Leitnant Sutt võttis osa juba 1941. aasta suvelahingutest ja kuulus Tartu Ringkonna Partisan-Üksusesse, mille kohta on 18.07.1941 väljastatud ka tõendis. Hiljem teenis ta 183. Eesti julgestusgrupi 9. sadakonnas ja langes 25.06.1942 Volhovi lahingutes.
Lisan siia mõned lõigud raamatust "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas", kus on leitnant Sutt'i mainitud.
Nimetatud aja jooksul oli 9. kompanii, nagu eespool tähendatud, Konetski küla eesrindel, kus teostati arvukaid luureretki. Tihti kaugele vaenlase tagalasse, võttes mitmeid vange. Legendaarse kuulsuse oma luureretketega omas leitnant Eugen Sutt (langes Volhovi koti hävitamislahingutes). Leitnant Sutt tuli 9. kompaniisse Konetskis pärast leitnant K.Kuldkepp'i langemist. Teostati mitmeid välkrünnakuid vaenlase tugipunktidele, neid hävitades ning saades saagiks hulgaliselt mitmesuguseid käsirelvi. Hävitati mitmed tugevad vaenlase luureüksused ning löödi tagasi kõik vaenlase rünnakud, mis toimusid väga palju kordi meie tugipunktidele.
21. juuni hommikul asus pataljon koos terve rindega lennuväe toetusel uuesti rünnakule ümberpiiratud vaenlase lõplikuks hävitamiseks. Vaatamata raskele maastikule ja vaenlase sitkele vastupanule, õnnestus pataljonil vaenlase kaitsest läbi murda ning õhtuks välja jõuda 4 km lõuna pool asuva, vaenlase poolt väljaehitatud palktee äärde. Vaenlane olles nüüd kokku surutud mõneruutkilomeetrisele maa-alale, avaldas meeleheitlikku vastupanu. Väljasaadetud 25-meheline luure leitnant Eugen Suti juhtimisel jõudis välja Vlassovi armee peakorterini ning asus seda ründama, kuid sellest piirati 23-meheline grupp mitmekordselt tugevama vaenlase poolt ümber ning langes võideldes viimase meheni.
Samal päeval jõudsime sinna, kus langes leitnat Sutt oma meestega. Avanes kohutav pilt. Vaenlane oli näidanud oma tõelist moraali, oma tõelist kommunistliku palet ja hingeelu. Mitmel langenul, kaasa arvatud leitnant Sutt, olid silmad välja torgatud ning käe- ja jalaluud katki murtud.
Volhovi koti hävituslahinguis ülesnäidatud vapruse eest vääristati eestlasi (9. kompaniist umbes paarikümmet) Saksa armee peakorteri poolt diplomitega. Kuna raudristide annetamine ikka veel polnud lubatud, siis anti selleks eradli trükitud vaprustõendid, mis olid ääristatud Eesti rahvuslipu värvidega. Diplom tunnistas selle omaniku 2. klassi Raudristi vääriliseks. Hiljem vääristati kindral-leitnant von Basse ja Volhovi koti vaprustõendite omajaid Ida-ala Rahvaste Vaprusmedaliga.
Dokumentide hulgas on ka viimases lõigus mainitud Ida-ala Rahvaste Vaprusmedali tunnistus.
Minu jaoks seninägematu oli aga see Tartu Partisan-Üksuse tunnistus ja pean seda komplekti parimaks paberiks.
