Tere kollektsionääridest kamraadid

Mul tekkis huvi, et kas te olete oma kollektsiooni saanud esemeid otse veteranidelt? Küsima ajendas seda mind lähenev päev, mil ma lähen ühte veterani intervjueerima. Aga selle veteranil on kõvasti sõjanänni-kiiver, tupega tääk, Wehrmachti pannal, 2.klassi Raudrist ja Haavatumärk. Isu oleks midagi endale küsida. Aga moraalitunnetus ei luba. Pealegi on mees üsna uhke oma asjade üle-väärtustab neid. Samas ei ole mehel oma lastega erilisi kontakte...Mida Teie arvate asjast, kas tasub küsida? Andke hüva nõu, kamraadid! Võib-olla jääb mehel veel mulje, et tulin tema juurde hoopis tema asju lunima, mitte niivõrd intervjueerima. Ja kui Teil on vastavad kogemused olemas, siis võiksite julgesti nendest rääkida. Huvitav oleks lugeda

Käisin kunagi ühe politsei pati veterani ka intervjueerimas. Teadsin et tal oli nänni olnud (munder) aga selle oli ta juba ühele kogujale loovutanud.
Jutu käigus tõi ta lagedale aga pataka fotosid oma teenistusest. Aga no mitte kuidagi keel ei tõusnud küsima neid, või siis paari pilti endale (ei tea miks,...viisakusest...?) , tegu oli erudeeritud härraga ja ma siis noor ka veel ( mõtlesin kuda ma nüüd küsin siis neid omale). Aga jah, küsida ikka võib, ei see tükki küllest võta.
Mees on juba surnud ja praega kahetsen, et ei küsinud.

Niiet viisakalt jutu käigus küsida või pakkuda ostmisevõimalust.....DO IT.

parem on küsida,kui sugulased minema viskavad nänni.

Tere. tuleb küsida, tingimata küsida.Peale Saksa asjade kogun kõiki aurahasid, millega on eestlasi autasustatud ja neid on aastatega kogunenud üpris palju alustades Tsaari Venemaa, Nõukogude Liidu ja, lõpetades Hiinaga...Enamus on saadud kas autasustatutelt, või nende sugulastelt.erinevad inimesed loovutavad oma asju erinevalt.Kes kergelt, kes aga hoiab suht mõttetust asjast kümne küünega kinni. Omast kogemusest ütlen, et inimesed teevad vahet, kas nad suhtlevad tavaärika, või reaalse kogujaga, kes säilitab asja ja ei pane seda kohe huugama.Palju on olnud juhuseid, kus inimene pole nõus asja müüma, vaid annab selle ära tasuta, sest saab ise aru, et oma autasu/asja müümine on ebamoraalne tegevus.Palju sõltub ka sellest, mida tahad kätte saada.Kogemus näitab, et paljud loovutavad näiteks kergema südamega nt Nõukogude autasud, mitte aga Eesti-Saksa asju.Ca kümme aastat tagasi suhtlesin ühe toreda taadiga-oli Punakorpusesse mopitud, tankitõrjesuurtüki komandör, kaardiväe v.seersant, kõva tegija-3 lahinguordenit ja 3 lahingumedalit+juubelirahad.Vana andis tasuta terve plakkkarbi oma NL autasudega, keeldudes raha vastu võtta.Samas oli tal oma isa Kaitseliidu III klassi Valgerist, Lääne maleva märk ja veel mõned asjad.Nendest loobumisest polnud aga mingit juttu.Kõige tähtsam on ikkagi rääkimine-võta kaasa oma kollektsiooni fotod, tee selgeks, et asjad ei lähe müüki, jäävad Eestisse, jäta oma aadress, kutsu külla, jne jne.Tihti on suureks ohuks sugulased .Toon ühe näite.Minuga ühes trepikojas elas vanaproua, peaaegu 90-ne tore daam, kes oli mu isaga koos töötanud üle 30 aasta ja tundnud üle 50-ne. Tema isa oli teeninud tsaari kroonus, käinud Vene-Jaapani sõjas, kus sai sõduri Georgi IV, Georgi medali, pärast teeninud vangimajas, sealgi saanud mõne medali, kõik olid tunnistustega+ hulk toredaid fotosid.Meil oli vanatädiga kokkulepe, et peale surma annab ta kõik need toredad asjad mulle, seda teadsid ka tema sugulased ja lubasid seda teha.Tuli päev, mil vanainimese eluküünal kustus.Mingi aeg, pärast matuseid tegin sugulasega asjadest juttu, mille peale mulle vastati, et varsti-varsti saan asjad kätte.Möödus veel mõni aeg, kui avastasin, et osad lubatud asjad on müügis.Selgus, et kõik mulle lubatud asjad olid vaid paar päeva naeruväärse summa eest (kui ma ei eksi 250 kr ) maha müüdud.Kurb, mina poleks neid asju maha parseldanud.Siit moraal-tuleb rauda taguda, kuni on kuum.Tuli pikk ja vist seosetu jutt aga mis teha, selliseid asju lugedes muutud emotsionaalseks.

Viimases postituses oli iva sees, näita jah oma kollektsiooni. Inimene näeb, et asi läheb õigetesse kätesse. Näita oma medaleid,mida oled saanud teistelt veteranidelt, räägi lugu juurde. Küll onuke tahaks ka, et temast "legend" maha jääks.

Mina jätaksin igaks juhuks selle küsimise jutu lõppu, aga küsi kindlasti.
Sarnane lugu nagu kortik kirjutas juhtus ka ühel minu tutaval.
Kadunukese soov ei huvita mitte ühtegi sugulast, kel rahanumbrid silmis säravad suures saamahimus.
Müüb ära kasvõi saja krooniga, peaasi, et midagi saaks ja muidu võõrale ei läheks.
Üks mu tutav koguja rääkis, et tema elu kõige parem tehing oli justnimelt pärijatega.
Kui tahad eetiline ja aus olla, räägi vanainimesele ausalt ära palju asjad väärt on ja mis plaan Sul nendega on, et kogud ja ei ole raha teenimise peal väljas. Siis, ehk mees mõistab Sind.

Mõni annab ja mõni ei anna.Mõni räägib ja mõni ei räägi.Eile käisin vana juures, kes rääkis lahkelt sellest, kuidas ta vene hüdrograafiaväeosas autojuht oli, aga ajast kui ta septembris 1944 lennuväepoiss oli, ei õnnestunud talt üle ühe lause midagi välja pigistada.Ja ärge üritage neilt saadud asju maha ärida. Nad tulevad mingi hetk kindlasti sõpradele oma asju näitama.

Õigus,kui üks või teine asi on säilitamise tingimusega saadud, on aumehe kohus lubadusest kinni pidada. Vastupidine tegevus võib tulevikus valusalt kätte maksta.Ja las vana tuleb sõbraga. Lõppkokkuvõttes teeb see asjale ainult kasu.

Tere

Suur tänu kõigile, kes sõna võtsid ja mind julgustasid. Kui ükspäev selle veterani juurde lähen, siis küsin kindlasti. Ja kui tõesti õnnestub see nänn ka saada, siis panen selle ilusasti kapi peale. Maha müümisest ei tasu rääkidagi.
Mis aga veteranidesse endisse puutub, siis neid on tõesti igatsugu sorti. Enamus on sõbralikud ja jutukad, piisaval hulgal on ka selliseid reserveeritud olekuga mehi, kidakeelseid on vähe sattunud. Ühe veteraniga ei saanud üldse jutule. Tema kartis, et järsku saavad temaga ühes trepikojas elavad tiblad tema "kuriteost" teada. Sellisele äärmusele on ka teine äärmus olemas-nimelt reklaamis üks veteran end ise Vikerraadios ja kutsus huvilisi endaga rääkima. Mees pidas oma 87ndat sünnipäeva ja eks siis tuli kihk oma põnevast elust jutustada.

Ps. Usun et siin on veel mitmeid kamraade, kes pole veel kahjuks oma kogemustest veteranidega rääkinud.

Selle kidakeelsusega meenub üks veteran.
Tegu oli ühe härraga maakodust (nüüdseks surnud). No teadsin, et ta oli saksa sõjaväes käinud aga....kõik ütlesid et ära temaga "vaeva näe" ei ta räägi, et pelgab siiamaani ja kolu tal ammugi midagi ei ole.
No vot ei trehvanud ka tema poole kui ühel jaanitulel mehkeldasin ringi saksa pilotka peas ja sinel üll. Sattusime ühte lauda istuma ja siis varsti, tasakesti hakkas tema veidi juttu ka paotama....õige tasasel healel.
Vot ei saanudki aru kus ta teenis. Ise väitis, et WH aga kahtlen, jutud käisid külapeal , et olevat ikka Leegioni mehi olnud.
No rääkis, et ühel venelaste kahutitule paiku oli ta hobusevankri alla viskunud aga koivad jäänud välja ja niimoodi saanud ühe killu endale jalga. Oli kusagil Tudu kandis? hospidalis ja sealt oli pärast ära hüpanud ja koju tulnud.
Vot nii.

Jah vot see teine äärmus on aga sitt siis kui sa kipud kangesti bravuuri juurde keevitama, mida ka raudselt tehakse.

Tore rahvas on külaparmud, kes lasevad endale õlle käristada ja räägivad pikkasid lugusid oma SS karjäärist, joonistavad kaarte, kuhu kunagi püss ja vorm sai peidetud ja siis hiljem selgub, et vana on 1941a sündinud

Vintis peaga on ka päris veteranid üpris jutukad. Mul oma naabrimees armastab sünnipäeva lauas joriseda temaatilisi laulukesi ja pärast teist poolikut lubab Märjamaale ( äkitsi Uscha uued püksid ka tema omad ) MG-le järgi minna. Kui aga kaineks saab on jälle üpris vaikne sell.

Tere kamraadid

Sai selle veterani juures siis ära käidud. Nänni kahjuks ei saanud, kuid sellest pole lugu. Mõneti isegi alahindasin veterani kiindumust oma esemetesse. Tal on koguni plaan frentš osta, et see oma asjade juurde panna! Ainult pole sobivat suurust kohanud...
Mehe jutu kuulamine oli puhas nauding - nii särtsakat ja kaasahaarava jutuga veterani pole veel kohanud. Sain ka teada, et mehel on plaan oma teenistusest raamat välja anda. Käsikiri on juba kirjastuses.

Ära ole kitsi ja jaga meiega mida huvitavat kuulsid

Hehe, ma hetkel just kuulangi lindistust veteraniga vestlemisest. Eks ma hiljem trükin teksti arvutisse ringi ja panen paremad palad ka siia. Muuseas võitles mees 92. Luftwaffe diviisis, mis olevat Novgorodi lahingutes ümber piiratud ja hävitatud (kuigi internetist ei leidnud ma selle üksuse kohta midagi, üleüldse oli 22. Luftwaffe välidiviisi... ). Hiljem teenis mees veel kindralkomissar Litzmanni ihukaitseüksuses.