mida arvab kallis foorumirahvas,kas saadud asjad tuleks ilusasti puhtas nühkida või jätta sellise imemõnusa tolmu alla nagu asjad saadud/leitud ?
Ise siiani just sellise puhastamise teed läinud -kuigi asi puhtam ja vähema rooste all, samas on selline ,,hea,, tunne kadunud.

Ise tegelen rohkem relvastusega ja kuna need asjad üldiselt ikka paksu sita ja rooste all siis puhastan. Tavakraami pole seni üritanud puhastada ega hakka puhastamagi

Sõltub asjast. Igale asjale peab individuaalselt lähenema.
Võimalusel tuleks säilitada asi nii, nagu ta on leitud. Paraku ei saa seda teha maa seest leitud asjade korral või mujalt agressiivselt kahjustavast keskkonnast pärit asjade puhul.
Paljudel juhtudel on oskamatu puhastamine tekitanud korvamatut kahju ja teistel juhtudel on omakorda konserveerimata jätmine sama palju pahandust teinud.

Tihti on just ajaga kaasnevad kerged kahjustused ja oksüdatsioon eset vääristavad, kuna näitavad eseme autentsust ja annavad niiöelda "hinge".
Näiteks pronksesemetel esinevat oksiidi loetakse eset kaunistavaks ja ühtlasi ka edasise oksüdatsiooni eest kaitsvaks ja ka rahaliselt hinnatakse kaunilt paatiniseerunud eset rohkem, kui viltkäiaga läikima löödut.

Tolmu, saepuru ja teised võõrkehad võib küll ilma südametunnistuse piinadeta eemaldada, ehk siis ka kergelt pindmist roostet aga sellist paanilist rooste hirmu endal kallal küll ei ole. Loomulikult kulunud ja roostetamistunnustega esemetel kindlasti rohkem seda eelmainitud "hinge" sees. Samas jälle näiteks roostetanud kiivrikestade oskuslik puhastamine on üsna tulemusrikkalt lõpenud (Siinkohal ei räägi enda kogemustest).

täna sain siis mõned sellised ,, küüni,, konditsioonis asjad. pannes kõrvuti eelmised õlitatud torbikud ja selle tolmuse, siis muutus see tolmune hetkega lemmikuks

Sõrmused (eriti need hinnalised Saksa omad, II maailmasõjast)
on kindlasti asjad mida ei tohiks puhastada.
Tihti valmistati neid ise, või tehti eritellimuse peale.
See tähendab seda, et eseme originaalsust saab hinnata just nimelt oksüdatsiooni järgi

Oleneb tõesti esemest. Ise eelistan ikka õigel esemel seda ajaloolist "hõngu", puhastan bvaid kergelt sooja vee ja seebiga (näiteks einevad kastid). Samas mõne julmalt roostes kiivri olen ikka lasknud happel päris korralikult ära puhastada.

Nii et eks igaüks ise vaatab. Väga suur puhastamine ja mis veel hullem - poleerimine või asja "ilusaks" tegemine võib aga kogu loo üldse ära rikkuda.

Mida arvate kortikute puhastamisest ja poleerimisest.Mina läksin seda teed et puhastasin teral olnud roosteplekid ja pärast poleerisin vildi ja peenpastaga.Käepide sai aga puhastatud fairi ja hambaharjaga.Tulemusega võis täitsa rahule jääda.Olen vaadanud välismaiseid kortikute müügilehti.Seal kõik korralikult puhastatud.Plaanis veel paar tükki juurde muretseda,seepärast tahakski teada kuidas oleks õige toimida.