Väegrupp Nord andis 1944. a. juuli alguses käsu moodustada tagalaüksuste baasil lahingpataljonid.
III SS-soomuskorpus kandis 7. juulil ette, et üks selline lahingpataljon on kavas eriotstarbelise välitagavarapataljoni (FEB z.b.v) baasil eesotsas kapten Fischeriga.
FEB z.b.v eesotsas kapten Fischeriga oli aprillis Narva-Jõesuust üle viidud Jõhvisse, kus pidi jätkama endise rügemendi Tallinn (Reval) isikkoosseisu väljaõpetamist (rügemendi pataljonid olid vahepeal antud 20. eesti diviisi koosseisu). Arvatavasti jäi seetõttu pataljonile külge ka poolametlik nimetus Reval.
18. juulil teatas III SS-soomuskorpus, et pataljon on Jõhvis valmis. Lahingutugevus 450 meest, sh 70 meest diviisi Nordland tagavarapataljonist. Relvastuses 4 raske- ja 40 kergekuulipildujat, 10 keskmist miinipildujat.
21. juulil vahetas pataljon rindel Putkist läänes välja 154. grenaderirügemendi I pataljoni (58. jalaväediviisist - see diviis lahkus Narva rindelt). Pataljon allutati Schmidi grupile (Schmid oli võib-olla 11. füsiljeepataljoni ülem). Schmidi grupp allus 11. jalaväediviisile.
Armeegrupi Narva juhataja visiidil 21. juulil 11. jalaväediviisi juurde märgiti, et pataljoni sõduritel on ainult 12 päeva väljaõpet.
Pataljoni veteranide mälestusi on teada ainult üks - Bruno Karrolt, kes oli 1. kompanii ülem (Ustuf). Karro sõnul teenis ta pataljonis alates märtsi lõpust. Pataljonis oli siis kaks kompaniid, lisaks alljuhtide kool. Rühmaülemateks olid Saksamaalt koolist tulnud eestlastest Oberjunkrud. Karro sõnul koolitas ta vist kolm vahetust mobiliseeritud mehi, viimase satsiga saadeti rindele.
Pataljon lahingutes
24. juuli hommikul algas Narva rindel 8. armee pealetung. Putki suunal ründas 11. laskurdiviis. Selle 219. laskurpolgu I pataljon ründas Revali lõigus ja II pataljon 11. füsiljeepataljoni lõigus. I pataljon edu ei saavutanud, II pataljon murdis sisse 11. füsiljeepataljoni vasakul tiival. Sissemurdesse suunati ka 219. polgu III pataljon, mis tungis sissemurdes kuni 300 meetrit lääne suunas (ilmselt Revali vastu - nrw44).
Saksa olukorrakaardilt 24.07 kohta:
- 24.07.jpg (44.92 KiB) Vaadatud 4011 korda
Sama päeva kohta käivad Karro mälestused:
[Hommikul algas vastase ettvalmistav suurtükiväetuli.]
Siin oli aga märja pinnase tõttu mürsukildude tegevus suhteliselt väheohtlik, nad paiskusid otse üles, maapind oli pehme ja mürsk kukkus sügavale pinnase sisse. Küll aga tegid siin mõnesugust kahju miinipilduja miinid, mis lõhkesid üleval puude okstel.
Halvaks asjaks oli see, et side katkes tihti, telefonikaablid läksid puruks. Rindvallidesse lasti augud sisse. Ja need kuulipildujad, mis end näitasid, lasti tankitõrjekahuriga puruks. Üllatusrünnak, mis algas, tuli 65 m pikkusel lõigul, lasti puruks juba poole maa pealt. Kaugemale nad ei saanud. Tuli oli meil niimoodi seatud. Ka miinitõkked olid veel ees. Kuid nähtavasti meist paremal olnud sakslased olid jalga lasknud. Punaarmee hakkas oma üksusi ringi paigutama sinna kohta, kus läbimurre oli võimalik. Pidin võtma oma positsioonidelt ligi rühma mehi lahkunud sakslaste poolt lahti jäänud tiiva kindlustamiseks.
Rindest tagapool umbes 200 m peal olid trobikonnas kaks vaenlase rühma. Meil oli üks selline mees nagu Jaan Sarv oma kuulipildujaga. Ta niitis tagantpoolt ühe nendest rühmadest maha. Teise rühma laskmiseks oli ta vaateväli takistatud. Ta tuli kaigastest laskepesa katusele ja hävitas ka teise rühma. Samal ajal käis üks kärakas ja ta oli oma kuulipildujaga õhus. Ta sai tankitõrjekahuri mürsu killust haavata. Meil aga oli olukord päästetud.
Kuna side oli katkenud, liikusin paralleelselt eespositsioonide taga. Mul oli käskjalg kaasas ja minu relvaks oli tolleaegne Sturmgewehr (nüüdne Kalašnikov). Sattusime vene luurerühma peale, keda nägime esimesena. Tõmbasime tule peale ja oligi kogu lugu. Käskjalg aitas oma MP-ga. Kuid varusid meil polnud. Hiljem tuli vasakult korraldus rühm maha võtta, valmistuda uueks rünnakuks. Ma olin saanud hommikul killu vasakusse reide. Lasin haava kinni siduda, kuid ära ma ei läinud. Lihtsalt tunne oli selline, et polnu denam kuhugi taanduda, Eesti muld oli selja taga. Kas aga rabamaastik või midagi muud mõjus nii, et õhtuks oli jalg põlvest paiste läinud. Otsustasin tahapoole minna. Minu asetäitjaks jäi untersturmführer Mitt, ka juba lahingud läbiteinud mees, kuid tema oli juba tunni aja pärast surnud mees, ja kes tema asetäitjaks jäi, ei tea.
[Vist on haavatasaanud Mitt kaotusnimekirjades ekslikult nimetatud 3. kompanii ülemaks?]
25. juulil langes vangi kaks pataljoni Reval sõdurit (tõenäoliselt rohkem neid pataljonist eriti vangi ei langenudki). Üks neist - Alo Tuisk,s. 1907, mobiliseeritud veebruaris - kirjeldas esimest lahingupäeva nii:
Oli lt Karro 1. kompaniis (100-120 meest). Suurtükiväetule ettevalmistuse ajal kanti kaotusi, vastase rünnaku ajal sattusid sõdurid paanikasse, kartes, et vastane tungib tagalasse, ja proovisid põgeneda. Karro ja saksa veltveeblid Hildebrand ja Bruno peatasid põgenejaid, mõni siiski põgenes metsa. 4. kompanii oli reservis, positsioonile ei läinud, vaid jooksis laiali. Kui vastane tungis kaevikusse, siis peitis Tuisk end varjendis nari alla. Öösel hiilis välja, et omadeni jõuda, kuid algas suurtükiväetuli, Tuisk otsis varju teises varjendis, kus olid aga vastase sõdurid, kes ta vangistasid.
25. juuli hommikuks grupeeriti 219. laskurpolgu jõude ümber, Putki sissemurde läänetiival jätkas 25.-26. juulil lääne suunas pealetungi 219. polgu I pataljon, koos 14. üksiku trahvirooduga. 26. juulil edeneti seal ligi 500 meetrit.
Saksa andmete kohaselt ründas vastane 26. juulil kl 15 ilma eelneva ettevalmistava suurtükiväetuleta Revali paremat tiiba, eestlased taganesid lahinguta, vastane edenes edela suunas ja möödus tiivalt 11. füsiljeepataljoni riivistusrindest.
Saksa olukorrakaardilt 26. juulist:
- 26.07.jpg (52.57 KiB) Vaadatud 4012 korda
Armeegrupi Narva juhataja visiidil 11. jalaväediviisi juurde 27. juulil on märgitud, et pataljon Reval on laiali jooksnud (versprengt), eestlased liiguvad üksikult ja gruppidena Ahtme-Jõhvi teel.
Saksa olukorrakaartidel on Reval märgitud kuni 26. juulini. 27. juulist see sealt kaob, pataljoni endises lõigus tegutsevad 11. välitagavarapataljon, 11. füsiljeepataljon, 23. grenaderirügemendi I pataljon, vahepeal ka 227. füsiljeepataljon.
28. juulil oli (tõenäoliselt Revali) kaotusteks 4 surnut ja 23 haavatut.
29. juuli seisuga oli pataljoni lahingutugevus 100 ja 200 mehe vahel.
30. juulil oli (tõenäoliselt Revali) kaotusteks 2 surnut ja 1 haavatu.
30. juulil seletas Saksa 113. julgestusrügemendist võetud sõjavang ülekuulamisel, et pataljon Reval asub kaitsel I/113 paremal tiival.
1. augustil oli (tõenäoliselt Revali) kaotusteks 7 haavatut.
Augusti alguses võetud 113.julgestusrügemendi vangide sõnul asus 113. julgestusrügemendi I pataljonist paremal Revali 2. kompanii. Pataljon purustati, sellest jäi järele 60 meest. Revalit oli tugevdatud 113. julgestusrügemendi staabikompanii ja tagalameestega. Ööl vastu 3. augustit vahetati Reval täielikult ühe 23. grenaderirügemendi pataljoni poolt välja.
Saksa olukorrakaart 2. augusti kohta:
Kokkuvõttes näib, et alates 27. juulist tegutsesid Revali allüksused (kompaniid) rindel Putkist läänes allutatuna Saksa allüksustele.
31. augustil anti kolmele sakslasest veltveeblile I klassi Raudrist. II klassi Raudrist anti 8 sakslasele ja 27 eestlasele. Viimaste seas oli ainuke ohvitser Ustuf Ülo Mitt.
Kui eelnevalt ära toodud kaotusandmed kokku liita, saab 27 surnut, 200 haavatut.
Rohkem andmeid pole.
