksa miinipilduja kandmise tarvikut, mida on hirmsasti tarvis nagu mõnel mehel maksimi
Laupäeval otsustasime jällegi tungida sügavale sohu ja otsida ülesse paar vana positsiooni. Endine positsioon/palisaad õnnestus leida suhteliselt kerge vaevaga ja kohati oli see ka päris hästi säilinud. Mõnes kohas kadus jällegi ootamatult. Vene liinilt peale saapa, vankri teliku ja kestade muud huvitavat ei leidnud. Saksa positsioone polnud ka nii lihtne leida, kui seda võinuks kaardilt arvata. Paaris kohas oli paugutatud prantsuse vinti ja raketi püstolit. Kuna orienteerumisega sai vähe puusse pandud ja siis liikusime järgmistele huvitavatele positsioonidele. Paari punkrikoha läbivaatamisel tuli päris huvitavat kraami: lusikas, ise tehtud karbikene, raketika hülsse, miini kastist punkri ahi, tt-püssi hülssisid, toidu tuubi jäänused.
Tagasiteel sai avastatud suhteliselt puutumatu vene positsioon. Kuna väga aega ei olnud siis sai kaasa rabatud paar elevandi püssi (tt) hülssi. Positsioonid olid kõrgemates kohtades päris korralikult ehitatud ja ka hästi säilinud. Madalamates kohtades leidus üksikuid kp pesasid ja palisaad /muldvalli jäänuseid. Ühes pesast tuli välja väga huvitab asjandus. Nimelt oli punaväelane Petuhov N.P Rõzikovo külast teinud endale alumiinium plekist zetooni. Aja puudumisel jäi koht täpsemalt läbi otsimata.
Päeva lõpus jõudsime lõhkuda tõbraste ehitatud räiget vesiehitist, mis tegi kohe tuju veelgi paremaks.
Et ikka päev päris asja eest oleks, otsustasime ennast autoga põhjatule karjääri teele ära uputada. Savine muda oli nagu tatt. Tunnen kaasa sõduritele ja autojuhtidele, kes pidid sellises mudas 60 a tagasi müttama, tõesti väga paha oli.
Proovisime hea ja kurjaga, aga meie jõust jäi 2 tonni raua ja muda vastu väheks. Aga paari tunni pärast olime lõpuks august väljas tänu ühele loom-autole, mis meid kerge vaevaga vabastas. Offrõud mees arvas, et liiga labaselt jäime kinni, st liiga igavalt lahenes välja tõmbamine. Peale mudas müttamist olime ise küll kõrvuni sttaga koos nagu muda maadlejad, aga see enam ei tähendanud, sest asjad oli juba pakitud ja puhtad riided ootasid selga panemist. Talus nimega "Sirgala Põrgu" sai asjad laaditud autole ja sellega lõppeski kahe tööinimese kevadine puhkus. Suurimad tänusõnad Kaarlile kes oli meile suureks toeks eluaseme transpordi ja hea seltskonnaga.
Arrivederci Sirgala!
Rohkem pilte leiab siit
. Aga Sa anna pädevatele asjapulkadele kohe kindlasti probleemist teada. See s... lugu küll, kui asjad nõnda külaservas püsti on ...