Üpris vähetuntud väeosa, võtab alljärgnevalt enam-vähem kokku, mis selle kohta on.


Väegrupp Nord andis 1944. a. juuli alguses käsu moodustada tagalaüksuste baasil lahingpataljonid.

III SS-soomuskorpus kandis 7. juulil ette, et üks selline lahingpataljon on kavas eriotstarbelise välitagavarapataljoni (FEB z.b.v) baasil eesotsas kapten Fischeriga.

FEB z.b.v eesotsas kapten Fischeriga oli aprillis Narva-Jõesuust üle viidud Jõhvisse, kus pidi jätkama endise rügemendi Tallinn (Reval) isikkoosseisu väljaõpetamist (rügemendi pataljonid olid vahepeal antud 20. eesti diviisi koosseisu). Arvatavasti jäi seetõttu pataljonile külge ka poolametlik nimetus Reval.

18. juulil teatas III SS-soomuskorpus, et pataljon on Jõhvis valmis. Lahingutugevus 450 meest, sh 70 meest diviisi Nordland tagavarapataljonist. Relvastuses 4 raske- ja 40 kergekuulipildujat, 10 keskmist miinipildujat.

21. juulil vahetas pataljon rindel Putkist läänes välja 154. grenaderirügemendi I pataljoni (58. jalaväediviisist - see diviis lahkus Narva rindelt). Pataljon allutati Schmidi grupile (Schmid oli võib-olla 11. füsiljeepataljoni ülem). Schmidi grupp allus 11. jalaväediviisile.

Armeegrupi Narva juhataja visiidil 21. juulil 11. jalaväediviisi juurde märgiti, et pataljoni sõduritel on ainult 12 päeva väljaõpet.

Pataljoni veteranide mälestusi on teada ainult üks - Bruno Karrolt, kes oli 1. kompanii ülem (Ustuf). Karro sõnul teenis ta pataljonis alates märtsi lõpust. Pataljonis oli siis kaks kompaniid, lisaks alljuhtide kool. Rühmaülemateks olid Saksamaalt koolist tulnud eestlastest Oberjunkrud. Karro sõnul koolitas ta vist kolm vahetust mobiliseeritud mehi, viimase satsiga saadeti rindele.

Pataljon lahingutes

24. juuli hommikul algas Narva rindel 8. armee pealetung. Putki suunal ründas 11. laskurdiviis. Selle 219. laskurpolgu I pataljon ründas Revali lõigus ja II pataljon 11. füsiljeepataljoni lõigus. I pataljon edu ei saavutanud, II pataljon murdis sisse 11. füsiljeepataljoni vasakul tiival. Sissemurdesse suunati ka 219. polgu III pataljon, mis tungis sissemurdes kuni 300 meetrit lääne suunas (ilmselt Revali vastu - nrw44).

Saksa olukorrakaardilt 24.07 kohta: Saksa kaotusandmete järgi on pataljon 24. juulil kaotanud 12 meest surnutena ja 113 haavatutena (surnute ja haavatute vahekord on ebanormaalselt suur - nrw44). Haavatute hulgas on neli ohvitseri: Ustuf Karro (1. kompanii ülem), Ustuf Mitt (3. kompanii ülem), Ustuf Joab (3. kompanii ülem), ülemleitnant Altschulze (pataljoni staabi eriülesandeline ohvitser). [Nii on kirjas - kaks 3. kompanii ülemat - üks on Chef ja teine Führer.]

Sama päeva kohta käivad Karro mälestused:
[Hommikul algas vastase ettvalmistav suurtükiväetuli.]
Siin oli aga märja pinnase tõttu mürsukildude tegevus suhteliselt väheohtlik, nad paiskusid otse üles, maapind oli pehme ja mürsk kukkus sügavale pinnase sisse. Küll aga tegid siin mõnesugust kahju miinipilduja miinid, mis lõhkesid üleval puude okstel.

Halvaks asjaks oli see, et side katkes tihti, telefonikaablid läksid puruks. Rindvallidesse lasti augud sisse. Ja need kuulipildujad, mis end näitasid, lasti tankitõrjekahuriga puruks. Üllatusrünnak, mis algas, tuli 65 m pikkusel lõigul, lasti puruks juba poole maa pealt. Kaugemale nad ei saanud. Tuli oli meil niimoodi seatud. Ka miinitõkked olid veel ees. Kuid nähtavasti meist paremal olnud sakslased olid jalga lasknud. Punaarmee hakkas oma üksusi ringi paigutama sinna kohta, kus läbimurre oli võimalik. Pidin võtma oma positsioonidelt ligi rühma mehi lahkunud sakslaste poolt lahti jäänud tiiva kindlustamiseks.

Rindest tagapool umbes 200 m peal olid trobikonnas kaks vaenlase rühma. Meil oli üks selline mees nagu Jaan Sarv oma kuulipildujaga. Ta niitis tagantpoolt ühe nendest rühmadest maha. Teise rühma laskmiseks oli ta vaateväli takistatud. Ta tuli kaigastest laskepesa katusele ja hävitas ka teise rühma. Samal ajal käis üks kärakas ja ta oli oma kuulipildujaga õhus. Ta sai tankitõrjekahuri mürsu killust haavata. Meil aga oli olukord päästetud.

Kuna side oli katkenud, liikusin paralleelselt eespositsioonide taga. Mul oli käskjalg kaasas ja minu relvaks oli tolleaegne Sturmgewehr (nüüdne Kalašnikov). Sattusime vene luurerühma peale, keda nägime esimesena. Tõmbasime tule peale ja oligi kogu lugu. Käskjalg aitas oma MP-ga. Kuid varusid meil polnud. Hiljem tuli vasakult korraldus rühm maha võtta, valmistuda uueks rünnakuks. Ma olin saanud hommikul killu vasakusse reide. Lasin haava kinni siduda, kuid ära ma ei läinud. Lihtsalt tunne oli selline, et polnu denam kuhugi taanduda, Eesti muld oli selja taga. Kas aga rabamaastik või midagi muud mõjus nii, et õhtuks oli jalg põlvest paiste läinud. Otsustasin tahapoole minna. Minu asetäitjaks jäi untersturmführer Mitt, ka juba lahingud läbiteinud mees, kuid tema oli juba tunni aja pärast surnud mees, ja kes tema asetäitjaks jäi, ei tea.

[Vist on haavatasaanud Mitt kaotusnimekirjades ekslikult nimetatud 3. kompanii ülemaks?]

25. juulil langes vangi kaks pataljoni Reval sõdurit (tõenäoliselt rohkem neid pataljonist eriti vangi ei langenudki). Üks neist - Alo Tuisk,s. 1907, mobiliseeritud veebruaris - kirjeldas esimest lahingupäeva nii:
Oli lt Karro 1. kompaniis (100-120 meest). Suurtükiväetule ettevalmistuse ajal kanti kaotusi, vastase rünnaku ajal sattusid sõdurid paanikasse, kartes, et vastane tungib tagalasse, ja proovisid põgeneda. Karro ja saksa veltveeblid Hildebrand ja Bruno peatasid põgenejaid, mõni siiski põgenes metsa. 4. kompanii oli reservis, positsioonile ei läinud, vaid jooksis laiali. Kui vastane tungis kaevikusse, siis peitis Tuisk end varjendis nari alla. Öösel hiilis välja, et omadeni jõuda, kuid algas suurtükiväetuli, Tuisk otsis varju teises varjendis, kus olid aga vastase sõdurid, kes ta vangistasid.


25. juuli hommikuks grupeeriti 219. laskurpolgu jõude ümber, Putki sissemurde läänetiival jätkas 25.-26. juulil lääne suunas pealetungi 219. polgu I pataljon, koos 14. üksiku trahvirooduga. 26. juulil edeneti seal ligi 500 meetrit.

Saksa andmete kohaselt ründas vastane 26. juulil kl 15 ilma eelneva ettevalmistava suurtükiväetuleta Revali paremat tiiba, eestlased taganesid lahinguta, vastane edenes edela suunas ja möödus tiivalt 11. füsiljeepataljoni riivistusrindest.

Saksa olukorrakaardilt 26. juulist: Saksa andmete järgi kaotas pataljon 26. juulil 8 surnut ja 37 haavatut, haavatute hulgas oli 2. kompanii ülem Ustuf Komar. 25. juuli kohta eraldi andmed puuduvad, võimalik, et 26.07 andmed sisaldavad ka eelmise päeva andmeid. 27. juulil on kaotusteks antud 1 surnud ja 19 haavatud.

Armeegrupi Narva juhataja visiidil 11. jalaväediviisi juurde 27. juulil on märgitud, et pataljon Reval on laiali jooksnud (versprengt), eestlased liiguvad üksikult ja gruppidena Ahtme-Jõhvi teel.

Saksa olukorrakaartidel on Reval märgitud kuni 26. juulini. 27. juulist see sealt kaob, pataljoni endises lõigus tegutsevad 11. välitagavarapataljon, 11. füsiljeepataljon, 23. grenaderirügemendi I pataljon, vahepeal ka 227. füsiljeepataljon.

28. juulil oli (tõenäoliselt Revali) kaotusteks 4 surnut ja 23 haavatut.

29. juuli seisuga oli pataljoni lahingutugevus 100 ja 200 mehe vahel.

30. juulil oli (tõenäoliselt Revali) kaotusteks 2 surnut ja 1 haavatu.

30. juulil seletas Saksa 113. julgestusrügemendist võetud sõjavang ülekuulamisel, et pataljon Reval asub kaitsel I/113 paremal tiival.

1. augustil oli (tõenäoliselt Revali) kaotusteks 7 haavatut.

Augusti alguses võetud 113.julgestusrügemendi vangide sõnul asus 113. julgestusrügemendi I pataljonist paremal Revali 2. kompanii. Pataljon purustati, sellest jäi järele 60 meest. Revalit oli tugevdatud 113. julgestusrügemendi staabikompanii ja tagalameestega. Ööl vastu 3. augustit vahetati Reval täielikult ühe 23. grenaderirügemendi pataljoni poolt välja.

Saksa olukorrakaart 2. augusti kohta: Saksa andmetel loeti 5. augusti seisuga pataljoni lahingutugevuseks alla 100 mehe.

Kokkuvõttes näib, et alates 27. juulist tegutsesid Revali allüksused (kompaniid) rindel Putkist läänes allutatuna Saksa allüksustele.

31. augustil anti kolmele sakslasest veltveeblile I klassi Raudrist. II klassi Raudrist anti 8 sakslasele ja 27 eestlasele. Viimaste seas oli ainuke ohvitser Ustuf Ülo Mitt.

Kui eelnevalt ära toodud kaotusandmed kokku liita, saab 27 surnut, 200 haavatut.

Rohkem andmeid pole.

Memento raamatus on Ülo Mitt'i kohta kaks kirjet (niisiis 24.07 ilmselt sai surmavalt haavata):

MITT, Ülo-Lennart, m, s. 26.05.1921 Pärnumaa, Pärnu linn. Saksa sõjaväes, leitnant, Eesti Leegioni II Varupataljon, surnud Rakvere haiglas 15. 03.1944.

MITT, Ilo (Ilorg) -Lennart, Karl, m, s. 26.05.1921 Pärnumaa, Pärnu linn. Saksa sõjaväes, nooremleitnant, Eesti Leegioni I Varupataljon, võitles Saksa üksuse kosseisus Krimmis, 04.1943 lähetatud Lauenburgi alljuhtide kooli, Tölzi junkrutekoolis, 20. Eesti Diviis, surnud haavadesse 15. 08.1944 Rakvere haiglas, maetud Rakvere Saksa sõjaväekalmistule. (Langenud lahingus Putki soos 26. 07.1944.)


Ustuf Joabiks sobiks Memento raamatus
JOAB, Leonid, Anton, m, s. 12.11.1922. Saksa sõjaväes, lipnik, 33. Grenaderide Väljaõppe- ja Varupataljon.

Saksa nimekirjas 26. juulil 2. kompanii ülemana haavata saanud Ustuf "Komar" on ilmselt trükiveaga. Paistab, et see on Paul-Armand Kumar:
http://diviis.rindeleht.ee/2/k/86/86.php
https://www.geni.com/people/Paul-Armand ... 1817421918

Leinakuulutuse järgi suri 25. juulil.

Paul-Armand Kumar

Philipp-Teedy Tüür kitjutab raamatus "Hiidlased II maailmasõja lahingutes"

Pataljoniülem Fischer oli nüüd Hauptmann'i auastmesse ülendatud. Selle pataljoni 2. kompanii
rühmaülemateks said äsja Tölzi ohvitseride kooli lõpetanud Standartenoberjunker'id
Erich Tüür ja Paul Kumar. Algas rühma lahinguline väljaõpetamine. Põhiline rõhk pandi
õppustel kaitselahinguteks valmistumisele, sellele, kuidas vaenlase tankide ning
jalaväe ühiseid massrünnakuid tõrjuda ja vaenlase turmtule all ellu jääda. Oli ju Erich peaaegu aasta
otsa rindemehekogemusi omandanud ja Tölzi ohvitseride koolist tugeva teoreetilise pagasi kaasa saanud.
Oli oodata pataljoni rindeles aatmist. 22. juunil 1944 ülendati Erich Tüür Unterstrumführer'iks. Narva rindel valitses
veel suhteline vaikus. Aga õhus oli juba aimata raskeid ja veriseid taplusi. Venelane lakkus haavu ja koondas vihaselt ja
ähvarduste saatel (neid anti valjuhääldajatest vigases eesti keeles pidevalt edasi) tohutuid jõude Narva taha, et anda
otsustav ja purustav löök nendele,,raudmeestele", kes seisid kindlalt kodumaa pinnal ega taganenud sammugi.
Mehed olid valmis rindele minema. Ja see käsk tuli. 17. juuli ööl vastu 18. juulit anti alarm, kuna luureteadete põhjal võis
oodata Punaarmee üksuste suurt rünnakut Putki soos. 18. juulil algas Jõhvist jalgsimarss. Pataljon sai pool päevakest ka
Sinimägedes olla, siis viidi mehed autodega Putki sohu.Putki kõrgendik, mida venelane oli püüdnud mitmel korral
vallutada, oli ikka veel Saksa väeüksuste käes. See kõrgendik seal soos ulatus ligemale kilomeetri pikkuselt ja peaaegu sama
laialt venelaste positsioonidesse. Seda ennustatud venelaste rünnakut ei tulnud ja mehed said oma kohad ilusasti sisse võtta ja laskepesi kohendada ning kindlustada. Pataljon allutati 111. julgestusrügemendile (võis olla ka 111. diviis).
Kuus päeva hiljem, 24. juuli varasel hommikutunnil, nii kella viie ringis, oli alanud venelaste väga tugev kahuri- ja
miinipildujaturmtuli, mis oli kestnud ligi kaks tundi. Siis ei tekkinud mürskude lõhkemisel vaheaega, oli ainult üks pidev
mürin, suitsu- ja mullapilved õhus, vastik lõhkeaine põlemise lõhn, mis pani pidevalt läkastama. Ja siis tulid tankid, nende taga
jalavägi mitmes laines. Venelanemurdis meie kaitsesse sisse. Kuid seda kõrgendikku ei suutnud venelased sel päeval
siiski täielikult vallutada. Kaotused olid suured mõlemal poolel. Teisel päeval, so 25. juulil, sai surma teise rühma ülem
Unterstrumführer Paul Kumar. Erich Tüür sai paari-kolme- päevase puhkuse ja tuli koju, Kärdlasse. Kodus oli
ta ainult ühe päeva. See jäigi tema viimaseks koduskäimiseks ja võima- luseks näha isa ja ema. Tundus, nagu oleks ta tagasi oma rühma juurde eesliinile saabudes aimanud, mis teda seal Putki soos ees ootab. 30. juulil lahkus ta isamajast, et olla õigel ajal tagasi
oma lahingupostil. Venelaste rünnak, mis oli 25. juulil raugenud, algas samal päeval, 30. juulil, kui Erich kodust lahkus, väga ägedalt. Kuid ka nüüd ei suutnud venelased Putki kõrgendikku vallutada. Vastas oli neil nagu terasest sein.
Uus rünnak aga järgnes kohe 1. augustil tugeva kahuri- ja miinipildujatule ettevalmistusega. Laskemoona venelastel
jätkus. Ränga surve tagajärjel tuli Putki kõrgendik keskpäeval maha jätta. Venelased tungisid kuni kuue kilomeetri kaugusele.
Selle läbimurde aitas 2. augustil tagasi lüüa 20. Eesti diviisi 47. rügement (Obersturmbannführer Vent)." Nagu tema rindekaaslane
Paul Kumar, nii langes ka Erich Tüür kodumaad kaitstes Narva rindel 2. augustil 1944.

Erich Tüür

Ehkki armeegrupi Narva kaotusnimekirjades peaks justkui nimeliselt sisalduma kõik ohvitserikaotused, siis Tüür on näide lüngast sealsetes andmetes (teda ei mainita).

31.08 II klassi Raudristi saanud eestlaste hulgas oli Viktor Kuriks, kelle kohta ilmus paguluses väike elulooline artikkel: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d= ... 28.1.11&e=

Sõjaaja kohta saab teada, et ta oli velsker ja teenis välja vaprusmedali.

Selgus veel ka, et I klassi Raudristi sai pataljonist Ustuf Bruno Karro (31.08).