Võibolla pakub kellegile huvi Vohnja valla enamlaste vägivalla alt vabanemise tähtpäeva pühitsemise kava (9. august 1942.a.) Langenud, küüditatud, mobiliseeritud jne.

Kleebin siia kunagi naaberfoorumisse kirjutatud teksti Vohnja sündmuste kohta:

"Lahingus langenud kaasvõitlejad: Arnold Aruoja't, Otto Olop'it, Arnold Paju't, Johannes Põldma't, Jakob Sirp'i
ja surma läbi lahkunud Johannes Kalmu't
mälestavad oma esimesel aastapäeval Vohnja valla Omakaitse ja Naisomakaitse.

Selline lõik on kirjas Vohnja valla enamlaste vägivalla alt vabanemise tähtpäeva pühitsemise kavas (9. august 1942.a.).
Ja nüüd mõned sõnad neist meestest. Arnold Aruoja oli tollel 28. augusti (1941 ikka siis) päeval parasjagu Tõdva-Kõnnu ruumis ja plaanis uurida lähedal asuvast metsatalust hävituspataljoni paiknemise kohta. Aruoja nimelt hoidis kõrvale mobilisatsioonist. Astudes üle tare lävepaku tervitasid teda aga kahe hävitaja püssitorud. Arnold Aruojal käsutati käed üles ning eskorditi ta maja taha metsaservale kus viidi täide hukkamine. Seepeale hävitajad suundusid edasi.
Pererahvas saatis ka kiiresti sõna hukatu omastele kes tulid ka siis talle järgi. Arnold Aruoja sõbrad otsustasid aga seepeale hävitajatele kätte maksta. Eesti poiste relvastuseks olevat olnud mõned jahipüssid, jaapani vindid ja ka üks kerge-kuulipilduja koos moonaga. Pärast mõningast jälitamist jõudsid kohalikud hävitajatele järgi ühel rabasaarel. Õigemini, hävitajad olid rabasaarel ja jälitajad olid selle ees. Taktikaliselt oli eelis olnud hävitajatel kes omasid kõrgemat positsiooni(saarel ikkagi) ning samuti ka rohkem puid, põõsaid enda varjamiseksl. Sellest hoolimata astusid "Vohnja poisid" kiirelt kontakti vaenlasega. Tulenevalt maastiku eripärast aga lahing kiiret lõppu ei näinud. Kuigi "Vohnja poisid" suutsid nii mitmegi hävitaja eluküünla igaveseks kustutada hakkasid ka nemad kaotusi kandma. Põhiliselt oli see küll juhtunud peale kergekuulipilduja moona lõppemist. Lahing lõppes igastahes peale mõlema poolse laskemoona lõppemist hävitajate lahkumisega lahinguväljalt ja "Vohnja omade" seejärgse taandumisega koos haavatute ja langenutega. Johannes Kalm olevat surnud haavadesse natuke hiljem.
Järgmisel aastal tehti surnuaial pidulikum mälestustseremoonia ning avati nelja tolles lahingus langenu ühisel hauaplatsil ka neli valget kivi. Arnold Aruoja onu oli tseremoonia lõppedes torganud hauaplatsi otsa, mulla sisse, ühe saareoksa ise lausudes: Kui see oks kasvama peaks minema siis saagu temast teile varjaja (vms. sarnast). Praegusel momendil pidi Kadrina surnuaial sama hauaplatsi otsas kasvama suur saarepuu mis on ajajooksul läinud neljaks eri haruks.
Plats peaks asuma Kadrina vana surnuaia taga ja kohe jalgtee ääres.
Kui keegi siit meestest/naistest satub Kadrina surnuaeda siis aja olemasolul - visake korra pilk peale. Ise pole sinna sattunud - juttu kuulsin Arnold Aruoja sugulase käest - tema ja tema õde pidid ka seda hauaplatsi regulaarselt hooldama."

Viimaste ridade kohta puudub senini täpsustav informatsioon. Ilus oleks mõneti teada.