Teksti on kokku umbes 110 lehekülge, millest enamus on kirjutatud hariliku pliiatsiga ja kohati väga raskesti loetav. Algselt on see päevik kuulunud vist pataljon "Narwa" raske tankitõrjekahuri "Kõu" ülemale Unterscharführer Alfons Haring'ule, kes sai Hadnitsa lahingus haavata ja suri 1943. aasta 4. septembril Krakowis. Haring'ule kuulumist arvan seetõttu, et päeviku esikaane siseküljele on kirjutanud Haring oma nime ja teenistuskoha, mille alla Ainsaar hiljem lisas enda andmed ning päeviku esilehele on ta kirjutanud pika kirja mälestamaks Haring'ut.
Unterscharführer Ilmar Ainsaar, kes oli raske tankitõrjekahuri "Tasuja" ülem, on alustanud päevikusse kirjutamist oktoobri esimestel päevadel kui pataljon "Narva" asus positsioonidel Dnepri jõe ääres. Esimene kuupäevaline sissekanne on 5. oktoobrist ja regulaarselt jätkas ta päeviku täitmist kuni 1944. aasta jaanuari lõpuni, millal Ainsaar saab ise piiramisrõngast läbimurdmisel jalast raskelt haavata. Pistelised sissekanded jätkuvad aprillini.
Alustasin päeviku ümbertrükkimist 17. detsembri sissekandest, sest siis on ta vahetanud hariliku pliiatsi tindipliiatsi vastu ja seda teksti on oluliselt kergem lugeda. Loodan piisavalt harjuda käekirjaga, et hiljem oleks lihtsam ka harilikuga kirjutatud teksti välja lugeda. Mõne väljaloetamatu sõna olen hetkel asendanud kolme küsimärgiga ja ühe küsimärgi olen lisanud nende sõnade järele, milles ma 100% kindel ei ole.
Osalt saavad siin päevikus täpsustatud mingid kuupäevad ja sündmused, mis raamatutes on natuke teisiti.
Rindel on olukord rahulik, siin-seal mõne miinipilduja läkitus, paar Maksimi haugatust või raskepatarei maad kõlisema panevat granaati.
Vanamees ja Lebert (?) on haiged ja tänane külaskäik on suurtüki Volli poole. Poisid oli agaralt asunud kodumaa tütarlastega kirjavahetusse ning täna tuli neile ka vastuseid. Mulk sai oma saadetud kirja tagasi märkusega – Palun mitte tülitada. Üks teine kirjutas, et on armunud ühte sakslasse ja lubas järgmises kirjas pikemalt kirjutada tolle sakslase võluvaist silmadest.
Kolmas sai kirja, kus lubati kirja saajale selle Eestisse tuleku puhul lasta sakslaste poolt anda tuli keretäis.
j.n.e.
Mu jumal, kas elame ikka veel XX sajandil?
Kirjutasin siis omalt poolt järgmiselt „Ma kummardan aukartuses ja alandlikkuses Eesti naise vooruse ees. Võtan tardunud leinaseisakus mütsi maha ja hüüan – Au langenuile!”.
Me mängime koraali ja hüüame valust nõretavaid järelhüüdeid Eesti naiste vooruse matustel ... Kuid meil pole leinaks aega, sest meil on vaja viia lõpule võitlus Eesti vabaduse eest ja oma verehinnaga luua Eestile tulevik.
Kuid kui koju tuleme kord, sis on meie otsus karm ja lühike. Me juurime välja kõntsa meie rahva ühiskonnast ...
Me asetame nood naised, kes omas kires ja lõbuhimus müüsid rahva kõlbluse ja väärtuse ning Eesti naise vooruse. Sõnnikukärule ja viime nad sinna (???) hunnikule, kuhu nad kergel käel loopisid oma ja kogu meie rahva puhtuse.
Uus Eesti ühiskond peal olema puhas sõnnikust!
21. detsember. Valgamaa poiss Kalev Viilup, kes Walki all sai seljast pommikilluga raskelt haavata on nüüd haiglas surnud.
Kuldkepp flaki rühmast, keda postil tabas vankade täpsusküti kuul (???) suri Hauptverbandplatzis. Enne seda sõitis sinna kompül. ja kinnitas raskelthaavatule rinda Raudristi.
Kõikjal valmistatakse ette jõuludeks. Tõin punkrisse paar kuuseoksa, mis sisendavad hinge kummalise (?) jõulutunde.
Pilvet sõitis „hambuni relvastatud” salgaga midagi head organiseerima.
On õhtupoolik. Hämardub. Süütasin pliidi alla tule ning nüüd lehvib punkris mõnus soojus.
Rüdmik sõitis hommiku vara minema noori utsitama ... Meie vanad kaeviku karud oleme siia jäänud.
Mida kirjutada ja millest? Kas sellest, et Vollil on viinavabrikus käimas jõululaar (?), et vankad iga hommiku äratavad meid ägeda miinipilduja tulega, või kirjutada oma (???) ... Raske probleem.
Eile öösi pidas vanka meile valjuhääldajast jõulujutu. Pikalt ja laialt seletas seal, mida punaarmeelane saab jõulukingiks, kusjuures rõhutas vähemalt paarkümmend korda, et liiter viina on sealjuures. Liiter kurat, kas ta teadis, et meie eestlased suured viinasõbrad oleme?
Kuid meie pärast saagu nad või igaüks vaat Schoti viskit – meid see ei liiguta. Meil on jõululaual seapraad kuid vanka otsib meeleheitlikult põllult mahavarisenud maisijäänuseid, et kuidagi katta oma koriseva kõhu meeleheitlikku nõudmist ...
Kui nad kuradid meid vaid pühadeks rahule jätavad. Nende tervisele on see igatahes üsna kasulik, sest meie viha on piiritu jõulupühade segamise tõttu ja nii paljusi Ivanisi näeb siis end uutel jahimaadel Lenini juures.
---
H.Stuf. Puusepa juures - Hauptsturmführer Oskar Puusepp
külaskäik on suurtüki Volli poole - raamatu "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas" järgi oli "Suur Volli" raskemiinipilduja rühma allohvitser Karusoo
Valgamaa poiss Kalev Viilup - raamatust "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas" lk. 274: "... õhurünnaku tõttu ainult üks surnu, kes lamab, käed laiali, maanteetolmus. See oli Viilup! Ta surm oli silmapilkne.
Kuldkepp flaki rühmast - sellenimelist ei ole pataljoni nimekirjas
Pilvet sõitis - pataljoni nimekirjas on Johannes Pilvet (sünd. 9.12.1919)
Rüdmik sõitis - pataljoni nimekirjas on Helmut Rüdmik (sünd. 8.4.1923)
