Korpusepoisid

[tossom]

E. Laskurkorpuse 485. Suurtükiväe haubitsapolgu vapper telefonist, kaardiväejefreitor Arend Valgam. Vapruse medali kavaler.

[uscha]

Selline natuke omapärane komplekt.
Kalju Kuusik võeti 1944. aasta sügisel 20. Eesti SS Diviisi, septembris 1944 kui sakslased Eesti mandrilt lahkusid tuli Kalju koju, peale seda mobiliseeriti Punaarmeesse ja saadeti 8. Eesti Laskurkorpuse koosseisus Kuramaale. Nendes lahingutes teenis välja ka medali "Vapruse eest". Kuigi seljas oli juba Punaarmee vorm rippus tal kaelas ikka 33. SS Väljaõppe- ja tagavarapataljoni zetoon ja seljakotis olevat olnud ka SS Soldbuch aga seljakott läks Kuramaal kaotsi. Päris paljud eestlased vahetasid 1944. aastal SS vormiriietuse Punaarmee oma vastu ja saadeti Kuramaa lahingutesse, kus paljud oma elu jätsid - Kalju tuli õnneks eluga tagasi!

Need esemed on mul tegelikult juba väga pikki aastaid aga täna meenus, et kuskil oli ka tema ordeniraamat, mille nüüd üles otsisin ja komplekti uuesti kokku panin.

[uscha]

Natuke arvandmeid autasustamistest. Peale Velikije Luki lahingut autasustati 1038 Eesti Laskurkorpuse võitlejat ordenite ja medalitega. Välja anti 2 Lenini ordenit, 21 Punalipu ordenit, 21 Isamaasõja I järgu ordenit, 30 Isamaasõja II järgu ordenit, 215 Punatähe ordenit, 424 medalit "Vapruse eest" ja 324 medalit "Lahinguliste teenete eest".

Andmed on võetud 1945. aastal ilmunud raamatust "Eesti Tallinna Kaardiväe Laskurkopruse Võitlustee" - raamat on pehmelt öeldes saast aga usun, et seda autasustatute arvu võib isegi uskuda (või vähemalt ei näe ma põhjust, miks seda peaks valetama).

Mul endal on üks Za Otvagu (294950), mis on kindlasti antud Velikije Luki lahingute eest ja siis üks teine (186402), mis ma arvan et on antud samuti Luki eest. Ilmselt siis need 424 medalit, mis korpuslastele anti jäävadki kuskile 180 - 300 tuhande vahele.

[Borja]

Huvitav statistika.

Siit saab järeldada, et ühe keskmiselt "eduka" operatsiooni eest sai üks keskmiselt "edukas" nõuka laskurkorpus ca 300 ordenit + ca 400 medalit vapruse- ja ca 300 medalit lahinguteenete eest.

Oletan, et see võiski olla nii enam-vähem tavapärane autasude proportsioon Punaarmees

[uscha]

Mida aeg edasi seda rohkem autasusid jagati.
Samast raamatust tuleb välja, et Lääne-Eesti saarte (või oli see isegi ainult Sõrve) lahingute eest anti Eesti Laskurkorpuse võitlejatele ca. 8000 aumärki.

[uscha]

Täna hommikul sain sellise komplekti, Eesti Laskurkorpuse jefreitor Valter Peets'i medal "Vapruse eest" ja medal "Lahinguliste teenete eest".
Ordeniraamatusse on märgitud 2 medalit "Lahinguliste teenete eest" ja mõlemad ilma numbriteta, kahjuks üks medalitest puudu. Huvitav on see, et medal antud 25. juulil 1944 aastal Narva jõe forsseerimise ja sellega seotud lahingute eest, kus Peets jagas eesliini sõduritele sooja toitu.
Medal "Vapruse eest" on antud 10. oktoobril 1944 Saaremaal, Sõrve säärel, Salme küla juures toimunud lahingute eest - kahjuks medalil puudu lint ja lindikinnitus.

[tossom]

Tuntud oksjonikeskkonnas müügis olnud seersant Georg Nee Vapruse medal. Saadud vapra teo eest Sõrve poolsaarel, kus 36 tunni jooksul tagas katkematu raadioside eesliinil olevate vaatluspunktidega. Samuti nurjas ta vaenlaste rünnaku õigeagse vastutule väljakutsumise teel.
Selline rohmakas tõlge:) Selle lihtsa komplekti hind läks oksjonil üsna utoopiliseks, nii, et mul jäi ta igatahes ostmata.

[tossom]

Vat selline komplekt sai just endale sebitud ( küll ilma juubeliordeni ja koolimärgita )
Kapten Tsuhnenkov, 7. Eesti Laskurdiviisi 354. Laskurpolgu miinipildujate roodu komandör. Punaarmees Veebruarist 1941, astus vabatahtlikult Tallinna jalaväe kooli.
Esimene autasu Vapruse medal saadud Detsembris 1943. Velikije- Luki all. Medal on kahjuks kadunud...
Isamaasõja II klassi ordeniga on meest autasustatud Septembris 1944. Emajõe forsseerimisel, kus Sm. Tsuhnenkov oma roodu miinipildujatega hävitas 5 vastaste kuulipildujapunkti ja tegi kahjutuks 3 vaenlase grupeeringut koguarvuga ca 60 inimest. Lahingu liikudes sügavamale vastase kaitseliini hävitas isiklikult oma automaadist ППШ 4 fashisti ja 8 võttis vangi.

Kindralleitnat Lembit Pärn on Kapten Tsuhnenkov autasustamise II klassi Isamaasõja ordeniga ka lõplikult kinnitanud. Tihti juhtus, et kui autasuleht viimast ja kõige kõrgemat allkirja ootas, muudeti orden tihti astmelt madalamaks, kui esildises kirjas. Vahest harva ka kõrgemaks.

Dokumendis olev Punatäht ja Lahinguteenete medal on saadud sõjaväes väljateenitud aastate eest.

Tõlge on kiiruga tehtud, vabandan, kui mingid sõjandusterminid pole päris need

[uscha]

Punaarmees Veebruarist 1941, astus vabatahtlikult Tallinna jalaväe kooli.

Kas see koolimärk ongi siis Tallinna jalaväekooli oma või olid kõik jalaväekoolide märgid ühesugused?
Kas märk valmistatud enne sõda?

[tossom]

Punaarmees Veebruarist 1941, astus vabatahtlikult Tallinna jalaväe kooli.

Kas see koolimärk ongi siis Tallinna jalaväekooli oma või olid kõik jalaväekoolide märgid ühesugused?
Kas märk valmistatud enne sõda?

Ei ole, see on pealesõjaaegne tagalaakadeemia lõpetaja märk. Voennaja Akademia Tõla i Snabzenija.

[tossom]

Muide huvitav on see, et kapten Tsuhnenkov’i Isamaasõja II klassi ordeni nr. on 126214 ja leheküljel nr. 8 oleval kapten Kihno Isamaasõja II klassi ordeni nr. on 126232.

Mõlemad võtsid osa Emajõe forsseerimisest ja ka polk oli sama 354. Laskurpolk. Viimane polnud küll konkreetselt selle polgu hingekirjas.

Ja veel, leheküljel 8 olev LoCo poolt ülesse pandud Ernst Laur’i komplekt on hea näide sellest, kuidas madalam autasu muudetakse lõplike otsustajate poolt kõrgemaks. Ehk siis Punatähe orden muudetakse Isamaasõja II klassi ordeniks. Üks Punatäht oli tal juba varem Velikije- Luki lahingutes ülesnäidatud vapruse eest, lisan ka autasulehe. ( Viimane foto )

[uscha]

Arvasin koguaeg, et nummerdamata medaleid "Vapruse eest" ja "Lahinguliste teenete eest" anti peale sõda (st. kõik sõja ajal välja antud medalid olid kindlasti nummerdatud). Aga oli see ikka nii? Uurisin natuke veel Valter Peets'i autasustamise kohta "Lahinguliste teenete eest" medaliga ja nagu sain nii aru, et 25.07.1944 Narva jõe lahingute eest saadud autasu kinnitati juba 31.07.1944 - see on vähem kui nädala ajaga!
Kokku autasustati Narva jõe forsseerimislahingute eest 249. laskurdiviisist 56 suurtükiväelast "Lahinguliste teenete eest" medaliga. Kas see tähendab, et juba sõja ajal jagati nummerdamata medaleid ja kui siis mis tingmustel (kiire autasustamine?)?

[Borja]

Arvasin koguaeg, et nummerdamata medaleid "Vapruse eest" ja "Lahinguliste teenete eest" anti peale sõda (st. kõik sõja ajal välja antud medalid olid kindlasti nummerdatud). Aga oli see ikka nii? Uurisin natuke veel Valter Peets'i autasustamise kohta "Lahinguliste teenete eest" medaliga ja nagu sain nii aru, et 25.07.1944 Narva jõe lahingute eest saadud autasu kinnitati juba 31.07.1944 - see on vähem kui nädala ajaga!
Kokku autasustati Narva jõe forsseerimislahingute eest 249. laskurdiviisist 56 suurtükiväelast "Lahinguliste teenete eest" medaliga. Kas see tähendab, et juba sõja ajal jagati nummerdamata medaleid ja kui siis mis tingmustel (kiire autasustamine?)?

Minu arvates tähendab see lihtsalt seda, et näit 1944.a lahingute eest määratud medalid võidi kätte saada ka mitu aastat hiljem - ja siis muidugi juba uuemast, nummerdamata medalite varust... Tavaline nõukogude bardakk ju

Ja siis tulebki välja, et autasustamine oli justkui sõjaaegne aga medal ei ole seda mitte

[tossom]

Nummerdamata Vapruse ja Lahinguteenete medaleid hakati valmistama 1947. aastal. See ei tähenda aga seda, et siis lõpetati ära numbritega medalite väljaandmine... neid anti niikaua, kui neid varuks oli. Siingi teemas on mitmeid autasustamisi viiekümnendatest aastatest ja seda just numbreid kandvate medalitega.
See, et sind sõja ajal autasustati ei tähendanud alati seda, et kohe oma autasu kätte said. Paljud isegi ei teadnud seda, paljud autasustamised jäid kahe silma vahele ( sõda ikkagi ju ) ja paljusid autasustati üldse hiljem, juba rahuajal. Seda küll enamasti siis, kui tulemas oli võidupüha ja arhiivides tuhniti ja mõni sõjaaegne haavatasaamine leiti.
On üsna sage tegelikult, et sõjaaegne autasu leiab omaniku üles alles seitsmekümnendatel, kaheksakümnedatel isegi üheksakümnendatel.

Maria Okuneva oli telefonist. Läks sõtta 21 aastasena 1942. aastal. Mingil põhjusel sai tema oma medali kätte alles 1985. aastal.

[tossom]

Seersant Okuneva