VIIMANE PADRUN
Re: VIIMANE PADRUN
Tänud jagamast!
Re: VIIMANE PADRUN
Lisan siia ka ühe hilisema ülevaate
Lõunaleht 2009
Kalev Gustav Arro tabati tänu juhusele
Kalev Arro sündis 11. (17?) juulil 1915 Valgjärve vallas kehvapoolses Vasara talus peres, kus valitses tugev rahvuslik meelsus.
Kui punavõim Eesti okupeeris, sai Kalevist vastupanuliikumise liige; selles osalesid ka ta õde ja vend. Meelsuse tõttu oli pere uue võimu kõva surve all, ema sai kahtlastel asjaoludel surma. Sestpeale sai Kalevist 1941. a metsavend, kes kandis nimesid Värdi, Jakob ja Lihunik.
Kalevi venna vangistas hävituspataljon, ent ta põgenes ja pages 1943 Soome, kust ta koos „halli rügemendiga“ 1944 kodumaale naasis. Vangistati, põgenes Venemaalt vangilaagrist 1946 ja jõudis taas kodumaale. Sai haarangul haavata, tabati ja määrati 25+5.
Samal ajal sai Kalevist Piho metsavennagrupi liige. Kui see 1. oktoobril 1949 Kiidjärve vallas Intsupalu lahingus purustati ja seitse rühma liiget surma said, õnnestus Kalevil ainsana haavatuna piiramisrõngast välja murda. Rühma oli üles andnud agent Kotkas ehk Jaan Voitk.
Pikka aega Arrot ei jälitatudki, sest aruandes oli ka tema surnute hulka arvatud. Ta varjas end 1974. a mai lõpuni Poka külas metsatalus Russaku peres.
Seotuse tõttu selle kohaga Arro 1974 tabatigi. Saverna poe juures rääkis Russaku perepoeg Juhan ühele viinamehele, et sul ema sovhoosis loomatalitaja, hangi mulle jõusööta. Külamees lubas ukse lahti jätta – viigu Juhan ise kott ära. Juhan viiski jõusööda jalgrattal minema, aga rohu sisse pudenes ilus hele rada. Sovhoosi ülemused läksid jälgi mööda Russakule n-ö varast tabama. Seal leidsid nad eest võõra mehe, kes kohe veranda kaudu metsa pages.
Külas algas kihin-kahin, ametnikud rääkisid, et kahtlane mees tuleb kinni püüda.
2. juunil läksid kaks traktoristi Saverna lähedal tee äärde võssa „vett laskma“ ja märkasid, et eemalt jälgib neid võõras mees. Ju seesama, kellest kõik räägivad, arvasid nad ja käsutasid tolle lähemale. Samas kõlas lask. Võõra kuulist langes üks traktoristidest, Meeme Moisto. Teine traktorist saanud võõralt püstolipäraga löögi pähe, kihutas aga keskusse ja alarmeeris kõiki.
Algas suurejooneline operatsioon 47 miilitsa, jahimehe ja rahvamalevlase osalusel, seda juhtis Põlva miilitsaülem Hans Salm. Ta on meenutanud, et olukord oli segane: ei teatud ju, keda taga aetakse, kuidas ta relvastatud on. Rahvas rääkis ka hullumajast plehkupannud ullikesest.
Võõra surm
Soist metsa läbi kammides sattus üks otsijaist – Põlva miilits Ülo Neeme, tulevane Võru abiprefekt – räpaselt riides võõrale mehele, kes tuli otse aheliku suunas, suurekaliibriline Waltheri püstol mõlemas käes (Mart Laari andmed).
Neeme sai tabamuse suhu, kuid tulistas vastu. Algul jalgadesse, kui see aga ründajat ei peatanud, siis aina kõrgemale. Metsamehe relv andis tõrke, ta viskas püstoli maha ja haaras saapasäärest noa. Neeme teadis, et tema makarovis peaksid padrunid otsas olema, kuid ta vajutas siiski veel kord päästikule. Viimane kuul tabas Karl Arrot kahe meetri pealt – see oli padrun, mille miilits oli sündmuskohale sõites kolleegilt lisaks küsinud.
„Siga!“, olnud kukkudes Arro viimane sõna.
Ülo Neeme on hiljem kinnitanud, et püüdis meest viimse võimaluseni ellu jätta.
Korrakaitsjail oli surnud mees ja nad ei teadnud, kes see on. Inimesed võisid teada, aga ei öelnud. Laari andmeil saadi selgust julgeoleku arhiividest ja kutsuti Arro laipa tuvastama ta õde ja vend – end kumbki ei kinnitanud, et tunneks teda: hirm! Viimaks otsiti välja üks omaaegne Valgjärve metsavend ja toimetati ta Tartusse hukkunu isikut tuvastama. Ta vaadanud laipa rahulikult ja eitanud igasugust tutvust. Kui mees koju tagasi jõudes autost välja lasti, selgus, et ta on end purju joonud, nägu pisaraist märg. Ta leinas hukkunud sõpra.
Ka Arro on maetud Tartusse Raadi kalmistule, Sabbe lähedale. Selleks ajaks, kui August Sabbe hauale mälestussammas püsti pandi, oli Kalev Gustav Arro haud juba üle maetud.
Surm saladusi ei hävitanud
Enn Tarto rääkis Lõunalehele Kalev Arro surma asjaolusid pisut teisiti, kui väidavad ülalviidatud allikad või nagu kõneles tänavu 13. oktoobril kalmistul Arro hauakivi avamisel endine Saverna koolidirektor Sulev Unt.
„KGB-l on Arro surmast oma versioon ja see on praeguseks levinud, õige versioon ununenud,“ tõdes Tarto. Tema andmed pärinevad mitmest allikast, sh Elfriede Keerdilt, kes 1974. a ise Savernas oli.
„Pärast seda, kui metsavahitalus võõrast meest nähti, kes metsa pages, aetud sovhoosis kokku nii-öelda töökollektiivi koosolek ja sisendati inimestele, et bandiit tuleb ühisel jõul kinni püüda. Sel koosolekul olid ka traktoristid Meeme Moisto ja Olev Hani.
2. juunil sõitsid nad metsa vahel, tegid peatuse ja nägid võsas võõrast. Keert rääkis korduvalt, et just Moisto uljus ja auahnus võis teda ajada „bandiiti“ püüdma ja ta tahtiski võõrast kinni võtta, hüüdes talle: „Seisa!“ Selle plaaniga läks Moisto Arro suunas, kuni too tulistas. Teine traktorist palus pikali maas armu, paludes end ellu jätta. Arro jättiski tingimusel, et mees püsib tund aega sealsamas ega jookse kuhugi teatama. Aga varsti sõitis sealt mööda piimaauto, tollega läks Hani kaasa ja keskuses kohe telefoni juurde.“
Enn Tarto kinnitas, et pärast Muisto surmasaamist kutsuti sovhoosis kokku veel üks koosolek ja ametivõimud panid paika oma ametliku versiooni juhtunust. „Nende versioon oli, et Arro tappis Muisto otse tee peal, teda seal esimesena rünnates. Ma olen rääkinud mehega, kes teadis, kuidas laip ära viidi – surnukeha oli metsas. Hani kirjeldas juhtunut olgu ühtmoodi, aga kui „seltsimehed“ olid temaga vestelnud, hakkas teist juttu rääkima.“
Tarto kinnitas, et Kalev Arro maeti Raadi kalmistule riigi poolt salaja. „Kui muinsuskaitseühendus hakkas uurima, kus võiks olla Arro haud, siis ametlikku vastust ei saadud. Üks vana surnuaiavaht rääkis, et Arro matmispaika on peale maetud üks vene ohvitser, kel on ka pere, kes haua eest hoolitseb. Võibolla on siin põhjus, miks metsavenna hauakohta ei tahetud näidata.“
Lõunaleht 2009
Kalev Gustav Arro tabati tänu juhusele
Kalev Arro sündis 11. (17?) juulil 1915 Valgjärve vallas kehvapoolses Vasara talus peres, kus valitses tugev rahvuslik meelsus.
Kui punavõim Eesti okupeeris, sai Kalevist vastupanuliikumise liige; selles osalesid ka ta õde ja vend. Meelsuse tõttu oli pere uue võimu kõva surve all, ema sai kahtlastel asjaoludel surma. Sestpeale sai Kalevist 1941. a metsavend, kes kandis nimesid Värdi, Jakob ja Lihunik.
Kalevi venna vangistas hävituspataljon, ent ta põgenes ja pages 1943 Soome, kust ta koos „halli rügemendiga“ 1944 kodumaale naasis. Vangistati, põgenes Venemaalt vangilaagrist 1946 ja jõudis taas kodumaale. Sai haarangul haavata, tabati ja määrati 25+5.
Samal ajal sai Kalevist Piho metsavennagrupi liige. Kui see 1. oktoobril 1949 Kiidjärve vallas Intsupalu lahingus purustati ja seitse rühma liiget surma said, õnnestus Kalevil ainsana haavatuna piiramisrõngast välja murda. Rühma oli üles andnud agent Kotkas ehk Jaan Voitk.
Pikka aega Arrot ei jälitatudki, sest aruandes oli ka tema surnute hulka arvatud. Ta varjas end 1974. a mai lõpuni Poka külas metsatalus Russaku peres.
Seotuse tõttu selle kohaga Arro 1974 tabatigi. Saverna poe juures rääkis Russaku perepoeg Juhan ühele viinamehele, et sul ema sovhoosis loomatalitaja, hangi mulle jõusööta. Külamees lubas ukse lahti jätta – viigu Juhan ise kott ära. Juhan viiski jõusööda jalgrattal minema, aga rohu sisse pudenes ilus hele rada. Sovhoosi ülemused läksid jälgi mööda Russakule n-ö varast tabama. Seal leidsid nad eest võõra mehe, kes kohe veranda kaudu metsa pages.
Külas algas kihin-kahin, ametnikud rääkisid, et kahtlane mees tuleb kinni püüda.
2. juunil läksid kaks traktoristi Saverna lähedal tee äärde võssa „vett laskma“ ja märkasid, et eemalt jälgib neid võõras mees. Ju seesama, kellest kõik räägivad, arvasid nad ja käsutasid tolle lähemale. Samas kõlas lask. Võõra kuulist langes üks traktoristidest, Meeme Moisto. Teine traktorist saanud võõralt püstolipäraga löögi pähe, kihutas aga keskusse ja alarmeeris kõiki.
Algas suurejooneline operatsioon 47 miilitsa, jahimehe ja rahvamalevlase osalusel, seda juhtis Põlva miilitsaülem Hans Salm. Ta on meenutanud, et olukord oli segane: ei teatud ju, keda taga aetakse, kuidas ta relvastatud on. Rahvas rääkis ka hullumajast plehkupannud ullikesest.
Võõra surm
Soist metsa läbi kammides sattus üks otsijaist – Põlva miilits Ülo Neeme, tulevane Võru abiprefekt – räpaselt riides võõrale mehele, kes tuli otse aheliku suunas, suurekaliibriline Waltheri püstol mõlemas käes (Mart Laari andmed).
Neeme sai tabamuse suhu, kuid tulistas vastu. Algul jalgadesse, kui see aga ründajat ei peatanud, siis aina kõrgemale. Metsamehe relv andis tõrke, ta viskas püstoli maha ja haaras saapasäärest noa. Neeme teadis, et tema makarovis peaksid padrunid otsas olema, kuid ta vajutas siiski veel kord päästikule. Viimane kuul tabas Karl Arrot kahe meetri pealt – see oli padrun, mille miilits oli sündmuskohale sõites kolleegilt lisaks küsinud.
„Siga!“, olnud kukkudes Arro viimane sõna.
Ülo Neeme on hiljem kinnitanud, et püüdis meest viimse võimaluseni ellu jätta.
Korrakaitsjail oli surnud mees ja nad ei teadnud, kes see on. Inimesed võisid teada, aga ei öelnud. Laari andmeil saadi selgust julgeoleku arhiividest ja kutsuti Arro laipa tuvastama ta õde ja vend – end kumbki ei kinnitanud, et tunneks teda: hirm! Viimaks otsiti välja üks omaaegne Valgjärve metsavend ja toimetati ta Tartusse hukkunu isikut tuvastama. Ta vaadanud laipa rahulikult ja eitanud igasugust tutvust. Kui mees koju tagasi jõudes autost välja lasti, selgus, et ta on end purju joonud, nägu pisaraist märg. Ta leinas hukkunud sõpra.
Ka Arro on maetud Tartusse Raadi kalmistule, Sabbe lähedale. Selleks ajaks, kui August Sabbe hauale mälestussammas püsti pandi, oli Kalev Gustav Arro haud juba üle maetud.
Surm saladusi ei hävitanud
Enn Tarto rääkis Lõunalehele Kalev Arro surma asjaolusid pisut teisiti, kui väidavad ülalviidatud allikad või nagu kõneles tänavu 13. oktoobril kalmistul Arro hauakivi avamisel endine Saverna koolidirektor Sulev Unt.
„KGB-l on Arro surmast oma versioon ja see on praeguseks levinud, õige versioon ununenud,“ tõdes Tarto. Tema andmed pärinevad mitmest allikast, sh Elfriede Keerdilt, kes 1974. a ise Savernas oli.
„Pärast seda, kui metsavahitalus võõrast meest nähti, kes metsa pages, aetud sovhoosis kokku nii-öelda töökollektiivi koosolek ja sisendati inimestele, et bandiit tuleb ühisel jõul kinni püüda. Sel koosolekul olid ka traktoristid Meeme Moisto ja Olev Hani.
2. juunil sõitsid nad metsa vahel, tegid peatuse ja nägid võsas võõrast. Keert rääkis korduvalt, et just Moisto uljus ja auahnus võis teda ajada „bandiiti“ püüdma ja ta tahtiski võõrast kinni võtta, hüüdes talle: „Seisa!“ Selle plaaniga läks Moisto Arro suunas, kuni too tulistas. Teine traktorist palus pikali maas armu, paludes end ellu jätta. Arro jättiski tingimusel, et mees püsib tund aega sealsamas ega jookse kuhugi teatama. Aga varsti sõitis sealt mööda piimaauto, tollega läks Hani kaasa ja keskuses kohe telefoni juurde.“
Enn Tarto kinnitas, et pärast Muisto surmasaamist kutsuti sovhoosis kokku veel üks koosolek ja ametivõimud panid paika oma ametliku versiooni juhtunust. „Nende versioon oli, et Arro tappis Muisto otse tee peal, teda seal esimesena rünnates. Ma olen rääkinud mehega, kes teadis, kuidas laip ära viidi – surnukeha oli metsas. Hani kirjeldas juhtunut olgu ühtmoodi, aga kui „seltsimehed“ olid temaga vestelnud, hakkas teist juttu rääkima.“
Tarto kinnitas, et Kalev Arro maeti Raadi kalmistule riigi poolt salaja. „Kui muinsuskaitseühendus hakkas uurima, kus võiks olla Arro haud, siis ametlikku vastust ei saadud. Üks vana surnuaiavaht rääkis, et Arro matmispaika on peale maetud üks vene ohvitser, kel on ka pere, kes haua eest hoolitseb. Võibolla on siin põhjus, miks metsavenna hauakohta ei tahetud näidata.“