Rihmakonksude põhimõte oli vöörihm fikseerida. Rakmete kandmisel neid vaja enam ei olnud. Ilma rakmeteta kanti aga kabuure, padrunitaskuid või tääki ja seljuhul venitasid need rihma viltu, mille vältimiseks kasutatigi metallkonkse.
Varajasematel mundritel M36 ja M40 olid konksude hoidjateks spetsiaalsed üleõla traksid, mis käisid läbi mundrikuue voodris olevate avade voodri ja välisriide vahel.
Esimesel pildil on M-40 munder, koos traksi ja konksudega selle juurde.
Mundrikuuel olid õmmeldud spetsiaalsed avad vöö kõrgusele. Kaks ees ja 2 taga. Kokku seega nelja konksu jaoks 4X3 auku. Selline arv oli WH mundritel. Waffen-SS mundritel aga 4X2 mulku.


Välisvaade jäi selline:





Hilisematel mundritel M-41,42ja 43 olid mundri sisse õmmeldud nn. tripid konksude kinnitamise tarbeks.
Pildil M-43 koos trippide ja konksuga.

Välisvaade jäi samaks.

Mudelil 43 on kasutatud ümmarguste nn. standartaukude kõrval ka nööpaugu stiilis läbiõmmeldud pilusid.
Mudelit 44 võib huvi korral uurida netiavarustest.
Varajased konksud olid alumiiniumist, hilisemad juba terasest ja värvitud.
Konksu kõrgus on 55 mm. Väljaulatuv osa 35 mm.

Tänan. Ja jälle tarkusetera juures