Puutli
Postitatud: R Aug 17, 2007 4:40 pm
1944. aasta sügisel vallutas Punaarmee Eestimaa.
Tuhanded eesti mehed ja naised jätkasid aga anastajale vastupanu metsades ja rabades. Seda võitlust on ajaloolased nimetanud ka kolmandaks Vabadussõjaks.
Selle sõja üks verisemaid lahinguid toimus 28. märtsil 1953. aastal Vastseliina vallas Puutlipalos,
kilomeetri kaugusel Puutli kirikust. Punkrilahing algas hommikul kella 9 paiku ja kestis kokku peaaegu kolm tundi. Ägedas tulevahetuses langesid Eesti vabaduse eest metsavennad Richard Vähi, Karl Kaur, August Kuus, Endel Leiman, Elsa Vähi, Leida Grüntal ja Lehte-Kai Ojamäe. Et vältida vaenlase kätte langemist lasid haavatud ennast granaatidega õhku. Huvitav on seejuures veel märkida, et R. Vähi ja A. Kuus olid osalenud 1951. aastal märtsis toimunud Saika punkrilahingus Pältre
küla lähedal, pääsedes sealt aga põgenema.
Lahingu ägedusest annab tunnistust ka julgeoleku
meeste suured kaotused – kokku langes
surnutena ja haavatutena 20 meest.
Pärast lahingut Puutlipalo punker õhiti ja põletati julgeoleku poolt. Langenud metsavennad
viidi äratundmiseks Vastseliina julgeolekusse
ja maeti hiljem ristimäe metsa sooserva.
Täpne matmiskoht on tänaseni teadmata. 1988. aastal paigaldati Puutlipalos kangelaste mälestuseks sammas. Viiel viimasel aastal on vabaduse eest langenud kangelaste auks mälestusürituse
korraldanud Võrumaa Kaitseliit.
http://www.vastseliina.ee/index.php?picfile=182
ja veel...
Vastseliina valda jääv mälestusmärk, mille 1989. aasta 20. mail avasid Võru isamaaliselt meelestatud noored Loosi kandi nelja punkri hulgas viimasena langenud Puutlipalu punkri hukkunud asukaile, oli teadaolevalt esimene metsavendade mälestusmärk Eestis, ütles LõunaLehele Kalju Aarop Endiste Metsavendade Liidust.
Okupatsioonitingimustes oli langenute nimede teadasaamine raske ja tahvlile kirjutati vaid viis nime. „Üks neist oli vale – Voldemar Visk oli langenud Saika punkris 1951. aastal," teab Aarop.
Nüüd on ajalooline tõde jalule seatud ja tahvlil kõik kaheksa nime: Richard Vähi (salga juht), Leida Grünthal, Karl Kaur, August Kurra, August Kuus, Endel Leimann, Lehtekai Ojamäe, Ilse Vähi.
Arhiive uurinud Aarop kinnitas, et ENSV riikliku julgeolekuministeeriumi hinnangul oli toonane Vastseliina rajoon kõige metsavendaderohkem piirkond ja neid saadeti hävitama suured julgeoleku ja siseministeeriumi jõud. Kuu aja jooksul hävitasid nad reeturitelt saadud vihjete abil neli punkrit ja 16 metsavenda.
Arhiivimaterjalist selgusid ka Puutlipalu operatsiooni üksikasjad. Vihje alusel võeti kinni talumees, kes oli metsavendi abistanud. Ta sunniti punkrit kätte näitama, aga kahel korral viis mees NKVDlased valesse paika – ta lootis, et metsavennad liikumist märkavad ja jõuavad peituda. Kolmanda juhatamise peale punker leiti.
„Praeguseks on surnud nii kaebaja kui „teejuht", aga neid nimesid ei ole õige avalikustada, arvestades, kui jõhkrat vägivalda ülekuulamistel kasutati," nentis Aarop.
Mälestustahvli paigaldamise korraldasid Võru kaitseliitlased ja Endiste Metsavendade Liidu esindajad. Meeste omakseid ei otsitud – juba kümme aastat tagasi oli neid Aaropi sõnul raske leida, kõik metsavendade kaasaegsed on aga juba manalas.
allikas : lõunaleht.
Tuhanded eesti mehed ja naised jätkasid aga anastajale vastupanu metsades ja rabades. Seda võitlust on ajaloolased nimetanud ka kolmandaks Vabadussõjaks.
Selle sõja üks verisemaid lahinguid toimus 28. märtsil 1953. aastal Vastseliina vallas Puutlipalos,
kilomeetri kaugusel Puutli kirikust. Punkrilahing algas hommikul kella 9 paiku ja kestis kokku peaaegu kolm tundi. Ägedas tulevahetuses langesid Eesti vabaduse eest metsavennad Richard Vähi, Karl Kaur, August Kuus, Endel Leiman, Elsa Vähi, Leida Grüntal ja Lehte-Kai Ojamäe. Et vältida vaenlase kätte langemist lasid haavatud ennast granaatidega õhku. Huvitav on seejuures veel märkida, et R. Vähi ja A. Kuus olid osalenud 1951. aastal märtsis toimunud Saika punkrilahingus Pältre
küla lähedal, pääsedes sealt aga põgenema.
Lahingu ägedusest annab tunnistust ka julgeoleku
meeste suured kaotused – kokku langes
surnutena ja haavatutena 20 meest.
Pärast lahingut Puutlipalo punker õhiti ja põletati julgeoleku poolt. Langenud metsavennad
viidi äratundmiseks Vastseliina julgeolekusse
ja maeti hiljem ristimäe metsa sooserva.
Täpne matmiskoht on tänaseni teadmata. 1988. aastal paigaldati Puutlipalos kangelaste mälestuseks sammas. Viiel viimasel aastal on vabaduse eest langenud kangelaste auks mälestusürituse
korraldanud Võrumaa Kaitseliit.
http://www.vastseliina.ee/index.php?picfile=182
ja veel...
Vastseliina valda jääv mälestusmärk, mille 1989. aasta 20. mail avasid Võru isamaaliselt meelestatud noored Loosi kandi nelja punkri hulgas viimasena langenud Puutlipalu punkri hukkunud asukaile, oli teadaolevalt esimene metsavendade mälestusmärk Eestis, ütles LõunaLehele Kalju Aarop Endiste Metsavendade Liidust.
Okupatsioonitingimustes oli langenute nimede teadasaamine raske ja tahvlile kirjutati vaid viis nime. „Üks neist oli vale – Voldemar Visk oli langenud Saika punkris 1951. aastal," teab Aarop.
Nüüd on ajalooline tõde jalule seatud ja tahvlil kõik kaheksa nime: Richard Vähi (salga juht), Leida Grünthal, Karl Kaur, August Kurra, August Kuus, Endel Leimann, Lehtekai Ojamäe, Ilse Vähi.
Arhiive uurinud Aarop kinnitas, et ENSV riikliku julgeolekuministeeriumi hinnangul oli toonane Vastseliina rajoon kõige metsavendaderohkem piirkond ja neid saadeti hävitama suured julgeoleku ja siseministeeriumi jõud. Kuu aja jooksul hävitasid nad reeturitelt saadud vihjete abil neli punkrit ja 16 metsavenda.
Arhiivimaterjalist selgusid ka Puutlipalu operatsiooni üksikasjad. Vihje alusel võeti kinni talumees, kes oli metsavendi abistanud. Ta sunniti punkrit kätte näitama, aga kahel korral viis mees NKVDlased valesse paika – ta lootis, et metsavennad liikumist märkavad ja jõuavad peituda. Kolmanda juhatamise peale punker leiti.
„Praeguseks on surnud nii kaebaja kui „teejuht", aga neid nimesid ei ole õige avalikustada, arvestades, kui jõhkrat vägivalda ülekuulamistel kasutati," nentis Aarop.
Mälestustahvli paigaldamise korraldasid Võru kaitseliitlased ja Endiste Metsavendade Liidu esindajad. Meeste omakseid ei otsitud – juba kümme aastat tagasi oli neid Aaropi sõnul raske leida, kõik metsavendade kaasaegsed on aga juba manalas.
allikas : lõunaleht.