Otsisin küll, aga väga asjalikku vastust ei leidnud.
Keegi targem inimene võiks kirjutada pärnumaal aset leidnud lahingutest ja saksa laagritest.

Ise tean niipalju, et sõjaaegsed lapsed nn. "reiumõisa mägedest" (mis jääb Raekülast u 2 km kaugusele mööda riia mnt sõita) padruneid ja muud sellist ära vedasid "paugutamise" tarvis, olevat olnud ka mingi kogus relvi, mundreid jms.
Kätte olevat saanud ka kusagilt mingisuguse "kahuri" millel tagakaitse vms. puudus, sellega tehti suuremat pauku, löödi haamriga pauk pihta ja nii kuul kui hülss lendas.
Veel pidavat olnud olema rohkelt lennukipomme, mis ninaga vastu maad lennates pauku tegid.
Kõike moona olevat nii palju, et seda jagus paugutada sõja lõpuni ja peale sedagi.

1941. a.-l olid positsioonid Pärnu ja Märjamaa vahel ning Vändrast lõunas. 1944. a.-l Häädemeeste ümbruses. Suvesõjas ka Kilingi-Nõmmel ja Timmkanalil.

nigga kirjutas:1941. a.-l olid positsioonid Pärnu ja Märjamaa vahel ning Vändrast lõunas. 1944. a.-l Häädemeeste ümbruses. Suvesõjas ka Kilingi-Nõmmel ja Timmkanalil.

See Pärnu ja Märjamaa vahel on Are. Nii venkud kui sakslased pesitsesid vaheldumisi minu vanaisa talus. Talu lagastasid venelased muidugi ära ja lõpuks läks see muidugi põlema ka. Kui palju venelasi mättasse löödi, peaks olema kirjas Are pargis asuva ühishaua peal oleval kivil.
Meie talu juures tee peal oli lastud ka 1 (2?) venelaste veoautot põlema, mis kärssasid ära tükkis meestega.
Õunaaiast käisid peale sõda küll sapöörid üle, aga siiamaale tuleb maa seest kuulipildujamoona (ja paar kaigast ka) välja.

Tänan vastanuid, sain targemaks... ehk on kellegil veel mõni lugu rääkida?