Leidsin natukene huvitavat lugemist: http://lok.org.ee/?page_id=208
Kopeerin selle töö ka siia.

TARTU ÜLIKOOL
Avatud ülikool
FILOSOOFIATEADUSKOND
Ajaloo osakond
Taavi Urb
MEREJÕUDUDE ALLOHVITSERID 1920-1939
bakalaureusetöö
Juhendaja doktor Ago Pajur
TARTU 2007

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS.. 3

2. MEREJÕUD 1918-1939. 6

3. AJATEENIJAD JA ÜLEAJATEENIJAD.. 10

4. AUASTMED JA AMETIKOHAD.. 16

4.1. AUASTMED.. 19

4.2. ALLOHVITSERIDE ÜLESANDED JA AMETIKOHAD.. 23

5. VÄLJAÕPE.. 27

5.1. VÄLJAÕPPESÜSTEEMI LOOMINE.. 27

5.2. ERIALAKURSUSED.. 28

5.3. RIVIALLOHVITSERIDE KURSUSED.. 30

5.4. TÄIENDKOOLITUS.. 31

5.5. JUNGIDE KURSUSED.. 33

6. KOKKUVÕTE.. 41

7. Unteroffiziere der Estnischen Marine 1920-1939. 44

8. LISAD.. 48

Lisa 1: Merejõudude üleajateenijate kuupalgad markades 11.04.1920. 48

Lisa 2: Merejõudude isikkoosseis koosseisude järgi ja reaalselt 48

Lisa 3: sõdurite ja allohvitseride auastmed 1919-1939. 49

Lisa 4: sõdurite ja allohvitseride auastmete muutus 1939. 49

Lisa 5: erialad mereväe laevadel 1929. aasta meremäärustiku järgi 50

Lisa 6: 1922-1924 jungide kursusel osalenud. 51

Lisa 7: 1924-1926 jungide kursusel osalenud. 54

9. KASUTATUD ALLIKAD.. 56


1. SISSEJUHATUS

2005. aastast alates olen tegelenud allohvitseride väljaõppe ettevalmistamise ja läbiviimisega mereväes. Seejuures oleme mina ja mu kolleegid põrkunud mitmetele raskustele, muuhulgas seetõttu, et ei ole ühtset arusaamist sellest, kes on allohvitser mereväes ja milised on tema ülesanded. Just sellepärast tekkis mul huvi teada saada, kes oli allohvitser sõjaeelses Eesti mereväes ja kas tolleaegseid kogemusi oleks võimalik tänapäeval ära kasutada. 70aastaseid ideid ei saa üksüheselt tänapäeva üle tuua, kuid ühtteist huvitavat võib kõrva taha panna kindlasti. Allohvitseridel on sõjaväes oluline roll. Tundes Teise maailmasõja eelset mereväe allohvitseri, mõistame paremini tolleaegset mereväge ja kaitseväge tervikuna. Pisut paremini mõistame ka tänapäeva mereväelasi.

Oma uurimuses tahangi tutvustada 1920ndate-1930ndate aastate Eesti mereväe allohvitseri. Selleks kirjeldan ma peamiselt arhiivimaterjalidele toetudes allohvitseride ülesandeid ja väljaõpet, tutvustan allohvitseride auastmeid ja auastmes ülendamise põhimõtteid. Samuti selgitan üleajateenijate institutsiooni otstarvet ja kujunemist.

Mereväe allohvitsere ei ole siiamaani pea-aegu üldse uuritud. Mati Õun, Peedu Sammalsoo ja Reet Naber on küll uurinud Vabadussõda ja 1920ndate -1930ndate aastate mereväge, kuid seejuures keskendunud eelkõige laevadele, mereväe organisatsioonile ja ohvitseridele.[1] Allohvitseride temaatikat on käsitlenud Ragnar Kokk oma 2006. aastal ilmunud raamatus „Eesti Merejõudude allveelaevad ja allveelaevnikud“, kirjeldades allveelaevade „Kalev“ ja „Lembit“ meeskondade väljaõpet ja ametikohustusi. Oma varasemates artiklites[2] on ta tutvustanud allveelaevnikest allohvitseride elulugusid.

Sellest tulenevalt polnud mul varem ilmunud kirjandusest palju abi, eelkõige leidsin sealt taustainfot mereväe ja kaitseväe kohta üldiselt. Erandiks on Ragnar Koka raamat, millest ma lähtusin allveelaevnike väljaõppe kohta leitud infokildude terviklikku süsteemi sobitamisel. Suur abi oli ka proua Reet Naberist, kes selgitas mulle leitud faktide tausta ja omavahelisi seoseid ning juhatas, kust leida mind huvitavaid andmeid.

Oma töös kasutasin ma peamiselt Riigiarhiivis leiduvaid materjale. Kõige rohkem infot leidsin Merejõudude Staabi fondist (fond 527). Väga hea ülevaate Merejõudude tegevusest ja seal läbiviidud kursustest andsid aastatel 1924-1939 koostatud Merejõudude ja Merekindluste tegevuse aruanded. Merejõudude juhataja ja Merejõudude Staabi ülema päevakäskudest ja käskkirjadest ning Merejõudude Staabi ringkirjadest sain infot Merejõududes läbi viidud õppekursuste ja võistluste ning kinnitatud õppekavade kohta. Merejõudude Staabi kirjavahetusest Merejõudude ja kaitseväe üksustega leidsin peamiselt infot Merejõudude kosseisu kohta ja taustainfot allohvitseride teenistuskäigu kohta. Allohvitseride ametikohti ja ülesandeid kirjeldas kõige paremini 1929. aasta Meremäärustik (ERA 527,1,991). Mereväe Ekipaaži ülesannete ja seal läbi viidud kursuste osas leidsin andmeid Mereväe Ekipaaži komandöri päevakäskudest ja käskkirjadest (fond 1667). Just sellepärast on minu töös Mereväe Ekipaažis toimunud riviallohvitseride ja jungide väljaõpe paremini kajastatud kui eriala-allohvitseride väljaõpe. Viimast puudutavad materjalid on erinevate allfondide ja nimistute vahel hajutatud ning neist on väga raske ülevaadet saada.

Allohvitseride auastmete ja üleajateenijate institutsiooni kujunemist kirjeldan peamiselt Riigi Teatajas avaldatud seaduste läbi. Seaduste tagapõhja aitasid valgustada seaduseprojektide juurde lisatud seletuskirjad Riigikantselei fondis (fond 31). Üleajateenijate kogude tegevuse kohta sain info Allohvitseride Keskkogu ja allohvitseride kogude fondist (fond 701).

Merejõudude Staabi ringkirjade, tegevuse aruannete ja mõne teise fondi 527 arhivaali leheküljed on nummerdamata. Seepärast puuduvad leheküljenumbrid ka minu viidetes. Osa andmeid (riviallohvitseride kursuse lõpetanud mereväelaste arv, Merejõududes korraldatud erialavõistlused, Merekindlustes õpetatud erialad jt.) kogunesid tilkhaaval väga paljudest erinevatest arhivaalidest ja neile konkreetselt viidata on võimatu. Samuti puuduvad viited minu auastmete ja ametikohtade alaste arutluste ning Eesti ja Saksa armee võrdluse juures, sest need tuginevad minu enda teenistuskogemusele.

Olen jaganud oma töö neljaks osaks. Sissejuhatuseks kirjeldan lühidalt Eesti Mereväge aastatel 1918-1939. Teises osas selgitan üleajateenijate institutsiooni kujunemist mereväes. Üritan vastata küsimusele, millest tuleb tänapäeva kandunud vahetegemine üleajateenijate ja ajateenijate vahel. Oma töö kolmandas osas selgitan allohvitseride auastmete süsteemi kujunemist ja mereväe allohvitseride ülesandeid; selgitan erinevust rivi- ja eriala-allohvitseride vahel. Neljandas ja minu jaoks kõige olulisemas osas tutvustan rivi ja eriala-allohvitseride väljaõpet, peatudes pikemalt 1922-1926 toimunud jungide kursustel.

Käesolevas uurimuses jäävad käsitlemata allohvitseride positsioon ühiskonnas, üleajateenijate teenistusaja pikkus, teenistusse jäämise ja sealt lahkumise põhjused. Neile küsimustele vastuse leidmiseks tuleks läbi töötada hulk statistilist materjali ja võimalusel suhelda veel elavate tunnistajatega. Selleks napib mul praegu nii aega kui oskusi. Võib-olla võtab keegi teine selle teema veel käsile või jõuan ise paari aasta pärast sama teema juurde tagasi.


2. MEREJÕUD 1918-1939

Mereväe[3] aastapäeva tähistatakse praegu 21. novembril. Sel kuupäeval 1918. aastal läks oma esimesele merereisile mereväe esimene laev: 13. novembril 1918 Tallinna sadamas Kaitseliidu poolt sakslastelt üle võetud vahilaev „Lauterbach“ (hilisem „Laine“[4]). (Õun 1998: 5-6; Õun, Walter ja Sammalsoo 2003: 14-15) Esimesi samme mereväe loomiseks astuti juba 1918. aasta veebruaris, kui kapten Rudolf Schilleri juhtimisel hakati Eesti sõjaväe staabi inspektorijaoskonna mereväe jaoskonnas eestlastest mereväelasi registreerima. See tegevus katkes 4. aprillil 1918, kui sakslased Eesti rahvusväeosad laiali saatsid, kuid jätkus 21. novembril 1918, kui kapten Schiller määrati Eesti sõjaväe staabi mereväe valitsuse ülemaks.[5] (Naber 2004: 12, 14)

Vabadussõja lõpuks oli Merejõududes 2 hävitajat, 5 suurtükilaeva ja hulk mitmesuguseid abilaevu. Päris merelahingut nendega ei peetudki, küll aga pommitati merelt vaenlase positsioone ja korraldati mitmeid edukaid dessante. Mereväelased jõudsid isegi lõunarindele. 1919. aasta märtsis, kui meri oli jääs, sõdisid Mereväe Dessantpataljon ja „Lembitu“ suurtükimeeskond koos oma 120 mm suurtükiga Piusa, Orava ja Petseri all. (Naber 2004: 13-47; Õun, Walter ja Sammalsoo 2003)

Merekindluste ajalugu algab 13. novembril 1918, kui määrati ametisse Tallinna Ranna kindluse piirkonna ülem kapten Konrad Rotschild. Samal päeval määras vastne ülem lipnik Silla Naissaare komandandiks. 16. novembril võtsid eestlased Silla juhtimisel sakslastelt üle Naissaare koos sealsete õhitud patareide ja 8 suurtükiga. Suurtükkidel olid küll lukud ja sihikud maha võetud, kuid lukud leiti kai äärest merest ja prügimäelt üles ning sihikud õnnestus asendada. (Õun 2001a: 5-7)

Vabadussõja lõpuks oli loodud kokku 8 patareid, kuid vaenlase pihta neist ühtegi pauku ei tehtud. Päris sõjale kõige lähemale jõudsid need 40 Aegna 305 mm patarei sõdurit, kes 1919. aasta oktoobris Krasnaja Gorka operatsiooni kaasati. Merejõudude juhatajal admiral Pitkal oli nimelt plaan kindlus äkkrünnakuga mere poolt vallutada ja kindluse suurtükid oma meestega mehitada. Julge plaan siiski luhtus, Krasnaja Gorka jäi vallutamata ja Aegna patarei sõdurid toodi novembri algul oma patareisse tagasi. (Naber 2004: 43-44, Õun 2001a: 5-17)

Merejõudude struktuur muutus küll korduvalt, kuid enamuse ajast allusid Merejõudude juhatajale 6 iseseisvat üksust: Merejõudude Juhatuses, Mereväe Ekipaaž (alates 1931 Mereväe Õppekompanii) Merelaevastiku Divisjon (kuni 1925 Läänemere Laevastiku Divisjon), Peipsi Laevastiku Divisjon ja Merekindlused. (Õun 2001b: 77-79)

Merejõudude Juhatus koosnes Merejõudude Staabist, Meresidest, Merejõudude Baasist ja Sõjasadamast. Merejõudude Staabi ülesanneteks oli, nagu staapidel ikka, Merejõudude juhataja abistamine, talle info kogumine, tema käskude ettevalmistamine ja edastamine, õppuste ja operatsioonide ettevalmistamine, personalitöö ja muu „paberimajandus“. Mereside ülesandeks oli side tagamine mereväe üksuste vahel ja sidealane väljaõpe. Merejõudude Baas tegeles laevade, relvade ja muu tehnika remondiga. Sõjasadam tagas laevade varustamise ja ohutu seismise sadamas, hoolitses sadamarajatiste korrasoleku eest. Sõjasadamale allusid abilaevad (pukserid, jäälõhkujad, sidelaevad jt.) ning tuukrid. (ERA 527,1,196, 5-7; Õun 2001b: 77-79)

Mereväe Ekipaaž tegeles väljaõppe ja vahiteenistusega. Kuni 1927. aastani õpetati Mereväe Ekipaažis nii noorsõdureid, allohvitsere kui ka erialaspetsialiste. Kuni 1938. aastani tegutses Mereväe Ekipaaži juures Mereväe Ekipaaži kohus, kus arutati kõigi mereväelaste distsiplinaarsüütegusid. Alates 1928. aastast hakati erialast väljaõpet läbi viima igas üksuses eraldi ja Mereväe Ekipaaž tegeles edaspidi ainult noorsõdurite rivilise väljaõppe, riviallohvitseride koolitamise ja kaadrimereväelaste rivilise täiendõppega. 1931. aastal nimetati Mereväe Ekipaaž ümber Mereväe Õppekompaniiks. 1939. aastal allutati senine iseseisev üksus Merelaevastiku Divisjonile. (ERA 527,1,1496; ERA 527,1,1522; ERA 527,1,1563; ERA 527,1,1624)

Mereväe Ekipaaži sisemine struktuur oli üsna muutlik. Sel ajal, kui Ekipaažis ühtegi kursust läbi ei viidud, koosnes see ainult Ekipaaži ülemast, tema adjutandist, töökompaniist ja käputäiest ohvitseridest, allohvitseridest ja instruktoritest. Õppekursuste läbiviimiseks moodustati Mereväe Ekipaaži sees õpperühmad ja –kompaniid, aastatel 1923-1926, kui noori oli palju ja kursus kestis kaua, isegi 3-4kompaniiline Noorte pataljon. Suuremate kursuste ajaks komandeeriti Mereväe Ekipaaži ohvitsere ja allohvitsere lisaks mujalt Merejõududest. (ERA 527,1,1551; ERA 527,1,1563; ERA 527,1,1570; ERA 527,1,1576; ERA 527,1,1595; ERA 527,1,1599; Liikane 1935)

Mereväe Ekipaaž või Mereväe Õppekompanii oli ka see koht, kuhu võis suunata need mereväelased, kellega mujal midagi peale ei osatud hakata. Kui 1933. aastal müüdi Peruule hävitajad „Vambola“ ja „Lennuk“, komandeeriti nende „kuivale jäänud“ meeskonnad kõigepealt Mereväe Õppekompaniisse, alles seejärel hakati vaatama, keda kuhu komandeerida ja keda Suurbritanniast ostetavate allveelaevade jaoks koolitama hakata. (Kokk 2006: 32)

Merelaevastiku Divisjoni (kuni 1925. aastani Läänemere Laevastiku Divisjon) kuulusid kõik Läänemerel baseeruvad lahingulaevad[6]. 1920. aastal koosnes Läänemere Laevastiku Divisjon hävitajatest „Wambola“ ja „Lennuk“, suurtükilaevadest (ka suurtükipaatidest) „Lembit“, „Meeme“ ja „Mardus“, tankerist „Naftalaev 1“ ja abilaevast „Ruhno“. 1939. aastal koosnes Merelaevastiku Divisjon torpeedopaadist „Sulev“, allveelaevadest „Kalev“ ja „Lembit“, miiniveeskajatest „Ristna“, „Suurop“, “Keri” ja “Vaindlo”, ning suurtükipaatidest “Laine” ja “Mardus”. Inglismaalt oli tellitud üks torpeedokaater, kuid II maailmasõja puhkedes jättis Suurbritannia juba valmis ehitatud laeva endale. Sissemakstud kautsjon koos leppetrahviga maksti Eesti riigile tagasi. (Kokk 2006: 26, Õun 2001b: 77-79)

Peipsi Laevastiku Divisjon oli üsna väike. Sinna kuulusid vaid suurtükipaadid „Ahti“ ja „Tartu“ (kolm väiksemat laeva/paati olid küll veel reservis). Divisjoni isikkoosseis küündis napilt viiekümne meheni. Hoopis keeruline oli aga Peipsi Laevastiku Divisjoni alluvus. Administratiivselt allus divisjon Merejõudude juhatajale, operatiivselt II Diviisi ülemale. Tagalateenistus käis läbi Merejõudude Baasi, aga toitlustamine läbi Kuperjanovi Partisanide Pataljoni ja meditsiiniline teenindus läbi Ratsarügemendi. (ERA 527,1,1613, 29; Õun 2001b: 79)

Merekindlused moodustasid tõenäoliselt Merejõudude kõige löögijõulisema osa. 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel valati Merekindlustes usinalt betooni, rajati patareisid ja seati paika kahureid. 1939. aastal allusid Merekindluste Staabile Naissaare, Aegna ja Suurupi komandantuurid kokku 14 rannapatareiga. Patareides oli ühtekokku 4 305 mm, 3[7] 234 mm, 19 152 mm, 4 130 mm, 7 120 mm, 11 76 mm kahurit ja 3 37 mm õhutõrjekahurit. Lisaks patareidele allus Merekindlustele 13 vaatlus-mõõdupunkti. Merekindluste rahuaegne koosseis 1939. aastal oli 656 meest, Merelaevastiku Divisjonis ja Peipsi Laevastiku Divisjonis kokku ainult 303. Koos Soome rannakaitsesuurtükkidega, Eesti ja Soome allveelaevadega ning loodavate miinitõketega suutnuks Merekindlused mitte ainult Tallinnat kaitsta vaid ka väljapääsu Soome lahest Balti mere laevastikule kindlalt sulgeda. (Õun 2001a; Õun 2001b: 77-79; Sõja ja rahu vahel 2004: 443, 455)

Merekindlused tegutsesid ülejäänud Merejõududest pisut omaette. Oma osa oli kindlasti selles, et Merekindluste komandantuurid Naissaarel, Aegnal ja Suurupi poolsaare tipus asusid teatavas eraldatuses Merejõududest ja tsivilisatsioonist üldse. Teisest küljest tundsid ka Merekindluste sõdurid ise ennast mitte niivõrd mereväelastena kuivõrd meresihtmärkide pihta tulistajatena. Merekindlustel oli oma õppekomando, kus õpetati nii noorsõdureid kui ka erialaspetsialiste. Kuni 1939. aastani kanti Merekindlustes reeglina maaväe vormi ja maaväe auastmeid.


3. AJATEENIJAD JA ÜLEAJATEENIJAD

Praegu arutletakse elavalt teemal, kas Eesti peaks jätkama ajateenistusega või minema üle väikesearvulisele kutselisele armeele. Sõjaeelses Eesti Vabariigis niisugust küsimust peaaegu ei tõstatatud. Eesti Kaitsevägi oli selgelt ajateenijate armee. Kaitseväeteenistuse kohustus oli kirjas juba põhiseaduses, mille § 78 sätestas: Kõik Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma vabariigi kaitsest seaduses ette nähtud alustel ja korras. 1939. aastal oli kaitseväe rahuaegne koosseis 14642 meest, sõja ajal pidi see paisuma 105749 meheliseks. (Pajur 2007; Sõja ja rahu vahel 2004: 178, 442-443)

Ajateenistuse pikkus fikseeriti esmakordselt „Kaitseväeteenistuse seadusega“ 1926. aastal. Seni vabastati ajateenijad teenistusest reeglina pärast kahte aastat, jalaväelased võidi vabastada isegi varem, eeldusel et nad olid kaks täit suve väljaõpet saanud. Uus „Kaitseväeteenistuse seadus“ kehtestas ajateenistuse pikkuseks mereväes ja merekindlustes 24 kuud, kõigis teistes väeliikides 18 kuud. 1927. aasta „Kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seadus“ lühendas ajateenistust jala-, ratsa- ja suurtükiväes 12 kuuni, kõigis teistes väeliikides, seega ka mereväes, 18 kuuni. (ERA 527,1,1708, 108)

Peagi pärast Tartu rahu sõlmimist alustati Rahvaväe demobiliseerimisega. Jaanuariks 1921 oli sõjaaegsest 75000 mehest rivisse jäänud ainult 18871. (Pajur 1999: 79-80) Seejuures tekkis kaitseväes puudus väljaõpetatud kaadrist, eriti vanematest allohvitseridest ja erialaspetsialistidest. 15. septembril 1920 kirjutas sõjaminister kindralmajor Aleksander Tõnisson Vabariigi Valitsusele:

Demobilisatsiooni puhul lahkuwad söjawäest wanemad rahwawäelased, kelledel on juba tubli söjawäeline ettevalmistus olemas ja jääwad teenima kaks nooremad aastakäiku. Wanemate astkäikude lahkumise puhul tundub söjawäes suur puudus wilunud rühma ülematest rea teenistuses ja wanematest spetsialistidest riiwitu teenistuses. Selle puuduse körwaldamiseks oleks soowitaw, et wöimalikult rohkem wanemaid rahwawäelasi jääks üleaja teenima kohtade peale, mida mina koosseisudes kindlaks määran. (ERA 31,1,440, 2)

Õigupoolest oli valitsus juba 11. aprillil 1920 kehtestanud „Ajutised määrused wabatahtlikult üleaja teenijate rahwawäelaste kohta“ (RT 1920, 59/60: 468-469). Üleajateenijaid võis võtta polguülema otsusega nii rivi- kui rivitusse teenistusse. Teenistusleping tuli sõlmida vähemalt üheks aastaks. 1920ndatel aastatel oligi aastane teenistusleping kõige levinum: üleajateenijad ei tahtnud olukorras, kus tsiviilelu pakkus märksa laiemaid võimalusi, ennast liiga kauaks sõjaväega siduda. Aasta lõppedes pidi üleajateenija iga kord ülemale kirjaliku taotluse esitama, vastavalt teenistuslepingu pikendamiseks või lõpetamiseks. Pikemaajalise teenistuse korral võis selliseid taotlusi päris palju saada.

Õiguslikult ei erinenud üleajateenija seisund esialgu ajateenija omast. Erinevus oli palgas. Maa- ja lennuväes sai üleajateenija lisapalka vabatahtliku teenistuse eest ametikohajärgset põhipalka ja lisatasu vabatahtliku teenistuse eest 75% ametikohajärgsest põhipalgast. Mereväes oli listapalk 50% põhipalgast, kuid sellele lisandus lisatasu eriala eest. Katlatoidu, riidevarustuse, päeva- ja komandeeringuraha said üleajateenijad samadel alustel ajateenijatega. Lisa 1 näitab üleajateenijate palka vastavalt „Ajutistele määrustele …“.

Merejõududes oli kaadripuudus valusam kui mujal kaitseväes. Vajadus eriala asjatundjate järele oli suur, lahkunud spetsialiste ei saanud asendada esimese ettejuhtuvaga. 1921. aastal seisid laevad (välja arvatud hävitaja „Wambola“) suurema osa ajast sadamas. Peamiseks põhjuseks oli väljaõppinud kaadri puudus. Suuri raskusi oli erialase väljaõppe läbiviimisega, sest puudusid vastava väljaõppega koolitajad. Kaadripuudust kurtsid oma ettekannetes Merejõudude juhid ja sellest kirjutas isegi „Sõdur“. (ERA 497,2,1012, 109-110; ERA 527,1,1467; ERA 527,1,1468, 75; Sõdur 1922, 9: 1-2)

Merejõudude suurem kaadripuudus selgitab ka 4. septembril 1922 vastu võetud „Määrust wabatahtlikult üleajateenijate rahwawäelaste lisapalga kohta“, millega mereväelaste liapalk tõusis 80%ni põhipalgast, aga teistes väeliikides langes 55%ni[8]. Kehtima jäi ka mereväelastele makstav lisatasu erialaste ülesannete täitmise eest. (RT 1920,151/152, 1201-1202)

Järgnevatel aastatel paranes olukord tunduvalt. 1923. aastal kehtima hakanud „Seadlus ametite nimetuste kohta Kaitseväes, kus üleajateenijaid võib pidada“ (RT 1923, 103, 733-734) seadis sõdurite ja allohvitseride palgaastmed vastavusse riigiteenistujate palgaastmetega ja tagas sõduritele senisest kiirema palgatõusu. 1924. aasta veebruaris loodi Merejõududes kõige kogenumate erialaspetsialistide jaoks instruktorite ametikohad, mille palk lähenes ohvitseride palgale[9]. Mõnigi sõjamees märkas, et ka elu tsiviilis ei pruugi olla meelakkumine ja tuli kaitseväkke tagasi. Väike kaadripuudus püsis mereväes siiski Nõukogude okupatsioonini. Lisa 2 näitab mereväe mehitatust kolmel erineval aastal.

Ajateenijate ja üleajateenijate vahel tehti selget vahet. Armees, kus sõduri edutamine sõltus eelkõige tema ametialasest pädevusest ja teenistuskogemusest, on tegu loomuliku protsessiga. Pikema teenistuskogemuse tõttu oli keskmine üleajateenija keskmisest ajateenijast oma erialal kahtlemata pädevam. Üleajateenijad olid ajateenijatest reeglina kõrgemas auastmes. Kui 1920ndate aastate algul kohtab teenistusest vabastamise käskkirjades veel üksikuid ajateenijatest vanemallohvitsere, siis pärast teenistusaja lühendamist 1927. aastal muutus ka ajateenija nooremallohvitseriks ülendamine harvaks nähtuseks. Oma osa oli kindlasti ka sotsiaalsetel suhetel. Pikka aega üheskoos teenides ja sarnast elu elades tekkisid üleajateenijatel nii omavahel kui ka ohvitseridega hoopis teised suhted kui ajateenijatel omavahel või oma ülematega. Üleajateenijatest kujunes ühiste huvidega ja kokkuhoidev kiht ohvitseride ja ajateenijate vahel, mis saavutas ka ohvitserkonna ja riigipoolse tunnustuse. Selline kohati isegi põhjendamatu või ülepingutatud vahetegemine kaadrikaitseväelaste ja ajateenijate vahel on kandunud ka tänapäeva kaitseväkke.

Juba 1924. aastal arvestati koosseise puudutavates dokumentides ajateenijaid ja üleajateenijaid eraldi. Selline reegel kehtis 1939. aastani. Koosseisutabelites märgiti lisaks auastmetele või ametikohtadele alati, kui paljud nendest on ajateenijad, kui paljud üleajateenijad.

1926. aasta „Kaitseväeteenistuse seadus“ (RT 1926, 43: 473-491) eristas alalisväes (tänapäevast terminoloogiat kasutades tegevteenistuses) ajateenijaid, vabatahtlikke, üleajateenijaid ja ohvitsere. Üleajateenijaid puudutas seal üks lause: Kodanikud, kes alalises kaitseväes tähendatud aja ärateeninud, võivad vabatahtlikult üleajateenijana tegelikku kaitseväeteenistusse asuda, vastavas eriseadluses ettenähtud alusel ja korras, missuguses eriseadluses ka reeglid üleajateenijate teenistuse käigu kohta avaldatakse.

Ülalmainitud eriseadus ilmus alles kahe aasta pärast, kui 1. märtsil 1928 hakkas kehtima „Üleajateenijate teenistusseadlus“ (RT 1928, 19, 97). Uue seadluse järgi võis üleajateenijaks saada ainult aus ja laitmata elukommetega Vabariigi kodanik, kes tunnustab põhiseadusega maksma pandud riigikorda. Üleajateenijat pidid iseloomustama isamaaarmastus, vaprus, kohusetruudus, ausus, kokkuhoidlikkus, kainus ja viisakus. Sisulise külje pealt korrastas seadlus oluliselt seni kehtinud erinevate ajutiste määruste ja käskkirjadega kehtestatud olukorda. Eelkõige täpsustati teenistusse võtmise ja teenistusest vabastamise korda ning üleajateenijate õigusi. Üleajateenijad vabastati kogukonna heaks võetavast isikumaksust. Kõik sõidupiletid pidid olema üleajateenijate jaoks tavahinnast 50% odavamad. Puhkust hakkasid üleajateenijad saama samadel alustel ohvitseridega, perekonna-abiraha ja haigustoetust samadel alustel riigiteenistujatega. Uus seadlus väärtustas pikaajalist teenistust. Kolmeaastase vahetpidamata teenistuse eest tuli üleajateenijale maksta ühekordset preemiat kolme kuu palga ulatuses, kümne aasta vahetpidamata teenistuse eest kuue kuu palga ulatuses. Koosseisude koondamise korral oli üleajateenijatel õigus eelisjärjekorras riigiametisse saada.

1934. aasta „Üleajateenijate ja nende perekondade pensioni seadus“ viis üleajateenijate pensioni samadele alustele ohvitseride ja ametnikega. (RT 1934, 27, 122) Seni maksti üleajateenijatele pensioni ainult teenistuskohustuste täitmisel tekkinud töövõimetuse korral. (ERA 527,1,196, 248-250)

7. detsembril 1927 kinnitas valitsus „Kaitseväe üleajateenijatekogude põhikirja“ (RT 1927, 112, 1224-1230) ja pärast seda hakati aktiivselt looma üleajateenijate kogusid. Seaduseelnõule lisatud seletuskirjast selgub, et kogusid loodi juba varem, esimesed sooviavaldused esitati juba 1924. aastal. Uus seadus tegi allohvitseride kogudest kaitseväe asutused ja nad omandasid õiguse saada ruumid, küte ja valgustus riigi kulul. (ERA 527,1,196, 74-95)

Põhikiri seadis üleajateenijate kogu eesmärgiks üleajateenijate koondamise ühemeelseks isamaaliseks pereks, nende seltskondlise ja sõjaväelise kasvatamise ja arendamise ning nende majanduslise omaabi. Üleajateenijate kogudel oli õigus pidada raamatukogu, einelauda, laenu- ja hoiukassat, spordiväljakuid ja -saale ning korraldada seltskondlikke, harivaid ja spordiüritusi. Ühest küljest võib antud seadust vaadelda üleajateenijate institutsiooni riigipoolse tunnustamisena. Üleajateenijatekogud võimaldasid üleajateenijatel oma huvisid väljandada ja kaitsta. Teisest küljest seoti juba varem asutatud kogud tihedalt kaitseväega ja eriti üksusega, mille juures nad loodi. Mingi üksuse juures loodud üleajateenijate kogu tegevliikmeks sai automaatselt iga üleajateenija, kes oli selles üksuses kauem kui aasta teenistuses olnud. Kogu loomise ja üldkoosoleku kokkukutsumise otsustas ja protokollid kinnitas diviisiülem (Merejõududes Merejõudude Staabi ülem). Üleajateenijate kogude üritustel ja ruumides pidi kehtima sõjaväeline distsipliin. Üldkoosolekust osavõtmine ja sellel hääletamine oli täisliikmetele kohustuslik.(RT 1927, 112, 1224-1230)

1933. aastal loodi kõiki üleajateenijate kogusid ühendav Üleajateenijate Keskkogu. (RT 1933, 19: 135)

Merejõudude üleajateenijate koondkogu (1931. aastast alates liitkogu) asutati 6. mail 1926. (ERA 701,1,476, 9; ERA 701,1,477: 16p) Kogul oli oma laenukassa[10] ja einelaud, orkester ning laulu-, muusika- ja näitering[11]. 18. novembril 1934 asutati kogu juurde naisring, kuhu kuulusid allohvitseridekogu liikmete abikaasad (ERA 701,1,500, 1-2). Korraldati inglise keele kursusi, peoõhtuid ja spordivõistlusi. Kogu innustas oma liikmeid „Merendusse“ artikleid kirjutama ja maksis toetust ülikoolis õppivatele liikmetele. Kogu koosolekuprotokollide põhjal otsustades olid seal tooniandvaks instruktorid ja vanemallohvitserid, kuid ka üleajateenijatel madrustel ja rivitutel ametimeestel oli võimalik oma sõna sekka öelda. Ajateenijaid allohvitsere võis võtta toetajaliikmeks. (ERA 701,1,475; ERA 701,1,476; ERA 701,1,477) Enda väitel oli Mereväe üleajateenijate liitkogu allohvitseridekogudest suurim.[12] (ERA 701,1,477, 74) Enne liitkogu likvideerimist 1940. aastal oli selle nimekirjas 188 täisliiget. (ERA 701,1,485) Omaette üleajateenijatekogud olid Merekindluste komandantuurides ja Peipsi Laevastiku Divisjonis. Naissaare komandantuuris loodi see juba 28. märtsil 1925, mujal 1928. aastal pärast üleajateenijatekogude põhikirja Riigi Teatajas avaldamist.[13] (ERA 701,1,514, 2; ERA 701,1,545, 1; ERA 701,1,953, 2)

Mõninga muutuse senistesse suundumistesse tõi pikalt ette valmistatud, kuid alles 1939. aastal kehtima hakanud „Allohvitseride ja sõdurite teenistiuskäigu seadlus“ (RT 1939, 24: 182) mis hakkas üleajateenijatest sõduritel ja allohvitseridel jälle selgamalt vahet tegema. Muuhulgas kaotati ka lohisev väljend „üleajateenija“, seda asendasid vastavalt „kaadrisõdur“ ja „kaadriallohvitser“. Sama seadlusega nimetati kõik üleajateenijatekogud ümber allohvitseridekogudeks.


4. AUASTMED JA AMETIKOHAD

Enne Merejõudude allohvitseride auastmete ja ametikohtade teema juurde minekut peaks selgitama mõningaid mõisteid.

Sõjavägi on oma olemuselt hierarhiline. Igal sõduril on kindel ülem, paljudel sõduritel on üks või mitu alluvat. Sel moel moodustub käsuliin, mida mööda liiguvad ülevalt alla käsud ja alt üles ettekanded, vahel ka ettepanekud.

Auastmed loovad sõjaväe sisemise hierarhia jagades sõdurid auastmelt nooremateks ja vanemateks. Auastmed on näiteks reamees, seersant ja kapten. Auastmete kaupa jagunevad sõjaväelased ohvitserideks, allohvitserideks ja sõduriteks. Sõjaväelase auastet näitavad eraldusmärgid tema vormiriietusel, kõige sagedamini on selleks pagunid. Mingi auastme väljateenimiseks tuleb läbida vastav koolitus või teenida piisavalt kaua ja hästi vastaval ametikohal. Sõja ajal võidakse ülendada ka vapruse eest. Seega saab auastmest välja lugeda sõduri väärtust, auaste näitab, milline on tema väljaõpe ja kui pikk teenistuskogemus.

Ametikoht (käsitletaval perioodil nimetati seda ametiastmeks) paneb paika sõjaväelaste ülesanded ja nendevahelised alluvussuhted. Ametikohad jagavad sõdurid ülemateks ja alluvateks (vanemas kõnepruugis käsualusteks). Ametikohad on näiteks laskur, jaoülem ja kompaniiülem.

Reeglina peaksid auastmed ja ametikohad olema omavahelises korrelatsioonis. Mingil ametikohal teenimine eeldab teatud auastme (st. oskuste ja teenistuskogemuse) olemasolu. Teatud ametikohal teenimine võib olla eelduseks järgmise auastme saamisel – annab auastme saamiseks vajaliku teenistuskogemuse.

Alati auastmete ja ametikohtade korrelatsioon ei toimi. Küllalt sageli ei leidu mingi ametikoha täitmiseks sobivas auastmes sõjaväelasi. Tavaliselt lepitakse olukorraga ja kõrgemale ametikohale määratakse madalamas auastmes sõjaväelane. Harvem antakse sõjaväelasele ametikohale vastav ajutine auaste. Tänapäeval kasutatakse seda meetodit eelkõige välismissioonidel. Kui käärid auastme ja ametikoha jaoks esitatavate nõuete vahel on väga suured (näiteks tsiviilisik sõjaväelase ametikohal või allohvitser ohvitseri ametikohal), määratakse ametikohale kohusetäitja (okupatsiooni-eelses kaitseväes kasutati nimetust ajutine kohusetäitja). Kohusetäitja määratakse ka siis, kui ametikoht on formaalselt täidetud, kuid ametikohale määratud isik ei saa oma ülesandeid täita, näiteks on haige, viibib puhkusel või lähetuses. Sel juhul teeb kohusetäitja sisuliselt kahe mehe tööd: enda ja selle oma, kelle kohuseid ta täidab.

See, millised ametikohad ja kui palju sõdureid mingis üksuses olema peab, pannakse paika koosseisudes. Vaadeldaval ajal määras koosseisud Sõjavägede Staap (1929-1937 Kaitsevägede Staap). Staabi vabadus koosseisude loomisel on kahest küljest piiratud. Ühest küljest tuleb püüelda selle poole, et üksuse koosseis tagaks üksusele püstitatud ülesannete optimaalse täitmise. Teisest küljest tuleb arvestada seda, kui palju ja millise palgaga ametikohti lubab luua eelarve.

Kõik koosseisus ettenähtud kohad ei ole alati täidetud. Siit tuleb erinevus koosseisualaste dokumentide lahtrite „koosseisus“ ja „nimekirjas“ vahel. Harvem tuleb ette, et üksuses on sõdureid üle koosseisu: üksuse nimekirjas on sõdureid rohkem kui koosseis ette näeb. Nii juhtus näiteks pärast suurtükilaev „Lembitu“ teenistusest väljaarvamist ning pärast hävitajate „Lennuk“ ja „Vambola“ müüki.

Ka kõik üksuse nimekirjas olevad sõdurid ei ole igal hetkel füüsiliselt kohal. Mõni on haige, mõni puhkusel, mõni teise üksusesse komandeeritud. Samuti võib olla teistest üksustest juurde komandeerituid. Seda väljendab koosseisualases dokumentatsioonis lahter „kohal“ – need sõdurid, kes dokumendi koostamise hetkel üksuses füüsiliselt olemas olid.

Mitte iga kord ei tegele sõdur nende ülesannetega, mida näeb ette tema formaalne ametikoht. Põhjuseks võib olla ametlike koosseisude sobimatus tegelikku olukorda ja bürokraatlikud takistused koosseisude muutmiseks, aga põhjuseid võib olla teisigi. Näiteks ei tegelenud Merejõududes kuni 1940. aastani luurega ametlikult keegi. Kõik luurajad olid vormistatud ametikohtadele laevadele või kaldaüksusetsse. Minu enda kõige kummalisem ametikoht on olnud Rannakaitsekompanii õhutõrjerühma jaoülem – olukorras kus Rannakaitsekomapaniis polnud ei õhutõrjerühma ega ainsat õhutõrjerelvagi. Tegelikult tegelesin sel ajal kompanii õppematerjalide ja muu paberitööga.

Kolmas teema, mida peaks selgitama, on ametikohtade jagunemine rivilisteks, erialalisteks ja rivituteks. Need põhimõtted on tänapäeval oluliselt teisenenud, seepärast piirdun siinkohal ainult sõjaeelsete põhimõtete kirjeldamisega.

Rivilised ametikohad laiemas tähenduses olid kõik need, millest eeldati suuremat või vähemat lahingutegevuses osalemist. Rivilistel ametikohtadel pidid teenima sõdurid. Kitsamas tähenduses tähistas riviline või rivi ametikoht teenistust, kus ei tegeldud konkreetse erialaga, vaid teiste sõdurite juhtimise ja distsiplineerimisega. Rivi ametikohad kitsamas tähenduses olid näiteks veltveebel ja vahivanem.

Rivitutel ametikohtadel (1939. aastast alates administratiivametikohtadel) teenisid eelkõige tsiviilisikud, kuid vahel sattus neile ka sõdureid. Merejõudude Staabi ringkiri nr 41 1922. aastast loetleb Merejõudude kaldaüksustes järgmised rivitud ametikohad: kirjutaja, litografist, varahoidja, velsker, sanitar, kokk, puusepp, muusekant, lukusepp, rätsepp, hobuserautaja, sepp, sadulsepp, treial, kingsepp, hobusemees, montöör, motori mehaanik, autojuht. Laevadel olid kõik ametikohad rivilised. (ERA 527,1,123, 82) Rivitutel ametikohtadel ei olnud auastmeid, kuid neil võisid olla erinevad ametiastmed (näiteks kirjutaja, vanem kirjutaja ja kirjutaja-veltveebel)

Eriala ametikohtadel teenivad sõdurid tegelesid kindla erialaga ja olid saanud sellealase väljaõppe. Erialad Merejõududes olid näiteks raadiotelegrafist, masinist ja komendoor. Tegelikult olidki Merejõududes enamik ametikohti eriala ametikohad. Rivi ametikohad kitsamas tähenduses olid laevas ainult meeskonna ülem, veltveebel, vahi vanem ja jaoskonna vanem. Väiksemates laevades kõiki neid ametikohti ei olnud. Rohkem oli rivi ametikohti Mereväe Ekipaažis.

Merejõudude allohvitseride auastmete ja ametikohtade temaatika on üsna keeruline ja segane. Selleks on kolm peamist põhjust:

1. Nii auastmed kui ametinimetused muutusid vaadeldava perioodi jooksul korduvalt. Mereväe auastmed ja ametikohad erinesid maaväe ja lennuväe omadest. Kuni 1939. aastani kasutati Merekindlustes maaväe auastmeid ja kanti maaväe vormi.
2. Erinevates dokumentides kasutati kord auastmeid, kord ametiastmeid, kohati aga mõlemaid paralleelselt. Näiteks võis Merejõudude juhataja kahes käskkirjas ja mõnikord ka samas käskkirjas ülendada mereväelasi nii auastmes kui ka ametiastmes.
3. Osalt auastmete ja ametikohtade nimetused kattusid. Näiteks „kütja“, „komendoor nooremallohvitser“ ja „veltveebel“ võisid tähistada nii auastet kui ka ametikohta. Mitte iga kord ei teeninud vastavas auastmes sõdur ettenähtud ametikohal. Küllalt sageli võis veltveebli ametikohal teenida rivi vanemallohvitser, komendoor nooremallohvitseri kohal komendoor ja kütja kohal II järgu madrus. Harvem tuli ette, et sõdur vahetas eriala, näiteks signalist-kaugusemõõtjast sai komendoor, aga tema auaste „ei jõudnud järele“.

Segadusi tekkis juba kaasajal. Näiteks pidasid Merejõudude Staap ja Kaitsevägede Staap 1934. aastal omavahel kirjavahetust, et saada selgust kuue mereväe allohvitseri õiguspärase auastme osas. (ERA 635,2,3, 181-182)
4.1. AUASTMED

Auastmed kehtestati kaitseväes esmakordselt 27. märtsil 1919 Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsuga nr 122. (ERA 806,1,58, 116) Auastmete süsteem järgis sisuliselt Vene süsteemi, kuigi allohvitseride auastmenimetused olid omaloomingulised ja ametikohtadest tuletatud. Kuni 27. märtsini 1919 eristatigi mereväelasi mitte austmete, vaid ametikohtade ja ametikohaastmete järgi.

Esialgu muudeti auastmeid üsna tihti. Püsiv auastmete süsteem kujunes välja 1924. aastaks ja püsis sellisena 1939. aastani. Lisa 3 näitab mereväe sõdurite ja allohvitseride auastmeid sellisena, nagu need 1919. aastal esmakordselt kehtestati ja sellisena, nagu need kehtisid 1924. aastast 1939. aastani. Võrdlusena on näidatud maaväes aastatel 1924-1939 kehtinud auastmed.

Sõjaminister Sootsi seletuskiri järjekordsele auastmete muutmise eelnõule 2. novembrist 1922 selgitab sõdurite ja allohvitseride austmete tähendust nii:
ohvitseri asetäitja noorema ohvitseri kohusetäitja
bootsmann laeva allohvitser ja instruktor[14]
veltveebel II klassi laeva kompani allohvitser
vanem allohvitser eriala allohvitser
noorem allohvitser laeva eriala meeskonna väiksema üksuse juht
spetsialist erialal teeniv madrus, kelle järelvalvel teatavad mehanismused[15]
I järgu madrus eriala õppuse lõpetanud madrus
II järgu madrus reamadrus
noor noormadrus

(ERA 31.3.2957, 2)

Põhjaliku muutuse tõi auastmetesse 20. märtsil 1939 kehtima hakanud „Allohvitseride ja sõdurite teenistuskäigu seadlus“ (RT 1939, 24: 182), millega kehtestati uued auastmete nimetused ja senine neljaastmeline (mereväes viieastmeline) allohvitseride auastmete süsteem muudeti kuueastmeliseks. Uue ja vana auastmete süsteemi võrdlus on toodud lisas 4.

1939. aastal kehtestatud auastmete süsteem on väga sarnane tänapäevasele. Ainus vahe on selles, et tänapäeval on kaitseväes veebli auastmeid viis: kolmele vanale on lisandunud staabiveebel ja ülemveebel. Ülemveebliks pole kaitseväes seni küll veel kedagi ülendatud, nagu ei jõutud enne Nõukogude okupatsiooni kedagi ka vanemveebliks ülendada. (Limberg ja Koppel 1995: 37)

Allohvitseride ametikohad jagunesid ka edaspidi ainult nelja astmesse. Auastmete paljunemine ja mõningane devalveerumine, eriti sõdurite ja allohvitseride osas, näib olevat üldine tendents. Pikal rahuajal „jooksevad ametikohad kinni“ – kõrgemad ametikohad on täidetud ega vabane niipea. Kuidagi tuleb aga allohvitsere pikaks ajaks teenistusse jääma motiveerida. Auastmete paljundamine on üks võimalusi. Nii saab sõdurit teatud aja tagant ülendada, ilma et tema ametikoht muutuks.

Põhimõttelise tähendusega oli Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsk nr 703 5. novembril 1919:

Luban sõjawäe osade ülematel riwiteenistuses seiswaid rahwawäelasi ülendada nendess aukraadidesse, mis wastawad kohtadele, mille peale need rahwawäelase on nimetatud. Kõiki riwiteenistuses seiswaid rahwawäelasi, kelledel Wene sõjawäes saadud aukraadid on ja kes mitte niisuguste kohtade peal ei ole, mis nende aukraadile wastawad, waid alamate kohtade peal, tuleb alandada nende kohtadele wastawatesse aukraadidesse. (ERA 73,1,28, 146)

Siit sai alguse kaitseväes tänaseni kehtiv reegel, et ametikoht määrab auastme ja mitte vastupidi. Põhimõtteliselt võib madalamas auastmes kaitseväelane olla kõrgemas auastmes kaitseväelase ülem, kui ta on määratud vastavale ametikohale. Näiteks Saksa süsteem on täpselt vastupidine: ametikohad mehitatakse alati auastmete järjekorras. Ametikohale nimetamine eeldab vastavat auastet (ja auastme saamisele eelnenud väljaõpet ning teenistuskogemust). Eestis on tänapäeval (ja sõjaeelses kaitseväes oli veel enamgi) vastaval ametikohal teenimine eelduseks järgmisesse auastmesse ülendamiseks. Väärtustatakse mitte niivõrd väljaõpet, kuivõrd teenistuskogemust. 1920ndate aastate alguses kujunes ülendamise käskkirjades standardvormeliks hoolsa ja kiiduväärt teenistuse eest. Eesti süsteem on paindlikum, kuid annab ülemale rohkem võimalusi oma suva ja isikliku sümpaatia järgi toimida.

Vabadussõja ajal ja esimestel sõjajärgsetel aastatel toimus allohvitseride ülendamine nähtavasti üsna stiihiliselt. Omajagu segadust tekitasid kindlasti ka sagedased muutused auastmete süsteemis: muutusid auastmete nimetused ja auastmeid tekkis juurde, aga vahel kadus mõni hoopis ära. Allohvitseriks ülendamine oli põhimõtteliselt Merejõudude juhataja pädevuses. I järgu madruseks ja eralaspetsialistiks võisid ülendada ka II järgu laevade komandörid ja väiksemate laevade divisjoniülemad. (ERA 527,1,1708, 18)

Rohkem selgust lõi olukorda Merejõudude Staabi ringkiri nr 227 aastast 1922, mis teatas: ülendamine nooremate eriteadlaste ja alamohvitseri kutseastmesse võib sündida ainult sellekohaste katsete põhjal erikomisjoni ees Merejõudude Juhataja päevakäsuga avaldatud õpekavade järgi. (ERA 527,1,1708, 44)

Eelkõige eeldas auastmes ülendamine teenistust järgmise auastme väärsel ametikohal ja ülema positiivset hinnangut. Väga oluline sõduri karjääri mõjutaja oli atestatsioon: igal aastal vahetu ülema või vastava komisjoni poolt antav hinnang sõduri ametioskustela ja isikuomadustele. Allohvitseride auastmes ülendamine toimus kompanii ülema[16] ettepanekul Merejõudude juhataja käskkirjaga. Ülendati peamiselt vabariigi aastapäeval ja Merejõudude aastapäeval, Merekindlustes ka komandantuuride aastapäevadel.

Järgmisesse auastmeklassi (näiteks sõdurist allohvitseriks) ülendamine eeldas vastava kursuse edukat lõpetamist. Erialaauastmesse või erialaametikohale ülendamiseks oli vaja läbida vastava eriala kursus või sooritada eriala katsed.

Põhjalikumalt käsitles auastmes ülendamist 1939. aasta „Allohvitseride ja sõdurite teenistuskägu seadlus“. Allohvitseriks võis ülendada sõduri, kes oli läbinud vastava kursuse ja teeninud vähemalt kolm kuud jaoülema abile vastaval või kõrgema ametikohal. Erialaallohvitseriks võis ülendada ka ilma allohvitseride kursust läbimata. Eelduseks oli vähemalt kaheksakuuline teenistus vastaval erialal, sellest vähemalt kolm viimast kuud allohvitseri ametikohal ja vastavate katsete sooritamine. Allohvitseriks ei võinud ülendada neid, kellelt oli võetud hääleõigus, kes olid kohtuliku uurimise all või kuriteos süüdi mõistetud, maksujõuetuid ja neid, kelle isikuomadused ei vastanud allohvitserile esitavatele nõuetele. (RT 1939, 24, 182)

Täpsemalt pandi paika järgmisesse auastmesse ülendamise reeglid. Järgmisesse auastmesse ülendamiseks pidi allohvitser teenima vähemalt neli aastat oma senises auastmes ja vahetult enne ülendamist vähemalt ühe aasta järgmise auastme väärilisel ametikohal. Seejuures pidid tema kahe viimase aasta atestatsioonid olema tasemel „hea“. Vanemveebliks ülendamine nõudis head atesteeringut kolmel viimasel aastal. Enne vanemveebliks ülendamist tuli läbida erikatsed, eriala ametikohal nõuti lõpetatud keskharidust. (RT 1939, 24, 182) Vanemveebliks võis saada kõige varem 21 aastase teenistuse järel. (ERA 31,3,3128) Täiendusallohvitsere võis ülendada ainult kuni vanemmaadi auastmeni.

Allveelaevnikke (ja lendureid) võis ülendada teistest kiiremini. Allveelaevniku järgmise auastme välja teenimise aega lühendati ühe kuu võrra iga kaheksa vee all veedetud tunni eest, aga kokku mitte rohkem kui ühe aasta võrra. (RT 1939, 24, 182)

Ülendamine toimus edaspidi üks kord aastas: vabariigi aastapäeval. Kuni veebli auastmeni võis allohvitseri ülendada diviisiülem (Merejõudude juhataja), vanemveebliks Sõjavägede Juhataja ja sõjaminister. (RT 1939, 24, 182)
4.2. ALLOHVITSERIDE ÜLESANDED JA AMETIKOHAD

1929. aasta Meremäärustik kirjeldab allohvitsere kui väärilist vahelüli ohvitseride ja madruste vahel. Allohvitserid pidid olema ohvitseride abistajaid madruste väljaõpetamisel, kasvatamisel ja distsiplineerimisel. Samuti oli nende kohustuseks laeva mehhanismide järelevalve ja hooldamine. (ERA 527,1,991, 102-103)

Erinevalt maaväest olid mereväes enamik sõdurite ja allohvitseride ametikohti erialaametikohad. II klassi laeval (hävitajad „Lennuk“ ja „Vambola“, suurtükilaevad “Lembit“ ja „Tasuja“ ning torpeedopaat „Sulev“) olid riviametikohad ainult veltveebel, kuni kolm vahivanemat ja ja kuni kuus jaoskonnavanemat. Kokku oli „Lennukil“ allohvitsere 56. Madruseid ja spetsialiste oli kokku 93, neistki loeti kõik peale tekimadruste erialameesteks. Ohvitsere oli kokku 9. Väiksematel laevadel oli riviametikohti veelgi vähem. (ERA 527,1,995; ERA 527,1,1491)

Veltveeblile allusid kõik laeva allohvitserid ja madrused, välja arvatud instruktorid. Veltveebel tegeles peamiselt distsipliini küsimustega, meeskonnaliikmete varustuse ja vahiteenistuse korraldamisega. Veltveebli ametikohta loeti madalamaks instruktori omast, aga kõrgemaks vanemallohvitseri omast. Sama kehtis palga kohta. Väiksematel laevadel veltveebli kohta ei olnud ja tema ülesannetega tegeles pootsman.

Laeva meeskond jaguneb vahtideks. Tavaliselt on vahte kaks või kolm. Kõigi erialade sõdurid ja allohvitserid jaotatakse võrdselt vahtide vahel. Vahid on vaheldumisi teenistuses ja puhkavad, vahetades üksteist välja. (Seda nimetatakse vastavalt vahiks ja vabavahiks.) Sel moel saab laev pikka aega vahetpidamata tegevuses olla, ilma et meeskond ära väsiks. Ainult lahingus ja häirete ajal on kõik vahid korraga tegevuses.

Ühe vahi tööd juhtis vahivanem. Juhtimise hõlbustamiseks jaotati vahid kaheks võrdseks jaoskonnaks, mida juhtisid jaoskonnavanemad. Vahivanemad ja jaoskonnavanemad allusid vahetult veltveeblile ja tema kaudu esimesele ohvitserile (komandöri abile). (ERA 527,1,995, 133-140)

Mereväe kaldaüksustes oli riviallohvitsere rohkem. Mereväe Ekipaažis (Mereväe Õppekompaniis) olid nende ülesanded lähedased maaväe allohvitseride ülesannetele. Jaoülemad, rühmavanemad ja veltveeblid[17] juhtisid õppekursuste jagusid ning abistasid ohvitsere rühmade ja kompaniide juhtimisel. Selleks, et nooretekursusetel oleks tagatud kord ja distsipliin, komandeeriti noortekursuste ajaks Mereväe Ekipaaži allohvitsere lisaks mujalt Merejõududest, eelkõge laevadelt. Aastatel 1924-1927 komandeeriti lisaks 10-15 allohvitseri ja 4-14 ohvitseri. (ERA 527,1,1496; ERA 527,1,1505; ERA 527,1,1511)

Merekindlustes oli igas patareis üks veltveebel. Riviallohvitseride ametikohad olid ka Merekindluste õppekomandos. (ERA 527,1,1595)

Meresides tegutsesid riviallohvitserid peamiselt postivanematena (vanemallohvitseri ametikoht), Mereväe Baasis ja Sõjasadamas ladude, komandode ja meeskondade ülemad ja vanemad. (ERA 527,1,1490)

Merejõudude ujuvkoosseisu erialad on kokkuvõtlikult äratoodud lisas 5.

Tekimeeskond (kõik üldala ametikohad: tekimadrused, puusepad, maalrid, tuukrid ja kornistid) käitas ja hooldas pootsmani juhtimisel sildumisotsi[18], tekimehhanisme ja paate. Nemad olid ka peamised laeva välimuse eest hoolitsejad: roostekloppijad, värvijad ja pisiparanduste tegijad.

Komendoorid ja galvanöörid käsitsesid ja hooldasid laeva suurtükke ja käsitulirelvi.

Minöörid ja torpedistid käsitsesid ja hooldasid laeva ülesannetest olenevalt torpeedosid, meremiine, süvaveepomme, miinitraale ja kõiki nende juurde kuuluvaid mehhanisme.

Roolurid seisid roolivahis: hoidsid laeva kästud kursil ning hooldasid rooli ja masintelegraafiga[19] seotud mehhanisme.

Signalistid tegelesid optilise sidepidamisega (signaallippude ja valgusmorse abil) ning hoolitsesid signaalvahendite ja laevatulede korrasoleku eest.

Raadiotelegrafistid tegelesid raadiosidega ja hoolitsesid sidetehnika korrashoiu eest.

Masinistid ja motoristid käitasid ja hooldasid laeva pea- ja abimasinaid[20] ning paadimootoreid.

Elektrikud käitasid ja hooldasid laeva generaatoreid ning hoolitsesid kogu juhtmestiku ja elektrimehhanismide korrasoleku eest.

Pisut kummalise ametinimetusega ruumimasinistid hooldasid kogu laeva torustikku, pumpasid ja ventiile, mis ei kuulunud otseselt masinate ega katelde juurde. Nemad olid ka peamised spetsialistid lekke kõrvaldamisel.

Kütjad käitasid ja hooldasid laeva katlaid.

(ERA 527,1,991, 102-160)

Erilise seisuse eriala allohvitseride seas moodustasid instruktorid. Muudes väeliikides peale mereväe seda auastet ja ametikohta ei olnud. Instruktorite kohad loodi 1923. aasta lõpus, et kogenud spetsialiste Merejõududes kinni pidada. Instruktoriteks ülendati kõige kogenumad ja pädevamad eriala-allohvitserid. Instruktorid hoolitsesid laevas tehnika korrashoiu ja erialase väljaõppe eest. Eelkõige praktikuna pidi instruktor suutma ka pigem teoreetilise ettevalmistuse, aga vähese praktikaga erialaohvitseri nõustada. Instruktori ametikohti oli 7: teki ala instruktor (pootsman), artilleeria instruktor, miini-torpeedo instruktor, masina instruktor, katlaala instruktor, ruumi instruktor, elektri ala instruktor. Instruktor allus vahetult vastava eriala ohvitserile, talle allusid erialalistes küsimustes kõik sama eriala allohvitserid ja madrused. (ERA 527,1,991, 104-132) Kokku oli oli Merejõududes instruktoreid 24-26, neist 3/4 Merelaevastiku Divisjonis. (ERA 527,1,1490; ERA 527,1,1494; ERA 527,1,1601; ERA 527,1,1627)

Instruktori ametikohta ei olnud navigatsiooni, administratiiv- ja sanitaaralal. Roolurid, signalistid ja raadiotelegrafistid allusid vahetult navigatsiooniohvitserile, kirjutajad ja varahoidjad majandusohvitserile või komandörile, kokad veltveeblile, velskrid ja sanitarid laeva arstile. (ERA 527,1,991, 102-160)

II klassi laevadel oli lisaks instruktoritele igal erialal keskmiselt 2 vanemallohvitseri, kuni 2 nooremallohvitseri ning kuni 20 spetsialisti ja madrust. Tavaliselt määrati eriala allohvitser vastutavaks ühe või mitme konkreetse mehhanismi eest ning tema käsutusse anti grupp spetsialiste ja madruseid, kes aitasid tal ülesannetega toime tulla. (ERA 527,1,991, 140-160)

III klassi laevade meeskonnad olid väiksemad ja instruktorite ametikohti neil ei olnud. Instruktorite ülesandeid täitsid vastava eriala vanemallohvitserid. Igal erialal teenis üks või kaks allohvitseri ja kaks või kolm spetsialisti ja madrust. Mõnda eriala väiksematel laevadel lihtsalt ei olnud. (ERA 527,1,1490)

Merejõudude kaldaüksustes olid erialad nimeliselt samad, kuid ametikohtade nimetused ja ülesanded võisid olla erinevad. Merekindlustes olid erialadest enim esindatud komendoorid ja signalistid-kaugusemõõtjad. Neist esimesed käsitsesid suurtükke Merekindluste patareides, teised mehitasid helgiheitjaid ja vaatluspunkte ning leidsid ja edastasid suurtükimeeskondadele sihtmärkide asukohad. Meresides oli kõige rohkem raadiotelegrafiste ja signaliste. Enamik neis mehitas kuni paarikümmet sideposti Eesti rannikul ja saartel, väiksem osa viis läbi sidealast väljaõpet. Merejõudude Baasis oli enim mehaanika ja relvastuse erialade esindajaid. Nad tegelesid nii laevade kui relvastuse remondiga. Sõjasadam oli erialade poolest teistest kirjum. Sõjasadamale allusid nii abilaevad, tuukrid kui ka mitmed laod, kus tegutses pea-aegu kõigi erialade esindajaid.

5. VÄLJAÕPE

5.1. VÄLJAÕPPESÜSTEEMI LOOMINE

Vabadussõja ajal Merejõududes väljaõppesüsteem sisuliselt puudus. Sõltuti Vene laevastikus või tsiviilõppeasutustes väljaõppe saanud spetsialistidest ja erilise koolituseta, kuid piisava meresõidukogemusega praktikutest. Noormereväelased said oma koolituse kohapeal ja praktika käigus kogenenumatelt. Tänapäeval hüüame me seda mereväes „isalt-pojale“ meetodiks. Oli küll Mereväe Ekipaaž (kuni 1. novembrini 1919 Mereväe Tagavararood), kuid seal anti mereväelastele ainult kõige esmane sõdurile vajalik väljaõpe. Mereväe Ekipaaž tegeles pigem tulevaste mereväelaste kokku kogumisega, toimides nii omalaadse depoona, ja vahiteenistusega. (ERA 527,1,1595; Liikane 1935)

Kohe pärast sõda üritati Merejõududes käivitada oma erialaspetsialistide ja allohvitseride väljaõpet. Esialgu toimus see üsna stiihhiliselt, peamiselt talviste kursuste näol. Puudus oli kõigest: õpikutest, eeskirjadest, väljaõppevahenditest ja koolitajatest. (ERA 527,1,1595)

Mereväe juhtidel puudus ka ühtne nägemus sellest, milline väljaõppesüsteem oleks mereväe jaoks kõige otstarbekam. Vaidlused neis küsimustes jõudsid 1922. aastal isegi „Sõduri“ veergudele[21]. Ambassador (võimalik et Aleksander Varma) kritiseeris 1921/1922 aasta talvel läbi viidud kursusi ja soovitas luua mereväe allohvitseride kooli, kus väljaõpe kestaks 5-8 kuud. G. L. (tõenäoliselt Georg Lagus) kaitses talviseid lühikursusi ja väitis, et pikaajalised kursused suvel jätaks laevad meeskonnata.

Süstemaatiliselt hakkati väljaõppega tegelema 1922. aasta kevadel. Selleks ajaks olid valminud õppekavad erialaspetsialistide ja allohvitseride koolitamiseks ning riviallohvitseride väljaõppeks. Õppekavad kinnitas Merejõudude juhataja. Väljaõpe toimus Mereväe Ekipaažis. Erandiks olid sädetelegrafistid (raadiotelegrafistid) ja gaasikaitse spetsialistid. Esimesi koolitati algul Inseneriväe sädetelegraafi roodus ja hiljem Sidepataljonis, teisi Pioneerpataljonis.

5.2. ERIALAKURSUSED

Erialakursused koosnesid kahest semestrist. Esimese semestri läbisid ajateenijad juba noortekursusel[22]. Pärast kursuse läbimist ülendati noormerevälased II järgu madrusteks ja saadeti teenistuskohtadesse. Hea teenistuse korral oli neil võimalik tõusta vastava eriala spetsialistiks. Erialakursuse teine semester oli mõeldud eriala-allohvitseride ettevalmistamiseks. Enamasti võeti sinna üleajateenijaid, kuid juhtus ka ajateenijaid. Kui esimesel semestril õpetati eelkõige töövõtteid ja mehhanismide käsitsemist ja vähem nende ehitust, siis teine semester oli teoreetilisem: seal korrati lühidalt üle esimese semestri teemad ja selgitati senisest põhjalikumalt mehhanismide ehitust, tutvustati füüsikat ja vajalikke arvutusi. Teise semestri läbimine ei andnud automaatselt allohvitseri auastet vaid ainult õiguse teenida allohvitseri ametikohal. Allohvitseriks ülendamine toimus komandöri esildisel pärast tubli teenistust allohvitseri ametikohal. Ülenduse saamiseks tuli teenida mõnda aega vastaval ametikohal ja saavutada komandöripoolne hea iseloomustus. Eriala-allohvitseriks võis saada ka kursust läbimata, kui nõutavad teadmised ja oskused olid omandatud tsiviilõppeasutuses või igapäevase teenistuse käigus ja sooritatud erialakursuse teise semestri eksam. Ka sel puhul oli ülendamise eelduseks teenistus vastaval ametikohal ja komandöri esildis.

1927. aastal lõpetati erialane väljaõpe Mereväe Ekipaažis. Ajateenijate erialane väljaõpe hakkas toimuma Meresides, Merejõudude Baasis, Sõjasadamas, Merelaevastiku Divisjonis ja Peipsi Laevastiku Divisjonis eraldi peamiselt „isalt pojale“ meetodil vastava eriala ohvitseride ja instruktorite juhtimisel. Üleajateenijate erialast väljaõpet hakkas koordineerima Merejõudude Staap, läbiviijateks olid Merelaevastiku Divisjon, Mereside ja Merejõudude Baas ja Sõjasadam. Põhjuseks oli üleminek 18 kuulisele ajateenistusele mereväes ja mereväelaste ajateenitusse kutsumine kahel korral aastas senise ühe korra asemel. Merejõududes leiti, et tekkinud olukorras on noortekursus liiga pikk ja noored ei jõua seda enne navigatsioonihooaja algust läbida. Noortekursust otsustati lühendada ja piirduda sellel ainult rivilise väljaõppega, eriala pidid noormadrused omandama juba uuest teenistuskohas töö käigus. Ühes madruste erialase väljaõppega “kolis Mereväe Ekipaažist ära” ka allohvitseride erialane väljaõpe. (ERA 527,1,179, 239-240)

See ei olnud siiski täielik tagasiminek Vabadussõja aega. Noormadruste erialane väljaõpe pidi toimuma Merejõudude Staabi poolt koostatud õppekavade alusel, kuigi paralleelselt igapäevase teenistusega. Eriala-allohvitseride koolitamiseks korraldati eraldi kursusi, aga mitte enam Mereväe Ekipaažis, vaid Merelaevastiku Divisjonis, Meresides või Merejõudude baasis. Seega jäi senine kahe semestri süsteem püsima. Igal kevadel ja sügisel tuli kokku Merejõudude juhataja käskkirjaga erialaohvitseridest moodustatud komisjon mõlema semestri lõpukatsete vastuvõtmiseks kogu Merejõududes. Erialaspetsialist pidi olema omandanud teadmised õppekavas ettenähtud mahus, ükskõik kas erikursusel, tsiviilõppeasutuses või igapäevase teenistuse käigus.

Võimalik, et väljaõppe tase ei langenudki, aga segadust tekitas uus süsteem omajagu. Näiteks õpetati nüüd suurtükiväelasi eraldi Merekindlustes, Merelaevastiku Divisjonis ja Merejõudude Baasis, masiniste Merelaevastiku Divisjonis, Merejõudude Baasis ja Sõjasadamas. Selle jaoks tuli leida instruktorid, ruumid ja väljaõppevahendid. Kõige raskemini elas muutusi läbi Merejõudude Baas. Veel aastaid hiljem nurises Merejõudude Baas oma tegevuse aruannetes uue korra ja suurenenud töökoormuse üle. (ERA 527,1,1522; ERA 527,1,1576)

1935. aastast alates võib märgata suundumust väljaõppe koondamisele. Merejõudude Baasis enam väljaõppega ei tegeldud, baas sai juba välja õpetatud kaadri Merelaevastiku Divisjonist. 1939. aastal allutati Merelaevastiku Divisjonile Mereväe Õppekompanii (kuni 1931 Mereväe Ekipaaž) ja enamik erialast väljaõpet koondati sinna. (ERA 527,1,1595)

Merekindlused käisid erialase väljaõppe osas ülejäänud Merejõududega võrreldes pisut teist jalga. Ajateenijad said seal noortekursusel algusest peale ainult rivilise väljaõppe. Erialane väljaõpe järgnes alles pärast vastavale ametikohale määramist kohapeal. Eriala ametikohti ja erialasid oli Merekindlustes ka vähem kui mujal Merejõududes. 1924. aastal said erialase väljaõppe ainult telefonistid, elektrikud ja galvanöörid. (ERA 527,1,1496) Järgmistel aastatel hakati koolitama ka komendoore. (ERA 527,1,1595)

Merekindluste üleajateenijad said oma erialase koolituse osalt samuti kohapeal, aga päris paljud saadeti ka Allohvitseride Kooli ja Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusse, peamiselt õppekompaniisse (st. jalaväe erialale) ja suurtükimeistri, harvem kuulipilduri-instruktori erialale.

5.3. RIVIALLOHVITSERIDE KURSUSED

Riviallohvitseride koolitusega alustati samuti 1922. aastal. Need toimusid Mereväe Ekipaažis. Läbiviijateks olid Mereväe Ekipaaži ohvitserid ja allohvitserid. Erinevalt erialaallohvitseridest ei koolitatud neist mitte spetsialiste, vaid teiste sõdurite juhte ja kasvatajaid. Põhitähelepanu pöörati relva- ja laskeõppele, määrustikele ja jalaväetaktikale. Merenduslike teemade (navigatsiooni alused, tekitööd ja laevahäired) osa oli märksa väiksem. Väga suurt rõhku pöörati allohvitseri kui juhi ja koolitaja ettevalmistamisele. Iga päev määrati vastutajad, kes pidid igapäevases teenistuses ja harjutustel tegutsema jaoülemate ja rühmavanematena. Ette olid nähtud õpilasharjutused: õpilased pidid ise tunnid ette valmistama ja ülejäänud kursusele läbi viima. Ka riviallohvitserid ei saanud oma allohvitseri auastet kohe pärast kursust, vaid ülendati I järgu madruseks ja määrati riviallohvitseri ametikohale. Edasine ülendamine järgnes vastava ülema ettepanekul. (ERA 527,1,121, 205-212; ERA 527,1,249)

Esialgu kestis riviallohvitseride kursus 3 kuud ja seda viidi läbi kaks korda aastas. 1925. aastast alates kuulus kursuse sisse 4-nädalane merepraktika. 1926. aastal venis riviallohvitseride kursus 6 ja 1927. aastal isegi 7 kuuni, kuid kahanes juba 1928/1929 talvel 4 ning 1929. aasta sügisel 3 kuuni. 1929. aastal loobuti ka riviallohvitseride merepraktikast. Kursus hakkas toimuma üks kord aastas talvel. (ERA 527,1,107; ERA 527,1,121; ERA 527,1,1490; ERA 527,1,1505; ERA 527,1,1522; ERA 527,1,1545; ERA 527,1,1551)

1932. aasta riviallohvitseride õppekava oli senisest märksa üksikasjalikum, aga samal ajal veel „maisem“. 390-st tunnist 93 – 23,8% – moodustas laskeõpe. Seejuures oli tulevane allohvitser juba noortekursusel saanud 98 tundi laskeõpet ja 1934. aastast alates sooritanud III klassi laskuri eksami. Allohvitseride kursusel keskenduti pigem kuulipildujatele, tulejuhtimisele ning relvade hooldusele ja tõrgete kõrvaldamisele. Riviallohvitser pidi olema teadlik ja osav relvade hooldaja tema juhatuse all olevas jaos. Alates 1934. aastast pidi riviallohvitser kursuse lõpuks sooritama II klassi laskuri eksami. Jalaväetaktikat õpiti rühma, teoreetiliselt isegi kompanii tasemeni. Mereasjandusele (sõjalaevade tutvustus, laevaorganisatsioon, navigatsiooni ja side alused) oli ette nähtud kõigest 20 tundi. Metoodiliselt oli õppekava küll igati kaasaegne: teooria ühitati praktikaga, kasutati iga võimalust õppurite kui tulevaste juhtide ja instruktorite kasvatamiseks. Muudatustel õppekavas võib olla seos samal aastal kinnitatud „Üldise allohvitseride õppekavaga“. Tundub, et kaitseväe juhtkond oli asunud allohvitseride väljaõpet ühtlustama ja, täpselt nagu tänapäevalgi, tähendas see ühtlustamine eelkõige jalaväestamist. (ERA 527,1,249; ERA 650,1,2626)

1937. aastal lühenes riviallohvitseride kursus 2,5 kuuni. Mereväe Õppekompanii hakkas kurtma liiga lühikese õppeaja üle. (ERA 527,1,1600; ERA 527,1,1613; ERA 527,1,1624)

Kuni 1935. aastani valmistati Merekindluste riviallohvitsere ette Mereväe Ekipaažis ja Mereväe Õppekompaniis. Seejärel hakkasid Merekindlused riviallohvitsere oma õppekomandos ise ette valmistama. Vähemalt osa neist saadeti lõpukatsetele Mereväe Õppekompaniisse. Üleajateenijatest riviallohvitsere koolitati Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes.

Aastatel 1922-1935 lõpetas riviallohvitseride kursused Mereväe Ekipaažis ja Mereväe Õppekompaniis enam kui pooltuhat mereväelast. Lisaks nendele sooritas riviallohvitseride kursuse lõpukatsed mitukümmend mereväelast Merekindlustest.

5.4. TÄIENDKOOLITUS

Merejõududes oli Vabadussõja järel suur puudus erialaspetsialistidest. Samal ajal teenis eriala-allohvitseride ametikohtadel hulk mereväelasi, kellel olid küll erialased oskused, aga puudus allohvitserile vajalik üldsõjaline väljaõpe ja allohvitseri auaste. Selle vea parandamiseks ja edaspidi juba saavutatud taseme hoidmiseks hakati Mereväe Ekipaaži juures korraldama üleajateenijate täienduskursusi. Kursused toimusid talvel, kui laevad seisid sadamas ja ka Merekindlustes ei toimunud suuri õppusi. Eelkõige tuletati meelde määrustikke, harjutati laskmist ja rivi. (ERA 527,1,121) Eraldi täienduskursused korraldati Mereväe Ekpaaži komandeeritud allohvitseridele, kes pidid hakkama noortekursust läbi viima.

1920ndate aastate teisel poolel lisandus puhtrivilisele täiendkoolitusele üha enam erialast täiendõpet. 1927. aastast alates hakkas see toimuma Merejõudude Staabis koostatud õppekavade järgi igas allüksuses eraldi.

Merekindluste komandantuuridel oli täiendõppe läbiviimisel rohkem vabadust. Näiteks viidi 1936/1937 aruandeaastal Aegnal kaadriallohvitseridele läbi 21 tundi taktikat ja 18 tundi rannasuurtükiväe laskeasjandust; 8 tundi oli ette nähtud iseseisvate tööde ettekandmiseks ja 4 tundi laskeoskuse kontrollkatseteks. Õppustest vabal ajal tegeldi lasketreeningu ja kehalise kasvatusega. Naissaarel peeti samal ajal allohvitseridele kokku 62 tundi: peamiselt tegeldi erialaste teadmiste täiendamisega, jalaväe laskeasjanduse, valgusmorse ja kehalise kasvatusega. Suurupil treeniti allohvitsere eelkõige suurtükiväe eeskirjade, tulejuhtimise, seire ja rannasuurtükiväe taktika alal. (ERA 527,1,1600)

1933. aastal alustati Suurbritanniast ostetavate kahe allveelaeva ja kolme torpeedopaadi (viimased jäid küll ostmata) meeskondade ettevalmistamist. Selleks valiti välja kõige nooremad, tervemad ja erialaselt kõige pädevamad mereväelased. 9. oktoobrist 1933 kuni 27. juunini 1934 viidi läbi erikursus tulevaste laevade meeskondade koolitamiseks. Kursus koosnes kolmest moodulist. Eel- ja üldhariduslikul kursusel õpetati kokku 285 tunni mahus eesti keelt, matemaatikat, geomeetriat, füüsikat, keemiat, tugevusõpetust, laevaehitust, joonestamist, tervishoidu ja esmaabi. Tõenäoliselt oli eesmärgiks tulevaste meeskonnaliikmete haridustaseme ühtlustamine, sest see kõikus kolmeklassilisest algharidusest gümnaasiumihariduseni. Rivialasel täiendkursusel korrati üle distsipliin, laskeasjandus, gaasiasjandus, mereasjandus, sisekord, taktika, vahiteenistus, üldhariduslik ettevalmistus (selle all mõeldi Eesti ajalugu ja geograafiat), üldteadmised (kaitseväe ja Merejõudude ülesehitus ning kaitseväge puudutav seadusandlus), rivi- ja lahingdrill, kehaline kasvatus, topograafia ja maastikul orienteerumine. Kolmanda mooduli moodustas erialane ja allveelaeva-spetsiifiline väljaõpe. Kursust alustas 69 üleajateenijat, lõpetajaid oli 65. Allveelaevadele jõudis neist 30. Ülejäänud 14 saadeti allveelaevadele spetsiaalkursust läbimata. Raadiotelegrafistid sellel kursusel ei osalenud, vaid said oma väljaõppe Meresides. Meeskonnad saadeti Inglismaale osade kaupa. Motoristide ja elektrikute koolitamist jätkati kuni 1937. aastani. (ERA 527,1,1600; Kokk 2006: 32-38, 46-58)

Lisaks igapäevastele erialastele harjutustele, mille läbiviimist Merejõudude Juhatuse poolt rangelt kontrolliti, ja suurematele õppustele, korraldati väljaõppe taseme hoidmiseks ja sõdurite motiveerimiseks igal aastal erialade võistlusi. Näiteks torpeedomasinistide võistlusel hinnati torpeedo parameetrite mõõdistamise täpsust, torpeedo ettevalmistamise kiirust ja laskmise täpsust. Signalistide võistlustel hinnati signaliseerimisreeglite tundmist, morse, semafori ja lipusignaalide vastuvõtmise kiirust ning lipusignaalide edastamise kiirust. Võisteldi isegi meremiinide veeskamises: hinnati miinide veeskamiseks ettevalmistamise ja kohale veeretamise kiirust. Komendooride võistlustel hinnati lasketäpsust ja -kiirust.

Päris palju harjutati nii Merejõududes kui kaitseväes tervikuna käsitulirelvadest laskmist. 1934. aastast alates oli üldiseks nõudeks, et iga ajateenija, üleajateenijast rääkimata, sooritaks vähemalt III klassi laskuri katse. Kõik ajateenijad seda siiski ei saavutanud. Lasketulemuste parandamiseks moodustati 1934. aastal ohvitseride ja allohvitseride laskespordi ühingud. (ERA 527,1,1595)

5.5. JUNGIDE KURSUSED

Kaks jungide kursust aastatel 1922-1926 moodustavad mereväe allohvitseride väljaõppes omaette peatüki. Nagu eespool mainitud, oli mereväes pärast Vabadussõja-järgset demobilisatsiooni väga suur puudus eriala-allohvitseridest. Probleemi lahendamiseks loodeti abi muuhulgas alaealiste vabatahtlike värbamisest. Väidetavalt said Merejõud sel ajal pidevalt palvekirju 16-20 aastastelt noormeestelt, kes ennast vabatahtlikuna teenistusse pakkusid. Palvekirju endid ei ole ma küll leidnud, aga sellele viitavad G. L. artikkel „Sõduris“ 17. mail 1922 ja 25. septembril 1922 Riigi Teatajas avaldatud teadaanne vabatahtlike vastuvõtmise kohta. (RT 1922, 124, 615-616; Sõdur 1922, 9: 2)

Vabatahtlikele kavatseti anda piisav üldharidus, allohvitseri väljaõpe ja erialane koolitus ning sõlmida nendega pikemaajaline tegevteenistusleping. Merejõudude juhataja selgitas oma kavatsusi päevakäsus 6. oktoobril 1922 nii:

Laevastiku edukamaks komplekteerimiseks eriala meeskonnaga ja nende põhjalikuma ettevalmistuse saavutamiseks võimaldatakse eriala allohvitseere komplekteerida vabatahtlikega alaealistega, kelle õpeaeg kestvam aegteenijaist. (ERA 527,1,123, 170)

25. septembril 1922 ilmus Riigi Teatajas „Merijõudude Staabi teadaanne wabatahtlikkude (jungide) wastuwõtmisest meriwäkke“:

Rohkearwuliste palwete peale wabatahtlikult meriwäkke teenistusse astumise suhtes teatab merijõudude staap, et weel käesolewal aastal meriwäkke alaealisi wabatahtlikka (jungisid) wastu wõetakse miini ja suurtüki erialade spetsialistide allohwitseride ettewalmistuseks. (RT 1922, 124, 615)

Jungiks võis võtta vanemate või hooldajate nõusolekul 16–18-aastaseid noormehi. Jung pidi olema terve, kohtulikult karistamata, omama vähemalt kuueklassilist haridust ja valdama eesti keelt nii kõnes kui kirjas. Jungidega sõlmiti leping, milles nad kohustusid pärast kohustusliku ajateenistuse lõppu veel vähemalt kolmeks aastaks üleajateenijaks jääma. Kursuse jooksul said jungid palka, toitu ja riidevarustuse samadel alustel ajateenijatega. Erariiete kandmine oli jungidele keelatud. (RT 1922,124, 615-616)

Jungide vastuvõtt algas 15. oktoobril. Kursus ise pidi algama 1. novembril 1922 ja kestma poolteist aastat. 1922. aastal oli plaanis võtta kursusele 70 jungi 4 erialal: sädetelegraafi ja miini-torpeedo alal kummalgi 15, suurtüki- ja mehaanikaalal kummalgi 20. (ERA 527,1,123, 109; ERA 1667,1,22, 100-101)

Esialgu tuli kursuslasi kokku 69. 15 jungi komandeeriti juba 25. oktoobril 1922 Inseneriväe sädetelegraafi roodu sädetelegrafistide väljaõppele. Kursuse jooksul lisandus neile veel 8, sest lõpukatsetel osales 21 jungi, kuigi Sergei Maripuu oli sädetelegrafistide kursuse pooleli jätnud ja kahuriala jungidega ühinenud ning Arnold Mänd oli kursuselt välja arvatud. Sädetelegrafistide erialakursuse lõpukatse toimus mais 1923. Jungide teadmisi kontrolliti elektrotehnikas, füüsikas ja matemaatikas. 11 katsetel osalenut sooritas selle edukalt ja nimetati pärast suvist praktikat nooremateks sädetelegrafistideks ning komandeeriti oma üksustesse. Nende jaoks oligi kursus lõppenud. Spetsialistiks ülendamise kuupäevaks loeti 21. august 1923, kuigi käskkiri ülendamise kohta ilmus alles 28. augustil. Neli katsel ebaõnnestunut suunati ümber miini erialale ja saadeti koos teiste minööridega praktikale hävitajale „Vambola“. Mis sai ülejäänud kuuest, kelle seas oli nii katseid väga hästi sooritanuid kui täiesti ebaõnnestunuid, jäi mulle selgusetuks. (ERA 527,1,123; ERA 527,1,133; ERA 1667,1,22, 105)

Ülejäänud 53 jungi jaoks algas väljaõpe 1. novembril 1922 eelkursusega. Kursuse juhatajaks määrati Mereväe Kadettide Kooli ülem vanemleitnant Johan Masik. (ERA 527,1,121, 179)

Eelkursusel õpetati jungidele aritmeetikat, geomeetriat ja füüsikat 16 tundi nädalas, eesti keele õigekirja 3 tundi nädalas, Eesti geograafiat 2 tundi nädalas, Eesti ajalugu 2 tundi nädalas ja tervishoidu 1 tund nädalas. Riviõppuse ja määrustike jaoks oli nädalas ette nähtud 12 tundi, spordi jaoks 6 tundi. Eelkursuse lõpukatsed toimusid 1923. aasta algul. Katsed sooritas 47 jungi 49-st[23]. Katseid mitte sooritanud Ervin Kirsch arvati kursuselt välja ja saadeti koju tagasi, Martin Kuuskmann saadeti erandkorras noore auastmes Läänemere Laevastiku Divisjoni. Veel kolm pidid läbima korduskatsed neis õppeainetes, kus nende tulemused olid nõrgad. (ERA 527,1,121, 185, 186, 205-215; ERA 527,1,133; ERA 1667,1, 22, 9-11)

Pärast eelkursuse lõppu algas erialakursuse I semester. Eelkursuse tulemusega „hea“[24] lõpetanutele anti võimalus oma eriala ise valida, ülejäänud jaotati erialade vahel nende teadmiste ja kalduvuste järele vastavalt Merejõudude vajadustele. Kahuriala, miini-torpeedo ala ja mehaanikaala erialakursuse I semestri lõpukatsetel osales 48 jungi. (Lisandunud oli Sergei Maripuu sädetelegrafistide kursuselt.) Vastavalt erialale testiti junge kokku seitsmes aines. Need olid: masinad, mootorid, joonistus, katlad, elekter, elektrotehnika ja kahuri ala. Lõpptulemuse andis erinevate ainete keskmine tulemus. Katsed sooritas edukalt 46 jungi. Katsetel ebaõnnestunud Georg-Gustav Kreem ja Ralf Nelson nimetati ümber II järgu madrusteks ja komandeeriti Läänemere Laevastiku Divisjoni. (ERA 527,1,133; ERA 1667,1,22, 71p)

Pärast I semestri lõpetamist viibisid jungid praktikal Läänemere Laevastiku Divisjonis. Mehaanika ja kahuri ala jungid olid praktikal suurtükilaeval „Lembit“ ja hävitajal „Lennuk“, miini-torpeedo ala jungid hävitajal „Vambola“. Praktikal ühinesid minööridega sädetelegrafistide kursusel ebaõnnestunud jungid. Samal ajal kustutati neli jungi mereväe nimestikust. 6. novembril 1923 hindas spetsiaalselt selleks moodustatud komisjon jungide praktikat. 42 saavutused hinnati heaks ja rahuldavaks. 3 jungi nime protokollis ei mainita, kuigi praktikale nad saadeti ja sooritasid ka kursuse lõpukatsed järgmisel aastal. (ERA 527,1,133)

Pärast praktikat said jungid 10 päeva puhkust ja jätkasid seejärel erialakursuse II semestriga. Kursuse ülemaks määrati vanemleitnant Karl Anton. Erialakursuse II semester koosnes teooria ja praktika osast. Teooria osa pidi lõppema 1. veebruariks, praktika osa 15. aprilliks 1924. (ERA 527,1,130, 407-408)

Jungide kursuse lõpukatsed toimusid 18. ja 19. veebruaril 1924. Kõik 43 jungi, kes katsetel osalesid, sooritasid need edukalt. Ka kolm läbikukkunud sädetelegrafisti sooritasid katse, nüüd juba minööridena. Koos jungidega sooritas katsed komendoor Madis Kollo. 23. veebruarist 18. märtsini viibisid jungid praktilistel töödel Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste juures. (ERA 527,1,133; ERA 527,1,1496)

16. aprillil 1924 loeti jungide kursus lõppenuks. Jungid ülendati vastava eriala spetsialistideks ja saadeti pärast kümnepäevast puhkust oma uutele ametikohtadele allüksustesse. Mereväe aastapäeval, 22. detsembril 1924[25], ülendati 38 endist jungi vastava eriala nooremallohvitserideks. Viktor Eglon oli selleks ajaks vägistamissüüdistusega kohtu alla antud. Ülejäänud neli polnud ennast tõenäoliselt veel komandöride silmis allohvitseridena tõestada suutnud. (ERA 527,1,140, 143-144, 240-241)

Väljalangevustest hoolimata (plaanitud 70 eriala-allohvitseri asemel said Merejõud 51, lisaks üks tuuker (lisa 6)) jäädi Merejõududes kursuse tulemustega rahule. 24. septembril 1924 kirjutas Merejõudude juhataja kohusetäitja mereväekapten Salza sõjaministrile:

Praegult, kus I Meriväe Jungide lend on juba oma vastavust ülesannetele väljendand ja silmaspidades, et mõnede erialade komplekteerimiseks neist täielikult ei jätkund, on kavatsusel sel aastal jungide kursusele vabatahtlikke vastu võtta, kus ühtlasi sünniks ka Merikindlustele spetsialistide ja allohvitseride ettevalmistus. (ERA 527,1,146,

Juba enne seda ja kõigest kaks nädalat pärast I jungide kursuse lõppu (!) sai jungide institutsioon endale kindlama õigusliku tagapõhja, kui Vabariigi Valitsus võttis 30. aprillil 1924 vastu “Seadluse meriwäe osalise komplekteerimise kohta jungidega“. (RT 1924, 89, 546-547) Sinnamaani oli tuginetud Merejõudude juhataja päevakäsule nr 1063 1922. aastast ja hilisematele täpsustavatele korraldustele.

Tegelikus elus ei muutnud uus seadlus eriti midagi, sest sisuliselt kordas see üle juba 1922. aastal Riigi Teatajas ilmunud Merejõudude Staabi teadaande ja hilisemad Merejõudude juhataja korraldused, fikseerides juba kehtiva korra. Suurim erinevus seisnes selles, et nüüd võis võtta jungideks ka 19-aastasi, varem ainult 17-18-aastasi.

1924. aastal oli kavas värvata kokku 40 jungi: 20 signalist-kaugusemõõtjat, 10 galvanöör-elektrikku ja 10 komendoori. Neist enamik (10 signalist kaugusemõõtjat, 10 galvanöör-elektrikku ja 4 komendoori) planeeriti teenima Merekindlustesse. (ERA 527,1,140, 316)

Kursusele soovijad vaatas 27. oktoobril üle ekstra selleks kokku kutsutud komisjon. Lisaks tervislikule seisundile kontrolliti jungide teadmisi eesti keeles ja matemaatikas. Kandidaadid pidid täitma ankeedi ja kirjutama kirjandi ette antud teemal. Matemaatikaalaseid teadmisi kontrolliti suuliselt. Katsete tulemusi ja võimalusel jungide endi soovi arvestades jagati jungid erialade vahel. (ERA 527,1,140, 316-318)

Millegipärast ei leidnud ma ühtegi märki selle kohta, et kandidaatide teadmisi oleks kontrollitud enne esimest jungide kursust (tervist kontrolliti küll). Võib-olla ongi tegemist uuendusega, mis viidi sisse esimese kursuse kogemusi arvestades. Langes tookord ju 5 jungi juba eelkursuselt välja. Aga võib-olla polnud personalipuudus enam nii karjuv ja Merejõud võisid endale lubada kandidaatidele kõrgemate nõudmiste esitamist.

II jungide kursus algas 1. novembril 1924 Mereväe Ekipaažis. Kursuse ülemaks määrati Mereväe Ekipaaži õppekompanii ülem kapten Aleksander Takel. Kursus jagati kahte rühma vastavalt sellele, kas jungid pidid jääma teenima laevastikku või Merekindlustesse. Esimesed kandsid mereväe, teised maaväe vormi. Ka seekord ei õnnestunud kursust täielikult mehitada. Kursust alanud jungide nimekirjas on 36 meest soovitud 40 asemel. (lisa 7) (ERA 527,1,140, 318-319; ERA 527,1,141)

Seekord jungidele üldõppeaineid ei õpetatud. Küllap olid vabariigi haridusolud selleks ajaks paranenud ja sisseastumiskatsed võimaldasid piisavalt haritud kandidaadid välja valida. Aga võib-olla leiti Merejõududes, et eelkursusega pingutati üle ja allohvitser võib ka vähemate teadmistega läbi ajada.

1. novembrist 1924 kuni 15. jaanuarini 1925 läbisid jungid sisuliselt noortekursuse rivilise õppekava. Oma käskkirjas nr 576 30. septembril 1924 käskis Merejõudude juhataja erilist tähelepanu pöörata kaitseväelisele kasvatusele ja huvi tõstmisele kaitseväeteenistuse ning eriti oma eriala vastu, samuti kehalisele kasvatusele. 15. jaanuaril 1925 algas erialane väljaõpe eraldi signaal-kaugusmõõdu, elektrikkude-galvanööride ja komendooride klassis. Erialakursus tuli lõpetada 15. aprilliks. (ERA 527,1,140, 319-321; ERA 527,1,150, 93)

I semestri lõpukatsed toimusid 27. ja 28. aprillil 1925. Katsetel kontrolliti eraldi jungide üldsõjalisi ja erialaseid teadmisi ning oskusi. Sisseastumiskatsetest hoolimata jõudis I semestri lõpukatsetele ainult 36 jungi. Vähemalt üks, Karl Levoll, oli halva õppeedukuse tõttu kursuselt välja arvatud ja noore auastmes Merekindlustesse saadetud. Võimalik, et kõiki kursuslasi ei lubatudki katsetele. Nimelt on 28. mail 1925, seega pärast seda, kui toimusid I semestri katsed, jung Aleksander Kask omal soovil noore auastmes Merekindlustesse üle viidud. I semestri lõpukatsete nimekirjas teda ei ole. Kõik 36 katsetel osalenut sooritasid need igatahes edukalt. (ERA 527,1,150: 32, 113-114, 134)

30. aprillist 1. oktoobrini 1925 olid jungid praktikal. Signalistid-kaugusemõõtjad veetsid oma praktika Läänemere Laevastiku Divisjoni ja Merejõudude Staabi Side ja Abilaevade Osakonna laevade vahel roteerudes. Merekindluste signalist-kaugusemõõtjad veetsid laevadel ainult kaks kuud. Ülejäänud kolm praktikakuud möödusid Merekindlustes. Komendoorid olid vastavalt oma tulevasele teenistuskohale praktikal kas Läänemere Laevastiku Divisjonis või Naissaare Komandantuuris. Elektrikud-galvanöörid olid kõik praktikal Merekindlustes. Praktika ajal tuli igas väeosas üks ohvitser jungide praktiliste tööde juhiks määrata. Jungide ettevalmistuse eest vastutas väeosa ülem või laeva komandör, kes pidi navigatsioonihooaja lõpus Merejõudude juhatajale jungide õpetamise käigu kohta täieliku ettekande esitama. (ERA 527,1,150, 93-94)

Pärast praktikat anti kõigile, nüüd juba vanematele jungidele, kes seda soovisid, 7 päeva puhkust ja 10. oktoobril 1925 alati II semestriga. Õppetööga jõuti lõpule 23. jaanuariks 1925. (ERA 527,1,150, 193; ERA 527,1,159, 15)

25.-27. jaanuaril 1926 toimusid jungide kursuse II semestri lõpukatsed. Ka seekord kontrolliti eraldi jungide rivilisi ja erialaseid teadmisi. Signalistid-kaugusemõõtjad läbisid isegi kolm katset: riviala katse, signaalala katse ja kaugusemõõtjate katse. Robert Kasterbuschi, kes oli eelmisel suvel läbinud tuukrikursused ja ühinenud jungide kursusega alles II semestril, testiti ainult rivi alal ja spetsialistiks teda ei ülendatud. Ülejäänud 35 katsetel osalenut läbisid edukalt kõik katsed ja ülendati vastava eriala spetsialistideks. Johan Neider oli haige ja sooritas katsed hiljem. Signalist-kaugusemõõtjaks ülendati ta alles 20. oktoobril. (ERA 527,1,151; ERA 527,1,159, 15-16, 29-32, 282)

Elektrikud-galvanöörid ja komendoorid olid 31. jaanuarist 11. märtsini praktikal Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste juures. 1. aprillil 1926 loeti kursus lõppenuks ja kõik jungid saadeti oma uutele ametikohtadele mereväe üksustesse. 22. detsembril 1926 ülendati 12 endist jungi vastava eriala allohvitserideks. Järgmisel aastal said oma ülenduse kätte veel 8. (ERA 527,1,159, 33, 55-56, 62-63, 315-317; ERA 527,1,179, 30-31)

Kõigil nii hästi ei läinud. Vanem jung Ilmar Palo arvati juba 1927. aastal Merejõudude nimekirjast välja kui üleajateenijaks kõlbmatu. (ERA 527,1,179, 269)

1926. aastal lõppenud jungide kursus jäi viimaseks. Mereväe personalialane olukord oli selleks ajaks oluliselt paranenud. Oli tekkinud (osalt ka tsiviilelust mereväkke naasnud) üleajateenijate eriala-allohvitseride kaader. Nii Eesti Vabariik kui Merejõud olid tööle saanud oma haridus- ja väljaõppesüsteemi. Igal aastal valmistati Merejõududes ette hulk ajateenijatest erialaspetsialiste, kelle üldharidus oli jungidega võrdne või paremgi. Nende seast õnnestus ka üleajateenijaid värvata. Ka merevägi ise oli väiksemaks jäänud, nii laevade kui personali poolest: juba 1920ndate aastate algul likvideeriti Merejõudude rannavalveüksused, enamik abilaevu ja kõik miinitraalerid anti üle kaubandus-tööstusministeeriumi mereasjanduse peavalitsusele. Suure hulga eriala-allohvitseride ettevalmistamiseks polnud enam vajadust, eriti kui see võttis aega poolteist aastat ja nõudis Merejõududelt üsna suuri ressursse.

Sellegipoolest on jungide kursused Merejõudude ajaloos oluline teetähis. Mitmed jungid jäid teenistusse märksa pikemaks ajaks, kui kohustuslikud 3 aastat. 1939. aastal teenis Merejõududes veel vähemalt 12 endist jungi. Albert Silmato ja Arthur Jürgenthal tõusid isegi leitnantideks. (ERA 527,1,362; Kokk 2006: 55-57) Sel moel kujundasid jungid kui korraliku väljaõppe saanud ja ennast pikaks ajaks mereväega sidunud allohvitserid suuresti nii mereväe allohvitserkonna kui kogu mereväe nägu.


6. KOKKUVÕTE

Merejõud olid oluline osa II maailmasõja eelse Eesti Vabariigi sõjaväest. Allohvitserid moodustasid Merejõududes tähtsa lüli ohvitseride ja sõdurite/madruste vahepeal. Tuleb teha vahet rivi- ja eriala-allohvitseride vahel. Nende ülesanded olid üsna erinevad. Riviallohvitserid olid alama astme juhid ja nende käsu alla antud sõdurite distsiplineerijad. Riviallohvitserid tegelesid ka noorsõdurite väljaõppe ja kasvatusega. Eriala-allohvitserid, kes olid Merejõududes suures ülekaalus, olid eelkõige kindla eriala spetsialistid. Nad tegelesid erinevate mehhanismide käsitsemise ja hooldusega. Vanemas auastmes eriala-allohvitseridel, eelkõige instruktoritel, oli ka juhi ja pedagoogi funktsioone: nad juhtisid teiste oma eriala allohvitseride ja madruste tööd ning hoolitsesid nende täiendava erialase koolituse eest.

Merejõudude allohvitser oli reeglina üleajateenija. Eelkõige eriala-allohvitseridelt eeldati teatud teenistuskogemust, mida ajateenijal oli oma teenistusaja jooksul raske saavutada. Isegi kui ajateenija läbis allohvitseri väljaõppe ja määrati allohvitseri ametikohale, ülendati ta harva allohvitseri auastmesse. Üleajateenijate õigused olid ajateenijate omadest märksa suuremad. Üleajateenijad moodustasid oma väärtusest teadliku ja kokkuhoidva kildkonna, kus üleajateenija staatus oli olulisem kui allohvitseri või sõduri auaste.

Samavõrd kui erinesid rivi ja eriala-allohvitseride ametikohustused, erines ka nende väljaõpe. Riviallohvitseri koolitati eelkõige juhiks ja kasvatajaks. Suurt tähelepanu pöörati ka relvaõppele ja jalaväetaktikale. Eriala-allohvitseride väljaõppes keskenduti erialaste teadmiste ja oskuste andmisele. Rivilisi oskusi lihviti talvistel täiendkursustel.

Allohvitseride auastmes ülendamisel oli määrav teenistuskogemus ja ülema antud hinnang. Reegel oli selline, et kõigepealt määrati kaitseväelane ametikohale ja alles pärast head teenistust ülendati ta ametikohale vastavasse auastmesse.

Vabadussõja järel oli Merejõududes allohvitseridest, eriti eriala-allohvitseridest väga suur puudus. Demobilisatsiooni tõttu lahkusid kogenud mereväelased teenistusest. Madalad palgad ei meelitanud üleajateenijana teenistust jätkama. Merejõududes puudus väljaõppesüsteem erialaspetsialistide ja -allohvitseride koolitamiseks.

Kriisist saadi siiski mõne aastaga üle. Allohvitseride palgad tõusid. Merejõududes loodi eriala-allohvitseride jaoks hästitasustatud ja prestiižsed instruktori ametikohad ja auastmed, mis motiveerisid erialamehi pikemaks ajaks teenistusse jääma. Küllalt kiiresti käivitus ka erialane ja allohvitseride väljaõpe Merejõududes. 1920ndate aastate keskpaigaks oli kriis kindlalt ületatud. Selleks ajaks stabiliseerus ka seni sageli muudetud auastmete süsteem.

Kuni 1927. aastani toimus kogu allohvitseride väljaõpe Merejõududes Mereväe Ekipaažis. Seoses ajateenistuse lühendamisega viidi 1927. aastal erialane väljaõpe Mereväe Ekipaažist ära. See hakkas toimuma Merejõudude allüksustes iseseisvalt, Mereväe Ekipaaž (alates 1931. aastast Mereväe Õppekompanii) jäi tegelema ainult rivilise väljaõppega. Senised õppekavad jäid siiski kehtima. Igal kevadel ja sügisel korraldati nende alusel katsed erialaspetsialistidele ja -allohvitseridele. Katsetel võisid osaleda ka need, kes polnud erikursust läbinud, vaid olid oma oskused omandanud tsiviilõppeasutauses või igapäevase teenistuse käigus. 1930ndate teisest poolest on märgata suundumust väljaõppe koondamisele, kuid see protsess jäi okupatsiooni tõttu pooleli.

Merekindlused toimetasid oma väljaõpet eraldi ja saatsid oma allohvitserikandidaate teistest Merejõudude üksustest sagedamini Allohvitseride Kooli ja Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusse. Siiski saadeti ka sealt sõdureid Merejõudude rivi- ja eriala-allohvitseride kursustele või vähemalt katsetele.

1922-1926 viidi läbi kaks jungide kursust – eriala-allohvitseride kursused alaealistele vabatahtlikele. Sel moel loodeti lahendada suurt kaadrinappust erialaallohvitseride seas. 1926. aastal sellest loobuti. Alaealiste värbamiseks ja pikaajaliseks koolitamiseks polnud enam vajadust, sest Merejõududesse saabus küllalt haritud ajateenijaid, kellest erialaspetsialiste koolitada, ja paranenud palgatingimused meelitasid erialaspetsialiste oma teenistust üleajateenijana jätkama. Mitmed juba välja õpetatud jungid jäid siiski pikaks ajaks teenistusse ja mõjutasid seeläbi Merejõudude ja Merejõudude allohvitserkonna kujunemist.

1939. aastaks oli Merejõududes välja kujunenud asjatundlik ja kokkuhoidev allohvitserkond ning hästi toimiv, riigi võimalustele ja Merejõudude vajadustele vastav väljaõppesüsteem.


7. Unteroffiziere der Estnischen Marine 1920-1939

(Non-commissioned officers of Estonian Navy 1920-1939)

Seit dem Jahr 2005 habe ich mich mit der Ausbildung der Unteroffiziere der Marine beschäftigt. Dabei ist die Frage „Wer war der Unteroffizier der Estnischen Marine vor dem Zweiten Weltkrieg?“ auferstanden. Wenn wir die estnischen Marineunteroffiziere der 1920er-1930er Jahre besser kennen, verstehen wir besser auch die damalige und sogar die heutige estnische Marine.

In dieser Forschung werde ich aufklären, welche waren Dienstpflichten der Marineunteroffiziere, wie war die Ausbildung, wie geschah die Beförderung im Dienstgrad und woher kommt großes Unterschied zwischen der Wehrpflichtigen und Berufssoldaten in der Estnischen Armee.

Estnische Marine ist während des Befreiungskrieges in 1918 gegründet worden. Von 1920 bis 1939 hat estnische Marine aus 6 selbstständigen Dienststellen: Merejõudude Juhatus, Mereväe Ekipaaž, Merelaevastiku Divisjon, Peipsi Laevastiku Divisjon und Merekindlused bestanden. In Merejõudude Juhatus sind die meisten Landdienststellen der Marine zusammengefasst worden. Es hat sich mit der Führung und der logistischen Unterstützung aller seefahrenden Einheiten beschäftigt. Merejõudude Juhatus sind auch Hilfs- und Verbindungsschiffe unterstellt gewesen. Mereväe Ekipaaž (seit 1931 Mereväe Õppekompanii) ist unabhängig gewesen und hat sich mit der Ausbildung und mit dem Wachdienst beschäftigt. Merelaevastiku Divisjon (bis 1925 Läänemere Laevastiku Divisjon) hat aus der sich auf der Ostsee befundenen Kampfschiffen bestanden. In 1939 sind in dieser Flotte ein Torpedoboot, zwei U-Boote, vier Minenleger und zwei Wachschiffe gewesen. Auf der Peipussee hat sich die andere Flotte, kleine Peipsi Laevastiku Divisjon, befunden. Merekindlused – die Marinebefestigungen – sind aus drei Kommandanturen und eigenem Stab bestanden. Mit seiner 656 Mann starken Besatzung (in der Friedenszeit) und 51 Geschütze in 14 Batterien haben die Marinebefestigungen wohl den schlagkräftigsten Teil der Marine gebildet.

Nach dem Befreiungskrieg hat die Marine einen großen Mangel an den Unteroffizieren, besonders an den Fachunteroffizieren gehabt. Wegen der Demobilisation haben erfahrene Marinesoldaten den Dienst verlassen. Niedrige Löhne der Armee haben wenige zur Weiterverpflichtung als Berufssoldat gelockt. Ein Ausbildungssystem für Ausbildung der Fachspezialisten und –Unteroffiziere ist in der Marine gefehlt.

Doch hat man in wenige Jahre die Krise überwältigt. Die Löhne der Berufssoldaten sind gestiegen. In der Marine hat man für Fachunteroffiziere die prestigevolle und hoch bezahlte Dienststellen und Dienstgrade der Instruktoren geschafft, die die Fachleute für eine längere Zeit im Dienst bleiben motiviert haben. Ziemlich schnell wurde auch die Fach- und Unteroffiziersausbildung der der Marine aufgebaut. In der Mitte der 1920er Jahre war die Krise überwältigt. In der Zeit hat auch das bis dahin oft geänderte Dienstgradssystem sich befestigt.

Der Unteroffizier der Marine ist meistens ein Berufssoldat (üleajateenija – wortwörtlich „über der Pflichtzeit dienende“) gewesen. Besonders von einem Fachunteroffizier hat man eine gewisse Diensterfahrung gewartet, was für einen Wehrdienstleistenden ziemlich schwer zu schaffen war. Sogar wenn ein Wehrpflichtiger die Unteroffizierausbildung gemacht hat und auf eine Unteroffizierstelle gestellt wurde, wurde er selten in Dienstgrad eines Unteroffiziers Befördert. Die Berufssoldaten haben merkbar größere Rechte als Wehrpflichtige gehabt. Sie haben eine selbstbewusste und zusammenhaltende Zunft zwischen den Offizieren und den Wehrpflichtigen gebildet, wo der Status eines Berufssoldaten viel mehr als der Dienstgrad eines Unteroffiziers oder eines Soldaten gegolten hat. Um die Berufssoldaten besser miteinander und mit seiner Einheit zu verbinden, wurden besondere Vereine, üleajateenijate kogud gegründet.

Dienstgrade sind in estnischer Armee zum ersten Mal in 27. März 1919 eingeführt worden. Bis 1924 ist das Dienstgradssystem oft geändert worden. Dann hat hat sich in der Marine das fünfstufige Dienstgradssystem für Unteroffiziere befestigt. Im Heer und in der Luftwaffe sind nur 4 Dienstgradsstufen für Unrteroffiziere gewesen, das höchste, instruktor, hat gefehlt. Das neue sechsstufige und für alle Teilstreitkräfte einheitliche System ist in 1939 eingeführt worden.

Bei der Beförderung der Unteroffiziere sind am wichtigsten die Diensterfahrung und die Attestatsion vom Kommandant gewesen. Der Regel ist gewesen, dass zuerst ist der Soldat auf eine Dienststelle gestellt und erst später, wenn er sich bewiesen hat, in den entsprechenden Dienstgrad befördert worden.

Es ist wichtig die Unteroffiziere vom Fach und vom allgemeinen Dienst voneinander zu unterscheiden, weil ihre Aufgaben ziemlich unterschieden waren. Die Unteroffiziere des allgemeinen Diensts sind die Führer der untersten Ebene und die Diszipliniere der ihnen unterstellten Soldaten gewesen. Sie haben sich auch mit der Ausbildung und Erziehung der Rekruten beschäftigt. Die Fachunteroffiziere, die in der Marine etwa 80% bildeten, sind vor allem die Spezialisten von einem bestimmten Fach gewesen. Sie haben meistens verschiedene Mechanismen der Kriegsschiffe getrieben und gewartet. Porthupe-Unteroffiziere des fachlichen Diensts, vor Allem auf der Dienststelle eines Instruktors, habe auch die Funktionen der Pädagoge und des Führers gehabt: sie haben die Arbeit der Matrosen und Unteroffiziere seiner Fach geleitet und haben sich um die fachliche Ausbildung Derjenigen gekümmert.

Genauso viel als die Aufgaben der Unteroffiziere des fachlichen und des allgemeinen Diensts sich voneinander unterschieden haben, hat auch ihre Ausbildung sich unterschieden. Einen Unteroffizier des allgemeinen Diensts hat man vor Allem zu einem Führer und Erzieher ausgebildet. Grosse Aufmerksamkeit hat man auf die Waffenkunde und Infanterietaktik geschenkt. Bei der Ausbildung der Fachunteroffiziere hat man sich auf das Weitergeben des fachlichen Wissen und Können konzentriert. Den allgemeinen Dienst hat man an den winterlichen Wiederholungskursen geübt und wiederholt. Um den Ausbildungsstand und die Motivation der Mannschaften und Unteroffiziere hochzuhalten, sind neben den regelmäßigen Übungen die fachlichen Wettkämpfe veranstaltet worden.

Bis 1927 ist die ganze Ausbildung der Unteroffiziere in Mereväe Ekipaaž ausgeführt worden. In 1927 hat man die Dauer der Wehrpflicht gekürzt und die Rekruten wurden seitdem in Stelle einem Mal zweimal im Jahr in die Marine eingenommen. In der Marine hat man entschieden, dass 3 Monate für Grundausbildung ist zu lang und im Frühling einberufene Soldaten kommen zu spät an Bord. Die Grundausbildung wurde gekürzt und auf die Fachausbildung in Mereväe Ekipaaž wurde verzichtet. Die Fachausbildung beider, der Wehrpflichtige und der Unteroffiziere, ist seitdem in alle Dienststellen der Marine: in Merelaevastiku Divisjon, in Peipsi Laevastiku Divisjon, in Merejõudude Baas und in Mereside separat geschehen. Mereväe Ekipaaž (in 1931 wurde es in Mereväe Õppekompanii umbenannt) hat seitdem nur die allgemeine Wehrausbildung ausgeführt. Die bisherigen Unterrichtsprogramme haben weiterhin gegolten. In jedem Frühling und in jedem Herbst sind die Fachspezialisten und -Unteroffiziere aufgrund dieser Unterrichtsprogramme geprüft worden. An der Prüfungen durften auch die Unteroffiziersanwärter teilnehmen, die kein Spezialkurs besucht haben, sondern seine Kenntnisse in einer zivilen Ausbildungsstätte oder während des alltägliches Dienstes bekommt haben. In zweiter Hälfte der 1930er Jahre kann man Kurs auf ein neues Zusammenbringen der Ausbildung merken, aber dieser Prozess ist wegen der sowjetischen Okkupation stehen geblieben.

Die Marinebefestigungen haben seine Ausbildung separat getrieben und haben seine Unetheroffiziersanwärter öfter aller anderen Marinedienststellen zur Unteroffizierschule des Heeres geschickt. Doch wurden die Unteroffiziersanwärter der Marinebefestigungen auch an die Unteroffizierskursen oder mindestens auf Unteroffiziersprüfungen der Marine geschickt.

Von 1922 bis 1926 sind in der Marine zwei Spezialkursen für unterjährige Unteroffiziersanwärter, so genannte Jungen, durchgeführt worden. Der Grund dafür ist ein großer Mangel an Fachunteroffiziere gewesen. In 1926 hat man doch auf diese Kurse verzichtet. Die Personalprobleme der Marine haben sich in der Zeit großenteils gelöst. Es gab genügend gebildete Wehrpflichtige, um aus denen Fachexperten auszubilden. Die Löhne der Unteroffiziere vom Beruf haben sich verbessert und mehr Fachexperten haben sich als Unteroffiziere bei der Marine verpflichtet. Mehrere schon ausgebildete Jungen sind doch für eine lange Zeit bei der Marine in Dienst geblieben und haben dadurch stark die Entwicklung der Unteroffiziere der Marine beeinflusst.

Bis 1939 haben sich in der Marine eine sachkundige und zusammenhaltende Unteroffizierschaft und ein gut funktionierendes, auf die Möglichkeiten des Staates und auf die Bedürfnisse der Marine entsprechendes Ausbildungssystem gebildet.


8. LISAD

Lisa 1: Merejõudude üleajateenijate kuupalgad markades 11.04.1920
ametikoht põhipalk lisapalk vabatahtliku teenistuse eest lisatasu vastavalt erialale kokku
pootsman, veltveebel 450 225 130-180 805-855
vanemallohvitser 400 200 90-170 690-770
nooremallohvitser 350 175 80-150 605-675
vanem spetsialist 300 150 50-100 500-550

(RT 1920, 77/78, 615-617)

Lisa 2: Merejõudude isikkoosseis koosseisude järgi ja reaalselt
aeg Merejõudude isikkoosseis puudujääk
koosseisutabeli järgi nimekirja järgi
01.02.1926 1614 1574 40
01.04.1937 1418 1385 33
01.04.1939 1419 1392 27

(ERA 527,1,1515; ERA 527,1,1601; ERA 527,1,1615)


Lisa 3: sõdurite ja allohvitseride auastmed 1919-1939
mereväe auastmed maaväe auastmed

1924-1939
27.03.1919 1924 – 1939
gardemariin ohvitseri asetäitja[26] ohvitseri asetäitja
- Instruktor -
veltveebel, masinate vanem, pootsman, katelde vanem pootsman, veltveebel veltveebel
rea ülem, ülem spetsialist vanem allohvitser vanem allohvitser
rea vanem, vanem spetsialist noorem allohvitser noorem allohvitser
1se järgu madrus, spetsialist I järgu madrus, spetsialist kapral
junga, 2se järgu madrus II järgu madrus reamees
- Noor noor

(ERA 806,1,58, 116; Limberg ja Koppel 1995)

Lisa 4: sõdurite ja allohvitseride auastmete muutus 1939
mereväe auastmed maaväe auastmed

1939
1923 lõpp – 1939 1939-1940
ohvitseri asetäitja
Vanemveebel vanemveebel
instruktor Veebel veebel
pootsman, veltveebel Nooremveebel nooremveebel
Vanemmaat vanemseersant
vanem allohvitser Maat seersant
noorem allohvitser Nooremmaat nooremseersant
I järgu madrus, spetsialist Vanemmadrus kapral
II järgu madrus Madrus reamees
noor Noor noor

(RT 1939, 24, 182)


Lisa 5: erialad mereväe laevadel 1929. aasta meremäärustiku järgi
teki ala üld ala rivi allohvitserid
teki madrused
puusepad
maalrid
tuukrid
kornistid
artilleeria ala komendoorid
galvanöörid
miini-torpeedo ala minöörid
torpedistid
navigatsiooni ala roolurid
signalistid
raadiotelegrafistid
administratiivala kirjutajad
varahoidjad
kokad
sanitaarala velskrid ja sanitarid
mehaanika ala masina ja ruumi ala masinistid
elektrikud
motoristid
ruumimasinistid
katlaala kütjad

(ERA 527,1,991, 2-3)


Lisa 6: 1922-1924 jungide kursusel osalenud
eesnimi perekonnanimi eriala kursuse lõpetamisel
1. August Ainberg sädetelegrafist
2. Aleksander Anto miinimasinist
3. Arnold Areneem (Arneman, Arnemann) masinist
4. Voldemar Augul minöör
5. Osvald Dulder sädetelegrafist
6. Viktor Eglon minöör
7. Friedrich Ehvert (Ehvart) kütja
8. Arnold Esabel (Essabel) sädetelegrafist
9. Osvald Gildemann **
10. Georg Grünbach komendoor
11. Ferdinand Grünberg komendoor
12. Feliks Heindemann galvanöör
13. Johannes Hein -
14. Oskar Hendrikson masinist
15. Mihail Hoovel **
16. Arthur Jürgenthal elektrik
17. Herbert-Johannes Kadajas komendoor
18. Valter Kangro miinimasinist
19. Martin Kase minöör
20. Anton Kesküla -
21. Arnold Kesküla **
22. Evgrav Kessler komendoor
21. Ervin Kirsch -
22. Valter Korkman (Korkmann) -
23. Johannes Koro (Korro) sädetelegrafist
24. Georg-Gustav Kreem -
25. Boris Kunts -
26. Martin Kuuskmann -
27. Enno Leppik komendoor
28. Johannes Liimann sädetelegrafist
29. Ervin Loud (Lond, Sond) kütja
30. Richard Lumpen minöör
31. Alfred Mall -
32. Sergei Maripuu galvanöör
33. Ferdinand Martinson elektrik
34. Adolf Munak (Munack) kütja
35. Arnold Mänd **
36. Reinhold Mägi **
37. Johannes Männiksaar sädetelegrafist
38. Arseni Männikus motorist
39. Georg Naar **
40. Ralf Nelson -
41. Anton Nigol tuuker[27]
42. Ernst Norman **
43. Elmar Nääs motorist
44. Johannes Paljak sädetelegrafist
45. Eduard Penn sädetelegrafist
46. Leopold Pere minöör
47. Richard Post motorist
48. Nikolai Pukk -
49. Gustav Puurman (Puurmann) miinimasinist
50. Aleksander Põlde miinimasinist
51. Mihkel Rateste (Ratiste) kütja
52. Johannes Reinhold sädetelegrafist
53. Olev Reisner masinist
54. Ernst Remmelkoor -
55. Herbert Riise masinist
56. Rudolf Rist sädetelegrafist
57. Eduard Robam (Roobam) masinist
58. Andrei Ruga komendoor
59. Erhard Ruus minöör
60. Jaan Saaliste miinimasinist
61. Aksel Saarva galvanöör
62 Paul Sarapik sädetelegrafist
63 August Siimon -
64 Alfred Sikkel miinimasinist
65 Albert Silmato minöör
66 Edmund Talpsep (Talpsepp) -
67 Adolf Teder -
68 Juhan Timpman (Timpmann) -
69 Evald Toming* elektrik
70 Karl Topi (Toppi) elektrik
71 Robert Tunis (Tuunis) kütja
72 Evald Tõnning elektrik
73 August Tõnson elektrik
74 Aleksander Täkker minöör
75 Anton Vaus (Vaos) motorist
76 Harald Õunmann minöör

*liitus erialakursuse I semestril.

**osales sädetelegrafistide kursusel, kuid kursuse lõpetanute hulgas ei mainita.

(ERA 527,1,123; ERA 527,1,140, 73-76, 143-144; Kokk 2006: 55-57)


Lisa 7: 1924-1926 jungide kursusel osalenud

eesnimi perekonnanimi eriala kursuse lõpetamisel
1. Valter Aland elektrik-galvanöör
2. Martin Bauman (Baumann) elektrik-galvanöör
3. Otto Elpson -
4. Verner Holm signalist-kaugusemõõtja
5. Aleksei Jalak signalist-kaugusemõõtja
6. Johannes Kabanof (Kabanov) elektrik-galvanöör
7. Aleksander Kask -
8. Robert Kasterbusch** tuuker
9. Albert Klaudius signalist-kaugusemõõtja
10. Karl Kuulbusch signalist-kaugusemõõtja
11. Hans Koppel signalist-kaugusemõõtja
12. Karl Levoll -
13. Boris Leisman signalist-kaugusemõõtja
14. Evald Leemets -
15. Edmund Lepberg* signalist-kaugusemõõtja
16. Eduard Libe elektrik-galvanöör
17. Edmund Lipand (Lippand) signalist-kaugusemõõtja
18. Johannes Lipp elektrik-galvanöör
19. Heinrich Musso* signalist-kaugusemõõtja
20. Rudolf Muld komendoor
21. Johannes Neider -
22. Johannes Niirod signalist-kaugusemõõtja
23. Ilmar Palo* signalist-kaugusemõõtja
24. Eduard Palu signalist-kaugusemõõtja
25. August Proment komendoor
26. Kristjan Pähn signalist-kaugusemõõtja
27. Leo Raud komendoor
28. Oskar-Johannes Raudsepp komendoor
29. Voldemar Ree signalist-kaugusemõõtja
30. Ilmar Roden elektrik-galvanöör
31. Aleksander Samuel komendoor
32. Johannes Schneider* komendoor
33. Leopold Siimon komendoor
34. Voldemar Silmato signalist-kaugusemõõtja
35. Aleksander Speek elektrik-galvanöör
36. Artur Steinberg signalist-kaugusemõõtja
37. Vilhelm Strandman signalist-kaugusemõõtja
38. Jaan Suija elektrik-galvanöör
39. Johannes Sõrasson -
40. Viktor Tari* signalist-kaugusemõõtja
41. Aleksander Veerman (Veermann) elektrik-galvanöör
42. Kristjan Vende* komendoor

*liitus erialakursuse I semestril

**liitus erialakursuse II semestril

(ERA 527,1,140, 113-114; ERA 527,1,141; ERA 527,1,150, 29-31; ERA 527,1,151, Kokk 2006: 55-57)


9. KASUTATUD ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

Riigiarhiiv (ERA)

fond 31 – Riigikantselei

fond 49 – Kindralstaap

fond 73 – Kaubandus-Tööstusministeerium

fond 80 – Riigikogu I-V koosseis

fond 497 – Korraldusvalitsus

fond 527 – Merejõudude Staap

fond 635 – Sidepataljon

fond 650 – Sõjavägede Õppeasutused

fond 701 – Allohvitseride Keskkogu ja allohvitseride kogud

fond 806 – Tartu linna ja maakonna komandantuurid ja kaitseliit

fond 1667 – Mereväe Ekipaaž

Publitseeritud allikad

Riigi Teataja 1920, 1922 , 1923, 1924, 1926, 1927, 1928, 1933, 1934, 1939

Kirjandus

Kokk 2006 = Kokk, Ragnar. Eesti Merejõudude allveelaevad ja allveelaevnikud. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2006.

Liikane 1935 = Liikane, H. Mereväe Õppekompanii. //Merendus 1935, 6: 181-183.

Limberg ja Koppel 1995 = Limberg, Fred; Koppel, Ted. Estonian army uniforms and insignia 1936-1944. Bennington: World War II Historical Society, 1995.

Naber 2004 = Naber, Reet. Eesti Merejõudude juhatajad 1918-1940. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2004.

Pajur 1999 = Pajur, Ago. Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918-1934. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 1999.

Pajur 2007 = Pajur, Ago. Isegi tulevane minister kohustatud on riigikaitse kohustusi täitma. // Eesti Päevalehe lisa Riigi Kaitse 23.02.2007.

Sõja ja rahu vahel 2004 = Sõja ja rahu vahel I. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Peatoimetaja Enn Tarvel. I köite toimetaja Tõnu Tannberg. Tallinn: S-Keskus, 2004.

Õun 1998 = Õun, Mati. Eesti sõjalaevad 1918-1940. Tallinn: Tammiskilp, 1998.

Õun 2001a = Õun, Mati. Eesti merekindlused ja nende suurtükid 1918-1940. Tallinn: Tammiskilp, 2001.

Õun 2001b = Õun, Mati. Eesti sõjavägi 1920-1940. Tallinn: Tammiskilp, 2001.

Õun, Walter ja Sammalsoo 2003 = Õun, Mati; Walter, Hannes; Sammalsoo, Peedu. Võitlused Läänemerel 1918-1919. Tallinn: Olion, 2003.

Perioodika

Merendus 1935

Sõdur 1922-1923
[1] Naber, Reet. Eesti Merejõudude juhatajad 1918-1940. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2004.

Õun, Mati. Eesti sõjalaevad 1918-1940. Tallinn: Tammiskilp, 1998.

Õun, Mati. Eesti merekindlused ja nende suurtükid 1918-1940. Tallinn: Tammiskilp, 2001.

Õun, Mati. Eesti sõjavägi 1920-1940. Tallinn: Tammiskilp, 2001.

Õun, Mati; Walter, Hannes; Sammalsoo, Peedu. Võitlused Läänemerel 1918-1919. Tallinn: Olion, 2003.

[2] Kokk, Ragnar. 100 aastat pikima staažiga allveelaevniku sünnist. //Meremees 2000, 5: 27.

Kokk, Ragnar. 100 aastat vanemveebel Jakob Väina sünnist. //Meremees 1999, 19/18: 31.

Kokk, Ragnar. Allveelaeva “Lembit” meeskond aastail 1936-1940. Eesti Meremuuseumi toimetised 4. Tallinn 2004: 62-74.

[3] Kuni 1940. aastani oli Eesti Mereväe ametlik nimetus Merejõud. Siin ja edaspidi on väljendit Merejõud kasutatud kitsamas tähenduses – merevägi 1918-1940 – ja väljendit merevägi üldmõistena, ka tänapäeva Eesti Mereväe kohta.

[4] „Lainet“ on eri aegadel klassifitseeritud vahilaevaks, suurtükilaevaks ja suurtükipaadiks. (Õun 1998: 5-6)

[5] Nagu kaitseväes tänaseni pahatihti kombeks, ilmus sõjaministri käskkiri Schilleri ametissenimetamiseks tagantjärele, 24. novembril. 1918. aasta detsembris tekkis Schilleril konflikt Johan Pitkaga ja viimane tõrjus ta Merejõudude juhi positsioonilt kõrvale. (Naber 2004: 14-17)

[6] Sõjalaevad jagunevad lahingulaevadeks, mille ülesandeks on võidelda merelahingus, ja abilaevadeks, mis toetavad lahingulaevade tegevust võimaluse korral lahingusse sekkumata. Lahingulaevu kitsamas tähenduses, drednoote, pole Eestil kunagi olnud.

[7] Mati Õuna andmetel 4.

[8] Valitsusele esitatud seaduseelnõus küsis sõjaminister Aleksander Tõnisson kõigi väeliikide üleajateenijatele lisapalka 130% põhipalgast. Eelnõul on ka peaminister Jaan Tõnissoni allkiri ja korraldus kohtuministrile seaduse Riigi Teatajas avaldamiseks. Riigi Teatajas ilmusid siiski ülalnimetatud väiksemad protsendid. (ERA 31.1440: 3-4)

[9] 1928. aastal oli instruktori kuupalk 7450 marka. Lipnik teenis samal ajal 7500, veltveebel 5000 marka kuus. Üleajateenijate palgale lisandus toiduraha 1500 marka kuus. (ERA 527,1,196, 352)

[10] Laenude ja laenukassa temaatika moodustab enam kui poole liitkogu koosolekuprotokollide mahust.

[11] Sinna võeti ka ajateenijaid.

[12] Võimalik, et mõeldi ainult Tallinna garnisoni. See lause öeldi välja koosolekul, kus arutati Üleajateenijate Keskkogule maja ehitamise küsimust.

[13] Aegnasaare komandantuuri üleajateenijate kogu dokumente mul leida ei õnnestunud, kuid seda mainitakse Üleajateenijate Keskkogu dokumentides. (ERA 701,1,6, 214)

[14] 1923. aasta lõpus asendati bootsmanni auaste instruktori omaga. Bootsmann viidi samale tasemele veltveebliga.

[15] 1922. aastal oli spetsialist eraldi auaste I järgu madruse ja noorema allohvitseri vahel. 1923. aastal viidi spetsialist samale tasemele I järgu madrusega.

[16] II klassi laeva komandöri, III klassi laevade divisjoni ülema

[17] Antud juhul on veltveebel (1939. aastast alates oli ametinimetus kompanii vanem) kompanii esimene allohvitser ja kompaniiülema lähim abiline distsipliin ja varustuse küsimustes. Juriidiliselt moodustasid ka sõjalaeva sõdurid ja allohvitserid kompanii, sellest ka veltveebli ametikoht.

[18] Sildumisotsad on trossid, millega laev kai või teise laeva külge kinnitatakse.

[19] Masintelegraafi abil edastab vahiohvitser oma käsud laeva kiiruse kohta masinameeskonnale. Masinameeskond reguleerib vastavalt käsule peamasina pöördeid rohkemaks või vähemaks.

[20] Peamasin käitab läbi sõuvõlli sõukruvi ja viib laeva edasi. Kõiki teisi mootoreid, mis laeva edasi ei vii, nimetetakse abimasinateks.

[21] Ambassador. Meriwäelaste õpetamisest. Sõdur 1922, 5: 1-2

G. L. Weel meriwäelaste õpetamisest. Sõdur 1922, 6: 12

Ambassador. Weel meriwäelaste õpetamisest. Sõdur 1922, 8: 12

[22] Noortekursus kestis 3 kuud. Esimesel kuul said noored ainult rivilist väljaõpet, järgmistel lisandus erialane koolitus. Erialase väljaõppe paremaks läbiviimiseks jaotati noored erialade kaupa kompaniidesse. Kursuse lõpus tuli sooritada eraldi rivi ja eriala eksam.

[23] Johannes Hein ja Arnold Kesküla vabastati kursuselt 12. novembril 1922, Boris Kunts 1. veebruaril 1923. Nikolai Pukk jätkas teenistust tavalise ajateenijana ja arvati 1925. aastal I järgu madrusena tagavaraväkke. (ERA 527,1,123; ERA 1667,1,15, 166; ERA 1667,1,19, 160; ERA 1667,1,22, 105)

[24] Hindamine toimus kolmepallisüsteemis: “hea”, “rahuloldav” ja “nõrk”, kusjuures “nõrk” oli mitterahuldav hinne.

[25] Kuni 1938. aastani tähistati Merejõudude aastapäevana 22. detsembrit. Sel päeval 1918. aastal sõitis Eesti laevastik oma esimesele sõjalisele operatsioonile: dessandile Kunda sadamasse. (Naber 2004: 28; Õun, Walter ja Sammalsoo 2003: 39-40)

[26] Ohvitseri asetäitja oli nii mereväes kui maaväes ainult sõjaaegne auaste ja rahuajal seda kellelegi ei antud. Vabadussõja ajal ohvitseri asetäitjaks ülendatule jäeti tema väljateenitud auaste alles.

[27] Formaalselt Anton Nigol jungide kursust ei lõpetanud, kuid 1926. aasta juulis oli ta juba tuuker vanemallohvitser. (ERA 527,1,160)

LoCo kirjutas:




1939. aastal koosnes Merelaevastiku Divisjon /.../ miiniveeskajatest „Ristna“

Tulekul pildimaterjali, kui aega saan.

divine kirjutas:

LoCo kirjutas:
1939. aastal koosnes Merelaevastiku Divisjon /.../ miiniveeskajatest „Ristna“

Tulekul pildimaterjali, kui aega saan.

Midagi oli siin

http://www.wehrmacht.pri.ee/foorum/phpB ... 38&start=0

Väga lahe: mõnel pilt lausa sama, mis täna minu valdustesse sattunute seas. Omalt poolt luban näidata ehedat mütsilinti ja kraed.

Piltide laadimisel tõrge, krae ja mütsilint aga sellised