Lisan siia lood, mis ei puuduta küll väljakaevatud hukkunuid, kuid on ehk niisama huvitavad lugeda.

Kundro Heino:
Kukenõmmel oli tapetud vene parašütist. Vedeles tükk aega metsas, rebased sõid poolenisti ära, kuni (kevadel?) Pennu Reinu (perenimi Kiviorg) isa venelase metsa maha mattis. Hiljem oli haua peal üks kivihunnik, et „venelane välja ei pääseks”.

Venelastel oli koolimajas õhuvaatluspunkt (arvatavasti 1941. aastal). Vahtkond kontrollis pidevalt põõsaaluseid, et ega metsavennad seal neid varitsemas pole.

Nii venelased kui sakslased käisid taludes toitu küsimas. Venelastel oli põhiline „davai, davai”. Viisid külast kõik hobused minema. Sakslased olid viisakad inimesed. Ikka „bitte” ja „danke”, samuti tavaliselt nad maksid toidu eest. Venelased sõid ainult piima ja leiba, sakslased küsisid ka mune ja liha. Lõpuks pani ema venelaste jaoks piima ja leiva kaevu peale, et need sealtsamast võtaksid ja tuppa ei tuleks. Venelased kartsid kogu aeg, seepärast käisid igal pool püssiga. Sakslased näiteks aga jätsid ükskord kõik relvad ööseks (?) vankrile, valvama jäi vaid tunnimees.

Üks Vasalemma mees tahtnud viia Paliverest (Koluverest? - Heino ei mäletanud täpselt - igatahes oli mees Läänemaalt) pärit meest (mõlemad olid saksa sõjaväes) autoga koju, kuid kukkunud Vasalemmas jooma. Järgmisel päeval (24. september 1944), hommikuhämaruses (seega mõni tund enne väljakaevatute teemas kirjeldatud sündmusi) sõitnud Palivere poole edasi, aga (võimalik, et pohmell mängis siin oma rolli) sattunud vene tankiga Määra ristis vastakuti. Tank tulistas kohe kuulipildujavalangu, tagaistmel istunud Palivere mees sai reide haavata. Tank hakkas autot taga ajama (nägin sündmust ise pealt), tulistades pidevalt kuulipildujast (tulejutt oli taevas). Põgenesid Audeväljal Sildre juurde metsa (keerasid Sildre teeotsast ära, tank sõitis aga otse edasi, kuni nägi pikema sirge peal, et autot maantee peal enam ei ole). Auto jäi metsa, see rüüstati paari nädalaga. Käisin autot vaatamas, tagumises osas oli palju hüübinud verd. Vasalemma mees põetas Palivere meest paar kuud (olid ka hoonetes, kuid vähimagi hädaohu korral põgenesid metsa, kus neil oli vist ka mingi varjualune). Jalg mädanes ja ei tahtnud paraneda. Palivere mees palus Vasalemma meest, et see ta maha laseks, kuna temal olevat lõpp. Lõpuks tegid maarohud siiski oma töö, Palivere mees viidi veel ka Keskhaiglasse, kus ta terveks olevat saanud. Meeste edasine saatus ei ole teada.

Augu Anna (Koopa Anna – Larvi Volli käest) elas Pikalõugul, hilisema kolhoosi sigala taga (praeguseks lammutatud), nüüdse kruusaaugu lähedal. Oli vanem naisterahvas, leiti oma kodust mahalastuna (umbes aastal 1935 – igal juhul eesti ajal). Maeti sinnasamasse.

Kusagil Urgeta-Ahtama pool elas pime mees Söödi Julius, kes jäi kivilõhkamisel pimedaks. Tegi pimedast peast isegi puunõusid. Samuti tegi ta endale ise risti ja puusärgi (võttis kord Pennu Reinu abikaasa Maili vanaisa matustel puusärgilt mõõdud (surnu oli muidugi seal sees, teised samal ajal laulsid) ning nende mõõtude järgi tegigi endale puusärgi). Selles teda siiski ei maetud - ükskord mitu aastat peale tema surma oli keegi (arvatavasti poisikesed) puusärgi keset teed tirinud.

Manni Valduri abikaasa Linda:

Audevälja kohal visati alla kaks pommi (arvatavasti lihtsalt varudest vabanemiseks). Üks neist tabas elumaja (Eelma Kalju kodu), mis põles maha. Onunaine sai pommikillust (lendas läbi aida) puusa nii tõsiselt haavata, et jooksis verest tühjaks ja suri.

Tallinna põlemise kuma oli kodu juurde näha (elasin tol ajal ca 1 km Audeväljalt Padise suunas).

Tõnu Teesalu:

Kusagil Audevälja kandis või seal läheduses olevat ingerlasest naine üritanud kaevusid mürgitada – sakslased poosid ta üles.