2. ja 4. piirikaitserügemendi allüksused, politseipataljonid 288. ja 292. samuti Eesti Diviisi allüksused said käsu koonduda Kivinõmmel ja sealt liikuda Iisakule.
Marsruut Kivinõmme - Kamarna - Imatu - Varesmetsa - Iisaku.
Kuuldu järgi oli Kivinõmmel välilaatsaret, surnud sõdurid maetud ümbruskonda. Saksa Sõjahaudade Hoolde Liidu eestvedamisel olevat need 5-6 aastat tagasi sealt ümber maetud.
Koos kaasfoorumlasest kamraadiga olime hommikuämaruses lähtepositsioonil Kivinõmmel, kuna aeg varajane ja mingit liikumist asunduses ei toimunud, jäi kontakt kohalike elanikega loomata.
Keerates Kamarna teeotsast sisse alustasime ka ümbruse uurimist.
Teeäärsest esimesest talust järgi vaid vundament. Kogu teeäär ise aga kahelt poolt täis igatsorti kaeveid ja punkrite auke.
Loetu põhjal kasutati Kamarna-Iisaku tee ehitusel ja remonditööl piirikaitse ja muude üksuste sõdureid.
Kogu kunagisest Kamarna külast alles üksainus majapidamine. Omaniku sõnul oli selles 1944 aastal mingi väeosa staap. Ümber maja olid kaevatud punkrid meeskonna tarbeks, millede asukohta omanik ka lahkelt näitas.
Venelased olid korraldanud sealsetele positsioonidele õhurünnakuid, maja seinas olid siiani jäljed pardakuulipilduja valangust.
Sõjasaagiks saime sealsest majapidamisest Prantsuse sanitari presentkoti, mis kuulus arvatavalt piirikaitse meeste varustusse.
Kaasa sai võetud veel soome katelok! ja eesti sõjaväe poolik müts.
Maha jäi 21 cm mörseri konteiner- ilma põhjata ja papp altosast veekahjustusega ning deformeerunud. Kahjuks unustasin sellest pilti teha.
Liikusime edasi, teistest Kamarna taludest järel ainult ahervaremed. Ühe talu keldrisüvendist vaatas meile siiski rõemsalt vastu gaasitorbiku vutlar.
Meist see samasse ka jäi.
Edasi viis tee läbi Imatu küla, kordus pea sama lugu - endisest jõukast külast alles põhimõtteliselt ainult kaks majapidamist.
Valdavalt vaatab vastu selline pilt:
Jutu järgi olid kohalikud olnud taganevate vooride läbimineku aeg metsataludes varjul.
Raamatutarkuse põhjal lugenud, et just Imatus oli tekkinud segadus ja üksuste kuhjumine, kästud ära hävitada ja põletatda kõik üleliigne varustus. Selliste toimingute läbiviimisel sobivad sealsed kolm lagendikku. Sai ka nn. maad katsutud, kuid tulemusteta.
Kohalike jutu järgi olid taganevad väed hoopis tee kolmes kohas lõhkelaengutega purustanud.
Külast väljudes viib Varesmatsa poole nimelt ainsana palktee, mis olevat siis ka purustatud.
Kohalike elanike lahkel loal täienes meie sõjasaak veel 75 mm PAK i pika hülsi, ühe laengukasti ja WH kanistriga.
Jutu järgi polevat taganevad väed midagi märkimisväärset maha jätnud.
Perenaine pakkus meile veel sellist anumat,
mis aga oma mõõtmete tõttu siiski maha jäi.
Samast leidsime ka tünni komplektse kaane koos tihendi ja pööraga.
Edasi siirdusime eelmainutud palkteele, mida ei soovitatud küll kasutada, kuna metsaveo masinad selle kõvasti rikkunud.
Osaliselt sedasama 63 aasta tagust palkkatet siiani säilinud ja järjekordselt oli kahju, et pilt tegemata ununes.
Tagasi ka pöörduma ei hakanud ja kuna maastik muudkui tõusis, võtsime suuna Taga-Varesmetsa külla.
Osa alumiiniumi olla kohalike poolt ära tassitud, enamus aga pidavat alles olema.
. Iseäranis murelikuks muutusin peale seda, kui kamraad Kass teatas, et üritus võib väldata vähemalt nädala ja läbitava lõigu pealkirjaks on Novgorod - Ambla 
...
karvadega.
