Kultuur ja Elu sügisnumbris selline artikkel:

Erki Nurk on 15 aastat kogunud Saksa ja Soome armees sõdinud eestlaste esemeid, fotosid ja mälestusi, kus mehed oma sõjateest räägivad.

Tsiteerin artiklit:
Olles lugenud paljusid Teist maailmasõda puudutavaid raamatuid, paljude meeste sõjamälestusi, mõjust talle eriliselt just Heino Susi raamat "Sarviku sulased", kus on kirjeldatud Tšehhi põrgut ja on juttu Untersturführer Mürgist, kes ennast sõja viimasel päeval maha lasi. "See lugu jäi mulle eriliselt meelde, ma tundsin mingit teistmoodi ärevust," räägib Nurk.
Ärevus hakkas meest kimbutama sedavõrd, et ta on mitmel korral sensitiivide juures käinud, soovides midagi teada saada oma eelmistest eludest. Esimene oli talle pakkunud, et ta on eelmises elus olnud poolsakslane-poolprantslane ja langenud Tartu all. "Selle jutu järgi olen kuskil Tartu rindel maetud," räägib Nurk. Teine sensitiiv aga rääkinud koguni, et ta ongi Mürk. Et eelmine kord olid Mürk ja nüüd oled Nurk.

Ei oskagi kohe kommenteerida... võibolla Nastja aitab siis selgusele jõuda?

Tõde võib valus olla...

Kurat,pölegi jöudnud Nurga kogu vaatamas käia.
OT
Eh-eh-ee,vaadan, isand Loco fännab Nastjuusat. Ilusa pildi sulle kinkinu. Küsi ta kääst.et mitu protsenti eestlastest on vöimetega sentsitiivid ,palju neid sinna telepurki kandideeris ja kas neid mitte liiga palju pöle.Sa ütli talle edesi ,et ma olevat kopluse mula järgi, tsääsari aal ,egiptimaal arhidekt olnu,pääle selle saksamaal, keskajal, timukakirvega linnast-linna jölkunu.
Viimasega seoses vöiks ta ära mainida ,millas ma ohvritempli-tapalava valmis saan?

Brunner , kas praeguses elus jõlgud siis päälinna pääl pesapallikurikaga ringi ?