Sai päävad tagasi juttu rääkida ühe mehega kes oli teeninud 3 kuud lennuväe abiteenistuses. Oli 16 aastane kui kutse tuli 44 a. koju Kaasiksaarde. Rakveres oli vastuvõtupunkt ja sealt saadeti rongiga Kloogale kus said riided selga ja 2 nädalat väljaõpet. Ütles, et nägi ka põlevaid surnukehi... laotud rida palke, rida inimese jne. Kui olivad sealt mööda marssinud siis kamandanud sakslane, et "paremale vaat". Põlevad laibad jäänud vasakulle.
Peale seda viidud Kohtla Järvele kus said veel väljaõpet. Kohal olid ka flakid. Seda oli seal 2 kuud mille käigus lasti alla ka üks vene lennuk. Siis olid sakslased ühel hommikul järsku uttu tõmmanud koos rasketehnikaga. Lõuna paiku oli siis tuldud veomassinatega ka neile järgi ja öeldud, et viiakse neid rongi peale ja sõit läheb Tallinna.
Osa poisse oli sõidu ajal maha hüpanud, et koju minna. Boris koos paari kaaslasega hüppas maha kusagil Kunda kandis ja siis hakanud alla kodu poole liikuma. Tulid mööda Tudu- Mustvee kitsarööpalist kui Peressaare jaamas olid omakaitse mehed olnud püssidega vastas ja andud poistele ka vene vindid kätte, öeldes, et juhuks kui sakslased hakkavad põletama. Avinurme lahing oli just lõppenud ja allapoole liikudes tuli neile raudtee peal vastu paarisaja meheline kolonn mille eesotsas olid igatahes Leegionimehed (võis ka terve kolonn olla leegionist). Poiste juure oli astunud üks Leegioni ohve ja küsinud kuhu minek. Poisid öeld, et kodu, mille peale mees öelnud, et ei midagi, tulete meiega kaasa. Jõud tagasi Peressaare jaama hakanud omakaitse mehed leegionääridega õiendama, et mis te neist poistest piinate ja kaasa tirite, las lähevad koju. Vaidluse käigus lasti siis poisid jälle minema.
Koju jõudes pani Boris vormi kirstu mille ema paari aasta pärast mustaks värvis ja see siis loomulikult oma otsa ära kandes leidis.
Sõber kes oli samast külast ja teenis koos Borisega oli sõitnud edasi Tallinna kust siis mindi edasi laeva peale. Kusagil saja ringis poisse oli aga sakslaste poolt sadamas maha lastud kuna keeldusid laevale minemast.
Seda kirjutas kirjas mees kui oli peale sõda Inglismaale jõudnud.

Kaldun arvama, et see mahalaskmise jutt võis olla siiski ähvarduse tasandil! Vastasel korral oleks selline info ka laiemalt levinud, samuti oleks see olnud ideaalne materjal Stalini propagandamasinale.

Samas läks neid gruppe ju sadu (julgen arvata...eestlasi, sakslasi). Ja mis kusagil võis juhtuda...võta kinni. Ei olnud alati tunnistajaid (kohalikke ja muidu rahvast kes võiks jutu liikvele lasta). Mina seda laskmist ei välistaks. Kui trehvan küsin täpsemalt üle....infot tolle Inglismaal elava mehe kohta kes sellest talle kirjutas.

Mitte mingil juhul vanahärra juttu ümber lükata tahtes, üldjuhul ilmselt väljaõppelaagri poisid nö "surmalaagri" tegemistega kokku ei puutunud. Minu vanaonu sai väljaõppe samuti Kloogal ning tema mälestuste järgi poisid teadsid küll "juudilaagrist" kuid millega seal tegeleti, sai aimu alles siis, kui venelased sealt leitu kella külge panid. Küll aga olevat raskete distsiplinaareksimuste eest poisse sinna valvuriteks saadetud. Vanaonu meenutas üht omakülameest,kes väljaõppelaagrist plehku pani. Oli teine alles kodust (Raplamaal) kätte saadud ja karistuseks "juudilaagrisse" trahviroodu, või kuidas sakslastel see korrektne nimetus oli, pandud. Vanaonu märkis ka ära, et see mees, isegi mitte viinapudeli juures, ega ka aastatepikkuse pinnimise peale pole elus oma sellest perioodist mitte ühtegi sõna rääkinud.

Egas sellised asju ei taheta rääkida jah. Maal vanadekodus oli endine leegionär ja Narva pati mees kes enne seda oli SD-s teeninud. Igati auväärt inimene- haritud ja soliidne vanahärra aga seda ütles alati kui uurisin SD kohta, et tema ei taha sellest rääkida...ebameeldiv mis seal tehti. Mälumööda ütles ka, et polnud kunagi oma naiselegi sellest midagi pajatanud. Oli olnud ühe suurema tegelase tentsik.

Mõned lennuväepoisid lasid sakslased seina ääres maha küll. Aga neid ei olnud kindlasti mitte sada, vaid alla kümne.