"KUI VÕIDELDI KODUPINNA EEST MÄLESTUSKILDE SÕJA-AASTATEST"
Loen hetkel, päris muhe teos
riipalu raamat
riipalu raamat
See Herr Riipalu raamat on ka uuesti ilmunud.
"KUI VÕIDELDI KODUPINNA EEST MÄLESTUSKILDE SÕJA-AASTATEST"
Loen hetkel, päris muhe teos
"KUI VÕIDELDI KODUPINNA EEST MÄLESTUSKILDE SÕJA-AASTATEST"
Loen hetkel, päris muhe teos
Andmeid
Ilmunud on:
1)Kui võideldi kodupinna eest : mälestuskilde sõja-aastast 1944 / Harald Riipalu
London : Eesti Hääl, 1951
2)Kui võideldi kodupinna eest : mälestuskilde sõja-aastast 1944 / Harald Riipalu
London : Eesti Hääl, 1962
3)Kui võideldi kodupinna eest : mälestuskilde sõja-aastatest 1944 / Harald Riipalu
Tallinn : Olion, 2004
1)Kui võideldi kodupinna eest : mälestuskilde sõja-aastast 1944 / Harald Riipalu
London : Eesti Hääl, 1951
2)Kui võideldi kodupinna eest : mälestuskilde sõja-aastast 1944 / Harald Riipalu
London : Eesti Hääl, 1962
3)Kui võideldi kodupinna eest : mälestuskilde sõja-aastatest 1944 / Harald Riipalu
Tallinn : Olion, 2004
-
Wiking
Raamatu sissejuhatus 2 kordustrükist, mis kuulub Alfons Rebase'le räägib ise enda eest ja on järgmine:
"Käesolevaga jõuab vabas maailmas viibivate eksiil-eestlaste lugemislauale juba teistkordselt - uustrükis - kolonelleitnand Harald Riipalu raamat "Kui võideldi kodupinna eest", mille esitrükk ilmus rohkem kui aastakümne eest. Lahingvend Harald Riipalu, keda sovjetid sõjapäevil ei suutnud tappa ei oma kuulide ega mürskudega, ei viibi nüüd kahjuks enam elavate hulgas. Aga ta on meile, elavatele, maha jätnud päranduse - käesoleva teose - olevikuks ja tulevikuks.
Ennekõike tuleks aga märkida, et Harald Riipalu teose allpealkiri "Mälestuskilde sõja-aastast 1944" on vähemalt lahinguvendade hinnangul liialt tagasihoidlik. Tegelikult annavad kõik need mälestuskillud kokku avara tervikpildi sellest traagilisest aastast, mis lõiganud sügavalt meie kõikide ja kogu Eesti rahva ellu kui jätame kõrvale eelmised lootusrikkamad võitlusaastad. Rindevõitlejate toetusi, püüdlusi ja elamusi, mõtteid ja tegusid on elavalt ja tõetruult edasi antud, seejuures neid ilusatamata või suurendamata. Viimasele vaatamata kerkib eriti traagilise 1944. aasta taustal Eesti lahingumees ridade vahelt, nagu elavalt esile, heroilise võitlejana, kes sõnu tegemata endastmõistetavusega ka meeleheitlikul aastal võitleb oma rahva eest viimse hetkeni.
See raamat on kirjutatud mitte ainult sõdurilt sõdurile, vaid esijoones kaasmaalaselt kaasmaalasele. Ta ei ole mitte üksi traagilise 1944. aasta meenutajaks ja taas meie silmade ees hoidjaks, vaid palju rohkem - eestluse ideaalide ja võitlussuunade elustajaks ja kinnitajaks. Ta näitab selgesõnaliselt, miks ja kuidas võideldi ning lahkuti kodumaalt. Ta näitab aga samaaegselt, kuidas tulise võitluse kõrval sovjettide vastu tuli eestlasel paiguti pidada paratamatult ka külma sõda sakslastega, kes Eesti sõjamehi kohtlesid üleolevalt ja kellele ei raatsitud esialgu isegi korraliku relvastust kätte anda.. Aga sellele vaatamata võideldi, sest võitlus sovjettide vastu oli eestlasele endast mõistetav ja vääris võitlemist.
Kokkuvõtlikult öeldult on Harald Riipalu sõjamälestuste raamat palju rohkem kui ainult elamusi meenutav memuaarteos tolleaegsetele lahinguvendadele ja ka teistele, kes traagilise 1944. aasta nii või teisiti ise kaasa tegid. See teos väärib aukohta iga eestlase lugemislaual ja raamaturiiulil, olgu siis tegemist kaasmaalaste vanema generatsiooniga või tulihingelise noorusega, eriti aga väljaspool kodumaad üleskasvanud ja kodumaad mitte enam mäletavate või koguni mitte näinud noortega. Sest see raamat on ühtlasi rahvuslikuks ja teednäitavaks tähiseks meie tänapäeva noorusele, nagu oleks omal ajal meie vanematele generatsioonidele mõningal määral oli Ed. Bornhöhe "Tasuja".
Nii kujutab Harald Riipalu raamat endast ka sobivat rahvuslikku kinkeeset meie noortele igasugustel puhkudel. Seda ärgu unustagu kaasmaalane paguluses, kes mõtleb oma rahva minevikule, olevikule ja tulevikule. harald Riipalu raamat ei igane kunagi.
Lahingvenda Harald Riipalu ei ole enam - tema ring sai täis sügaval nn "rahu" ajastul, mil sõjajärgse lääneliitlaste ja sovjettide "vennastumise" asemele oli juba ammu astunud külm sõda. vaba maailm on pikapeale siski jõudmas taipamisele, et maakeral ei saa olla tõelist rahu enne, kui kogu maailma orjastada püüdev sovjettide imperialism on ära pühitud. Selle mõtte on ka kadunud Harald Riipalu andnud oma raamatule pärandusena ainuõiges pühenduses: "Lahingukaaslastele - neile, kes langesid ja neile, kes kaotasid võitluses tervise. Aga ka neile, kelle kõrvus kajab taas kord vabaduse sõjahüüd!" Need sõnad - see mõte - peaks olema tulekirjaga kustumatult kirjutatud iga kaasmaalase, iga eestlase hinge, nii võõrsil kui kodumaal, hallpeast kuni koolinooreni!"
Alfons Rebane
Soovitan kõigile soojalt
Väga hää raamat on.
"Käesolevaga jõuab vabas maailmas viibivate eksiil-eestlaste lugemislauale juba teistkordselt - uustrükis - kolonelleitnand Harald Riipalu raamat "Kui võideldi kodupinna eest", mille esitrükk ilmus rohkem kui aastakümne eest. Lahingvend Harald Riipalu, keda sovjetid sõjapäevil ei suutnud tappa ei oma kuulide ega mürskudega, ei viibi nüüd kahjuks enam elavate hulgas. Aga ta on meile, elavatele, maha jätnud päranduse - käesoleva teose - olevikuks ja tulevikuks.
Ennekõike tuleks aga märkida, et Harald Riipalu teose allpealkiri "Mälestuskilde sõja-aastast 1944" on vähemalt lahinguvendade hinnangul liialt tagasihoidlik. Tegelikult annavad kõik need mälestuskillud kokku avara tervikpildi sellest traagilisest aastast, mis lõiganud sügavalt meie kõikide ja kogu Eesti rahva ellu kui jätame kõrvale eelmised lootusrikkamad võitlusaastad. Rindevõitlejate toetusi, püüdlusi ja elamusi, mõtteid ja tegusid on elavalt ja tõetruult edasi antud, seejuures neid ilusatamata või suurendamata. Viimasele vaatamata kerkib eriti traagilise 1944. aasta taustal Eesti lahingumees ridade vahelt, nagu elavalt esile, heroilise võitlejana, kes sõnu tegemata endastmõistetavusega ka meeleheitlikul aastal võitleb oma rahva eest viimse hetkeni.
See raamat on kirjutatud mitte ainult sõdurilt sõdurile, vaid esijoones kaasmaalaselt kaasmaalasele. Ta ei ole mitte üksi traagilise 1944. aasta meenutajaks ja taas meie silmade ees hoidjaks, vaid palju rohkem - eestluse ideaalide ja võitlussuunade elustajaks ja kinnitajaks. Ta näitab selgesõnaliselt, miks ja kuidas võideldi ning lahkuti kodumaalt. Ta näitab aga samaaegselt, kuidas tulise võitluse kõrval sovjettide vastu tuli eestlasel paiguti pidada paratamatult ka külma sõda sakslastega, kes Eesti sõjamehi kohtlesid üleolevalt ja kellele ei raatsitud esialgu isegi korraliku relvastust kätte anda.. Aga sellele vaatamata võideldi, sest võitlus sovjettide vastu oli eestlasele endast mõistetav ja vääris võitlemist.
Kokkuvõtlikult öeldult on Harald Riipalu sõjamälestuste raamat palju rohkem kui ainult elamusi meenutav memuaarteos tolleaegsetele lahinguvendadele ja ka teistele, kes traagilise 1944. aasta nii või teisiti ise kaasa tegid. See teos väärib aukohta iga eestlase lugemislaual ja raamaturiiulil, olgu siis tegemist kaasmaalaste vanema generatsiooniga või tulihingelise noorusega, eriti aga väljaspool kodumaad üleskasvanud ja kodumaad mitte enam mäletavate või koguni mitte näinud noortega. Sest see raamat on ühtlasi rahvuslikuks ja teednäitavaks tähiseks meie tänapäeva noorusele, nagu oleks omal ajal meie vanematele generatsioonidele mõningal määral oli Ed. Bornhöhe "Tasuja".
Nii kujutab Harald Riipalu raamat endast ka sobivat rahvuslikku kinkeeset meie noortele igasugustel puhkudel. Seda ärgu unustagu kaasmaalane paguluses, kes mõtleb oma rahva minevikule, olevikule ja tulevikule. harald Riipalu raamat ei igane kunagi.
Lahingvenda Harald Riipalu ei ole enam - tema ring sai täis sügaval nn "rahu" ajastul, mil sõjajärgse lääneliitlaste ja sovjettide "vennastumise" asemele oli juba ammu astunud külm sõda. vaba maailm on pikapeale siski jõudmas taipamisele, et maakeral ei saa olla tõelist rahu enne, kui kogu maailma orjastada püüdev sovjettide imperialism on ära pühitud. Selle mõtte on ka kadunud Harald Riipalu andnud oma raamatule pärandusena ainuõiges pühenduses: "Lahingukaaslastele - neile, kes langesid ja neile, kes kaotasid võitluses tervise. Aga ka neile, kelle kõrvus kajab taas kord vabaduse sõjahüüd!" Need sõnad - see mõte - peaks olema tulekirjaga kustumatult kirjutatud iga kaasmaalase, iga eestlase hinge, nii võõrsil kui kodumaal, hallpeast kuni koolinooreni!"
Alfons Rebane
Soovitan kõigile soojalt
Väga hää raamat on.