Kaljo Alaküla kirjeldab jälle betoonpommide kasutamist saksa poolel:
"Sõja lõpupoole , ilmselt sellepärast , et ei jagunud enam metalli , hakati tootma kildpomme , kus kõikvõimalikud metallijäätmed , mutrid , poldid ja muu selline kraam oli valatud tsementi."
"Sõja lõpupoole , ilmselt sellepärast , et ei jagunud enam metalli , hakati tootma kildpomme , kus kõikvõimalikud metallijäätmed , mutrid , poldid ja muu selline kraam oli valatud tsementi."
Ise olen kuulnud jutte saksa betoonist lennukipommidest ja need pidavat kukkuma läbi maja vahelagede ja lõhkema alles allpool, seega hoonet rohkem purustades, kui tavaline pomm. Valga piirivalve muuseumis on isegi üks päris ilus eksemplar
Toomase jutuga nõus.
Õru rdj. lähedal metsas oli neid omalajal nii mõnigi.
Vanarahvas teadis rääkida, et nende betoonpommidega üritati purustada Valga- Tartu raudteed.
Tere.
Õru jaama taga metsas oli Laatre lennuvälja pommiladu. Raudtee poolt tulles paremat kätt. Paarkümmend aastat tagasi nägin ise neid betoonist asjandusi metsa all.
Toomas.
Miskist Henrik Relve loodusraamatust (pole praegu koduse raamaturiiuli lähedal ja täpsustada mälu najal ei söanda) on meeles lugu, kuidas nad ühe Eesti väikese laiu lähedal paadiga merel olid ning kuidas samal ajal tuli vene lennuk õppepommitama. Raudlind muneski nimelt betoonmune. Sündmustik hargnes vast nii 70.-tel aastatel.