Viimane Kuppel

[ggdag]

Helfaut-Wizernes’ maa-alune raketitehas jätab väljast vaadates ebamäärase mulje. Näib, nagu poleks lamedavõitu betoonist kuppel liivase mäe sisse ära mahtunud või ehitusinsener arvutustega mööda pannud. Tegelikult oli 72meetrise läbimõõduga ja viie meetri paksune konstruktsioon kaitseks mäe sisemusse rajatud tehasele. Kilomeetritepikkused maaalused tunnelid pidid kohale toimetama natsisaksamaa viimase lootuse – superraketi V2 osi. Hitleri usin ehitusfirma Todt töötas kompleksi rajamisel palehigis rohkem kui aasta, kuid enne selle lõplikku valmimist kaotasid sakslased sõja. Sellest Põhja-Prantsusmaa salabaasist ei tulistatud Inglismaa suunas ühtegi raketti. Mõned neist õnnestus küll mobiilsete laskmisseadistel tirida Prantsuse metsadesse ning läkitada siis Londoni ja Antwerpeni suunas.

V2 oli tegelikult kaasaegsete ballistiliste rakettide oluline eelkäija ning õigupoolest ka päris esimene ilmaruumi läkitatud objekt, mis saavutas lennukõrguse kuni 189 kilomeetrit. 14meetriseid hiiglasi sai suunata kuni 300 kilomeetri kaugusel asuvate sihtmärkide pihta. Helfaut-Wizernes’i kupli kandist on Londonisse umbes 200 kilomeetrit.

See, kes kuplikülastamise ette võtab, saab näha rõskeid tunneleid, kuhu mahtus standardne rööpapaar ja erirong rakettide vedamiseks. (Tunneleid kaevasid põhiliselt nõukogude sõjavangid.) Edasi viib lift sügavale maa alla, kus hiiglaslikus kaheksanurkses ruumis näidatakse nüüd sõja-aegseid dokumentaalkaadreid ja makette erinevatest punkritest. Kuplitreti kõige põnevam osa on vististi mõtisklus teemal: "Mis oleks juhtunud kui…"

Hitler arvas pikka aega, et võidukale armeele pole rakette tarvis. Ta leidis, et sakslased tulevad tõhusalt toime klassikaliste vahenditega ehk siis tubli maaväe ja tankide abiga. Rakettidega tegelemist pidas ta pigem tarbetuks tembutamiseks. Läänemeres Peenemündes paiknenud ülisalajases baasis arendas Wernher von Braun kõrgeima juhtkonna tõrksusest hoolimata raketitehnoloogiat. Kui Hitleris lõpuks raketivaimustus süttis, oli juba lootusetult hilja. Wernher von Braunist sai aga hiljem tähtis tegelane ameeriklaste kosmoseprogrammi Apollo juures – algas võitlus ilmaruumi vallutamiseks.

Kui Prantsuse vastupanuliikumine viimase Hitleri rajatud kupli avastas, lasid liitlased sellele tohutus koguses pomme, kuid kupliga ei juhtunud suurt midagi, vaid peenike liiv varises salatehase ümbert. Hiljem lõhkasid inglased kompleksi seestpoolt ja väga naljakal põhjendusel: et just nõukogude väed ei saaks seda mingil erilisel eesmärgil kasutada. Muuseum rajati mõned aastad tagasi ja siis tuli mitmeid ruume liivast tühjaks kaevata.

Eri aegade punkriarhitektuur on süda-Euroopas tasemel. Õigupoolest läheks tarvis enneolematuid jõupingutusi, et mõnest maa-alusest hiigelmütakast lahti saada. Kuid põnevus meelitab ja sõjaromantika müüb. Rohkesti punkreid näeb vanadel kuulsatel kaitseliinidel – nagu näiteks Maginot’i ja Siegfriedi liinil. Punkriajastu viimane saavutus on 1943. aastal kiiruga püstitatud maaalune rakettide koostetehas ja stardiplats. Pärast seda on jutud salajastest maa-alustest hiigelobjektidest Euroopas tundunud kentsakad ja valitsenud illusioon, et neid pole siia enam vaja.

Indrek Treufeldt

Helfaut-Wizernes, 5. august 2006