Korpusepoisid

[tossom]

Nooremseersant Eduard Jõulu, 7. laskurdiviisi Suvorovi ordeniga 23. suurtükiväepolgu 8. patarei traktorist. Lahinguteenete medali nr. 1290947 kavaler. Sai medali selle eest, et Sõrve poolsaarel toimunud lahingute käigus 18.10.1944.a tõi vaenlase jälgimise all lahinguväljalt ära katkise auto. Näitas selle juures üles mehisust ja vaprust ning päästis ära polgule hinnalise sõiduki.

Medal ise on kahjuks kadunud.

[tossom]

Vapruse medal 2353103, antud arvatavasti Kuramaa lahingute eest. Arvan, et see medal on maa seest välja tulnud.

[tossom]

Punatäht numbriga 843572. Väga suure tõenäolisusega korpus, ilmselt antud 1944. aasta lahingute eest Narva või Emajõe joonel.

Teada on veel alljärgnevad lähedaste numbritega Punatähed:

843535
843569 RANNE VELLO / Avinurme
843581
843642
843644 NITTIM JOHANNES / Narva

Nüüd on teada ka Punatähe ordeni nr. 843572 kavaler. Selleks on vanemseersant Rohila, 249. Laskurdiviisi 921. laskurpolgu 6. laskurroodu rühmaülema abi. Sai ordeni selle eest, et 20.09.1944 oskuslikult rühma juhtides liikusid ümber lahkuva vaenlase, ületasid Avinurme- Rakvere maantee, võttes sillalt mille vaenlane tahtis õhkida maha valve, vangistasid selle käigus 8 vastase sõdurit ja demineerisid lõhkelaengud.

Rohila esitati Kuulsuse III järgu ordeniga autasustamiseks, aga sai Punatähe ordeni. Teda on autasustatud ka Vapruse medali ( oktoobris 1944, rühmaga Kõinastu saare hõivamise eest ) ja veel ühe Punatähe ordeniga, mis on saadud Kuramaal.

[oliver]

Kõinastu hõivamine võis jube küll olla, 30cm külma vett ja vastupanu puudus...

[tossom]

Kõinastu hõivamine võis jube küll olla, 30cm külma vett ja vastupanu puudus...

Ma ei võta mitte kunagi kõike mis autasulehtedel kirjas puhta kullana, kuid kindlasti ei olnud see Kõinastu episood lihtsalt üks tore jalutuskäik külmas vees.
---
Vapruse medal 6. laskurroodu rühmaülema abile seersant Rohilale selle eest, et 02.10.1944 Kõinastu saare hõivamise käigus kasutas ta ära olukorra kui vastased sattusid meie miinipildujatulest segadusse. Ta viis ta oma rühma rünnakule, nad liikusid edasi läbi väina ning ründasid vastast, sundides ta põgenema. Saar vallutati ilma kaotusteta.
Oma otsusekindluse ja vaprusega innustas seersant Rohila nii enda, kui ka teiste allüksuste võitlejaid, millega aitas kaasa kogu lahinguoperatsiooni edule.

[oliver]

Ma ei tea keda nad seal miinipildujatest tümitasid, sakslasi igatahes mitte sest neid seal ei olnud.

[tossom]

Ma ei tea keda nad seal miinipildujatest tümitasid, sakslasi igatahes mitte sest neid seal ei olnud.

Enam ei olnud. Ma arvan, et allpool olevas lõigus kirjeldatakse sama episoodi, mis Vapruse medali autasulehel kirjas ( kopeeritud veebilehelt Teine maailmasõda ja Saaremaa ) :

30. septembri hommikul taganesid umbes 150 allesjäänud Saksa sõdurit üle Väikese väina tammi Saaremaale, õhkides tammi neljast kohast. Juba varem verest tühjaks jooksnud 23. diviis oli mõeldud Eestist Läti suunas taganemise ebaõnnestumisel vaid mandrilt taganevate väeosade vastuvõtuks. Ta ei olnud aga suuteline täitma füüreri korraldust hoida saari iga hinna eest. Tammi Saaremaa poolses otsas suudeti siiski organiseerida sillapea, mis ei lubanud punaarmeelastel pealetungi kohest jätkamist Saaremaale, nagu see oli toimunud kolm aastat varem vastupidiste rollide juures.
67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii võttis rünnaku vastu oma positsioonidel, kuid neile oli selge, et kui nad vangi langeda ei taha, siis peavad nad enne vastast Väikese väina tammile jõudma. Kompanii asus pimeduses teele läbi tundmatuse. Kergendustundega nägi Kurt Vetter päikesetõusul enda ees Väikest väina ning lõuna pool Väina tammi. Aga oli juba hilja, nende silmade all lendas tamm õhku ning kompanii jäi Muhusse lõksu. Kompanii ülem leitnant Renne käsutas mehed vette, et jalgsi läbi madalaveelise Väikese väina nelja kilomeetri kaugusel olevale Saaremaale jõuda. Vees olevad mehed olid heaks märklauaks punaarmeelastele, kes neid tulistama asusid. Kurt koos umbes poole tosina mehega jooksid paanikas mööda kallast põhja poole, lootuses leida kaldalt mõnd paati, millega üle väina pääseda. Ilmselt kusagilt Rootsivere või Koguva kandist leitigi paat, millega merele tõtati, aerudeks teise paadi pardalauad. Nii kukuti aga oma ülemate seatud lõksu. Mõned päevad varem oli antud korraldus muuta merekõlbmatuks kõik rannas leiduvad paadid, et sõdurid kaitsepositsioonidelt lahkuda ei saaks ja võitleksid viimse veretilgani. Võimalik ka, et paadid olid lõhutud pigem takistamaks kohalike elanike pagemist Rootsi. Äsja saartele saabunud saksa sõdur ei pruukinud veel tunda kohalike probleeme. Igatahes paat lekkis ning üha suurema hooga. Peagi pidid paadis olijad põhjaminemise vältimiseks tegelema ainult vee välja loopimisega. Tõusev tuul keeras isehakanud meremeeste paadi ümber ning nad leidsid end veest, kuhu jäid paadi külge klammerdunutena triivima. Pärast kuus tundi kestnud põgenemisteekonda ajas tuul põgenikud Muhust loodes oleval Kõinastu laiul randa. Kõinlased andsid põgenikele süüa ja peavarju. Järgmisel õhtul anti meestele korras paat ja aerud ning saadeti nad Saaremaa poole teele, aerutada oli umbes viis kilomeetrit. Punaarmeed laiul veel ei olnud, kuid viivitada ei maksnud. Pärast pooletunnilist aerutamist toimus meeste jaoks midagi kujuteldamatut. Loodekaarest ilmus meeste vaatevälja laev, kust avati Kõinastu pihta trasseerivate kuulidega tuli. Rookatustega majad süttisid ning peagi lõõmas kogu laiul olnud küla ühtlase tulemerena. Küla, kus neile oli peavarju antud, muutus nende silme all olematuks. Läänemere idaosa admirali sõjapäevikusse on sisse kantud, et sel samal päeval, 1. oktoobril, tulistati kahuripaatidelt Kõinastu laidu, et julgestada Saksa sõdurite äratoomist, kuna laid oli vahepeal venelaste poolt hõivatud. Paraku punaväelasi seal veel küll ei olnud. Kurt Vetter ja ta kaaslased olid rabatud. Pooluppunud mehi abistanud laiutäis kõinlasi olid jäetud vastu talve lageda taeva alla. Iseasi, kas nad pidasid seda saabuva punalaevastiku tervituseks või lahkuvate sakslaste hüvastijätuks. Aga sõjas paraku juhtub nii.

[oliver]

7-meheline juhuslikult saarele sattunud garnison aerutas kohalike paadiga minema 1.10, seersant Rohila aga hõivas saarekese 24h hiljem kui seal ei olnud ühtki sõdurit - keda seal rünnati, umbluu ju?

[tossom]

Ma ju kirjutasin, et ei võta mitte kunagi kõike mis autasulehtedel kirjas puhta kullana, sama kehtib ka igasuguste memuaaride kohta. Tõde on alati kuskil vahepeal. Kuid üldjoontes sündmused kattuvad.

[oliver]

Tõde on kusagil olemas tõesti:)
Korpuse ühe pataljoni kirjutaja Rinaldo Nurm meenutab neid autasudele esitamisi nii:

[tossom]

Rinaldo Nurme mälestused on endalgi olemas ja tema sõnades konkreetsete autasustamiste kohta pole mõtet kahelda. Sõja lõpu Kuramaa lahingute massilisi autasustamisi haavatasaamiste eest ei saagi varasemate autasustamistega päris 1:1 -le võrrelda. Erinevused on selgelt näha, kui autasulehti omavahel võrrelda.

[oliver]

Kuidas siis aga seletada ilma vastase vastupanuta (ainult kohalikud elanikud oma mahapõletatud elamutega) saarekese vallutamist miinipildujatule toetusel, on ju samasugunu vaht nagu Rinaldo oli sunnitud kirjutama?

[uscha]

Sõja ajal oli miinipildujatest kõige levinum 8 cm toru - seda mõlema vaenupoole relvastuses. Saksa 8 cm miinipilduja (8 cm Granatwerfer 34) maksimaalne laskekaugus on 2,4 km ja ma oletan, et Vene päritolu sarnane toru oli umbes samasuguse laskekaugusega.
Kaardi järgi on Koguva tipust Kõinastu kaldale täpselt 2 km. Miinipildujapositsioon ei oleks saanud olla avatud rannikuribal vaid ikka tagapool ja varjatult aga isegi kui oleks torud paigutatud kaldaäärsesse vette oleks suudetud tümitada maksimaalselt kümnendikku Kõinastu pinnast, sest suurem osa laiust / saarest oleks jäänud väljaspoole tuleulatust.
Jääb muidugi veel võimalus, et kasutati 12 cm torusid, mille tuleulatus on märgatavalt suurem või Katjushasid, mille kohta vist samuti Nõukogudeaegses kirjanduses kasutati vahel miinipilduja nimetust. Aga need variandid on mõlemad ebatõenäolised.

[tossom]

Ma arvan, et seal polnud mingeid miinipildujaid, see oli kahuripaatide tuli:

Pärast pooletunnilist aerutamist toimus meeste jaoks midagi kujuteldamatut. Loodekaarest ilmus meeste vaatevälja laev, kust avati Kõinastu pihta trasseerivate kuulidega tuli. Rookatustega majad süttisid ning peagi lõõmas kogu laiul olnud küla ühtlase tulemerena. Küla, kus neile oli peavarju antud, muutus nende silme all olematuks. Läänemere idaosa admirali sõjapäevikusse on sisse kantud, et sel samal päeval, 1. oktoobril, tulistati kahuripaatidelt Kõinastu laidu, et julgestada Saksa sõdurite äratoomist, kuna laid oli vahepeal venelaste poolt hõivatud. Paraku punaväelasi seal veel küll ei olnud. Kurt Vetter ja ta kaaslased olid rabatud. Pooluppunud mehi abistanud laiutäis kõinlasi olid jäetud vastu talve lageda taeva alla. Iseasi, kas nad pidasid seda saabuva punalaevastiku tervituseks või lahkuvate sakslaste hüvastijätuks. Aga sõjas paraku juhtub nii.

[tossom]

Punatähe ordeni nr. 843535 kavaler, 249. Laskurdiviisi 779. suurtükiväepolgu 1. divisjoni tulerühma komandör leitnant Pool.
---
Emajõe lahinguoperatsioonide ja Tallinna lahingute ajal komandeeriti leitnant Pool korpuse suurtükiväe staabi juurde sideohvitseriks. Kogu lahinguoperatsioonide aja tagas Pool side armeega, saatis ettekanded alati õigel ajal, kolm ööpäeva ei lahkunud ta sideveokist.
Samuti toimetas Pool ettekanded allüksuste staapidesse ja NP-sse ?? Kohtadesse kuhu ei olnud võimalik liikuda autoga, viis Pool ettekanded kohale jala, läbides ööpäevas 40- 50km.
Liikuvate lahinguüksuste tegevuse ajal toimetas eluga riskides lähingukäsud kohale ka neile. Seda ka kohtadesse, kus vaenlane ei olnud veel likvideeritud. Lisaks eelnevale andis Pool oma lahinguüksustele ja suurtükiväe staabile vastaste kohta infot, mis aitas kaasa suurtükiväetule planeerimisele.

30.09.1944 8. Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem Paulman.

Leitnant Pool on autasustatud veel Lahinguteenete medaliga Velikije- Luki ja Isamaasõja I klassi ordeniga Kuramaa lahingute eest. Kui selle piltidel näha oleva Punatähe ordeni kunagi ostsin, siis oli ta kasutusel võtmehoidjana...