Järva Teataja Artikkel

[ggdag]

Esimene sõjasuvi jättis koduta




1941. aasta hiliskevad ja suvi oli Eestimaal põrgukuum nii temperatuurilt kui ka inimsuhetelt. Punane terror oli valitsenud maad juba üle aasta. Kibedate viljade lõikamise aeg oli saabunud.




Ülo Ormus

koduloohuviline


14. juunil küüditati või vangistati koos peredega ohvitserkond, maal enamik haritlastest ja edukamad talunikud. Samuti küüditati nii jõukaid ärimehi kui ka aktiivseid seltskonnategelasi ja arvamusliidreid. Kui nimekirjas olevaid polnud kusagilt võtta, haarati pooljuhuslikke inimesi, tavaliselt küüditajate vihaaluseid, et plaani täita.

Punaterrori pooldajad kaotasid inimlikkuse. Välja lõi saamaiha, viha endast nutikamate ja jõukamate vastu. Paljusid pimestas võimu jõud, millega kaasnes tapakirg.

Paides moodustati hävituspataljon

22. juuni varahommikul alanud sõda hellitas osades inimestes lootusi veidikenegi kergemalt hingata. Olid ju paljud küüditamishirmus metsa põgenenud, teised ootasid alistunult arreteerimisi.

Hirm tasumistunni saabumise ees pani punategelased närviliselt tegutsema. Kohe pärast sõja algust hakati punaterrori pooldajatest moodustama võitlussalkasid, mida nimetati algul töölis– , aga aja arenedes juba hävituspataljonideks, mis allusid NKVD poliitilisele osakonnale. Komissariks sai Feodor Okk, 19. juulist määrati üldjuhiks Mihhail Pasternak.

25. juunil moodustati Järvamaale IB–13 (izdrebitelnõi bataljon). Komandöriks määrati endine piirivalve ohvitser Jakov Pospelov, komissariks Johann Tamm, pärast Endel Sõgel.

Algul konspiratsiooni huvides kohanimesid ei kasutatud. Hiljem jäi nimeks nii punastes ringkondades kui ka rahvasuus Paide hävituspataljon. Väidetavalt astus hävituspataljoni ridadesse 80 Türi paberivabriku töölist. Hävituspataljoni liikme Rudolf Pajuri mälestuste järgi polnud enamik paberivabriku töölistest pataljoni ülesannetest teadlikud, nad läksid propaganda õnge. Pataljoni kuulusid veel maakonna täitevkomitee ja parteikomitee tegelased, punamiilitsad, tulihingelised kommnoored ja seniseid represseerimisi korraldanud tegelased.

3. juuli kõnes kuulutas Jossif Stalin põgenevatele vägedele välja «paljaks põletatud maa taktika».

5. juulil andis Eesti territooriumil baseeruvate nõukogude vägede juhataja kindralmajor Ljubovtsev käsu maha lasta kõik sõjaväejooksikud ja mobilisatsiooni eest hoidujad. Töökohtade omavolilised mahajätjad tuli kohe anda tribunali alla. End varjavate või mahalastud metsavendade perede kohta oli käsk nad arreteerida ja nende vara konfiskeerida. See oli vesi hävituspataljonide veskile.

«Sortside saladused VII» vahendusel saame pilgu heita Paide hävituspataljoni tegemistele endiste pataljoni liikmete mälestuste kaudu.

Kahtlased lasti pikema jututa maha

Toonase partei Järvamaa Komitee I sekretäri Eduard Säremati mälestuskatkeid:«30. juuni paiku tabati Kärus kaks 16aastast Tallinnast pärit poisikest, taskus dünamiidipulgad ja laskmiskõlbmatu revolver. Kes nad saatis, jäi välja selgitamata, kuna noorukid lasti enne maha. Umbes samal ajal püüti bandiite Käru vallas Määrasmaal. Kaks meest lasti metsa jooksmisel maha, kaks toodi Paidesse, kus nad hukati.

4. juulil pidas Paide hävituspataljon lahingut Põltsamaa täitevkomitee hoone pärast. Pärast lahingut lasime jälitamisel viis meest maha. 15. juuli paiku Koigi mõisa lähedal lasti tabatud bandiitidest maha neli meest, hiljem ka vangistatud kuus meest.

Väinjärve valla miilitsavolinik Jaan Piibeleht meenutab: «Järva–Jaanis vahistati ema ja poeg Mühlbaumid. Poeg oli saksa spioon, tal oli taskus padruneid ja saksa ajaleht, tema üks vend elas Saksamaal. Poja lasime hommikul maha, ema hiljem.»

Türil moodustati kohe pärast sõja algust soomusrong, mille kurikuulsaks juhiks oli Türi raudtee NKVD osakonna ülem lätlane Pleer. Rahvasuus oli rongi nimi «Pleeri surmarong». Pleer hoidis raudteeäärset rahvast oma hirmu all nii mahalaskmiste kui ka hoonete põhjuseta mahapõletamisega, rääkimata muudest metsikustest tsiviilelanike, eriti naisterahvaste kallal.

Hävituspataljonlase, soomusrongil teeninud Valter Krulli ülestunnistusest loeme: «5. juuli õhtupoolikul tekkis Viluvere jaama lähedal kokkupõrge metsavendadega. Meie kätte langes 20 valge käesidemega meest. Järvakandi ümbruses tabasime neile lisaks veel kolm meest, kes olid endised kaitseliitlased. Need lasime kohapeal maha. Piinasime neid enne mahalaskmist sel teel, et ajasime neile okastraadi ümber käte ja sidusime nad üksteise külge. Viluvere jaamast tabatud 20 meest tõime veoautol Tallinna 7. hävituspataljoni staapi. Sealt viisime nad pärast ülekuulamist Liiva metsa mahalaskmisele.

Enne aga sidusime nad jälle okastraadiga kokku, samuti lõikasime neil elusast peast kõrvad. Pleer lasi Viluvere jaamas oma käega maha kaks 9 – 10aastast poisikest, kes sõitsid jaama juures jalgratastega.»

Türi kandis märatses Läti hävituspataljon

12. juulil saabusid esimesena Järvamaale toonase Särevere valla Kärevere küla kaudu saksa 26. armee 61. jalaväediviisi võitlejad ja suundusid Särevere–Türi suunas. Rinde peatajaks sai osaliselt Pärnu jõgi. Sakslased avaldasid vastastele 13. juulist 24. juulini Türi puhastamiseks punavägedest tugevat survet. Linna kagu– ja edelaosa käis lahingute käigus mitmeid kordi käest kätte.

17. juuliks jõudis sakslastele täienduseks Vändra poolt Ida–Preisi 217. jalaväe diviis. Nüüd oli rinne Türi äärelinnast Rae sillani vahelduva eduga Pärnu jõe põhja– ja lõunakaldal.

Vastaspool oli Türi linnas ja selle ümbruses ida–lõuna suunal 8. Punaarmee 10. ja 8. laskurdiviis koos Tallinna ja Paide hävituspataljonlastega ning NKVD 22 motoriseeritud diviisiga. Kolu–Karjaküla tiival moodustus Läti hävituspataljon, millest osa üksusi allutati Punaarmee 10. laskurdiviisi koosseisu ja nimetati ümber Läti laskurpolguks.

Osa üksusi jäi purustamiseni kandma hävituspataljoni nime. Eestisse taganes üle 4000 Läti hävituspataljonlase, nendest Järvamaal märatses umbes 2000 hävitajat (Venemaale peitu jõudis Järvamaal tegutsenutest ligikaudu 200 meest). Lätlased võtsid isakese Stalini hävitamiskäsku sõna–sõnalt ja tõttasid seda suure innuga täitma.

Õitsev Karjaküla laastati

13. juulil asus Karjakülas Lintsi jõe Pärnu jõkke suubumiskoha lähedal positsioonidele Läti hävituspataljoni lahingüksus. Toona 14aastase Karjaküla Maima talu perepoja Lembit Kadalipu mälestuste järgi oli ta olnud koos sõbraga Matsi talu karjamaa suurte kaskede otsas ja jälginud vägede sisenemist. Kas Kolu või Jändja suunast tulnud sõjardid suundusid mööda külavaheteed Pärnu jõe poole. Tuldi autobussidega, autodega, ka jalgsi, seljas vintpüssid, vööl granaadid. Poisid loendasid 400 inimese umber.

Nüüdsest olid külad Türi linna piirist Käru vallani Läti hävituspataljonlaste hirmuvalitsuse all. Rekvireeriti veel allesjäänud hobuseid, relva ähvardusel nõuti taludest toitu. Kui miski eriti meeldima hakkas, võeti see väevõimuga või salaja.

Üksi liikuvate naisterahvaste au ei peetud miskiks. Talumajapidamisi otsiti läbi. Kui leiti midagi kodanlikust ajast (sümboolikat, vormimütse, raadioaparaate vms), oli kuri karjas.

Karjakülast arreteeritud toimetati juulikuu viimastel päevadel laskevalmis püsside valve all vahepeatustega viie kilomeetri kaugusel asuvasse Kolu külla Mardiaru talu heinaküüni, kus oli juba kümmekond Kolu ümbruse elanikku ees. Eeldatavalt kohalike punakäsilaste näpunäidete järgi võeti esmalt ette isa ja poeg Maima talust, kes peale julma piinamist mõrvati.

Küll oleks nimekiri pikemgi olnud, kui osa inimesi poleks pärast kuritööd pimeduse varjus põgenema pääsenud. Samuti liginesid linnutiivul Saksa väed.

2. augusti hommikuks olid Kolu ja ahervaremetes Karjaküla hävituspataljonlastest vabad. Ligi 200 elanikuga ja 50 elumajaga ning lugematute kõrvalhoonetega endises õitsvas umbkülas oli maha põletatud 16 elumaja, 13 karjalauta ning veel 36 suuremat hoonet (aidad, küünid, kuivatid jne.), rääkimata väiksematest kuuridest ja panipaikadest.

Lahingutes mittetegevaid rahulikke külaelanikke mõrvati kuus. Peale Maima talu isa ja poja Paunaru talu ema ja tütar ning vanakestest abielupaar, kes olid Saarela talu saunikud. Hukati ka kõik metsas tabatud peidus olnud inimesed. Leiti mitmeid tundmatuseni muudetud surnukehi, nii mehi kui naisi, kes olid võõrad.
Pole midagi imestada, et Saksa armeesse läks Särevere vallast vabatahtlikuna rohkem noormehi, kui mujalt ümbruskonnast. Teiste hulgas ainukese reavõitlejana Eesti pinnal Rüütliristi teeninud Harald Nugiseks.