Eile Kärdlas suht tasahilju avatud mälestusmärk tundub lisatud pildi järgi seniolevatest üldse üks efektsemaid ... Ehk suudab keegi kamraadidest nüüd ka juba avatud asjast pildimaterjali ilmutada.

Link:
http://uudised.err.ee/index.php?06253750

Kuidas sõdurpoiss valmis:

Paistavad nagu sääresidemed, kuidas sellest aru saada!?

ivalO kirjutas:Paistavad nagu sääresidemed, kuidas sellest aru saada!?

Selliste apsude ilmsikstulekut ma miskipärast kartsin ...

Särk on ka "Monton". Trendikas militaarhõnguline triiksärk.

Kuub on nii, nagu modellil seljas oli.
Krae ainult vanamoeliseks tuunitud.

Loojate sõnutsi (tulin just Kärdla kiriku platsilt) peab skulptuur kujutama eesti sõdurit eesti vormis. Isiklikku seisukohta ma siin välja tooma ei hakka.

...
Ja kui te mulle ka aumärgi teete,
siis teete te seda eneste pärast.
Minule piisab, kui suve südames
langevad niinepuu õied.
Kui vili valmib ja talupoeg
vabal põllul
higihelmeisse unustab verevermed.


Viimasel ajal on "kivikülv" Eestis kuidagi hoogustunud. Ei, ma ei ole selle vastu, kuid taban ennast tihti mõtlemast sellele samale luuletusele. Üks selline keskne mälestusmärk ühele piirkonnale on vajalik ja selle kujund.. kas see on nii detailides oluline? Kas seda saab detailides määratleda, sellise üpris laia mõiste nagu "II maailmasõjas hukkunutele" raames?
Tegelikult vahest sellised mälestusmärgid ei saagi olla "kujulised" sest mööngem, keda seal kujutada? II maailmasõjas hukkus hiidlasi nii mobiliseerituna Punaarmeesse; Saksa armeesse; usun, et ka Soome armees; 1941 aasta sõjasuvel, kui ka üleüldise ajaloo mõistes I punasel aastal, kui ka 1944- 1945 mai... Kelle riietesse kuju panna?? Punaarmeelase? Wehrmachti? Relva-SS-i? Soome armee? talupoja? "metsavenna"? Praegusel juhul ei sobitu see skulptuur ühessegi neist, kui siis ainult kiivri poolest võiks seda määratleda.
Ma ütlen ausalt, et mulle see memoriaal piltidelt nähtuna kokkuvõtvalt ning kunstiliselt (jaa, see on kole sõna (:lol:) ) sümpatiseerib. Jah, see ei ole detailides täpne, skulptuuri "riietus" on nagu on. Ta ei sümboliseeri üheselt ja selgelt äratuntavalt saksa vormis võidelnut aga see ei peagi seda tegema. Võin sarnasust viidata Vigala Maarja kiriku torn-mälestusmärgile. Üleval on kaks kuju - "sõdur" ja "talumees", algselt mõelduna Vabadussõjas; I ilmasõjas ning 1905 aasta sündmuste käigus hukkunutele. "Sõduri" vorm ma ütleks ei ole detailides täpne. Tänasel päeval on seal juba lisatahvlid II maailmasõjas hukkunutele ja Punase terrori läbi hukkunutele. Kompleksina on see oluline minu jaoks. Kohaliku jaoks. Muidugi olen ma praegu selle näite varal "kallutatud" aga siiski mulle see torn-ausammas meeldib. Muidugi on seal kujude juures veel lisatahvlid kirjadega: (Sõdur)Vabaduseks olete teie kutsutud ... ....Nüüd seiske vabaduses (Talumees). Mis on väga sümboolne ja mõjuv.

Oehh, keeruline seletada seda teile, kamraadid, sest ma olen väga palju mõelnud sellele teemale alates sellest, kui Pärnus avati viimane mälestustahvel metsavendadele. See teema ei anna mulle rahu aga samas ei suuda ma enda mõtteid ka piisavalt hästi praegu lahata teie ees. Antagu mulle see andeks ja ärge võtke võimalike arusaamatuid mõttekäike halva ette.
Jättes selle aspekti ja mälestusmärgi/memoriaali kõrvale, tahan lisada, et minu meelest on praegu siiski suur puudujääk ka selles, et need kes iseendale kive panevad, ei mõtle enda järel tulevatele. Siiski peaks, sest neid eriti ei ole ja teerajad mälestusmärkide juurde rohtuvad juba praegu ja veelgi rohkem tulevikus. Paberile trükitud mälestus kestab kauem, kui kividesse raiutud. Kuigi viimased toetavad hästi paberit. Lihtsalt mõelge sellele teemale üleüldiselt meie kodumaa raames. Kui siinses postituses oli midagi mõtlemapanevat teile, siis on hästi. Muud eesmärki ei olnud. Teada on, et igasugu raamatutoimetajad; kunstnikud; kujundajad-küljendajad oskavad oma erialast tööd hästi aga väga konkreetsete teemade puhul peab eriala spets kõrval seisma. Vajadusel kurja sõna kasutama, et nemad oma arusaamadega asja perse ei keera. Mina olen kogenud šokki, kui raamatu toimetaja toimetab nii isukalt, et ta reaalselt ei saa aru lausete mõtetest, vaid vormib neid lihtsalt mingi enda arusaama/hariduse järgi, süvenemata sisusse... Mis neil ilmselgelt harjumuseks on.

ja lõpetuseks:
"Sind leinata keegi ei tea
Sinu kalmu ei leita
Aeg ja aated kokku tõid meid
Aeg olla on
Kodudest järel jäänd vaid mälestus
Siiski vennad löögem rinna ette
kuni elab meist veel viimane mees
ei kao Eestist vabaduse mõte"

Selle luuletuse tõenäolise autori vennale ja tema kamraadile tahetakse panna sügavale metsa mälestuskivi. Ainult, et leinata neid just paljud ei tea ja nende kalmu ka kunagi keegi ei leia.. ja see kivi, ma ütlen, nende mälestust edasi ei kanna tegelikult, sest seal käijateks jäävad vaid käputäis püstitajaid. Ülejäänud lihtsalt nendest ei tea, kuigi ma töötan ja saan ükskord võidukaks selle nimel, et saaksid teadma!

Panustame sellele, et need kes läksid ja panid oma elu pandiks, et nende mälestus jääks alles; et seda oleks kuulda; et seda teataks ja et see ei vajaks niivõrd detailitäpset kivi või kuju, vaid südamest tulevat ja ajas edasikanduvat austust.

freiwilliger kirjutas:Loojate sõnutsi (tulin just Kärdla kiriku platsilt) peab skulptuur kujutama eesti sõdurit eesti vormis

Sellisel juhul jääb mulle mõistmatuks, milleks seda saksa potti seal üldse vaja on?

http://www.memento.ee/fotokroonika/2-ma ... -hiiumaal/

http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/ ... d=64472198

Veel pilte:
http://kannelphoto.blogspot.com/2012/05 ... stele.html

Mälestusmärgi rajamisele on eelnenud (ja paralleelselt ka kogu aeg toimunud) tõsine eeltöö. Peamiselt Otto Mägi initsiatiivil on koostatud nimekirjad II MS eri osapooltes osalenud (ja hukkunud) hiidlastest (vt, http://www.mil.hiiumaa.ee/nimekiri/index.html) , kogutud ja välja antud mälestusi. Mälestusmärgi idee ei ole olnud jagada võitlejaid õigeteks ja valedeks vaid mälestada kõiki neid, kes mundrit kandes hukkusid. Vaadates avamisele tulnute hulka (isikliku arvamuse kohaselt 700-800 inimest), läheb asi kohalikele korda. Külastajaid oli palju ka avamisele järgnenud päevadel. Usun, et paljudele on oluline, et sõjas teadmata kohta maetud sugulase, sõbra või esivanema mälestamiseks on nüüd koht.

Ei tahaks nõustuda teema algataja arvamusega, et mälestusmärk avati suht tasahilju. Jah, Hiiumaa on mere taga aga siinses mastaabis oli tegu päris suure ja hästi organiseeritud üritusega. Telekanalid reageerisid üsna kiiresti, suurte päevalehtede jaoks aga meie siblimised uudistekünnist ei ületanud.

Head tsikliilma, et saaks ka nii hästi tehtud paigas ära käia.

ennww kirjutas:Ei tahaks nõustuda teema algataja arvamusega, et mälestusmärk avati suht tasahilju.

Ega ei peagi nõustuma aga distantsilt vaadates selline mulje esmalt jäi, kuna kajastusi polnud lihtsalt kuskilt leida.

Hiiumaaga väga tihedalt seotuna tean, et kuju loojate idee oli mälestada KÕIKI 2 ilmasõjas hukkunud hiidlasi, olenemata, mis mundrit nad kandsid. Ja nii ongi õige.

“Nad olid hiidlased, mitte mõned punased, pruunid või valged. Lihtsalt hiidlased,” tutvustab Hiiumaa mees Otto Mägi sõdureid, kellele pühendatud monument avati Kärdla kiriku ees.

Mälestusmärk koosneb kiviplokkidest, mis kannavad 684 Teise maailmasõja rinnetel langenud hiidlase nime, pööramata mingit tähelepanu mundrile, milles nad surid.

Hiiu Nädal, 31. mai 2012