Kirjad on saatnud Herbert Pooman oma õele Alice Poomanile. Herbert oli leitnandi aukraadis ja teenis 389. jalaväerügemendi III pataljoni 15. kompanii juures eesti vabatahtliku rühmaülemana. 1944. aastal oli ta Bad Tölzi ohvitseride koolis kursustel. 1946 kuni 1948 oli Vasalemma vangilaagris ja peale seda kuni ~1955 Venemaal vangilaagris.

Siin on 2 tema kirja, mis ta on saatnud 1941. aastal ja annavad natuke edasi tolleaegset suhtumist.

5. septembril 1941. a.

Kallis õde!

Kirjutan täna korraga Sulle ja mammale – võibolla Sa pead ehk nüüd kooli juures olema. Minu tervis on hästi korras, süüa ja puhata saame hästi. Eks Sa näed, kui saad, katsu vahetevahel mammile ka seltsiks olla, kuid ära aga jalgrattaga seda vahet sõitma hakka. Kui saad kuidagi minu pruuni pintsaku Raplas üles leida, oleks tore küll. See jäi esimese Rapla lahingu järele Kohtumaja ruumi. Peale selle muud asjad ühes seljakotiga jäid Alu metskülasse, Soome naisevend teab küll (Soome naine oli vist kord Alu koolis keetjaks). Kindlasti oled juba kuulnud, et Valmar Villandi langes Kiisa lahingus. Väga kahju temast, ta oli väga tubli poiss!
Kui kord linna lähed, eks kuula siis järele, kas need raamatud, mis köitmisele jäid kui ma jooksu jäin on ära toodud või mitte. Eks küsi mutti käest – ma kirjutasin talle lähemalt.
Erilisi uudisi mul ei ole, kõik on hästi praegu. Palju tervitusi ja kõike head! Ma ei usu, et ma langen, aga kui see juhtub ja olukord võimaldab, eks katsu siis mind ümber matta Rahumäele. Mammale ära sellest esialgu midagi räägi. Mul on tunne, et ma ei lange. Palju tervist ja õnne! Ela hästi!

Härbs

Minu aadress
Herbert Pooman
Feldpost 02330-C

Teine kiri.

Kallis Lisse.

Ma ei saanudki Venemaale minna – sakslased olid juba üle läinud ja komandantuur Narvas nõudis kirjalikku tõendust, et kompaniiülem mind vastu võtab. Nii pidin tagasi tulema. Mamma on terve ja käib tööl, juba järgmiseks päevaks oli valu üle läinud. Midagi erilist kirjutada ei ole, sinu kaardi saime kätte.
Ela siis hästi ja ole terve.
Tervisi meie poolt.

Härbs

Tallinn, 5. novembril 1941.

Võibolla ma lähen varsti siiski.

Härbs

Alustas siis 1941. aastal Hirvelaane pataljonis.
Hirvelaane hukkumise asjaolud pidid X aeg tagasi teatud aktivistid milnetis avalikustama.
Ei küündinud vist uue ajaloo kirjutamiseni?

Üks kiri, mille Herbert on kirjutanud Bad Tölz'i ohvitseridekoolis õppides - 20. juulil 1944.

Bad Tölz, 20.07.1944
21

Kallis Lisse ja mutt!

Kirjutan Lisse nime kõige pealt, saadan selle kirja tema aadressil, küll Sa, Lisse, saadad selle siis ka mutile. Kirjutasin talle eile ühe pikema kirja sellest, kuidas siinne rahvas ka elab, nii et esialgu temalgi vähe teateid minult on.
Mõne nädala eest Weltanschauliche Schulungi raamides käisime õppekäigul ühes Müncheni lähedal asuvas hullumajas. Päris õige jah, käisime õppusel hullumajas, ja peab ütlema, see õppekäik oli väga veenev ja kinnitas mõndagi, mis teoreetilises õpetuses õppetunis räägitud. Tähendan siinkohal täiesti teadlikult ja avameelselt, et meie mõndagi asja, mis uus Saksamaa on ette võtnud, väga oleme kritiseerinud ja võibolla ka barbaarseks pidanud, kuid nüüd siin olles oleme asja tuuma lähemalt ja sisulisest küljest tundma õppinud ning peame küll ütlema, et teatavatel sammudel rahva – seega kogu tuleviku suhtes üldse – on tarvilik paremusieeldav mõju. Ainult vast ühe isiku seisukohalt vaadatuna võiks puhtinimlikult mõnikord ehk olla juttu karmusest, kuid selle peaks leevendama mõte tulevikule ja tervele järeletulejaskonnale. Te näete, ma käsitan siin küsimust – järeltulejaskonda -, millest me tavaliselt omavahel ei ole pikemalt rääkinud. Siin on tegemist pärivusseadusega, mis rahvapäraselt meilgi väga tuntud („käbi ei kuku kännust kaugele“, või - nagu Anna tihti on ütelnud -: „enne tütrega abiellumist vaata, kuidas ema välja näeb!“): Laps pärandab niihästi oma kehalised kui ka vaimsed omadused oma vanemailt, kasvatus ei ole määrava tähtsusega, küll aga suudetakse selle läbi halbu jooni tagasi suruda ja soovitavaid edendada. Seega siis: kui vanemail on päritavaid haigusi või kalduvusi, võivad need lapses koonduda (mõlemalt kokku tulla), ja tulemuseks on see, mis meie hullumajas nägime: lõhkise ülahuule ja suuga tüdruk (päritav!, täiesti degenereerunud lapsed (võimetud liikuma, jäsemed pole arenenud, vastavalt ka mitte mõistus; 14 – 16 aastased kehaliselt nagu 5-6 aastane, ei oska rääkida; üldse puuduliku mõistusega) ja üks tüdruk, kellel ei olnud loomulikud varbad, vaid jalalabad olid eest kaheks lõhki ja tuletasid väga elavalt meelde loomasõrgasid. Ja palju muid teisi. Nende vanemate kohta on saadud kindlaks teha, et suurel hulgal on emaks olnud lõbunaised; siis küll abielunaised, kuid mitte täisväärtuslikud inimesed, pärinevad igasuguste petiste ja kuritegeliste kalduvustega perekondadest, ja isad – nii palju kui seda saadud kindlaks teha – samuti alaväärtuslikud (poolidioodid, kuritegelike kalduvustega, assotsiaalsed tüübid). Lastes on siis leidnud väljenduse nende alaväärtuse summa. Selles arusaamises on Saksamaal selliste sigivust steriliseerimiseseaduse alusel. On igasugused abiellumisnõuandeasutised, kus peamiselt tähelepanu sellele pööratakse, et abiellujatel ei oleks ühesuguseid ebasoovitavaid päritavaid omadusi, kui ühel on midagi siis teine peaks sellisest täiesti vaba olema. Saksa SS-meestele on abielludasoovimisel sunduslik pruudi päritolu ja kõlbulisuse kindlakstegemine, sellest sõltub loa andmine. Segunemine võõraste rassidega (juudid, neegrid, hiinlased jne), mis toob inimesele sisemise lõhenemise (teeb tihti assotsiaalseks) ja kehaliseltki ei mõju hästi, on keelatud. Need on põhimõtted, mida täiel määral tuleb tunnustada.
Meie vaene München on viimasel ajal saanud terrorirünnakute läbi väga kannatada. Õhutõrje on aga väga tugev ja juba eemal kaugel astutakse vastasega võitlusse. Pühapäeval langes üks lennukeid Tölzi servale, meist umbes kilomeetri kaugusele. Tuli hirmsa möirgamise ja kiirusega pilvedest välja ja prantsatas maapinnale, minnes põlema. Teisipäeval oli ilm selge, siis oli meie laskeväljalt, kus parajasti viibisime, näha ka õhuvõitlust. Kaks tükki keerutasid üksteise järele nagu koer oleks oma saba taga ajanud, ainult ringid olid suure kiiruse tõttu üsna suured. Lennukeid võis märgata trobikondades. Üks lennukeid sadas jälle alla, õhuke suitsujuga oli järel. Langema pidi nii 1,5 km kaugusele. Kuulduste kohaselt oli inglane ja langes soo-maale 8 meetri sügavusele sisse. Seda ma ise ei ole näinud. Möödunud nädal, kui rünnakuid olid eriti rasked (nagu OKW Bericht teatas), oli tuul Müncheni poolt ja siis õhtul oli nagu põlemise lõhna õhus tunda. Müncheni on siit umbes 51 km. Minu pärast ei ole teil tarvis muretseda, siin on rahulik, karta pole midagi, München on küllalt kaugel.
Jääme seekord jälle terveks. Kõike head, palju tervitusi!

Härbs

Fikseerin neid üksuseid ja väliposti numbreid kus osalesid eestlased. Seetõttu küsin 1941.aasta septembris saadetud kirja kohta, missuguse üksuse fpn oli 02330?

Päris pikk hilinemine aga siin on vastus esitatud küsimusele (tegelikult oli see isegi selle teema esimeses postituses mainitud).

02330 C - 389. jalaväerügemendi III pataljoni 15. kompanii

Ustuf Härbs Bad Tölzis