Sõduris (2/2024) ilmus artikli esimene osa (lk 58-65), milles on juttu 11.03 lahingust. Millalgi suvel peaks ilmuma teine osa 17.-18.03 sündmustest.
https://issuu.com/sodur/docs/s6dur_02_2024_issuu2
20ED kaitselahingud Narva jõe ääres märtsis 1944
Re: 20ED kaitselahingud Narva jõe ääres märtsis 1944
Kopeerin selle artikli ka otse foorumisse, mugavam lugeda ja võimalusel midagi lisaks postitada.
20. eesti diviisi kaitselahingud Narva jõe ääres 1944. aasta märtsis
Reigo Rosenthal
ajaloolane
Üheks episoodiks selles sündmuste jadas olid märtsi lahingud Narva jõe ääres põhja pool Narva linna, kus Punaarmee pealetungide tõrjumises osales Saksa vägede koosseisus ka peamiselt eestlastest koosnev 20. eesti SS-vabatahtlike diviis. Neile 11. ning 17.–18. märtsil toimunud võitlustele ongi pühendatud see kaheosaline artikkel, mis põhineb enamasti arhiividokumentidel. Veebruari rünnakutele järgnenud lühikese pausi järel läksid Punaarmee Leningradi rinde väed märtsi alguses Narva rindel järk-järgult uuesti rünnakule. Rindelõigus Narva linnast idas ja sealt põhja pool algas 2. löögiarmee rünnak 8. märtsi hommikul. 2. löögiarmee juhatuse plaani kohaselt pidi 30. kaardiväe laskurkorpus vallutama Saksa vägede Jaanilinna sillapea ja Narva linna ning jätkama edenemist läände. Narvast läänes tuli seejärel lahingusse viia 2. löögiarmee reservis seisnud 14. laskurkorpus. Kirjeldatud plaan siiski luhtus, sest 30. kaardiväekorpuse rünnakud Jaanilinna sillapea vastu kukkusid läbi. Takerdumist nähes jõudis 2. löögiarmee juhatus juba 9. märtsil otsuseni katsetada läbimurret ka Narva jõe joonel põhja pool Narva linna. Tegelikult oli seal 8.–9. märtsil püüdnud Narvat üle jää forsseerida 30. kaardiväekorpuse 382. laskurdiviisi üks laskurpolk, kuid vaid ühekilomeetrises rindelõigus Popovkast loodes ning need rünnakud lõi vastaskaldal kaitsel asunud 4. SS-vabatahtlike tankigrenaderibrigaadi Nederland koosseisu kuuluv 54. SS-pioneeripataljon tagasi (pioneeripataljonist vasakul asuvate 20. eesti SS-vabatahtlike diviisi allüksuste positsioone otseselt ei rünnatud). Nüüd määras 2. löögiarmee 382. diviisile umbes kolme kilomeetri laiuse ründelõigu Popovkast kuni Vepskülani, diviis ise allutati 14. laskurkorpusele eesotsas kindralmajor Pavel Artjušenkoga. Nimetatud korpuse käsutuses oli veel kaks laskurdiviisi (191. ja 378.), mis pidid jääma reservi, neid planeeriti kasutada hiljem rünnaku edenedes. Esialgse kava kohaselt pidi 382. diviis rünnakule minema 10. märtsi hommikul, kuid ettevalmistused venisid ja algus lükati edasi 11. märtsi hommikule. Pärast platsdarmi hõivamist
Narva läänekaldal pidi 382. diviis tungima lääne suunas ja läbi lõikama Tallinna–Narva maantee. 30. kaardiväekorpus pidi samal ajal jätkama rünnakut, et vallutada Jaanilinna sillapea. 382. diviisi teel seisid ees peale Nederlandi 54. SS-pioneeripataljoni ka 20. eesti diviisi allüksused.
Eesti diviisi seisukord
20. eesti diviis eesotsas SS-Oberführer Franz Augsbergeriga (pildil) võttis vaenlase rünnaku vastu mitte kõige soodsamas olukorras. Diviis oli alles hiljuti, 29. veebruarist kuni 6. märtsini, pidanud ägedaid lahinguid Nõukogude sillapea likvideerimiseks
Narva läänekaldal Vasa–Vepsküla–Siivertsi piirkonnas. Sillapea hävitati, kuid suurte kaotuste hinnaga: surnute ja haavatutena langes rivist välja 500– 600 meest. Diviisi kahes rügemendis (45. ja 46. SS-vabatahtlike grenaderirügement) oli kokku neli pataljoni (igas neli kompaniid), neist kolm ehk 45. rügemendi I ja II ning 46. rügemendi II pataljon olid sillapea vallutamisel kandnud põhiraskust ja võitluste lõpuks olid nende read kokku kuivanud. Enne Punaarmee 11. märtsi rünnakut saadi küll lisajõudu 20. eesti diviisi välitagavarapataljonist, kuid tegemist oli valdavalt lahingukogemusteta noorukitega (sündinud 1925. aastal), kes olid mobiliseeritud eelmise aasta sügisel ja sattusid nüüd kohe ägedate lahingute keskele. Pataljonide selline koosseis ei jätnud ilmselt mõju avaldamata nende lahinguväärtusele. 45. ja 46. rügemendis olid ka jalaväekahurite, tankitõrje- ja pioneerikompanii (vastavalt 13., 14. ja 15. kompanii). Pioneerikompaniid olid Vasa–Vepsküla– Siivertsi sillapea likvideerimisel samuti tõsiseid kaotusi taluma pidanud. Diviisi koosseisu kuulusid ka suurtükiväedivisjon ja õhutõrjedivisjon, samuti eraldi tankitõrjerühm, aga ühtlasi side-, sanitaar-, varustusja teised tagalaallüksused. 20. eesti diviisi lahinguallüksuste tugevuse kohta 11. märtsi seisuga täpsemad andmed puuduvad, ligikaudse hinnangu järgi võis pataljonides eesliinivõitlejate arv jääda 300–400 mehe vahele. Peale selle oli diviisile allutatud 660. idapataljonis umbes 300 meest. Diviisi allüksuste käsutuses oli ka 24 7,5 cm ja 5 cm tankitõrjekahurit (1. märtsi seisuga), umbes 10–20 jalaväekahurit ja mõnikümmend 8 cm miinipildujat. Diviisi õhutõrjedivisjoni kolm patareid sisaldasid 8,8 cm, 3,7 cm ja 2 cm õhutõrjekahureid. Järgnevates kaitselahingutes Narva jõe ääres osalesid kindlasti diviisi miinipildujad ja jalaväekahurid, viimaseid kasutati ilmselt peamiselt kaudtuleks. Ei saa ka välistada tankitõrje- või õhutõrjekahurite rakendamist otsesihtimisega positsioonilt, ehkki kinnitust selle kohta allikates napib. Grenaderirügementide pataljonid olid relvastatud peamiselt karabiinidega, kerge- ja raskekuulipildujatega MG 34 ning püstolkuulipildujatega MP 40. Eesti diviisi rindelõik Narva läänekaldal ulatus Narva-Jõesuust (viimane välja arvatud) kuni Siivertsini (osa Siivertsist jäi 20. diviisi vastutusalasse). Diviisile oli allutatud ka Kudruküla piirkonnas Narva jõe ääres kaitsel seisev Kauschi võitlusgrupp, mis
koosnes peamiselt 11. SS-vabatahtlike tankigrenaderidiviisi Nordland tankipataljoni isikkoosseisust, kes oli soomustehnika puudumise tõttu jalaväelastena rindele saadetud. Rindel Narva jõe ääres asusid 11. märtsi seisuga ka 660. idapataljon ning 20. diviisi enda pataljonid, välja arvatud 46. rügemendi II pataljon, mis oli tõmmatud reservi. Torkab silma, et diviisi paremal tiival kaitsel seisva 45. rügemendi I pataljoni rindelõik oli teiste pataljonide omast tunduvalt kitsam. Selle põhjuse kohta andmed puuduvad. Eesti diviis allus operatiivselt diviisi Nordland ülemale SS-Brigadeführer Fritz von Scholtzile, kellele allus ühtlasi Narva-Jõesuu ja Mummassaare vahel mereranniku kaitsel seisev võitlusgrupp Küste. Jaanilinna sillapea kaitset juhtis brigaadi Nederland ülem SS-Oberführer Jürgen Wagner. Brigaad Nederland ja diviis Nordland olid omakorda III SS-tankikorpuse juhataja SS-Gruppenführer Matthias Kleinheisterkampi alluvuses. Eesti diviisi toetas järgnevates lahingutes Narva ääres suurtükiväegrupp eesotsas 227. suurtükiväerügemendi ülemaga. Peale nimetatud rügemendi staabi olid selle käsutuses sama rügemendi II ja IV divisjon, eesti diviisi suurtükiväedivisjon (täpsemalt: 20. SS-vabatahtlike suurtükiväerügemendi I divisjon), 928. maaväe suurtükiväedivisjon, 507. maaväe rannikusuurtükiväepatarei ja patarei 5./XII. Kokku umbes 45 suurtükki kaliibriga 10,5 cm kuni 22 cm, sealhulgas eesti diviisi suurtükiväedivisjonis 11 või 12 10,5 cm haubitsat le.F.H.18. Pole teada, kas 227. suurtükiväerügemendi ülem seisis 11. märtsi seisuga diviisi Nordland või eesti diviisi operatiivalluvuses. Eesti diviisi võis abistada otse III SS-tankikorpuse käsutuses seisev suurtükiväegrupp eesotsas 138. suurtükiväeülemaga (Arko 138) – kokku umbes 27 suurtükki kaliibriga 15,2 cm kuni 22 cm. Arvatavasti oli grupi põhitähelepanu suunatud siiski Jaanilinna sillapea toetamisele. Grupi ülesanne oli ka vastase suurtükivägi maha suruda. Kokku võis 20. eesti diviisi toetada niisiis ligi 140 «toru», kui arvestada ka diviisi enda tankitõrje- ja jalaväekahureid ning 8 cm miinipildujaid.
Rünnaku ettevalmistused
Rünnakuks valmistuva kindralmajor Pjotr Tšernõšovi 382. laskurdiviisi peamise lahingujõu moodustas kolm laskurpolku (1265., 1267., 1269.), suusapataljon, suurtükiväepolk ja tankitõrjedivisjon. Diviisi koosseisu kuulusid ka üksik-luurerood ja sapööripataljon, mida üldjuhul nii-öelda tavalise jalaväena ei kasutatud, ehkki vajaduse korral võidi laskurallüksusi tugevdada sapööripataljoni omadega. 382. diviisi kõik kolm laskurpolku olid kahepataljonilised, igas pataljonis kolm laskurroodu, kuulipildujarood ja 82 mm miinipildujate rood. Iga laskurpolgu
koosseisus olid ette nähtud ka automaaturite rood, tankitõrjepüssirood, luurerühm, 76 mm jalaväekahurite (nn polgukahurid) patarei, 45 mm tankitõrjekahurite patarei ja 120 mm miinipildujate patarei. 10. märtsi seisuga loeti 382. diviisis 5110 inimest, kelle relvastuses oli 41 raske- ja 143 kergekuulipildujat, 1771 püstolkuulipildujat, 1999 vintpüssi, 68 tankitõrjepüssi, 34 82 mm ja seitse 120 mm miinipildujat, 22 45 mm tankitõrjekahurit, 12 76 mm jalaväekahurit. Veel oli diviisi suurtükiväepolgus 16 76 mm diviisikahurit ja 12 10,5 cm Saksa haubitsat (viimased olid trofeerelvad). Peale 382. diviisi enda suurtükiväe pidid rünnakut toetama järgmised suurtükiväeüksused: 378. laskurdiviisi suurtükiväepolk, 85. korpuse-suurtükiväepolk, 1097. kahurisuurtükiväepolk, 194. miinipildujapolk, 230. kaardiväe miinipildujapolk, 760. hävitus tankitõrjesuurtükiväepolk, 21. kaardiväe suure võimsusega haubitsabrigaadi I divisjon ning 96. raske haubitsasuurtükiväebrigaadi IV divisjon.
Kokku koos 382. diviisi suurtükiväega 186 suurtükki kaliibriga 76 mm kuni 203 mm ja 63 120 mm miinipildujat, peale selle veel 34 82 mm miinipildujat ja 22 45 mm tankitõrjekahurit. «Torude» koguarv oli Nõukogude poolel niisiis ümmarguselt 240, samal ajal kui vastaspoolel oli see arv ligi 140. Olgu mainitud, et 85. korpuse suurtükiväepolk pärines 8. eesti laskurkorpusest, kuid eestlasi oli selle koosseisus vähe. Nimetatud polk koos 1097. kahuripolguga moodustasid 14. korpuse kaugtegevussuurtükiväegrupi, mille peamine ülesanne oli võitlus vastase suurtükipatareide ja miinipildujatega. 382. diviisi ründealas asus Narva idakalda joone kaitsel 34. üksik kuulipilduja- suurtükipataljon koos sellele ajutiselt allutatud 1254. laskurpolgu (kuulus 378. laskurdiviisi koosseisu) I pataljoniga ning mõlemad olid antud 14. korpuse käsutusse. Täpsemalt oli tegu pataljonide riismetega (kokku oli neis kuni 260 inimest koos 23 kuulipilduja, kolme 45 mm tankitõrjekahuri ja nelja 82 mm miinipildujaga), mis asusid seal alates 6. märtsist, olles eelnevates lahingutes Vepsküla platsdarmi pärast suuri kaotusi kandnud. 382. diviisi
rünnakut pidid nad esialgu toetama tulega idakaldalt, hiljem oli nende ülesanne kindlustada diviisi paremat tiiba Narva läänekaldal. 382. diviisi jalaväelased olid saanud 11. märtsi lahingute eel mitu nädalat puhkust, kui välja arvata 1267. laskurpolk, mis oli 8.–9. märtsil püüdnud Narvat forsseerida. Enne rünnakut Narva ääres harjutas diviisi isikkoosseis 2. löögiarmee tagalas Luuga jõe jääl vesitõkke ületamist. Üks 1265. laskurpolgu II pataljoni sõdur kirjeldas hiljem pärast vangilangemist, et neile antud juhtnööride kohaselt tuli jõgi ületada jooksusammul, võitlejate vahemaa ahelikus pidi olema 6–8 meetrit. Õpiti ka lumes kaevumist. Narva jõgi oli 382. diviisi ründelõigus 350–450 meetrit lai, erandiks oli lõik Vepsküla kohal, kus jõe laius jäi 200 meetri lähedale. Vepsküla juures oli läänekallas lauge ega olnud ründajaile takistuseks, samal ajal kui sealt ülesvoolu Narva linna poole oli kallas järsem ja sellest ülesronimiseks oli tarvis mõningast jõupingutust. Maastik läänekaldal tõusis sisemaa poole, pakkudes kaitsjatele vaatlusvõimalusi. Nõukogude poole andmeil osalesid vastaspoolel 11. märtsi lahingus Pähklimäe piirkonnas (umbes kilomeeter või poolteist kaldast sisemaa poole) positsioonil asuvad otsesihtimisega kahurid. Narva läänekalda joonel oli Saksa poole kasutada enam-vähem pidev kaevikuliin koos lahtiste tulepesadega, kaetud puit-muldtulepesadega ning meeskonnavarjenditega. Enne rünnakut oli 14. laskurkorpus andnud 382. diviisile käsu allüksuste koosseisus ründegruppide moodustamiseks, mis pidid keskenduma vastase kindlustiste hävitamisele. Jalavägi pidi jõe ületamisel käigult käsirelvadest, sealhulgas kergekuulipildujaist tulistama. Pataljoniülemad pidid jõe ületama koos ründavate ahelikega, polguülemad pidid läänekaldale järgnema kohe pärast platsdarmi hõivamist. Korpuse juhatus rõhutas, et Narva forsseerimise edu sõltub eelkõige suurtükiväe tegevusest eesotsas korpuse suurtükiväe ülema alampolkovnik Ivan Tutoviga. 382. diviisi ülema käsu kohaselt tuli enne rünnakut kella seitsmeks hommikul isikkoosseisule välja anda viin, millest võib järeldada, et võitlusvaimu loodeti toetada alkoholiga. Temperatuur jäi 11. märtsil null kraadi lähedale, Narva piirkonnas sadas ka lund. Lennuväe jaoks oli ilm
aga äärmiselt ebasoodne (udu, lumesadu, halb nähtavus) ning kummagi poole õhujõud sel päeval maismaasihtmärkide ründamiseks väljalende ei sooritanud.
11. märtsi lahing
382. diviisi rünnak algas 11. märtsi hommikul kell 5.40 (Kesk-Euroopa aja järgi) ettevalmistava suurtükiväetulega Saksa positsioonidele ja kestis 20 minutit. Jalavägi pidi kava kohaselt rünnakule tõusma viis minutit pärast suurtükiväetule algust (tegelikkuses venis jalaväerünnaku algus siiski kauemaks), jalaväe lähenedes vastase positsioonidele pidi suurtükiväetuli üle kantama vastase kaitse sügavusse. Dokumentidest pole õnnestunud leida kinnitust suitsukatte kasutamise kohta rünnaku alguses. Seda on küll väidetud 20. eesti diviisi veteranide hilisemates mälestustes, seevastu 1944. aasta märtsis 20. eesti diviisi lahingutest artikli avaldanud sõjakirjasaatja Gerhard Rahnulo väitel oli ilm udune, mis aitas punaarmeelaste edenemist esialgu maskeerida. Otsesihtimisega positsioonilt toetas ründavat jalaväge 62 kahurit (30 76 mm diviisi- ja 12 76 mm polgukahurit, 20 45 mm tankitõrjekahurit), mis kuulusid 382. diviisi enda suurtükiväe
ning 760. tankitõrjesuurtükiväepolgu koosseisu. 382. diviisi paremal tiival ründas 1269. laskurpolk oma mõlema pataljoniga (I ja III; polgus puudus II pataljon) ja vasakul tiival 1265. laskurpolk samuti mõlema pataljoniga (I ja II). 1267. laskurpolk ja suusapataljon jäid diviisi reservi (käsu kohaselt 700 meetrit eesliinist tahapoole), olles valmis esimese ešeloni edu läänekaldal arendama. Ka esimese ešeloni laskurpolkudel oli reserv, näiteks 1269. polgus moodustasid selle III pataljoni 9. rood, polgu automaaturite rood ja tankitõrjepüssirood. Arvestades, et 382. diviisi pataljonide laskurroodude isikkoosseis jäi tõenäoliselt 70–90 inimese vahele, siis võib oletada, et esimeses laines laskus nelja pataljoni koosseisus jääle umbes tuhat võitlejat. Nende vastas seisid 20. eesti diviisi 45. rügemendi I ja II pataljon ning brigaadi Nederland 54. SS-pioneeripataljon, millele oli tugevduseks antud sama brigaadi 54. SS-luurekompanii, üks alarmkompanii ja vähesel arvul ründesuurtükke 54. SS-tankitõrjedivisjonist. Saksa poole võitlejate koguarv jäi ründavale vastasele ilmselt mõnevõrra alla, kuid
mitte suurel määral. 1265. laskurpolgu rünnak tabas Nederlandi pioneeripataljoni kaitselõiku. Polgu vasakul tiival ei suutnud I pataljon vastase tule all läänekaldal platsdarmi moodustada (ilmselt sai pataljon ka flankeerivat tuld Popovka piirkonnast). Kaugemale ettetunginud
võitlejad jäid pidama kaldajärsaku varju, kust neist 24 pimeduse saabudes tagasi idakaldale saabusid. II pataljoni allüksustel õnnestus Nõukogude poole andmeil siiski Siivertsi kalmistu territooriumile tungida. Kella 7.20 ja 11.30 vahel sooritas vastane läänest või edelast kalmistu suunas mitu vasturünnakut, ühte neist olevat eemalt toetanud neli tanki. Õhtul loeti 382. diviisi staabi andmeil läänekaldal rivis olevat veel 30 võitlejat, kellega side seejärel katkes. Olgu lisatud, et säilinud Saksa poole dokumentides, mis tõsi küll on pealiskaudse iseloomuga, vastase sissetungi Siivertsi kalmistu juures ei mainita, vaid räägitakse üldiselt kolme roodutugevuse rünnaku tõrjumisest tikuvabriku hoone juures samas piirkonnas. Kokkuvõttes: kui sissetung läänekaldale üldse toimus, siis likvideeriti see Saksa vasturünnakute tulemusena. 1269. laskurpolgu vasakul tiival ründaval I pataljonil läks Nõukogude andmeil läänekaldal korda kanda kinnitada Siivertsi idaosas, saavutades seal jõekaldaga paralleelselt kulgeva tee. Kella 8 ja 11 vahel olevat järgnenud viis Saksa vasturünnakut 30–60 võitlejaga ning kell 12.30 uus vasturünnak 50–80 võitlejaga. Lõppkokkuvõttes oli pataljon sunnitud oma sillapea loovutama. Nõukogude andmeil naasis pimeduse
saabudes teiselt kaldalt vaid kolm inimest. Saksa dokumentide põhjal otsustades toimusid kirjeldatud võitlused eesti diviisi 45. rügemendi I pataljoni lõigus. Punaarmeelased saavutasid Põhjasõja mälestusmärgi juures nõrkade jõududega sissemurde läänekaldal, ent see likvideeriti vasturünnakuga, mille käigus toimus lähivõitlus. Esialgu saavutas edu ka 1269. polgu III pataljon, mis tungis Vepsküla juures vastase positsioonile, hõivates 382. diviisi staabi andmeil 50–100 meetri sügavuse ja 200–300 meetri laiuse sillapea. Teistel teadetel – 1269. polgu III pataljoni toetanud 230. kaardiväe miinipildujapolgu ettekande järgi – oli platsdarm suurem, ulatudes ojasillast 300 meetrit Vasa talust kagus kuni Siivertsi loodeääreni, olles seega ligi kilomeeter lai ja kuni 250 meetrit sügav. Õhtul jäeti sillapea sama allika sõnul siiski maha, enne mida, kell 16.50 tõrjuti vastase rünnak. 382. diviisi staabi ettekande kohaselt kaotati platsdarm pärast pooleteisetunnist kaevikulahingut, läänekaldalt tuli tagasi 17 inimest. Saksa poole dokumentides leiab kinnitust, et vastane tungis 45. rügemendi II pataljoni vastutusalasse jäänud Vepsküla juures Narva läänekaldale. Päeva teisel poolel raporteeris III SS-tankikorpus, et sissetungi likvideerimiseks on tegevusse saadetud kaks
kompaniid; õhtul järgnes ettekanne, et läänekallas oli pärast lähivõitlust kella kuueks vaenlasest puhastatud. Säilinud on ka 45. rügemendi II pataljoni ühe anonüümseks jäänud liikme lühike mälestustekatke kõnealusest lahingust. Tema sõnul algas vastase rünnak suurtükiväe tugeva tulelöögiga, jalaväe rünnaku hetkel kanti suurtükituli üle tahapoole. Rünnak tabas 5. kompaniid, mis löödi taganema. 45. rügemendi II pataljoni ülem Sturmbannführer Elmar Lang juhtis vasturünnakut, kuid langes Vepsküla lähedal metsa serval kuulist tabatuna. Vasturünnaku viis seejärel lõpule pataljoni adjutant Hauptsturmführer Hermann Hufnagel. 5. kompanii kandis nende võitluste käigus suuri kaotusi.
Olgu lisatud, et memuarist tõenäoliselt kas eksib 5. kompaniid nimetades või siis pidas ta silmas 46. rügemendi 5. kompaniid. Nimelt kinnitavad 20. eesti diviisi nimelised kaotusaruanded sel päeval 45. rügemendi 5. kompaniis vaid kahe võitleja rivist väljalangemist (mõlemad haavatud). 46. rügemendi 5. kompanii kaotas samal ajal aga kokku vähemalt 23 meest (neist 19 sünniaastaga 1925), haavatute seas oli ka kompanii ülem Obersturmführer Jaan Lumera. Arvatavasti oli see kompanii ajutiselt 45. rügemendi II pataljonile allutatud.
Ebaselgeks jääb, kas sama kompanii löödigi kõigepealt taganema või talus see suuri kaotusi hiljem vasturünnaku käigus. Nõukogude 382. diviisi juhatus, nähes 1265. ja 1269. laskurpolgu takerdumist, oli vahepeal lahingusse saatnud ka diviisi teise ešeloni. 11. märtsi keskpäeva paiku tegid 1267. laskurpolk Siivertsi juures ja diviisi suusapataljon Vepsküla piirkonnas kolm katset jõge ületada, kuid olid sunnitud vastase tule all kaotusi kandes jääle maha heitma. Samuti loobuti tugeva tule tõttu kavast saata platsdarmide tugevduseks üle jää kahureid. 14. korpust toetav suurtükivägi tulistas 11. märtsil välja ligi 14 000 mürsku ja miinipildujamiini, mis ületas umbes kolm ja pool korda terve III SS-tankikorpuse vastavat laskemoonakulu sel päeval – kokku ligi 4000 mürsku ja miinipildujamiini, millest osa kulutati Jaanilinna sillapea kaitsmiseks. Lõppkokkuvõttes oli 382. diviisi rünnak tagasi löödud.
Kaotused ja järeldused
382. diviisi kaotusteks 11. märtsil raporteeriti kokku 237 inimest surnute ja 613 haavatutena. Diviisi suurtükiväes langes rivist välja kaks 45 mm tankitõrjekahurit, 760. tankitõrjepolgus kaks 76 mm diviisikahurit ning 230. kaardiväe ja 194. miinipildujapolgus kokku neli 120 mm miinipildujat. Vastaspoolelt on täpsemad andmed vaid 20. eesti diviisi inimkaotuste kohta (1265. polguga vastamisi seisnud Nederlandi allüksuste kaotused pole teada). Eesti diviisis langes sel päeval rivist välja vähemalt 69 meest, neist 11 surnutena, neli teadmata kadunutena (neist vähemalt üks osutus hiljem tegelikult haavatuks) ja vähemalt 54 haavatutena (neist neli surmavalt). Sealjuures 45. rügemendi I pataljon kaotas kõigest kuus meest (kõik haavatud), samal ajal kui II pataljonil oli neli surnut (sealhulgas pähe kuulitabamuse saanud pataljoniülem Lang) ja 21 haavatut (neist kaks surmavalt).
Neile lisandub juba mainitud 46. rügemendi II pataljoni 5. kompanii oma viie surnu, nelja teadmata kadunu ja vähemalt 14 haavatuga. Teistest eesti diviisi allüksustest kandis suuremaid kaotusi 46. rügemendi I pataljoni 2. kompanii: üks surnu, viis haavatut, viimastest üks surmavalt (Hauptsturmführer Toivo Kaarheit). Kaotuste kandmise kohaks on märgitud Vepsküla, täpsemad andmed kompanii tegevuse kohta kõnealuses
lahingus puuduvad. Nõukogude 382. diviisi allüksused 11. märtsil vange ei saanud või siis vähemalt ei toimetatud ühtegi neist üle jõe idakaldale. Mis puutub vangilangenud punaarmeelastesse, siis ehkki sõjakirjasaatja Gerhard Rahnulo artiklis väidetakse, et pärast lahingut vangistati läänekalda lähedal 20–30 võitlejat, kes ootasid pimeduse saabumist, et selle varjus tagasi idakaldale hiilida, siis vähemalt Saksa poole aruandlusesse see ei näi olevat jõudnud. Küll kinnitavad Saksa dokumendid, et 15. märtsi varahommikul alistusid kolm punaarmeelast, kes olid end seni läänekaldal varjanud. Võimalik, et üksikuid selliseid enesevarjajaid langes vangi veelgi. Pärast lahingut püüti Nõukogude staapides ebaedu põhjusi analüüsida. Peale selle, et lahingueelset suurtükiväeluuret (sihtmärkide väljaselgitamine) ja suurtükiväetule tõhusust lahingu ajal hinnati 14. korpuse staabis nõrgaks (see oli muide sage Nõukogude staapide etteheide oma suurtükiväele terve 1944. aasta kampaania jooksul Narva rindel), loeti 20-minutilist suurtükiväetule ettevalmistust liiga lühikeseks. Tulemuseks oli, et paljud vastase tulepunktid jäid hävitamata või maha surumata. Samuti ei suudetud maha suruda vastase suurtükiväge ja miinipildujaid, mis kohe pärast Nõukogude rünnaku algust lahingusse lülitusid. Jõe laiemates lõikudes jäi idakaldalt otsesihtimisega positsioonilt tegutsenud raskerelvade tuli ebatäpseks suure vahemaa tõttu sihtmärkideni. Hoolimata vastavast käsust ei läinud pataljoniülemad koos laskurahelikega jõge forsseerima, vaid jäid tahapoole. Jõe läänekaldal kanda kinnitanud võitlejad tegutsesid seal omapäi, side juhtidega idakaldal neil puudus (sidepidamist üle jõe takistas vastase tuli). Olukorda raskendas asjaolu, et 382. diviisi pealetungilõigu mõlemal tiival oli vastasel võimalik piki jõge anda flankeerivat tuld. Saksa poole tulesüsteemi korraldust hinnati heaks, samal ajal kui 382. diviisi allüksuste väljaõpet ja kokkuliituvust niisuguseks operatsiooniks peeti tagantjärele ebapiisavaks.
20. eesti diviisi kaitselahingud Narva jõe ääres 1944. aasta märtsis
Reigo Rosenthal
ajaloolane
Üheks episoodiks selles sündmuste jadas olid märtsi lahingud Narva jõe ääres põhja pool Narva linna, kus Punaarmee pealetungide tõrjumises osales Saksa vägede koosseisus ka peamiselt eestlastest koosnev 20. eesti SS-vabatahtlike diviis. Neile 11. ning 17.–18. märtsil toimunud võitlustele ongi pühendatud see kaheosaline artikkel, mis põhineb enamasti arhiividokumentidel. Veebruari rünnakutele järgnenud lühikese pausi järel läksid Punaarmee Leningradi rinde väed märtsi alguses Narva rindel järk-järgult uuesti rünnakule. Rindelõigus Narva linnast idas ja sealt põhja pool algas 2. löögiarmee rünnak 8. märtsi hommikul. 2. löögiarmee juhatuse plaani kohaselt pidi 30. kaardiväe laskurkorpus vallutama Saksa vägede Jaanilinna sillapea ja Narva linna ning jätkama edenemist läände. Narvast läänes tuli seejärel lahingusse viia 2. löögiarmee reservis seisnud 14. laskurkorpus. Kirjeldatud plaan siiski luhtus, sest 30. kaardiväekorpuse rünnakud Jaanilinna sillapea vastu kukkusid läbi. Takerdumist nähes jõudis 2. löögiarmee juhatus juba 9. märtsil otsuseni katsetada läbimurret ka Narva jõe joonel põhja pool Narva linna. Tegelikult oli seal 8.–9. märtsil püüdnud Narvat üle jää forsseerida 30. kaardiväekorpuse 382. laskurdiviisi üks laskurpolk, kuid vaid ühekilomeetrises rindelõigus Popovkast loodes ning need rünnakud lõi vastaskaldal kaitsel asunud 4. SS-vabatahtlike tankigrenaderibrigaadi Nederland koosseisu kuuluv 54. SS-pioneeripataljon tagasi (pioneeripataljonist vasakul asuvate 20. eesti SS-vabatahtlike diviisi allüksuste positsioone otseselt ei rünnatud). Nüüd määras 2. löögiarmee 382. diviisile umbes kolme kilomeetri laiuse ründelõigu Popovkast kuni Vepskülani, diviis ise allutati 14. laskurkorpusele eesotsas kindralmajor Pavel Artjušenkoga. Nimetatud korpuse käsutuses oli veel kaks laskurdiviisi (191. ja 378.), mis pidid jääma reservi, neid planeeriti kasutada hiljem rünnaku edenedes. Esialgse kava kohaselt pidi 382. diviis rünnakule minema 10. märtsi hommikul, kuid ettevalmistused venisid ja algus lükati edasi 11. märtsi hommikule. Pärast platsdarmi hõivamist
Narva läänekaldal pidi 382. diviis tungima lääne suunas ja läbi lõikama Tallinna–Narva maantee. 30. kaardiväekorpus pidi samal ajal jätkama rünnakut, et vallutada Jaanilinna sillapea. 382. diviisi teel seisid ees peale Nederlandi 54. SS-pioneeripataljoni ka 20. eesti diviisi allüksused.
Eesti diviisi seisukord
20. eesti diviis eesotsas SS-Oberführer Franz Augsbergeriga (pildil) võttis vaenlase rünnaku vastu mitte kõige soodsamas olukorras. Diviis oli alles hiljuti, 29. veebruarist kuni 6. märtsini, pidanud ägedaid lahinguid Nõukogude sillapea likvideerimiseks
Narva läänekaldal Vasa–Vepsküla–Siivertsi piirkonnas. Sillapea hävitati, kuid suurte kaotuste hinnaga: surnute ja haavatutena langes rivist välja 500– 600 meest. Diviisi kahes rügemendis (45. ja 46. SS-vabatahtlike grenaderirügement) oli kokku neli pataljoni (igas neli kompaniid), neist kolm ehk 45. rügemendi I ja II ning 46. rügemendi II pataljon olid sillapea vallutamisel kandnud põhiraskust ja võitluste lõpuks olid nende read kokku kuivanud. Enne Punaarmee 11. märtsi rünnakut saadi küll lisajõudu 20. eesti diviisi välitagavarapataljonist, kuid tegemist oli valdavalt lahingukogemusteta noorukitega (sündinud 1925. aastal), kes olid mobiliseeritud eelmise aasta sügisel ja sattusid nüüd kohe ägedate lahingute keskele. Pataljonide selline koosseis ei jätnud ilmselt mõju avaldamata nende lahinguväärtusele. 45. ja 46. rügemendis olid ka jalaväekahurite, tankitõrje- ja pioneerikompanii (vastavalt 13., 14. ja 15. kompanii). Pioneerikompaniid olid Vasa–Vepsküla– Siivertsi sillapea likvideerimisel samuti tõsiseid kaotusi taluma pidanud. Diviisi koosseisu kuulusid ka suurtükiväedivisjon ja õhutõrjedivisjon, samuti eraldi tankitõrjerühm, aga ühtlasi side-, sanitaar-, varustusja teised tagalaallüksused. 20. eesti diviisi lahinguallüksuste tugevuse kohta 11. märtsi seisuga täpsemad andmed puuduvad, ligikaudse hinnangu järgi võis pataljonides eesliinivõitlejate arv jääda 300–400 mehe vahele. Peale selle oli diviisile allutatud 660. idapataljonis umbes 300 meest. Diviisi allüksuste käsutuses oli ka 24 7,5 cm ja 5 cm tankitõrjekahurit (1. märtsi seisuga), umbes 10–20 jalaväekahurit ja mõnikümmend 8 cm miinipildujat. Diviisi õhutõrjedivisjoni kolm patareid sisaldasid 8,8 cm, 3,7 cm ja 2 cm õhutõrjekahureid. Järgnevates kaitselahingutes Narva jõe ääres osalesid kindlasti diviisi miinipildujad ja jalaväekahurid, viimaseid kasutati ilmselt peamiselt kaudtuleks. Ei saa ka välistada tankitõrje- või õhutõrjekahurite rakendamist otsesihtimisega positsioonilt, ehkki kinnitust selle kohta allikates napib. Grenaderirügementide pataljonid olid relvastatud peamiselt karabiinidega, kerge- ja raskekuulipildujatega MG 34 ning püstolkuulipildujatega MP 40. Eesti diviisi rindelõik Narva läänekaldal ulatus Narva-Jõesuust (viimane välja arvatud) kuni Siivertsini (osa Siivertsist jäi 20. diviisi vastutusalasse). Diviisile oli allutatud ka Kudruküla piirkonnas Narva jõe ääres kaitsel seisev Kauschi võitlusgrupp, mis
koosnes peamiselt 11. SS-vabatahtlike tankigrenaderidiviisi Nordland tankipataljoni isikkoosseisust, kes oli soomustehnika puudumise tõttu jalaväelastena rindele saadetud. Rindel Narva jõe ääres asusid 11. märtsi seisuga ka 660. idapataljon ning 20. diviisi enda pataljonid, välja arvatud 46. rügemendi II pataljon, mis oli tõmmatud reservi. Torkab silma, et diviisi paremal tiival kaitsel seisva 45. rügemendi I pataljoni rindelõik oli teiste pataljonide omast tunduvalt kitsam. Selle põhjuse kohta andmed puuduvad. Eesti diviis allus operatiivselt diviisi Nordland ülemale SS-Brigadeführer Fritz von Scholtzile, kellele allus ühtlasi Narva-Jõesuu ja Mummassaare vahel mereranniku kaitsel seisev võitlusgrupp Küste. Jaanilinna sillapea kaitset juhtis brigaadi Nederland ülem SS-Oberführer Jürgen Wagner. Brigaad Nederland ja diviis Nordland olid omakorda III SS-tankikorpuse juhataja SS-Gruppenführer Matthias Kleinheisterkampi alluvuses. Eesti diviisi toetas järgnevates lahingutes Narva ääres suurtükiväegrupp eesotsas 227. suurtükiväerügemendi ülemaga. Peale nimetatud rügemendi staabi olid selle käsutuses sama rügemendi II ja IV divisjon, eesti diviisi suurtükiväedivisjon (täpsemalt: 20. SS-vabatahtlike suurtükiväerügemendi I divisjon), 928. maaväe suurtükiväedivisjon, 507. maaväe rannikusuurtükiväepatarei ja patarei 5./XII. Kokku umbes 45 suurtükki kaliibriga 10,5 cm kuni 22 cm, sealhulgas eesti diviisi suurtükiväedivisjonis 11 või 12 10,5 cm haubitsat le.F.H.18. Pole teada, kas 227. suurtükiväerügemendi ülem seisis 11. märtsi seisuga diviisi Nordland või eesti diviisi operatiivalluvuses. Eesti diviisi võis abistada otse III SS-tankikorpuse käsutuses seisev suurtükiväegrupp eesotsas 138. suurtükiväeülemaga (Arko 138) – kokku umbes 27 suurtükki kaliibriga 15,2 cm kuni 22 cm. Arvatavasti oli grupi põhitähelepanu suunatud siiski Jaanilinna sillapea toetamisele. Grupi ülesanne oli ka vastase suurtükivägi maha suruda. Kokku võis 20. eesti diviisi toetada niisiis ligi 140 «toru», kui arvestada ka diviisi enda tankitõrje- ja jalaväekahureid ning 8 cm miinipildujaid.
Rünnaku ettevalmistused
Rünnakuks valmistuva kindralmajor Pjotr Tšernõšovi 382. laskurdiviisi peamise lahingujõu moodustas kolm laskurpolku (1265., 1267., 1269.), suusapataljon, suurtükiväepolk ja tankitõrjedivisjon. Diviisi koosseisu kuulusid ka üksik-luurerood ja sapööripataljon, mida üldjuhul nii-öelda tavalise jalaväena ei kasutatud, ehkki vajaduse korral võidi laskurallüksusi tugevdada sapööripataljoni omadega. 382. diviisi kõik kolm laskurpolku olid kahepataljonilised, igas pataljonis kolm laskurroodu, kuulipildujarood ja 82 mm miinipildujate rood. Iga laskurpolgu
koosseisus olid ette nähtud ka automaaturite rood, tankitõrjepüssirood, luurerühm, 76 mm jalaväekahurite (nn polgukahurid) patarei, 45 mm tankitõrjekahurite patarei ja 120 mm miinipildujate patarei. 10. märtsi seisuga loeti 382. diviisis 5110 inimest, kelle relvastuses oli 41 raske- ja 143 kergekuulipildujat, 1771 püstolkuulipildujat, 1999 vintpüssi, 68 tankitõrjepüssi, 34 82 mm ja seitse 120 mm miinipildujat, 22 45 mm tankitõrjekahurit, 12 76 mm jalaväekahurit. Veel oli diviisi suurtükiväepolgus 16 76 mm diviisikahurit ja 12 10,5 cm Saksa haubitsat (viimased olid trofeerelvad). Peale 382. diviisi enda suurtükiväe pidid rünnakut toetama järgmised suurtükiväeüksused: 378. laskurdiviisi suurtükiväepolk, 85. korpuse-suurtükiväepolk, 1097. kahurisuurtükiväepolk, 194. miinipildujapolk, 230. kaardiväe miinipildujapolk, 760. hävitus tankitõrjesuurtükiväepolk, 21. kaardiväe suure võimsusega haubitsabrigaadi I divisjon ning 96. raske haubitsasuurtükiväebrigaadi IV divisjon.
Kokku koos 382. diviisi suurtükiväega 186 suurtükki kaliibriga 76 mm kuni 203 mm ja 63 120 mm miinipildujat, peale selle veel 34 82 mm miinipildujat ja 22 45 mm tankitõrjekahurit. «Torude» koguarv oli Nõukogude poolel niisiis ümmarguselt 240, samal ajal kui vastaspoolel oli see arv ligi 140. Olgu mainitud, et 85. korpuse suurtükiväepolk pärines 8. eesti laskurkorpusest, kuid eestlasi oli selle koosseisus vähe. Nimetatud polk koos 1097. kahuripolguga moodustasid 14. korpuse kaugtegevussuurtükiväegrupi, mille peamine ülesanne oli võitlus vastase suurtükipatareide ja miinipildujatega. 382. diviisi ründealas asus Narva idakalda joone kaitsel 34. üksik kuulipilduja- suurtükipataljon koos sellele ajutiselt allutatud 1254. laskurpolgu (kuulus 378. laskurdiviisi koosseisu) I pataljoniga ning mõlemad olid antud 14. korpuse käsutusse. Täpsemalt oli tegu pataljonide riismetega (kokku oli neis kuni 260 inimest koos 23 kuulipilduja, kolme 45 mm tankitõrjekahuri ja nelja 82 mm miinipildujaga), mis asusid seal alates 6. märtsist, olles eelnevates lahingutes Vepsküla platsdarmi pärast suuri kaotusi kandnud. 382. diviisi
rünnakut pidid nad esialgu toetama tulega idakaldalt, hiljem oli nende ülesanne kindlustada diviisi paremat tiiba Narva läänekaldal. 382. diviisi jalaväelased olid saanud 11. märtsi lahingute eel mitu nädalat puhkust, kui välja arvata 1267. laskurpolk, mis oli 8.–9. märtsil püüdnud Narvat forsseerida. Enne rünnakut Narva ääres harjutas diviisi isikkoosseis 2. löögiarmee tagalas Luuga jõe jääl vesitõkke ületamist. Üks 1265. laskurpolgu II pataljoni sõdur kirjeldas hiljem pärast vangilangemist, et neile antud juhtnööride kohaselt tuli jõgi ületada jooksusammul, võitlejate vahemaa ahelikus pidi olema 6–8 meetrit. Õpiti ka lumes kaevumist. Narva jõgi oli 382. diviisi ründelõigus 350–450 meetrit lai, erandiks oli lõik Vepsküla kohal, kus jõe laius jäi 200 meetri lähedale. Vepsküla juures oli läänekallas lauge ega olnud ründajaile takistuseks, samal ajal kui sealt ülesvoolu Narva linna poole oli kallas järsem ja sellest ülesronimiseks oli tarvis mõningast jõupingutust. Maastik läänekaldal tõusis sisemaa poole, pakkudes kaitsjatele vaatlusvõimalusi. Nõukogude poole andmeil osalesid vastaspoolel 11. märtsi lahingus Pähklimäe piirkonnas (umbes kilomeeter või poolteist kaldast sisemaa poole) positsioonil asuvad otsesihtimisega kahurid. Narva läänekalda joonel oli Saksa poole kasutada enam-vähem pidev kaevikuliin koos lahtiste tulepesadega, kaetud puit-muldtulepesadega ning meeskonnavarjenditega. Enne rünnakut oli 14. laskurkorpus andnud 382. diviisile käsu allüksuste koosseisus ründegruppide moodustamiseks, mis pidid keskenduma vastase kindlustiste hävitamisele. Jalavägi pidi jõe ületamisel käigult käsirelvadest, sealhulgas kergekuulipildujaist tulistama. Pataljoniülemad pidid jõe ületama koos ründavate ahelikega, polguülemad pidid läänekaldale järgnema kohe pärast platsdarmi hõivamist. Korpuse juhatus rõhutas, et Narva forsseerimise edu sõltub eelkõige suurtükiväe tegevusest eesotsas korpuse suurtükiväe ülema alampolkovnik Ivan Tutoviga. 382. diviisi ülema käsu kohaselt tuli enne rünnakut kella seitsmeks hommikul isikkoosseisule välja anda viin, millest võib järeldada, et võitlusvaimu loodeti toetada alkoholiga. Temperatuur jäi 11. märtsil null kraadi lähedale, Narva piirkonnas sadas ka lund. Lennuväe jaoks oli ilm
aga äärmiselt ebasoodne (udu, lumesadu, halb nähtavus) ning kummagi poole õhujõud sel päeval maismaasihtmärkide ründamiseks väljalende ei sooritanud.
11. märtsi lahing
382. diviisi rünnak algas 11. märtsi hommikul kell 5.40 (Kesk-Euroopa aja järgi) ettevalmistava suurtükiväetulega Saksa positsioonidele ja kestis 20 minutit. Jalavägi pidi kava kohaselt rünnakule tõusma viis minutit pärast suurtükiväetule algust (tegelikkuses venis jalaväerünnaku algus siiski kauemaks), jalaväe lähenedes vastase positsioonidele pidi suurtükiväetuli üle kantama vastase kaitse sügavusse. Dokumentidest pole õnnestunud leida kinnitust suitsukatte kasutamise kohta rünnaku alguses. Seda on küll väidetud 20. eesti diviisi veteranide hilisemates mälestustes, seevastu 1944. aasta märtsis 20. eesti diviisi lahingutest artikli avaldanud sõjakirjasaatja Gerhard Rahnulo väitel oli ilm udune, mis aitas punaarmeelaste edenemist esialgu maskeerida. Otsesihtimisega positsioonilt toetas ründavat jalaväge 62 kahurit (30 76 mm diviisi- ja 12 76 mm polgukahurit, 20 45 mm tankitõrjekahurit), mis kuulusid 382. diviisi enda suurtükiväe
ning 760. tankitõrjesuurtükiväepolgu koosseisu. 382. diviisi paremal tiival ründas 1269. laskurpolk oma mõlema pataljoniga (I ja III; polgus puudus II pataljon) ja vasakul tiival 1265. laskurpolk samuti mõlema pataljoniga (I ja II). 1267. laskurpolk ja suusapataljon jäid diviisi reservi (käsu kohaselt 700 meetrit eesliinist tahapoole), olles valmis esimese ešeloni edu läänekaldal arendama. Ka esimese ešeloni laskurpolkudel oli reserv, näiteks 1269. polgus moodustasid selle III pataljoni 9. rood, polgu automaaturite rood ja tankitõrjepüssirood. Arvestades, et 382. diviisi pataljonide laskurroodude isikkoosseis jäi tõenäoliselt 70–90 inimese vahele, siis võib oletada, et esimeses laines laskus nelja pataljoni koosseisus jääle umbes tuhat võitlejat. Nende vastas seisid 20. eesti diviisi 45. rügemendi I ja II pataljon ning brigaadi Nederland 54. SS-pioneeripataljon, millele oli tugevduseks antud sama brigaadi 54. SS-luurekompanii, üks alarmkompanii ja vähesel arvul ründesuurtükke 54. SS-tankitõrjedivisjonist. Saksa poole võitlejate koguarv jäi ründavale vastasele ilmselt mõnevõrra alla, kuid
mitte suurel määral. 1265. laskurpolgu rünnak tabas Nederlandi pioneeripataljoni kaitselõiku. Polgu vasakul tiival ei suutnud I pataljon vastase tule all läänekaldal platsdarmi moodustada (ilmselt sai pataljon ka flankeerivat tuld Popovka piirkonnast). Kaugemale ettetunginud
võitlejad jäid pidama kaldajärsaku varju, kust neist 24 pimeduse saabudes tagasi idakaldale saabusid. II pataljoni allüksustel õnnestus Nõukogude poole andmeil siiski Siivertsi kalmistu territooriumile tungida. Kella 7.20 ja 11.30 vahel sooritas vastane läänest või edelast kalmistu suunas mitu vasturünnakut, ühte neist olevat eemalt toetanud neli tanki. Õhtul loeti 382. diviisi staabi andmeil läänekaldal rivis olevat veel 30 võitlejat, kellega side seejärel katkes. Olgu lisatud, et säilinud Saksa poole dokumentides, mis tõsi küll on pealiskaudse iseloomuga, vastase sissetungi Siivertsi kalmistu juures ei mainita, vaid räägitakse üldiselt kolme roodutugevuse rünnaku tõrjumisest tikuvabriku hoone juures samas piirkonnas. Kokkuvõttes: kui sissetung läänekaldale üldse toimus, siis likvideeriti see Saksa vasturünnakute tulemusena. 1269. laskurpolgu vasakul tiival ründaval I pataljonil läks Nõukogude andmeil läänekaldal korda kanda kinnitada Siivertsi idaosas, saavutades seal jõekaldaga paralleelselt kulgeva tee. Kella 8 ja 11 vahel olevat järgnenud viis Saksa vasturünnakut 30–60 võitlejaga ning kell 12.30 uus vasturünnak 50–80 võitlejaga. Lõppkokkuvõttes oli pataljon sunnitud oma sillapea loovutama. Nõukogude andmeil naasis pimeduse
saabudes teiselt kaldalt vaid kolm inimest. Saksa dokumentide põhjal otsustades toimusid kirjeldatud võitlused eesti diviisi 45. rügemendi I pataljoni lõigus. Punaarmeelased saavutasid Põhjasõja mälestusmärgi juures nõrkade jõududega sissemurde läänekaldal, ent see likvideeriti vasturünnakuga, mille käigus toimus lähivõitlus. Esialgu saavutas edu ka 1269. polgu III pataljon, mis tungis Vepsküla juures vastase positsioonile, hõivates 382. diviisi staabi andmeil 50–100 meetri sügavuse ja 200–300 meetri laiuse sillapea. Teistel teadetel – 1269. polgu III pataljoni toetanud 230. kaardiväe miinipildujapolgu ettekande järgi – oli platsdarm suurem, ulatudes ojasillast 300 meetrit Vasa talust kagus kuni Siivertsi loodeääreni, olles seega ligi kilomeeter lai ja kuni 250 meetrit sügav. Õhtul jäeti sillapea sama allika sõnul siiski maha, enne mida, kell 16.50 tõrjuti vastase rünnak. 382. diviisi staabi ettekande kohaselt kaotati platsdarm pärast pooleteisetunnist kaevikulahingut, läänekaldalt tuli tagasi 17 inimest. Saksa poole dokumentides leiab kinnitust, et vastane tungis 45. rügemendi II pataljoni vastutusalasse jäänud Vepsküla juures Narva läänekaldale. Päeva teisel poolel raporteeris III SS-tankikorpus, et sissetungi likvideerimiseks on tegevusse saadetud kaks
kompaniid; õhtul järgnes ettekanne, et läänekallas oli pärast lähivõitlust kella kuueks vaenlasest puhastatud. Säilinud on ka 45. rügemendi II pataljoni ühe anonüümseks jäänud liikme lühike mälestustekatke kõnealusest lahingust. Tema sõnul algas vastase rünnak suurtükiväe tugeva tulelöögiga, jalaväe rünnaku hetkel kanti suurtükituli üle tahapoole. Rünnak tabas 5. kompaniid, mis löödi taganema. 45. rügemendi II pataljoni ülem Sturmbannführer Elmar Lang juhtis vasturünnakut, kuid langes Vepsküla lähedal metsa serval kuulist tabatuna. Vasturünnaku viis seejärel lõpule pataljoni adjutant Hauptsturmführer Hermann Hufnagel. 5. kompanii kandis nende võitluste käigus suuri kaotusi.
Olgu lisatud, et memuarist tõenäoliselt kas eksib 5. kompaniid nimetades või siis pidas ta silmas 46. rügemendi 5. kompaniid. Nimelt kinnitavad 20. eesti diviisi nimelised kaotusaruanded sel päeval 45. rügemendi 5. kompaniis vaid kahe võitleja rivist väljalangemist (mõlemad haavatud). 46. rügemendi 5. kompanii kaotas samal ajal aga kokku vähemalt 23 meest (neist 19 sünniaastaga 1925), haavatute seas oli ka kompanii ülem Obersturmführer Jaan Lumera. Arvatavasti oli see kompanii ajutiselt 45. rügemendi II pataljonile allutatud.
Ebaselgeks jääb, kas sama kompanii löödigi kõigepealt taganema või talus see suuri kaotusi hiljem vasturünnaku käigus. Nõukogude 382. diviisi juhatus, nähes 1265. ja 1269. laskurpolgu takerdumist, oli vahepeal lahingusse saatnud ka diviisi teise ešeloni. 11. märtsi keskpäeva paiku tegid 1267. laskurpolk Siivertsi juures ja diviisi suusapataljon Vepsküla piirkonnas kolm katset jõge ületada, kuid olid sunnitud vastase tule all kaotusi kandes jääle maha heitma. Samuti loobuti tugeva tule tõttu kavast saata platsdarmide tugevduseks üle jää kahureid. 14. korpust toetav suurtükivägi tulistas 11. märtsil välja ligi 14 000 mürsku ja miinipildujamiini, mis ületas umbes kolm ja pool korda terve III SS-tankikorpuse vastavat laskemoonakulu sel päeval – kokku ligi 4000 mürsku ja miinipildujamiini, millest osa kulutati Jaanilinna sillapea kaitsmiseks. Lõppkokkuvõttes oli 382. diviisi rünnak tagasi löödud.
Kaotused ja järeldused
382. diviisi kaotusteks 11. märtsil raporteeriti kokku 237 inimest surnute ja 613 haavatutena. Diviisi suurtükiväes langes rivist välja kaks 45 mm tankitõrjekahurit, 760. tankitõrjepolgus kaks 76 mm diviisikahurit ning 230. kaardiväe ja 194. miinipildujapolgus kokku neli 120 mm miinipildujat. Vastaspoolelt on täpsemad andmed vaid 20. eesti diviisi inimkaotuste kohta (1265. polguga vastamisi seisnud Nederlandi allüksuste kaotused pole teada). Eesti diviisis langes sel päeval rivist välja vähemalt 69 meest, neist 11 surnutena, neli teadmata kadunutena (neist vähemalt üks osutus hiljem tegelikult haavatuks) ja vähemalt 54 haavatutena (neist neli surmavalt). Sealjuures 45. rügemendi I pataljon kaotas kõigest kuus meest (kõik haavatud), samal ajal kui II pataljonil oli neli surnut (sealhulgas pähe kuulitabamuse saanud pataljoniülem Lang) ja 21 haavatut (neist kaks surmavalt).
Neile lisandub juba mainitud 46. rügemendi II pataljoni 5. kompanii oma viie surnu, nelja teadmata kadunu ja vähemalt 14 haavatuga. Teistest eesti diviisi allüksustest kandis suuremaid kaotusi 46. rügemendi I pataljoni 2. kompanii: üks surnu, viis haavatut, viimastest üks surmavalt (Hauptsturmführer Toivo Kaarheit). Kaotuste kandmise kohaks on märgitud Vepsküla, täpsemad andmed kompanii tegevuse kohta kõnealuses
lahingus puuduvad. Nõukogude 382. diviisi allüksused 11. märtsil vange ei saanud või siis vähemalt ei toimetatud ühtegi neist üle jõe idakaldale. Mis puutub vangilangenud punaarmeelastesse, siis ehkki sõjakirjasaatja Gerhard Rahnulo artiklis väidetakse, et pärast lahingut vangistati läänekalda lähedal 20–30 võitlejat, kes ootasid pimeduse saabumist, et selle varjus tagasi idakaldale hiilida, siis vähemalt Saksa poole aruandlusesse see ei näi olevat jõudnud. Küll kinnitavad Saksa dokumendid, et 15. märtsi varahommikul alistusid kolm punaarmeelast, kes olid end seni läänekaldal varjanud. Võimalik, et üksikuid selliseid enesevarjajaid langes vangi veelgi. Pärast lahingut püüti Nõukogude staapides ebaedu põhjusi analüüsida. Peale selle, et lahingueelset suurtükiväeluuret (sihtmärkide väljaselgitamine) ja suurtükiväetule tõhusust lahingu ajal hinnati 14. korpuse staabis nõrgaks (see oli muide sage Nõukogude staapide etteheide oma suurtükiväele terve 1944. aasta kampaania jooksul Narva rindel), loeti 20-minutilist suurtükiväetule ettevalmistust liiga lühikeseks. Tulemuseks oli, et paljud vastase tulepunktid jäid hävitamata või maha surumata. Samuti ei suudetud maha suruda vastase suurtükiväge ja miinipildujaid, mis kohe pärast Nõukogude rünnaku algust lahingusse lülitusid. Jõe laiemates lõikudes jäi idakaldalt otsesihtimisega positsioonilt tegutsenud raskerelvade tuli ebatäpseks suure vahemaa tõttu sihtmärkideni. Hoolimata vastavast käsust ei läinud pataljoniülemad koos laskurahelikega jõge forsseerima, vaid jäid tahapoole. Jõe läänekaldal kanda kinnitanud võitlejad tegutsesid seal omapäi, side juhtidega idakaldal neil puudus (sidepidamist üle jõe takistas vastase tuli). Olukorda raskendas asjaolu, et 382. diviisi pealetungilõigu mõlemal tiival oli vastasel võimalik piki jõge anda flankeerivat tuld. Saksa poole tulesüsteemi korraldust hinnati heaks, samal ajal kui 382. diviisi allüksuste väljaõpet ja kokkuliituvust niisuguseks operatsiooniks peeti tagantjärele ebapiisavaks.
foorum.rindeleht.ee