Lisasin päeviku sellele postitusele dokumendifailina, loodan, et huvilistele avaneb. Käekirjast oli mõne koha peal keeruline aru saada (päevikut oli peetud hariliku pliiatsiga ja värvus sellel heledast heledam), mõned kohanimed on tänaseks päevaks ilmselt muutunud. Päeviku ajavahemik on 6. jaanuar - 20. veebruar (aastaarvu ei ole, aga haavatute pildi tõttu arvan, et see on 1917). Mõnede nimede/nimetuste dešifreerimisel olen kindlasti võssa pannud, aga ei pahanda ühtegi parandust (kui ikka geograafiliselt täiesti puusse näitab).
Kirjaviis on muutmata.Lisan siia ka ühe väikese katke:
"20. weebruar
Olin õlgede sisse wähe tukkuma jäänud. Üles ärgates märkan, et kõik on ära läinud. Aga kuhu? Seda ei ole kellegi käest küsida. Lähen sinna poole, kus öösel koopaid kaewasiwad, aga kange kuuli rahe sundis sealt tagasi pöörama. Läksin sinna talumajasse, kus öösel soojendamas käisiwad – oligi tõine wswod seal leiba, raswa ja konserwisi saamas. Nendel oli juba jagu käes, kui ma sinna jõudsin, ja olid tagasiminemiseks walmis. Ma ütlesin wswodnole, et ma kohe järele tulen, ja jäin pisut soojendama. Tõised wõisiwad sammu 400-500 ees pool olla, kui nendele järele ruttasin. Kõik läksiwad harwalt ja üks haawalt nõgus oja kallast mööda üles poole. Mida kaugemale sai mindud, seda madalamaks ja laiemaks läks nõgu. Korraga tegi ta winklis käänaku paremale poole ja siis sammu paarisaja perast läks jälles endises sihis edasi. Waewalt saime käänaku tagant wälja, kui kuulipilduja ees poolt kuulisi, kui rahet, wastu külwas. Õnneks lendasiwad need kõik üle, sest et oja jää peale kõhuli lasksime. Nii ootasime, kuni wähe waiksemaks jäi, aga püssi kuulid lendasiwad ikka, üks siia tõine sinna, ja hakkasime jälle edasi minema. Tõised olid juba tüki maad ees, mina olin kõige taga, tahtsin nendele järele jõuda, kui korraga eestpoolt jälle kuulisi rahena sadama hakkas. Tahtsin ennast oja kalda warju jää peale peita, aga jää oli nõrk, ja wajusin wööst saadik wette. Wälja tulla ka ei wõi, muud kui oota, kuni laskmine wähemaks jääb. Sealt oli weel sammu 50 kuni lepadeni üle lage platsi, kus wähe warju oli. Waewalt sain sammu paarkümment jooksta, kui kuulid pahemalt poolt winguma hakkasiwad, ja üks mind paremast jalast nagu tagasi tõmbas. Midagi ei saanud aega mõtelda, ei enese ega kodu peale, ainult üks mõtte oli – kui Jumal aitaks kuni leppadeni, sest kuulid lendasiwad õhus, tantsisiwad maas, ees ja taga. Aga tänu Jumalale, et siis üksgi enam ei puutunud, ja see oli ka suur arm Jumalast, et mind kuni lepadeni aitas. Seal peitsin ennast ühe leppa tüwe warju, mis arwata 10” wõis jäme olla, ja palusin, et keegi tuleks, ja aitaks saapa jalast ära, aga keegi ei tulnud. Nii läks mõnikümmend minutid mööda, otsisin nua taskust üles ja ka haawa sideme, aga ise ei saa midagi teha, sest külm pani ihu wärisema, ja ärritus on ka suur – ei tea kui suur haaw ehk kus kohas ta on. Wiimaks tuli üks, ei tea, wist 8-nda roodu sanitar, see lõikas saapa ja sukka lõhki, mähkis nii hästi, kui seal kuulide all ruttuga sai, haawa kinni, et were jooksu takkistada, ja roomas ise kõhuli edasi, sest temal oli wõimatu mind üksi edasi aidata. Jumalale tänu, mõtlesin ma, nüüd on suurem häda mööda, ehk aitab Jumal, et saan kuidagi kuni elumajasse, mis mõni sada sammu kõigest eemal oli. Janu piinas ka koledasti, aga kuulisi sadas ikka, kui rahet, küll ümber ringi, lume härma rohu pealt üles pildudes, küll ülewal leppa oksi maha murdes. Tarwis katsuda, ehk Jumal aitab kuni elumajani, kus tilga vetgi saaks. Wiskasin kotti, wöö ja padrunid üle oja, püssi siiasamasse maha jättes, ja hakkasin kõhu peal edasi roomama. Waewalt sain oja peale kõhuli, kui kuulid jälle ümber ringi oja kallastel praksusid. Lasksin pea jää peale ja käed jalad laiali, et ennast madalamaks teha, lamasin nii tükk aega, sest kartsin, et jää ehk jälle murdub, kui käed-jalad koos hoian. Suure waewaga sain kuni põllu peendrawao sisse, kus tükki aega puhkasin. Siin on põllud kõik peenarde wiisi küntud. Kuulid ei jätnud ka siin oma mängu, waid tantsisid peendra harjal ja ees pool. Pead nii madalal hoides, kui wõimalik, roomasin waos mõni kümment sammu edasi, aga siis, üle peenarde, kuni aia äärde, kus jälle pisut puhkasin. Siia tuli meie roodu sanitar Korts, kes ka perast minu kotti oja äärest ära tõi, wastu, ja aitas mind Agarikuga kätte peale wõttes elu ruumi, õlgede peale. Siin ei langenud üksgi kuul meie ligidale, wist juhtisiwad nad oma tule patareide peale. Mida ligemale õhtu jõudis, seda enam tegi siit ära saamine muret. Need, kes kergemalt haawatud oliwad ja käehaawadega, läksid juba päewal minema. Meid oli siin wäga palju ja lineikaga siia sõita ei olnud wõimalik, kõik tuli raamiga wersta kolme-nelja taga kanda. Widewik oli käes ja tõistest roodudest hakkasiwad sanitarid haawatuid ära kandma. šapkip tuli mind waatama ja palus piht kasukad omale, ma lubasin, aga mitte praegu, waid siis, kui kuni lineikuni saab kantud – kartsin, et külmetan tee peal, sest ilm oli wäga külm. Wiimaks tuli Agarik ja ütles: nüüd lähme. Kui nad mind wälja kandsiwad ja raami peale paniwad, ei olnud ühte kandjad kusagil. Kolmekeisi on wõimatu seda hulka maad kanda. Otsisiwad ja otsisiwad, aga ei kusagil. Mis nüüd teha? Kaua sa ikka raami peal külmetad. Wiimaks palusin ühte soldatid, et see aitaks kanda ja lubasin tubaka raha anda, siis saime ometigi liikuma. Läksime seda sama teed mööda tagasi, kus haawatud sain. Ka praegugi wingusiwad kuulid ümber ringi, aga Jumalale tänu, et üksgi ei puutunud. Wiimaks jõudsime sinna, sakslased küüni ära põletasiwad ja kus lineika pidi olema, aga seda seal ei olnud – üeldi, et ei tulegi siia, tarwis staabi polku minna. Kandjad puhkasiwad wähe ja hakkasime staabi polgu poole liikuma, kuhu üle wersta maa oli. "
Isikunimesid on päevikus mainitud vähe ja needki perekonnanimed: Gromatowski, Orlow, Dunkle, sanitar Korts, (Karl?) Agarik, Šapkip (kummaline nimi, aga võisin ka valesti välja lugeda). Ei ole paraku mainitud ka, mis polguga/pataljoniga tegemist on, kuigi teisi sõjaväeosi (8., 10. ja 12. rood ning 1. ja 2. pataljon) on mainitud. Kõige kummalisem on, et ma ei ole seni leidnud Hennu nime ei Henn Paju ega Enn Paio-na mitte ühestki nimekirjast.
Georgi medalite teema "Za Hrabrost" all on ka tema medali pilt).
Kahjuks vaid nii palju ongi, kui see päeviku foto all olev dokumendifail näitab (55 KB) - ca 15 A4 lehekülge. Ma olen kindel, et seda oli rohkem, vähemalt enne rindele minekut. Haavata saamisega paistab tekst ka lõppevat ..
)