Jüri Remmelgas

Kas mitte segi pole aetud Läti sõduritega?
Kus lõpetas 15 Diviis oma Berliini lahingud?

Eestlasi olla ju Berliini sattunud. Olid vist mingid õhutõrje lapsed. Aga võta kinni. Võis ju neid ka mujale sattu. Lätakad minuarust lõpetasid Berliinis Riigipäeva hoones ja üritades sellest välja murda. Aga eks olnud eraldunud gruppe mujalgi.

Endalgi oli Remmelgas'e "Igavesti" hiljuti lugemislaual ning takerdusin samuti samas kohas. Mõtlesin toona ( ja mõtlen ka nüüd ), et küllap väljamaalased ajasid baltlased siiski omavahel sassi ning läksin lugemisega edasi. Ka ei meenu mulle, et kuskil mujal oleks sellisest eestlaste Berliini-episoodist midagi kirjutatud või räägitud . Aga see üksnes minu nõrguke arvamus!

a egas seal midagi müstilist kyll ei ole kui need eestlasedki seal võisid kaasas joosta eks neid eesti mehi oli kah ju igalpool

Minu jaoks lõpevad "eestlaste jäljed" lahingutes Seelow kõrgustikul ehk siis enne Berliini, allikaks Tinitsa "Välgumärgi kasvandikud".
Aga üksikuid koordineerimata gruppe võis kõikjal sealkandis tegutseda. Näiteks Laidoneri muuseumi arhivaar hr.Jõgi sattus peale laatsaretti hoopis Läänerindele ja hiljem amide sõjavangi.

Olen ka üsna veendunud, et üksikuid eestlasi, võibolla ka väikseid gruppe võis viimastesse Berliini heitlustesse sattuda. Tollal valitses juba kaos ja Berliinis võideldi kaootiliselt. Seega võisid näiteks mõned seni laatsaretis olnud mehed, kes tervenesid, lihtsalt sattuda mingisse üksusesse, kes Berliini lahingutesse sattus. Ei olnud siis aega enam mehi oma õigetesse üksustesse saata.

Päris kindlasti olid eestlased Berliini lahingus. Ise olen ka "Akadeemia" ajakirjas sellest lugenud. Vana Remmelga raamatut ma aga seni veel lugenud ei olnud, seega tänud ivalole!

Eestlased olid kindlasti Berliini lõpplahingutes.Minu vanatädi poeg esimesest abielust Oleg ( sündinud Anikin, hiljem võttis ema nime Lindeberg, mis eestistati Lindvetiks) sai surma Berliinis "juhuslikust kuulist" kolm päeva peale sõja lõppu. Vanatädi Magda Lindebergi teine abielu oli aga kolonel Jaanitsaga.

Olen tuhlanud oma paberites ja perekroonikat uurinud ka arhiivides aga ei ole sotti saand mis kuramuse Saksa üksuses ta teenis.Sama kehtib ka mõningate teiste sugulaste kohta.Otsi nii, et kannikas arhiivis istumisest sinine aga mehe kohta andmed kadunud nagu vits vette.Nt olen kaua otsinud andmeid oma vanaisa (Kurt Martin Lindeberg) kohta. Teada on , et oli teeninud Politseipataljonis ja osalenud lahingutes Gatsinas, Oudovas.Püüdnud ka Pihkva kandis partisane.Aga arhiivis olevates nimekirjades ta täiesti puudub.Leidsin ainult dokumente, mis seotud tema osalemisega Vabadussõjas.Võimalik on muidugi see, et kõik dokumendid viidi kunagi Venemaale.Nimelt sõja lõpus oli ta saatunud kuidagi Riiga, kus vaadanud , et asi kisub hapuks.Mõelnud sellele, et pere on Taeblas (kus ta ka ise peale sakste lahkumist mõisavalitseja ametit pidas) teadmatuses, virutas Riiast jalgratta ja sõitis ilma suuremate vahejuhtumiteta Läänemaale.Seal redutas ta seni kuni mu onu üks hommik nägi vene kolonni Haapsalu poole suunduvat.Peale seda varjasid nad end kusagil heinaküünis Taebla lähistel, kuni mu vanaisa reetmise tulemusena arreteeriti ja viidi Haapsalu vanglasse.Ema ja onu aga lastekodusse. Vanaisa olevat segi aetud kellegi teisega (võimalik, et mingi komandandiga) ja ta viidi vale mehena Peterburi Peeter-Pauli kindlusse vangi.Sealt sai ta aga paari aasta pärast miskit moodi vabaks ja jõudis jõululaupäeval Tallinnasse koju tagasi.Mõni aeg hiljem kui ta aga juba tuberkuloosiga haiglas hinge vaakus, tundis jälle julgeolek tema vastu huvi ja pani palatiuksetaha valvama oma töötaja.Ema kartis teda isegi vaatamas käija.

Võin omalt poolt lisada nii palju, et ühe versiooni kohaselt olevat minu vanaisa nähtud peale 10 maid 1945Berliinis. Teda olevat näinud üks Loksa mees, kes teda tundis. Vanaisa olevat kuskil hoovis puid lõhkunud ja lubanud veel mingeid asju ajada ja siis koju tulema hakata. Pole aga siia maani kodu jõudnud. Arvata võib, kui jala tulema hakkas, et keegi kuskil ta ära koksas.
Vale märk kaenla all. Neuhammeris ta küll oli nimekirjas aga kas teda ka rindele saadeti, Sinimägedes sai lennukipommist haavata ja 10 augustil opereeriti tal Rakveres silm peast välja, seejärel saadeti Saksa ja vimane kiri on 15 august 1944 Tallinnast kui pandi laevale. Kuhu või mis ülesanded ta sai, seda ei tea keegi. Aga jah, kuskil kümnenda paiku eestlasi Berliinis oli. Ta oli auastmelt vanaema jutu järgi lipnik ja nimi Harald Avarand, kuid kui silma polnud siis oli hõbedase haavatumärgi omanik. Kaotas küll vasaku silma ja ise oli parema käeline, ehk sihtimissilm oli terve siis ei tea ka personalipuuduses võidi teda kuskil ikka ära kasutada. Eestis teenis Kehras Pikval ja Kiviloos Feldpostnummer oli 38087, mingis varustusväeosas kuni 12 juulini ja tassis õppustel kuulipildujat. Juu ta siis seda ka ühe silmaga käsitleda oskas.

Seoses siin tekkinud aruteluga: http://www.wehrmacht.pri.ee/foorum/phpB ... gne#p62020
võiks seda vanat teemat edasiarendada. Kindlasti oleks tore kui kamraad General postitaks oma tuttava vanahärra mälestuskilde Berliini lahingutest.
Ise leidsin fakti, et eestlastest Riigikantselei kaitsjatest kirjutab "Sinise Diviisi" järjekorras teine komandör Emilio Esteban- Infantes oma raamatus "La Division Azul" (raamatu saksakeelne tõlge ilmus 1977.a., väljaandjat ei tea), viidates kapten Rocca kompaniile, kuhu siis need eestlastest Riigikantselei kaitsjad olla kuulunud.

Vanahärra nimi on Nikolai Unt, kahjuks ei satu niipea temaga juttu ajama, elan eesti teises otsas, kuid eks ma katsu ta venna pojapoja kaudu uurida....

Guten Abend ,meine Herren!
Ich warne, Sie haben schon nicht viel Zeit ...
Soovitan kõigil, kellel on teada veel vanu grenadere, kes võivad huvitavaid fakte jutustada, väga -väga kiirustada!!!
Ma ise tegin mõned aastad tagasi ränga vea, mida enam tagasi võtta ei saa ja mis minu karmavõlga mõõtmatult suurendab: nimelt suri mu äi, Johhannes Raamat, kes sõdis 20.diviisis ja Eestist sattus Saksamaale, sõjatee lõppes vangilangemisega Oppelni all, siis Siberis, Komis Inta söekaevandustes, siis, mingill müstilisel põhjusel 3-4 aasta pärast poolelavana/poolsurnuna vabastatud, siis 4 kuud kodus, siis NKVD ehitusvägedes Sillamäel ehitamas...
Tema mälestused jäidki mul lõpuks kirja panemata.
Jutuajamise ja jorutamise kohana asendas meil kantiini saun ja tihti istusime tundide kaupa koos seal ja väikese marketenderi õllevee kõrvale, pärast saunatamist, pajatas vana sõjamees huvitavaid asju.
Aga on ju nii, et iial ei arva, et inimene su kõrvalt äkitselt kaob... pidasime plaani salvestada diktofonile jne, aga ühel päeval, väga ootamatult, sai vana grenaderi tervisel resurss lihtsalt otsa ja oligi kõik...
Nii, et kui on keegi kes oma hindamatuid sõjamälestusi jagada soovib, siis tegutsege viivitamatult, sest vanade sõjameeste jaoks võib ühel hetkel saabuda der Letzte Apell Vanajumala enda juures... Ja seal kõneldud jutud kannavad meie jaoks siin maa peal märget Geheim!
Niisiis meine Herren, Achtung!
Ich gebe den folgenden Befehl ein:Die erste Gruppe,
Direktion des Angriffs...
Rahulikku novembriõhtut kõigile ja palun minu peale kamandamises pärast mitte pahaseks saada, sest ei ole kellelgi teisel vaja minu poolt tehtud, täiesti idiootlikku, viga korrata...

Riputan siia ka militaarneti lingi, sai seda lugu ka seal kunagi arutatud. Ja see Charlemagne viide seal samuti olemas, mille kohta tuli meie foorumisse inglisekeelne teade. Seega, on meil praegu 3 emakeelset täpsemat allikat: Tinits "Välgumärgi kasvandikud", Kosenkranius "Labida ja relvaga" ning ajaleht "Võitleja" aastakäigud.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... ht=berliin

Raamatus "Igavesti noored" (Toronto Lennuväepoiste Klubi väljaanne 1992) lk.283- 288 kirjeldab lennuväepoiss Harry Lipping oma sõjateed, k.a.Berliini lahinguid: jalaväerelvade väljaõpet, võitlusmoraali langust, taganemist flakitornist U-Bahn Spandausse jne. Mainib ka oma koolivenda Lembitu Birki.