Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 7441
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Palju Põltsamaa inimesi oli meie talus varjul. Muuseas linnapea Melesk, kes oli väga mures linna elu pärast. Ma ei tea, kuhu Melesk jäi? 1956. aastal mattis Melesk Siberis minu isa maha. Saime teada, et Võisiku valla täitevkomitee põgeneb Kolga-Jaani kaudu, sest saanud teada, et Võisikul on sakslased sees. Nad olid sunnitud meie küla kaudu põgenema, kuid külavahel ei saanud midagi ette võtta. Läksime edasi 2 km karjamaadele. Ootamatult ruttu ja suure kiirusega nad mootorratastel tulid, esimene sai pihta ja taga istuv mees haaras kiirelt juhtraua oma kätte ja nad põgenesid kuuel mootorrattal. Nagu teada saime oli valla täitevkomitee esimees Kepmar 6 kuud haiglas olnud. Nii kirjutasid selleaegsed ajalehed. Teine oli Albert Jakobson. Nüüd nimega “Pärt” - oli joomamees, elas hulk aastaid Võhmas ja hiljem läks Arkmale. Hiljem kontrollkäike tehes tuli Jakobsoni isa, Pärt kõrval vankris. Ma saatsin tagasi, et mingu Kõo ja Venevere kaudu koju. Sellega oli see jama lõppenud. Algasid uued seiklused – sakslased tulid ja venelased põgenesid. Tarvis oli teada kui kaugel sakslased on. Mõni päev hiljem, varahommikul tuli meile trussikute ja maika väel mees, kes teatas, et suur grupp venelasi on külla sisse tulnud. Umbes 300 meest ja liigub raba poole. Võtsime Kustiga rattad ja see mees nagu paljalt oli istus minu pakiraami peale. Sõitsime välja Venevere poole. Parajasti tuli Tääksi poolt suur Saksa sõjaväe kolonn. Tegime neile olukorra selgeks, kus poolt võivad venelased teele tulla ja Kolga-Jaani poole edasi minna. Nad lubasid osa mehi sinna varitsema saata. Meid kästi nendega ühes edasi liikuda, nimed läksid Pilistvere poole. Enne kohalejõudmist toimusid karjamaadel lahingud, kus põgenejaid sakslased taga ajasid ja kuulipildujaist tulistasid. Kohale saabudes palusid meid varjuda kirikumüüride juures, nad kartsid et neid on märgatud ja võidakse tulistada. Ise mõtlesime, et nüüd oleme vihma käest räästa alla sattunud. Ei läinud palju aega kui langesid kaks mürsku – üks lõuna, teine põhjapool kirikut, ca. ühekilomeetrise vahekaugusega. Rohkem enam ei tulistatud. Sakslased olid patarei asukoha Türil kindlaks määranud ja hävitasid selle siit mõne lasuga. Siit liikusid nad edasi Imavere – Järavere suunas. Maha jäi staap olukorda kindlustama. Aeg läks edasi ja küsisime, kas võime hakata tagasi koju minema – vastati, et ainult tuldud teed kaudu, sest mujalt võib see ohtlik olla. Niisiis hakkasime tagasi sõitma. Saime Kõosse kui meid sakslaste poolt arreteeriti. Eks meie paistsime kahtlased välja, kolmekesi ja üks poolalasti. Meid paigutati Kõo meiereisse lukutaha. Kuna kohalikud inimesed olid seda intsidenti näinud ja mind tundsid olid sakslastega rääkinud, et need küll kommunistid ega spioonid ei ole. Tuldi vaatama, hea saksa keele oskusega kohalik mees kaasas. Rääkisime ära, kuidas meie selle supi sisse sattusime. Lasti vabaks aga kuna oli õhtune aeg siis ei lubatud meid koju minna. Öömaja näidati kätte mõisahäärberis, kus olid diivanid sees. Saime juba magama jääda, kui tuldi ja kästi siit ära tulla, sest karta on, et Olustverest võidakse tulistama hakata. Niisugusi kahtlasi signaale on märgatud. Mõtlesime, kuhu minna. Leidsime, et kõige kindlam on meierei puuriitade vahel. Võtab mürsukillud vasti kui ei ole otsetabamust. Ei saanud kaua olla kui sakslane tuli ühe tee pealt kinnipüütud mehega, keda lubati hommikult Pilistvere staapi viia. Läksime ka uuesti Pilistverre, et saada ülevaadet senistest sündmustest ja kuidas edasi tegutseda. Enne kui Pilistverre jõudsime oli öösel kinnivõetud mees, metsa ääres üle kuulatud ja otsus täide viidud. Hakkasime kodu poole minema. Lubati Loopre, seal pool olid venelased ja jäime 1 km kaugusel sillast Villema tallu, kus oli suur maakivist ??? kus võis varju leida rünnaku korral. Ka inimesed olid talus keeleoskajad – peremees vene keele ja perenaine saksa keele oskaja. Ühel päeval tuli suur Saksa sõjaväe kolonn – 180 hobusega. Kohe asusid Vene lennukid seda ründama ja heitsid alla pomme, kuid ei saanud pihta. Pommid langesid enamjaolt kõrvalolevasse metsa ja põllule ning voor jäi tabamata. Voor tuli meie talu juurde metsa. Midagi ei teadnud, kuidas oli olukord kodus. Kusti läks läbi jõe ja metsa ja leidis kodus kõik korras olema. Siis ühel hommikul tuli Vene lennuk. See tulistati põlema ja kaks meest hüppasid langevarjudega alla. Lennuk lendas leegitsedes edasi külanõukogu juurde karjamaale ja kukkus alla. Kaks meest olid sisse jäänud. Need pidi külanõukogu väärikalt matma. Poisid otsisid külast suurema käru, kuhu mehed peale mahtusid ning sidusid endale kellad kaela ja traavi jooksuga viidi need mehed ära. Põltsamaalt venelasi välja ei saanud. Küsimise peale, kas tahapoole võib sõita saime vastuse, et seda võib. Siis oli selge. Sõitsime läbi Kõo – Venevere – Paenasti tagasi koju. Vahepeal oli põgenikke juurde tulnud teeäärsetest küladest, kust Vene sõjavägi läbi läks. Kõige rohkem muret tundis Põltsamaa linnapea Melesk, kes oli üle kahe nädala kodust eemal. Sel ajal toimusid lahingud. Esmalt algas see nii, kriminaalpolitsei ülem Naissoo (helilooja Uno Naissoo isa) 13-14 km lõuna pool Põltsamaad hävitas punaste salga ja sai saagiks punaste veoauto või enam. Siis tulid linna vallutama. Punased olid end kindlustanud Paala kaupluses ja kui autod silla pealt tulid avasid tule – Naissoo sai surma. Imekombel jäi autojuht Teder ellu ehk auto tuuleklaas lasti puruks. Mehed jäid ikka paigale ootama lisa. Ka meile toodi teade. Pidime hakkame liikuma kui tuli teade, et Paide hävituspataljon on abiks tulnud. Viga oli see, et oli unustatud telefoniliin läbi lõigata ja üks kooliplika oli Paidest abi välja kutsunud. Ka neil ei läinud kuigi hästi. Neid varitseti ja kaks autot võeti kahelt poolt risti tule alla. Enamjagu sai surma. Üks pealtnägijaist hiljem rääkis, et oli õudne pilt. Suur verine meeste hunnik maas, keda veel tulistati. Enne seda lugu läksid kaks Põltsamaa meest Pajuse maanteel nii ootamatult valvepostile peale, et need ei saanud vastupanu osutada. Relvad võeti ära aga mehed jäeti ellu, öeldi kui teinekord veel vahele jääte siis enam eluga ei pääse. Seekord taganesid meie mehed Võisikule, kus olid sakslased sees ja matsid Naissoo sinna maha. Hiljem kui venelased välja löödi tõime surnu ära ja matsime Kuningamäele Vene surnuaeda. Sakslased olid Võisikul ja venelased Põltsamaal. Sakslased üritasid mitu korda Põltsamaale tungida aga nende masinad lasti põlema. Venelased nägid, et peavad jalga laskma.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 7441
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Järgmisel hommikul algas Vene patarei umbes 15-16 km kauguselt tulistama. Esimene kogupauk ja patarei hobused hävitati. Niisamuti ka patarei ja meeskond ja laskemoon. Otseteed kaudu Põltsamaad vallutada ei saadud ja sakslased tegid kavala manöövri - tulid Pajusi maanteed kaudu venelaste seljataha. Algas paaniline põgenemine Tapiku raba suunas, kust ei olnud väljapääsu maismaale. Venelastel aga vanaaegsed kaardid, kus olid märgitud need teed, mida polnud üldse enam olemas. Kõik Põltsamaalt röövitud kangad loobiti magistraalkraavidesse ja sõidet üle. Suhkur ja muud kaubad jäid. Hobused lasti lahti, kus hiljem talumehed käisid toomas. Kui palju toodi sealt suhkrut ja muud kaupa. See oli kaubaladu, kust igaüks võttis niipalju kui tahtis. Kui aga liiga palju tõid võeti sakslaste poolt ära. Tean ühte juhtumit, kus ühel mehel vankris 25 kotti. See Põltsamaal võeti käest ära, konfiskeeriti hobune ja vanker ning peale selle sai 25 hoopi nuudiga nii, et kere oli kuum ja siis võisid minna. Sakslastel oli see moodus seaduse rikkujaid sel moel karistada.
Palju toodi hobuseid Tapiku metsast ära. Öeldi, et sõjaaeg võeti ära ja nüüd on hobust vaja. Kas see oli nii jääb südametunnistusele – kui üldse oli.
Ühel päeval tuli järsku üks endine miilits meile, oli erariides – särgiväel. Jalgrattaga olid põgenemas. Ta oli rääkinud, et jäid midagi korterisse maha ja oli lubatud minna. Korterisse jõudes visanud miilitsavormi maha ja tõmmanud erapüksid jalga ning pannud kodupoole ajama. Koju ei julgenud kohe minna ja oli mõned päevad meil. Ta ei olnud üldse sellemeelne mees – oli sel ajal veel üsna poisike. Lubadused olid head ja anti soodustused ning anti tuliuus Inglise jalgratas. Pärast kui need asjad olid ära klaaritud (minul oli selle asjus sõna) rääkis ise kui teda Põltsamaale kuulamisele viidi. Riivlist läbi ei lastud, pidi tee ääres valve all istuma kui kommuniste maha lasti – olevat küll kõhedaks võtnud ja mõelnud, et teda ka sinna viiakse. Pärast oli hoiukassa juhataja ja premeeriti eeskujuliku töö eest 10 päevaks Moskvasse sõiduga. Hiljem oli Põltsamaa sidekontori juhataja. Seal oli ta hinnatud mees ja korduvalt premeeriti hea töö eest. Haridust oli tal ainult 6 klassi aga ta oli hea organisaator ja vastutulelik igale inimesele. See mees oli Heino Vilt.
Nüüd lõpuks olime venelastest vabanenud. Olid uued, kes end siin peremeestena tundsid ja maksma panid. Algas kõigepealt kommunistide püüdmine ja mahalaksmine. Seda Põltsamaa tee ääres Riivli metsas. Siis astuda Omakaitsesse oli vabatahtlik – seal olid mõned soodustused. Sai kaupa, mis oli defitsiit – näiteks saapatallad, mida polnud võimalik kusagilt saada. Kohustus oli valves käia teedel, sildadel ja mujal, kus see tarvilik oli. Kuid siis tuli teade, et mind on abipolitseiks määratud ilma minuga läbirääkimata – tagaselja. See oli raske probleem. Õnneks oli politsei ka Tamme nimeline. Kui olid mõned küsimused lahendada saatsin nad Tamme juurde. See oli väga närviline. Ütles, et millal see kõik lõppeb – olen juba 112 sinna saatnud. Otsuste tegija oli politsei komissaar Samuel Kook, kes hiljem Ameerikasse põgenes. Teda taheti välja nõuda nagu ajakirjandus teatas. See, et miilitsamees Heino Vilt puhtalt välja tuli oli paljusti minu teene. See, et ma tema eest seisin aitas palju. Seda kõike võeti arvesse 1944. aasta talvel kui sakslased Venemaalt välja taganesid ja siin mobilisatsioon välja kuulutati. Mul tuli minna aga viivitasin ikka nii kaua kuni politsei tuli järele – ära viima. Seletasin, et lähen järgmisel päeval ning jäi seda uskuma – ei viinud ära. Järgmisel päeval läksin Viljandi, õhtul saadeti Paide, kus ööbisime rahvamajas. Päeval edasi Karina mõisa, kus olime kolm nädalat. Käisime pea iga päev rongiga Paides. Sõit oli loomavagunites ja eraisikuid peale ei lubatud. Meie lasksime inimesi peale, kui tuli kontroll astusime nende ette nii, et kontroll ligi ei pääsenud.
foorum.rindeleht.ee

skulmars
Huviline
Postitusi: 515
Liitunud: T Veebr 06, 2007 12:16 pm

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas skulmars »

uscha kirjutas: E Mai 31, 2021 11:21 pmOtsuste tegija oli politsei komissaar Samuel Kook, kes hiljem Ameerikasse põgenes. Teda taheti välja nõuda nagu ajakirjandus teatas.
On teada ka, mida talle täpsemalt süüks pandi?
http://foorum.rindeleht.ee/viewtopic.php?t=13608
http://sakala.ee/kogume-pärandit

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 7441
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

23. aprilli õhtul saadeti ära rindele. Kuhu – seda meile ei öeldud. Rongi saatis lennuväe eskadrill kuna kardeti, et venelased võivad rongi õhust rünnata. Öö läbi sõitsime – kas Narva või Tartu? Hommikuks olime kohal aga kohta ära ei tunne. Selgus, et olime Tartus ja oli hea meel, et Narva ei sattunud. Hommikul hakkasime jalgsi astuma. Tartu oli kui väljasurnud linn, inimesed kõikjal akendel ja surmtõsiste nägudega. Kuna Järva-Jaanis oli sügav lumi maas siis siin juba kõrgematel põldudel äestati. Saime kohale ja osa mehi olid jõudnud juba eelmisel päeval. Neid oli öösel lennukite poolt rünnatud. Vahetasime kohtasid – kord siin, kord seal. Lõpuks jäime pidama Mustvees 2 km kaugusel Raja külas. Oli suur küla ja sinna siis meid paigutati. Meile anti väga korralik. Toitlustamisega anti välja kuivproduktid ja konservid kuid asusime järve ääres ja oli võimalik kala saada. Kui kalurid järvelt tulid siis oli meestel eesõigus. Kui olime oma jao kätte saanud siis võisid ülejäägi maha müüa kuna ostjaid oli palju. Mina varustasin oma maja ja käisin igal hommikul kala toomas, kala valisime ise. Ükskord juhtus niisugune lugu, et ühed paadimehed olid oma saagi vankritele laadinud ja minema läinud. Need püüti kinni ja konfiskeeriti nii hobused kui ka vankrid. Mehed pandi keldrisse. Järgmisel hommikul lasti mehed välja ja anti ära võetud varandus tagasi ning hoiatati, et teinekord seda ei tee.
Sakslased asusid Mustvees. Meie üksus asus kõik selles külas ja sealt püüti Vene lennukitele märku anda – süüdati öösel mõnes majas tuled. Anti korraldus, kus aknast tuli paistab tuli sinna kohe tuli avada ja see märguandmine jäi ära. Leiti uus moodus – tehti tuli ahju ja suits näitas asukohta. Siis anti käsk kõik need öösel maha tulistada. Üks oht oli veel. Oli raadiosaatja, kuid sakslased peilisid selle välja – oli küla lähedal metsatukas. Oli kooliõpetaja ??? mees, lasti kohapeal maha.
Siis oli ülesanne järvekalda valvamine. See käis nii, et hakkasime üksteisele vastu liikuma ja kohtusime küla keskel. Siis tuli veel üks jama ette. Kohalik kaitse ülem oli meie meestega vastuollu sattunud ja mehed lasksid ta maha. Olid väga suurejoonelised matused, ähvardati meid ja lubati kätte maksta. Meie ülemus andis neile teada, et kui midagi selletaolist peaks juhtuma siis ühe meie mehe eest saab kümme tema meest ja veel mingeid muid karistusi, mida ma enam ei mäleta.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
freiwilliger
Huviline
Postitusi: 590
Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
Asukoht: Tallinn

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas freiwilliger »

II/5.prk

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 7441
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Oli matusepäev ja seda järve ääres. Olin sellel õhtul valvesse määratud ja olin varustatud rünnaku tagasilöömiseks granaadiheitjaga, mida sai püssist tulistada. See oli nii seatud, et granaat asetati püssiraua otsa ja tulistades lendas granaat soovitud kohta ja lõhkes seal. Läksin ringkäigule, matusepidu peeti umbes 50 meetri kaugusel. Ei tehtud sellest välja. Lähen edasi, kus pidime teise mehega kohtuma – ei olnud. Läksin küla lõpuni ja selgust ei tulnud. Järjekordsele ringile minnes mõni päev hiljem tulid kolm Saksa tunnusmärkidega lennukit ja tulistasid leekkuulidega. Viskusin pikali, padrunikestad sadasid alla, olid tulised. Võtsin ühe ära, mis otse minu ette langes ja see peaks praegugi alles olema. Seekord põles 52 maja Kasepää külast ja kõrval asuvast Omedu külast ka mõni maja.
Veel mõni sõna 1944. aasta juulikuu alguse äikesetormist. See torm oli nii tugev, et ükski tunnimees ei saanud välja minna vahipostile. Oli kohutav äike, mis järve peal vastu kajas. Tulekahjusid ei tekkinud, oli purustusi ja neli inimest sai surma. Kolm sakslast kolmekesi üksteise kõrval käies – keskmine sai surma, teised kaks jäid ellu. Nüüd lõpetan selle kirjelduse. Käisin vahepeal puhkusel. Sel ajal oli Vene lennuvägi rünnanud. Kogu meie laevastik oli puruks löödud ja uputatud. Rääkisin ülemusele, et tahaks puhkust saada – oli nõus. Isa tuli 70 km kauguselt järele ja ülemus andis puhkuse loa välja ja hakkasime siis kodu minema. Ei mäleta kui pikk see puhkuse aeg oli, kas nädal aega või 10 päeva. Probleem tekkis Laiuse mäel. Oli järsk kõrge mägi, ei saanud kusagilt kõrvalt alla. Ei aidanud kui sidusime vankri tagumised rattad köiega kinni, et niiviisi pidurdada mäest allatulekut. Koju jõudes teise päeva õhtul kell 11.00 hakkasin jalgrattal minema Peipsi, kus meie esimene peatus oli. Minu erariided jäid sinna ühte tallu. Sinna oli 135 km maad. Sain sõita 15 km kaugusele Põltsamaalt Laanesaare metsa vahele. Olin jäänud tukkuma ning lendasin kraavi. Ajas küll une pealt, järgmine maandumine oli päikesetõusu ajal Variku raudtee ülesõidu ligidal. Sain Tartust välja. Ees oli sõjaväe lennuväli, sealt läbisõidul takistusi ei tehtud. Sain riided kätte, ajasime juttu ja alustasin tagasisõidu, mis kulges korrapäraselt ilma ühegi viperuseta. Õhtuks jõudsin koju. Puhkuse aeg sai läbi ja tuli tagasi minna. Samal viisil – hobusega.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 7441
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Väeosa juurde ei lubatud minna – valve ei lasknud läbi ega andnud mingisugust muud seletust. Tuli uuesti tuldud teed tagasi minna. Järgmisel päeval läksin Võhma jaama vaatama, kas sealt kaudu üle Mõisaküla saab Valgani sõita. Olin erariides, kuid Loopre sillal pidasid politseinikud mind kinni kuna oli palju mehi hüppes. Kabalast võeti kinni kaks ära hüpanud meest Sihverit kinni ja lasti oma väeosa ees maha, meie väeosast taheti mehi selleks kuid meie väeosa ülem keeldus sellest. On see jutt ärahüppamisest. Meie ligidal oli üks mees Tamme Mart hüppes, politsei tuli koju järele. Mart haaras relva ja käsutas politseil käed üles. Politseil polnud muud pääsu. Siis algas kauplemine – igaüks oma pärast. Tegi politseile selgeks, kas tahad veel elada või teen sulle siin lõpu peale. Kui sa veel torgid, on mehi kes on samasuguses olukorras, kes sind kõrvaldavad. Nii see lugu lõppes. Töötasin selle mehega ühes metsatöölisena kuid nüüd ta juba aastaid mullas. Tuleme tagasi Võhma. Järgmisel päeval läksin Võhma ja sain rongile. See oli täis Saksamaale saadetavaid kaupasid nagu pehme mööbel. Sain sellega Valgani, seal istusin ümber sõjaväerongile ja sõitsin Tartu. Eelpool kirjeldasin, kuidas kontroll löödi vaguniuksest välja Ülenurme jaama ligidal, kus teetamm oli mitu meetrit kõrge. Tartus tulin rongilt maha ja hakkasin väeosa staapi otsima. Kuidas ma sinna sain olen unustanud. Sealt mingit selgust ei saanud, tagasi Tartu sain sõjaväe postiautoga. Istusin uuesti rongile, et Sonda jaama kaudu Mustveesse sõita. Vahepeal Tapal võtsin kuivtoiduaineid ja konserve. Suuremates jaamades sõduritele anti. Mustveesse jõudsin varahommikul. Esimene pilt oli masendav – meie laevad kõik olid purustatud. Siin meid saadeti rindejoonele, enne seda palju kohti läbi käinud. Viimane peatus oli Viiral, kus meeid ülesrivistati ja õpetaja, kes ettevalmistas rindele minekuks pidas ära matuse jumalateenistuse. Kui surma said olid ikka maetud. Saadeti otse rindejoonele järve vahetusse. Mehikoorma lähedale Aravusele, lähem oli Meeksi mõis. Seal ei saanud olla kui Raja külas lennukid käisid pea iga päev luurelende tegemas. Ühel päeval tuli ambulantsi minna kui tuli rünnak. Katsusime, kuidas välja saime – mõni oli paljajalu. Väljas olid varjendid, kuhu jooksime. Samal ajal pommitasid põlema Mehikoorma kiriku. See telliskivist kirik põles suure leegiga kui küünal. Meie pääsesime seekord terve nahaga. Siis määrati mind velskrite kursusele Räpinas. Sain mõned päevad käia. Sinna toodi peamiselt Saksa ohvitsere. Tuli käia 20 km kauguselt. See andis raskema osa juurde – pidid lahingus olema, pidid haavatuid siduma ja ära kandma tule alt. Tuli kraavist üle minne ja samal ajal tuli kuulipildujavalang üle meie peade kraavikaldasse.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 7441
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Siin osas oli üks lause nii segane ja kuna ma päris lõpuni aru ei saanud, mida ta öelda tahtis siis jätsin selle täpselt nii nagu on mälestustes kirjas aga lisasin nurksulud.

See oli 16. augusti varahommikul kui venelased tulid üle järve. See oli sakslaste lohakuse tõttu. Sakslased olid saunas käinud ja peale joonud. Suurtükid kalda sisse kaevatud ja betoneeritud ja hea vaatega järvele. Venelased olid juba ??? kui meid vastu saadeti ja metsa all tulistasid lõhkevate kuulidega, mis vastu puud põrgates lõhkesid. See ajas kõige rohkem segadusse. Taganesime läbi kaerapõllu, seal oli vana suur kivihoone. Osa mehi läks sinna varjule aga meie ikka edasi. Need, kes küüni läksid jäid venelaste kätte vangi. Siis Meeksi mõisa all saime oma üksusega kokku. Seal olid sakslased tankiga abiks. Kivist tuuleveskis olid venelased sees – kui mürsu pihta said hakkasid veskist välja jooksma ja sattusid kohe sakslaste tule alla. Sel ajal sai ka meie rühmaülem Madisson pihta – oli hulljulge mees ja läks koguaeg püsti peale. Kuul tabas teda käevarrest. Õhtu tuli peale, ei teadnud, kus keegi on. Jäime kolmekesi. Öösel käisime korduvalt Vene liinist läbi. [Et ise teadnud seda sakslased iga teise maja põlema ei oleks valgem ja veel leekkuulid, mis eemalt vaadates nagu tigud veerevad]. Nii läks sellest segaduses 36 tundi mööda. Kui oli selge, et oleme venelaste käes tuli otsida väljapääsu. Läksime Meeksi mõisa poole, kus meile ootamatult kuulipilduja tuli avati. Läksime teed mööda kui kuulipildujavalang meie kõrval tee peale tuiskas. Saime kiirelt üle tee. Oli aiamaa aga sealt kõrvalt läks kraav metsa poole, mis oli umbes 700 meetri kaugusel. Piki seda tulistati meile järele. Kraav oli lepavõsa täis, saime metsa äärde kui tuli lennuk tulistades metsa. Edasi teistpoolt metsa äärt tulid kaks venelast vastu. Nemad meid ei puutunud ja meie ka neid mitte. Katsusime saada sellest nõiaringist välja. Kõigepealt relvad matsime kuhugi metsa alla maha ja läksime edasi. Oli hõre männimetsa alune. Keskelt läbis suur käidud teerada, millest läksime kiiresti üle. Ei läinud kuigipalju aega kui sama rada pidi tuleb venelaste kolonn ca. 20-30 meest. Viskusime kiiresti pikali. Meie õnneks nad kõrvale ei vaadanud vaid läksid otse edasi. Edasiliikudes leidsime metsaääres ilusa maja. Lähemale jõudes jooksid sealt venelased välja ja meie poole. Pöörasime ümber ja jooksime tagasi tükk aega. Arvasime, et ega nad enam ei tule. Nüüd oli aeg riideid vahetada. Lõpuks saime sellega hakkama. Meil olid tuliuued, nädal aega seljas olnud villased riided kui need ära värvisime. Teeäärsetes metsades oli ohtlik liikuda, venelased kartsid metsa ja kui metsavahelt läbi läksid siis tulistasid metsa läbi. Teine asi oli, et olime lõvipuuri juures, sest asus ju Mooste mõisas venelaste ??? ja jõgi on ees. Ainuke koht oli Sulbi veski tamm ja varemed. Veski varemete juures oli valve.Üle jõe oli luht pika heinaaga, ühel õhtupoolikul valvur soojendas end päikesepaistel ja meil õnnestus läbi lipsata. Üks sealt poolt poiss oli kaasas, kelle kodus ööbisime. Järgmisel päeval hakkasime vaatama, mis edasi saab – olid ju Ahja kandis suured talud, kus tööjõudu vaja. Olid ju mehed mobiliseeritud.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
freiwilliger
Huviline
Postitusi: 590
Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
Asukoht: Tallinn

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas freiwilliger »

Juuli keskel liideti 5.prk II pataljon kolonel Gallase võitlusgrupiga ning võttis sisse rannakaitsepositsiooni Jõepera- Mehikoorma- Naha.
13.08.1944.a. Piirissaare evakuatsioon.
16.08.1944.a. algas venelaste dessant üle Lämmijärve, põhiraskus oli 5.prk II pataljoni lõigus, kus arvukatelt ujuvvahenditelt ründas u.1500 venelast raskerelvade ja õhujõudude toel. U.22.00 hakkas II pataljon taganema, põhjuseks isikkoosseisu suur väljalangevus, abijõudude vähesus ja laskemoona otsa lõppemine.
17.08 jõudsid II pataljoni allüksuste riismed Rasinasse.

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 7441
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Leidsime ühe niisuguse talu, kus oli abi vaja. Töötasime seal kolm nädalat kuni tuli mobilisatsioon peale, siis tuli kiiresti kaduda. Nii alustasime koduteed 23. septembri hommikul. Läksime nii, et saime Tartut vältida. Meil oli kavatsus Viljandi maanteed pidi Kolga-Jaani välja jõuda, kuid saime teada, et Ulilas olid venelased ees. Võtsime kursi Kärevere suunas. Enne Kärevere silda oli lahing maha peetud. Hulk tanke oli puruks lastud. Lähme uuesti tagasi selle juurde, mis vahele jäi. Tulime ligemale õhtuni kui tee ääres oli rivistatud suur vangide kolonn ja seal hulgas üks naabriküla mees. Katsusime kiirelt mööda saada. Läksime edasi ja tagasi vaadates nägime, et vangide kolonn tuleb kiirsammul meile järele. Paremal pool tee ääres paistis talumaja, seadsime sammud sinna. Kohale jõudes rääkisime perenaisele ära, kes meie oleme ja kuhu läheme ning palusime, kas meie öö siin mööda võime saata. Seda lubati. Heitsime magama – saapad panime voodi alla. See oli viga, et voodi alt välja paistsid. Hommikul oli üks venelane kontrollimas käinud, mis mehed seal on. Voodi all on sõjaväesaapad. Perenaine valdas hästi vene keelt ja rääkis, et need on metsatöö mehed. Venelane jäänud sellega rahul ja läinud ära. Seega pääsesime üle noatera. Nüüd läheme tagasi Kärevere purustatud tankide juurde. Seal langes venelaste kallale kuulus väejuht Alfons Rebane – kaval nagu rebane. Öelnud ma toon oma mehed siia ja venelased olid kindlad ega nad ei pääse. On ümber piiratud ja venelased hakkasid taga otsima tankide toetusel. Kutsuti lennuvägi appi. Need arvasid, et Rebase pataljoni tankid ja tagusid oma tanke. Seal pool silda oli mets purustatud ja mitukümmend hektarit heinamaad oli pommiauke täis ja segamini aetud. Rebane oma meestega pääses, oli hiljem Saksamaal ja Inglismaal. Läheme uuesti tagasi. Silda ei olnud, oli õhku lastud. Mööda rususid saime üle ronida. Siin ootas üks Tartu mees, oli paadiga sõja eest Võrtsijärve läinud. Ei saanud vabasse vette, aitasime tal paadi ära tuua. Hakkasime edasi minema. Dokumente ei olnud, need olid kõik ära hävitatud. Oli mingisugune vallast antud nimeline dokument normide kohta ja mis seal veel oli ei mäleta, seda läks varsti tarvis. Puurmani jõe sillal tuli Vene ohvitser vastu ja küsis, kuhu lähete. Seletasin, et Põltsamaale ja näitasin selle paberi ette. Ütlesin, et dokumendid on Põltsamaal. Õnneks ei küsinud kaaslase käest, sest temal polnud mingeid pabereid ja nii oleks võinud kahtluse alla sattuda. Edasi liikudes sattusime sõjapaost tagasipöörduvale rahvale. Haakisime end sinna, oht oli möödas. Liikusime voori sabas edasi. Kolm kilomeetrit enne Põltsamaad juhatasin sõbra tee otsale ja seletasin, kuidas tuleb edasi minna. Ta oli ka õnnelikult koju jõudnud nagu hiljem minule kirjutas. Ma läksin nüüd pooleldi mahapõlenud linna. Kuningamäel Vene surnuaia juures kontrolliti ja küsiti, kuhu lähen. Ma seletasin, kus elan ja rohkem ei küsitud midagi. Oli veel 12 kilomeetrit minna, selle vahepeal midagi ei juhtunud. Kuid kodus oli Vene ohvitser ees. Meil oli seekord Venemaalt välja aetud Eesti perekond. See naine tegi ohvitserile selgeks, et mina olen sakslaste poolt saadetud metsatöödele ja alles nüüd pääses koju. See oli 24. septembri õhtupoole 1944. aastal.
foorum.rindeleht.ee

Vasta

Mine “Memuaarid/Memoirs”