Lahingud Vepsküla sillapeal, 29.02-06.03.1944 ...

[uscha]

2023. aasta ajakirja "Sõdur" viiendas numbris ilmus Reigo Rosenthal'i artikkel Vepsküla sillapea puhastamise lahingutest. Kuna ajakiri on vabalt netis saadaval siis arvan, et ei ole keelatud ka artikli foorumisse kopeerimine.

Ajavahemikul 29. veebruarist 6. märtsini 1944 toimusid võitlused suurema sillapea pärast Narva jõel Vepsküla piirkonnas, mille tulemusena oli Punaarmee sunnitud sellegi tugiala loovutama.

Lahingud Vepsküla sillapeal 1944. aasta 29. veebruarist 6. märtsini

Leningradi all jaanuaris 1944 suurpealetungile läinud Punaarmee Leningradi rinde väed jõudsid veebruari alguses Narva suunal Eesti piirideni, kus püüdsid edenemist jätkata. Narva linnast põhja pool õnnestus punaste 2. löögiarmeel 11. veebruaril luua kaks sillapead Narva jõe läänekaldal.
Nende sillapeade likvideerimine tehti Saksa poolel ülesandeks veebruari keskpaigast Narva rindele saabunud 20. eesti SS-vabatahtlike diviisile. 24. veebruaril hävitasid diviisi allüksused väiksema sillapea Riigiküla lähedal.
Vepsküla sillapea kujutas endast umbes poolteist kilomeetrit laia ja sama sügavat maalappi. Alates 23. veebruarist asus platsdarmil Punaarmee 34. üksik kuulipilduja-suurtükipataljon, mis vahetas välja seal seni võidelnud 131. laskurdiviisi. See pataljon allus 16. kindlustatud rajoonile, viimane omakorda 2. löögiarmeele. Pataljonile anti ülesandeks platsdarmi kaitsta.
Punaarmee 2. löögiarmee juhatusele oli sillapea tähtis eelkõige vastase jõudude sidujana – Saksa väejuhatus pidi arvestama võimalusega, et Nõukogude pool kasutab sillapead pealetungi lähtealusena. Tegelikult 2. löögiarmee seda ei kavatsenud, vaid asus märtsi alguses planeerima pealetungi Narva vallutamiseks otselöögiga idast.
Pealetung algaski 8. märtsil; selleks ajaks oli Nõukogude pool Vepsküla sillapeast juba ilma jäänud, mis 2. löögiarmee juhatuses rahulolematust tekitas, ent ei mõjutanud pealetungikava muutma. Oma kohalt tagandati siiski 16. kindlustatud rajooni ülem polkovnik Vladimir Malinnikov, kuna ei olnud suutnud platsdarmi kaitsta.
Saksa väejuhatusele oli Vepsküla sillapeast lahtisaamine kahtlemata oluline. Nagu juba osutatud, eksisteeris oht, et Punaarmee kasutab seda pealetungi lähtealusena. Platsdarmi hävitamise järel saanuks Saksa väed Vepsküla piirkonnas kaitsel toetuda Narva jõele.
Esimene katse sillapea hävitamiseks tehti tegelikult juba 22. veebruaril, kuid see kiirustades ettevõetud pealetung ebaõnnestus. Uus rünnak järgnes 29. veebruaril, millele eelnes 20. eesti diviisi luuregruppide tegevus sillapea rindel.

Lahingud Vasa talu pärast

Täpsemalt kavatseti 29. veebruaril vallutada vaid Vasa talu sillapea läänetiival, millega loodeti luua soodsad tingimused järgnevaks üldpealetungiks. 29. veebruari hommikul kella kaheksa ajal (artiklis on läbivalt kasutatud Eestis 1944. a kehtinud nn Kesk-Euroopa aega) pärast kahe ja poole tunni pikkust suurtükitule ettevalmistust alustas Eesti diviisi 46. rügemendi I pataljoni löögigrupp rünnakut piki Narva jõe kalda äärset kaevikut Vasa talu suunas.
Talu asus 46. rügemendi eesliinist umbes 200 meetri kaugusel. Saksa poole kirjelduse järgi takerdus edene-mine peagi vaenlase kaitsepositsiooni – mineeritud esisega põikkraavi – ees kuuli- ja miinipildujatules. Seejärel õnnestus löögigrupil siiski põikkraav ületada ja 25–30 meetrit piki kaevikut edasi tungida ning õhku lasta üks punker, kuid punaarmeelaste vasturünnak sundis löögigrupi kella kümneks hommikul põikkraavi taha tagasi tõmbuma.
46. rügemendi I pataljoni löögigrupi lõunatiival hõivasid 45. rügemendi I pataljoni allüksused 29. veebruari hommikul Vasast edelas asuva metsatuka, mille luure oli juba eelmisel päeval avastanud vastasest vaba olevat.
Kella poole üheteistkümne ajal ennelõunal kavandati 45. rügemendi I pataljoni ja 46. rügemendi I pataljoni ühist rünnakut Vasale, kuid selleks lähtealusele koondunud 45. rügemendi I pataljoni löögigrupp osutus olevat taktikaliselt ebasoodsas olukorras, seistes vastase tiheda tule all silmitsi ülesandega rünnata üle lageda maastiku. Rünnakust loobuti ja pataljonid said käsu kaitsele jääda.
Ööl vastu 1. märtsi suunas punaste 16. kindlustatud rajoon platsdarmile Vasa talu piirkonda tugevduseks 71. merelaskurbrigaadi IV pataljoni ühe roodu (38 inimest), mis allutati 34. pataljonile. Samuti tugevdati pataljoni 1. roodu kuulipildujatega 3. ja 4. roodust.
20. eesti diviis jätkas 1. märtsi hommikul rünnakut. Pealetung algas kell 5.20 pärast pooletunnist suurtükiväetule ettevalmistust. 46. rügemendi I ja II pataljoni isikkoosseisust moodustatud 40-meheline löögigrupp ründas uuesti piki kaldaäärset kaevikut, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon koos rügemendi pioneerikompanii ühe rühmaga pidid tegutsema metsatukast Vasast edelas.
Nõukogude poole andmeil loovutas 34. pataljoni 1. rood kella kuue ajal hommikul Vasa talu varemed (ilmselt hõivasid need 45. rügemendi allüksused). 34. pataljoni ülem saatis lahingusse oma manööverreservi, mille vasturünnak takerdus. Sissemurde vastu koondatud tugeva suurtükiväetule (tegutsesid ühtlasi raketiheitjad) mõjul tõmbusid eesti diviisi allüksused siiski varsti tagasi, loovutades Vasa talu. Nõukogude pool luges kella seitsmeks hommikul endise olukorra taastatuks.
Kuid keskpäeval järgnes uus eestlaste rünnak, seekord suurtükiväetule ettevalmistuseta (ilmselt üllatusmomendi saavutamiseks), ning poole tunni pärast langesid Vasa varemed pärast lähivõitlust uuesti 45. rügemendi I pataljoni kätte. Piki kaldaäärset kaevikut edenenud 46. rügemendi löögigrupp oli vahepeal teinud kaks katset vastast välja lüüa põikkraavis Vasast loodes, kuid edutult.
Pärast seda, kui 45. rügemendi I pataljon oli Vasa talu hõivanud, järgnes 46. rügemendi löögigrupi kolmas katse (löögigruppi oli selleks ajaks rivisse jäänud paarkümmend meest), mille tulemusena vaenlase kaitse murti ja jõuti välja Vasa taluni. Löögigrupi mõlema ohvitseri haavatuna väljalangemise järel viimast rünnakut juhtinud 46. rügemendi 1. kompanii allohvitseri Unterscharführer Harald Nugiseksi autasustati hiljem Raudristi Rüütliristiga.
45. rügemendi I pataljoni võitlejad tungisid Vasa talu juurest piki maanteed edasi, hõivates ka hoonetegrupi maantee ääres 500 meetrit Vepskülast läänes. Õhtu eel kella poole viie ajal asusid 34. pataljoni allüksused suurtükiväetule toel vasturünnakule. Pataljon raporteeris, et kella 18.40-ks oli hommikune olukord taastatud.
34. pataljoni dokumentidest jääb mulje, et Vasa varemed jäid 1. märtsi õhtul Nõukogude poole kätte (säilinud Saksa dokumentides ei ole õhtuseid sündmusi kommenteeritud). Ööl vastu 2. märtsi tugevdas 16. kindlustatud rajoon sillapead veel 71. merelaskurbrigaadi kuulipildujapataljoni kahe rooduga (98 inimest, 17 raskekuulipildujat), II pataljoni ühe rooduga (50 inimest) ja tankitõrjepüssirooduga (18 inimest, kuus tankitõrjepüssi).
2. märtsil võitlused Vasa talu juures jätkusid. Saksa allikates kajastuvad need vaid lühikese teatega kahest tõrjutud vastase rünnakust Vepskülast lääne suunas. Rohkem üksikasju leidub 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni ettekandes. Selle kohaselt läksid pataljoni allüksused kella 10.30 ajal ennelõunal rünnakule metsatukas Vasast edelas, kus sundisid vastase taanduma. Peagi järgnes vaenlase vasturünnak, mis tõi talle kaasa edu Vasa talu juures, ning keskpäeval jätkunud surve tõttu tõmbusid punaarmeelased Vasast 300 meetrit edela poole metsatukka.
Lahingutest Vasa piirkonnas võtsid sel päeval osa ka 71. merelaskurbrigaadi allüksused. 3. märtsil kumbki pool sillapea rindel pealetunge ette ei võtnud. Saksa suurtükivägi hoidis platsdarmi tule all. 71. merelaskurbrigaadi laialisaatmise tõttu viidi brigaadi allüksused Vepsküla platsdarmilt ööl vastu 4. märtsi ära. Nende lahkumise kompenseerimiseks saadeti sillapeale 73. ja 338. üksikust kuulipilduja-suurtükipataljonist kokku 60 meest koos kümne raskekuulipildujaga, samuti kaks 82 mm miinipildujat.
Seni 16. kindlustatud rajooni ülema reservi moodustanud 71. merelaskurbrigaadi laialisaatmine tähendas, et rajooni ülemale ei jäänud märkimisväärset reservi, millega lahingu käiku mõjutada. Brigaadi asendamiseks saabus 16. kindlustatud rajooni piirkonda 131. kaardiväe laskurpolk, mis oli aga arvuliselt nõrk.

Saksa üldpealetung

4. märtsi hommikul järgnes Saksa poole üldpealetung Vepsküla platsdarmi likvideerimiseks. 20. eesti diviis oli enne jõude ümber grupeerinud, koondades sillapea vastu uusi üksusi. Platsdarmi lääneküljele toodi 46. rügemendi II pataljon ja 45. rügemendi II pataljon, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon paigutati ümber lõunaküljele. Sillapea idaküljel pidi ründama Thöny võitlusgrupp. Pealetungijail oli elavjõus üldiselt rohkem kui kahekordne ülekaal, kuid peab meeles pidama, et platsdarmi kaitsjatel oli võimalik toetuda kindlustatud positsioonidele.
Üldpealetung algas 4. märtsi hommikul paarkümmend minutit pärast kella viit ühetunnise suurtükiväetule ettevalmistuse järel. 34. kuulipilduja-suurtükipataljon raporteeris vastase survest oma kõikide roodude rindel; kella poole kaheksa paiku õnnestus vastasel 1. roodu vasakul tiival sissemurre, mida kella kümneks loeti paarisaja meetri sügavuseks. Ülejäänud pataljoni rindel löödi rünnakud hommikul tagasi. Samuti tõrjuti keskpäeval pealetungid platsdarmi lääneküljel 3. roodu vastu (sealjuures toimusid käsigranaadivõitlused) ja 2. roodu lõigus Siivertsi piirkonnas.
Ülalmainitud hommikuse sissemurde saavutasid 34. pataljoni 1. roodu lõigus 46. rügemendi II pataljoni 5. ja 6. kompanii. Nõukogude vasturünnak kella üheksa ajal sumbus seal hästi juhitud suurtükitules (suurtükiväe tulejuht tegutses ründeteraviku juures). 46. rügemendi II pataljoni rünnakukiilu pealetung nüüd katkestati, et ära oodata ka naabrite edenemine. Mujal sillapearindel edu siiski ei saavutatud, misjärel otsustati pealetungi ikkagi jätkata.
Kella poole nelja paiku läks 46. rügemendi II pataljon, toonud vahepeal lahingusse ka 7. kompanii, uuesti rünnakule. Vahetult enne seda tõrjuti taas suurtükiväe tõhusa tulega vaenlase vasturünnak. Pataljon edenes mööda soist metsa- ja võsamaastikku esialgu kagu suunas, misjärel pööras lagedamale, jõudes löögiteraviku vasakule, et tungida üle maantee Narva jõeni välja.
Kuna kirjeldatud pealetung ähvardas 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni 3. ja 4. roodu Narva jõest ära lõigata, tõmbusid nad platsdarmi lõunaosast õhtuks tagasi Vepsküla sihis, kus püüdsid koos 1. rooduga kaitset organiseerida.
Õhtupimeduses jätkunud võitluste tulemusena õnnestus 46. rügemendi II pataljonil koos toetuseks antud sama rügemendi pioneerikompaniiga punaarmeelaste visa vastupanu maantee läheduses murda (kasutati ka leegiheitjaid), misjärel saavutas väike rühm võitlejaid eesotsas 6. kompanii ülema SS-Obersturmführer Martin Hundiga Narva jõe kalda Vepskülast lõunas, lõhestades nõnda platsdarmi kaheks.
46. rügemendi II pataljon oli pealetungi ajal kandnud suuri kaotusi ning Hunt oli vahepeal enda kompaniiga liitnud teiste kompaniide ohvitserideta jäänud sõdureid. Keskööks likvideeriti veel 46. rügemendi II pataljoni tagalasse jäänud üksikud punaarmeelaste grupid.
Platsdarmi kaheks lõhestamise järel asusid 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni 1. ja 4. rood läänepoolsel sillapeal Vepsküla piirkonnas ning 2. ja 3. rood idapoolsel Siivertsi rajoonis. Läänepoolsele sillapeale saadeti ööl vastu 5. märtsi Narva idakaldalt tugevduseks 131. kaardiväe laskurpolgu 4. ja 5. rood, milles oli küll kokku vaid 45 inimest.

Sillapea likvideerimine

5. märtsi varahommikul likvideerisid eesti diviisi allüksused (45. rügemendi II pataljoni ja 46. rügemendi ühe pataljoni löögigrupid) äkkrünnakuga läänepoolse sillapea Vepsküla ümbruses. Võeti 25 vangi, nende hulgas kaks ohvitseri. Samuti ründas Thöny võitlusgrupp Siivertsi lääneosas Peetri kalmistu piirkonnas ja sealt lõuna pool, kuid liikus vaid veidi edasi, jõudes Põhjasõjas langenute monumendi lähistele.
Vastaspoolel luges 34. pataljon 5. märtsi ennelõunal, et platsdarmilt oli Narva idakaldale taandunud 35 inimest (sealhulgas kolm rooduülemat), kellest 20 olid haavatud või saanud põrutada (nende hulgas kaks rooduülemat). Nõukogude sillapeast oli nüüd säilinud veel vaid ligi 500 meetri laiune kaldariba Siivertsi lääneosas ja sealt loodes asuv männimetsatuka piirkonnas, kus paiknesid 34. pataljoni 2. ja 3. rood kolme suurtüki ja kümmekonna kuulipildujaga.
5. märtsil ründas Siivertsi sillapea Vepsküla-poolset tiiba tõenäoliselt osa 45. rügemendi II pataljonist, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon ründas sillapead frontaalselt ning Peetri kalmistu rajoonis tungis peale Thöny võitlusgrupp. Kaitsjad avaldasid idakaldalt lähtuva raskerelvade tule toel visa vastupanu.
5. märtsil pealetung ei edenenud kuigi hästi. Kella seitsme paiku õhtul raporteeris Siivertsi piirkonnas tegutseva 34. pataljoni 2. roodu ülem kapten Boriss Buhvalov, et on ööpäeva jooksul tõrjunud kümme rünnakut, sealjuures olevat vastane kaotanud ühe liikursuurtüki ja ühe kahuri. Õhtuks oli sillapeal rivis veel vaid 40 inimest, samuti kolm kahurit.
Platsdarmi idatiib toetus Põhjasõjas langenute monumendile, mille muldkeha sisse oli ehitatud kuulipildujapesa. Samal õhtul üle Peetri kalmistu monumendi suunas rünnanud Thöny võitlusgrupi allüksustel õnnestus see ka vallutada, kuid õhtupimeduses Narva idakaldalt täienduseks saabunud 18 võitleja toel suutis 34. pataljoni 2. rood monumendi vasturünnakuga uuesti tagasi võtta. Teistel andmetel saadeti enne keskööd platsdarmile juurde veel 27 inimest.
Sillapea Vepsküla-poolsel tiival pidas üks mitmekümnemeheline punaarmeelaste grupp (arvatavasti 34. pataljoni 3. roodust) 5. märtsi jooksul vastu jõekalda lähedal asuva Tiger tanki vraki juures, kaevunud seal sisse ning varjudes ka tankis endas (tegemist oli tankiga, mille sakslased olid varem, 12. veebruaril, kaotanud).
Pärast öö jooksul toimunud korduvaid rünnakuid käsigranaatide ja koondlaengutega alistus üheksa ellujäänud inimest varahommikul.
2. löögiarmee andis 5. märtsil 16. kindlustatud rajooni käsutusse lisaks 1254. laskurpolgu I pataljoni, mis veoautodega samal hilisõhtul rindele saabus. Pataljonis oli 333 inimest koos 27 kerge- ja üheksa raskekuulipilduja, 73 püstolkuulipilduja ja 137 vintpüssiga ning nelja 82 mm miinipilduja ja kahe tankitõrjepüssiga. 6. märtsi varahommikul kella nelja ja viie vahel püüdsid pataljoni kolm laskurroodu Vepsküla piirkonnas Narva jõge ületada. Seal kaitsel asunud 45. rügemendi II pataljoni üks kompanii lõi rünnaku tagasi. Läänekaldani või selle lähedusse jõudnud 22 võitlejat langesid vangi. 1254. polgu I pataljon kaotas kokku ligi 150 inimest. Uut rünnakut ei olnud pataljon seejärel enam võimeline ette võtma.

Põhjasõja monument

6. märtsi hommikul jätkasid Thöny võitlusgrupp ja 45. rügemendi I pataljon survet Põhjasõja monumendi rajoonis. Lahingus osales ka Nordlandi diviisi ründesuurtükke. Thöny võitlusgrupi ühel kompaniil õnnestus hoolimata vastase kuuli- ja miinipildujatulest Narva idakaldalt monument lõpuks vallutada; kell 13.10 oli lahing seal läbi. Pärast seda Thöny võitlusgrupp teadmata põhjusel aktiivsust ei avaldanud.
46. rügemendi II pataljoni erinevate allüksuste isikkoosseisust moodustatud löögigrupp ründas 6. märtsil lõuna suunast platsdarmi läänetiiba, kohates visa vastupanu. Paaritunnise lahingu järel hõivati männimetsatukk Siivertsist loodes, misjärel edenemine takerdus metsaserval jõe ja maantee vahelise kaeviku ees (kaeviku ja metsaserva vahel oli lage maastik).
Lühike kaevikulõik jõekaldal Siivertsist loodes oli 34. pataljoni 2. roodu riismete viimane tugipunkt. Idakaldalt tegutsevate raskerelvade tule toel õnnestus punaarmeelastel seal vastu pidada pimeduse saabu-miseni. Kella kuueks õhtul oli rivisse jäänud 15 võitlejat koos ühe raske- ja ühe kergekuulipildujaga; ainuke kahur (45 mm) ei olnud selleks ajaks enam lahingukorras. Vastase rünnaku tõrjumisel kella poole üheksa ajal lakkas töötamast ka kergekuulipilduja ning otsa lõppesid käsigranaadid. 2. roodu ülem kapten Buhvalov tellis raadio teel suurtükiväetule enda positsioonidele. 16. kindlustatud rajooni ettekande järgi jäeti platsdarm lõpuks enne keskööd kella üheteistkümne ajal vastase survel maha. Narva idakaldale jõudis üheksa inimest, neist viis haavatut, viimaste hulgas ka rooduülem.
Saksa poole andmeil likvideeriti viimane vastupanukolle Narva läänekaldal 6. märtsi õhtul kell 23.40. 46. rügemendi 8. kompanii Sturmmann Leinhard Miländer väitis mälestustes, et viimase rünnaku sooritas pool tundi enne keskööd vaid 12-meheline löögirühm tema isiklikul juhtimisel (tegemist oli frontaalrünnakuga), kuid teiste allikate põhjal võib järeldada, et lahingus osales rohkem jõude ning vastast rünnati ka tiivalt. Põhjasõja monumendi piirkonnas alistus lahingu lõppfaasis 45. rügemendi II pataljoni võitlejatele üks punker haavatute ja sidepersonaliga.

Ligi 500 langenut

Punaarmee inimkaotused lahingutes Vepsküla sillapea pärast 29. veebruarist kuni 6. märtsini jäid kokkuvõttes 700 inimese lähedale, neist umbes 380 hukkunud ning teadmata kadunud. Viimastest langes 54 Saksa poole andmeil vangi. Surnute tavatult suurt osakaalu võib seletada raskustega haavatute evakueerimisel platsdarmilt. 34. pataljon kaotas relvastuses üheksa 76 mm jalaväekahurit, seitse 45 mm tankitõrjekahurit, kaksteist 82 mm miinipildujat, 12 tankitõrjepüssi, 31 raske- ja 25 kergekuulipildujat, 105 püstolkuulipildujat ja 150 püssi.
Suuri kaotusi oli kandnud ka pealetungiv pool. Sillapea vallutamisel peamist raskust kandnud 20. eesti diviis kaotas alates 29. veebruarist neis lahinguis umbes 110–120 inimest hukkunute ja teadmata kadunutena ning 400–450 haavatutena.
Diviisi veteranide mälestuste kohaselt põhjustasid palju haavatasaamisi puitkorpusega jalaväemiinid või killud miinipildujatulest. Thöny võitlusgrupi kaotused olid samal ajal ligikaudu 80 surnut, teadmata kadunut ja haavatut.

[uscha]

Lisan ka samas artiklis ära toodud lahingutest osavõtnud üksused ja nende arvulise koosseisu.

Veebruari lõpus tegutsesid Vepsküla sillapea lääneküljel 20. eesti diviisi kahe pataljoni allüksused: 45. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi I pataljon ning osa 46. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi I pataljonist (teine osa asus kaitsel Narva jõe ääres). Sillapea lõuna- ja idaküljel paiknes SS-Hauptsurmführer Michael Thöny juhitud võitlusgrupp, mis koosnes 11. SS-vabatahtlike tankigrenaderidiviisi Nordland kuuest kompaniist (rügemendi Norge 7., 11. ja 16. kompaniist ning rügemendi Danmark 2., 7. ja 16. kompaniist). 20. eesti diviis ja Thöny võitlusgrupp seisid tankigrenaderidiviisi Nordland ülema otsealluvuses, viimane allus omakorda III SS-tankikorpusele ja see armeegrupile Narva.
Saksa dokumentide järgi oli Thöny võitlusgrupp vähemalt 1. märtsi seisuga antud 20. eesti diviisi ülema SS-Oberführer Franz Augsbergeri käsutusse, millega ilmselt sooviti paremini kooskõlastada sillapea vastu tegutsevate üksuste tegevust. 45. rügemendi I pataljoni tollase ülema Harald Riipalu mälestustes väideti, et sillapea vallutamise üldjuhiks määrati 45. rügemendi ülem SS-Obersturmbannführer Paul Vent, kes allutati otse diviisile Nordland. Saksa dokumentidest jääb siiski mulje, et sillapeavastase rinde üldjuht oli 20. eesti diviisi ülem Augsberger.
20. eesti diviisi mõlemas grenaderirügemendis oli kaks pataljoni, igas neli kompaniid. Mõlemas rügemendis oli ka 13. (jalaväekahurite-), 14. (tankitõrje-) ja 15. (pioneeri-) kompanii, samuti staabikompanii. Pataljonide ja pioneerikompaniide lahingutugevus oli 29. veebruaril järgmine (see näitaja ei sisalda tagalapersonali):

45. rügemendi I pataljon 386 meest
45. rügemendi II pataljon 243 meest
45. rügemendi 15. (pioneeri-) kompanii 122 meest
46. rügemendi I pataljon 283 meest
46. rügemendi II pataljon 230 meest
46. rügemendi 15. (pioneeri-) kompanii 82 meest
Thöny võitlusgrupi lahingutugevus oli samal ajal 475 meest.

20. eesti diviisile allutati suurtükiväegrupp eesotsas 227. suurtükiväerügemendi ülemaga. Sinna kuulusid sama rügemendi kolm divisjoni, eesti diviisi suurtükiväedivisjon, 928. maaväe suurtükiväedivisjon, 507. maaväe rannikupatarei ja patarei 5./XII. Kokku 53 suurtükki, neist ligi pooled 10,5 cm haubitsad, ülejäänud peamiselt 12,2– 22 cm kaliibriga suurtükid. Eesti diviisi käsutuses oli ka umbes kümmekond jalaväekahurit ning mitukümmend 8 cm miinipildujat.

[uscha]

Punaarmee jõudude kohta Vepsküla sillapea lahingutes on artiklis kirjutatud järgnevalt.

Vepsküla sillapea kaitsel seisvas 34. üksikus kuulipilduja-suurtükipataljonis eesotsas major Aleksandr Boikoga oli ligi 500 inimest. Nende relvastusse kuulus 31 raske- ja 18 kergekuulipildujat, 20 tankitõrjepüssi ja kaheksa 82 mm miinipildujat. 29. veebruari seisuga oli platsdarmil ka üheksa 76 mm jalaväekahurit ja kümme 45 mm tankitõrjekahurit. Neist valdav enamik kuulus 34. pataljoni relvastusse, mõned olid antud tugevduseks juurde 760. tankitõrjesuurtükiväepolgust.
34. pataljoni 1. rood asus kaitsel Vasa piirkonnas, 3. rood paiknes platsdarmi edelaosas, 4. rood kaguküljel ning 2. rood Siivertsi lääneosas.
Pataljonile oli operatiivselt allutatud Narva idakaldal positsioonil asuv 230. kaardiväe miinipildujapolk (36 120 mm miinipildujat). Samuti toetasid Narva idakaldalt pataljoni 73. kahurisuurtükiväepolk (kaheksateist 122 mm ja 152 mm suurtükki) ja 760. tankitõrjesuurtükiväepolk (kolmkümmend kolm 45 mm ja 76 mm kahurit), samuti 29. kaardiväe miinipildujapolgu kaks divisjoni (neist üks divisjon ainult 4.–6. märtsil), mis olid relvastatud raketiheitjatega.
Nii Nõukogude kui ka Saksa poole suurtükiväe toetust võib lahingutes sillapea pärast üldiselt hinnata tugevaks.
34. pataljoni kaitse sillapeal põhines rühmatugipunktidel. 1. ja 2. roodu lõigus, kus vastase pealetungi peeti kõige tõenäolisemaks, oli kaitse organiseeritud kahes ešelonis: esimeses kaks kuulipildujarühma ja teises samuti kaks. Nimetatud roodude kaitselõigu laius jäi 400–600 meetri vahele. 3. ja 4. rood asusid kaitsel ühes ešelonis, kummagi kaitselõigu laius jäi 1,5–2 kilomeetri piiresse. Pataljoni manööverreservi moodustasid üks kuulipildujarühm ja üks tankitõrjepüsside rühm. Pataljoniülema komandopunkt asus jõe idakaldal, kust oli võimalik vaadelda suurt osa platsdarmist ja selle lähiseid.
28. veebruarist kuni 5. märtsi hommikuni, niisiis ka lahingute perioodil, tegid platsdarmil öösiti kindlustustöid sapöörid 71. üksiku merelaskurbrigaadi sapööriroodust (kuni ööni vastu 3. märtsi) ja 192. üksiku inseneritõkete pataljoni 2. ja 3. rood.
Selle aja jooksul asetati sillapeale ligi 500 tankitõrjemiini, 6300 puitkorpusega jalaväemiini PMD-6, samuti ehitati traattõkkeid. Kõikidele kuulipildujatele, miinipildujatele ja kahuritele rajati tulepesad.
Kuna 3. ja 4. roodu piirkonnas oli maastik soine, siis ehitati tulepesad seal maapinnale. Nende roodude lõigus platsdarmi edela- ja lõunaserval tõusis maapind vastase suunas, pakkudes talle sellega vaatluseelist.

[uscha]

Väiksemale kaardile on rindejoon märgitud 21. veebruaril kui Vepsküla sillapea lahingute alguseni oli jäänud kaheksa päeva. Nagu eespool on kirjas oli platsdarmi suurus ca. 1,5 x 1,5 km. Suuremale kaardile on positsioonid märgitud 15. märtsil - sillapea on likvideeritud ja rindejoon on jõe ääres.

[nrw44]

Eesti diviisi käsutuses oli ka umbes kümmekond jalaväekahurit ning mitukümmend 8 cm miinipildujat.

Jalaväekahurite osas hinnangut veidi muudaks: 10 ja 20 vahel.

Lisame siis ka artikli juures olnud skeemid:

[uscha]

Vepsküla sillapea kujutas endast umbes poolteist kilomeetrit laia ja sama sügavat maalappi.

Otsisin välja ühe 10+ aastat tagasi tehtud kaardi, kuhu olin peale märkinud Vepsküla sillapea ja juurde olin kirjutanud laiuseks 2,6 km ja sügavuseks 0,8 km. Ma ei mäleta, mis allikate põhjal ma selle joone sinna kunagi ammu sedasi vedasin aga ma mäletan, et mul oli see aeg teadmine, et laius ja sügavus on õiged. Kas see 1,5 x 1,5 km artiklis võib olla natuke liiga umbkaudne?

[nrw44]

Eks see 1,5 x 1,5 km on natuke umbkaudne (mõni diagonaal tuleks vist veidi pikem, mõni veidi lühem), aga su postituses oleval kaardil on sillapea siiski päris kindlalt ebatäpselt märgitud kui räägime ajavahemikust 29.02-06.03.44. Sillapea võis ajutiselt (korraks) selline olla kuskil 12.02.44. Venelased tungisid 12.02 Narva suunas välja kalmistuni (aga ainult korraks), hõivasid Vasa talu ja siis laiendasid päeva jooksul sillapead sisemaa suunas (tunduvalt rohkem kui su kaardil märgitud).

[uscha]

Ma kaardilt mõõtsin, et kui loodes oli platsdarmi piir seal jões asuva saare kohal ja ulatus Põhjasõja monumendist veel edasi, sest lahingud toimusid sellest kagu pool asetseval Peetri (Garnisoni) kalmistul siis peaks sillapea laius olema siiski ca. 2,5 km. Kui Sul kaardid arvestavad mõlema poole andmeid ja on täpsed siis ma arvan, et kilomeetrites võiksid olla sillapea mõõdud lahingu alguses 2,5 km laiust ja 1,5 km sügavust.

[nrw44]

Hakkasin ka nüüd usinalt üle mõõtma Maa-ameti ajaloolistel kaartidel. Pakuks omalt poolt täpsustatuna välja umbkaudu 2 x 1,5 km.

[uscha]

2008. aastal ilmunud raamatus "Eesti Leegion Sõnas & Pildis" on pildid Vepsküla lahingust osa võtnud Lembit Neigla päevikust. Kahjuks ei ole seal avaldatud üksust, kus ta teenis aga ilmselt kui natuke vaeva näha siis saaks selle ka tuvastatud. Trükin 29.02-06.03 lahinguid puudutava osa ka siia ümber. Ta on sissekanded teinud taskumärkmiku märtsikuu lehtedele aga vist mitte alati õigetele kuupäevadele nii, et neid ma ei hakka siin ära tooma. Lahingute alguses oli Neigla kompaniis rivis 48 meest, lahingute lõpuks oli nendest 40 välja langenud ja rivis kõigest kaheksa võitlejat.

Esimene äge lahing. Kompanii suurus 48 meest. Meil 1 surnu, 3 kergelt ja 1 raskelt haavatu. Venelasi umbes 200 surnud. Sain haavata paremast käest kergelt.

Hoiame positsiooni. Päeva kohta mõned üksikud kahuripaugud. Päev suurema muutuseta. Udune.

Venelane ründab. Aga tagajärjetult, jättis maha 30 haavatut, umbes 12 surnut ja 55 vangi. Meil läks kõige paremini.

Vasturünnak. Teine äge lahing. 45 mehest 2 surnut, 6 raskelt ja 3 kergelt haavatut. Vallutasime tähtsa positsiooni metsas. Õhtul käisin laatsaretis sidumas. Kapsasupp.

Vasturünnak. Kolmas äge lahing. Läksime lahingusse 33 mehega. Venelase 2 pataljoni oli meie vastas. Lõime pesadest välja. Vene surnuid ligi 80. Meil 7 surnut, 12 kergelt ja 5 raskelt haavatut. Meil suur kaotus.

Edasiminek eest põgeneva vaenlase järgi. Neljas äge lahing. Narva jõe pärast. Võidame jõe kalda. Venelased on üle Narva jõe löödud. Meil 9 mehest jäi järgi 8. 1 sai kergelt haavata. Venelastel suur kaotus. Vange 250. Surnuid umbes 150. Haavatute arv teadmata. Snaipri kuul riivas minu vasakut kätt.

[nrw44]

Ühe päeviku kohta on seal kuidagi liiga fantastilised andmed vastase surnute ja vangilangenute kohta. 300 vangi ei leia Saksa dokumentidest mitte kuidagi kinnitust. Jääb mulje, et üles on kirjutatud mingeid kuulujutte või lausa väljamõeldisi. Ja siis tõepoolest veel see segadus kuupäevadega. Ka kompanii suurus 48 meest on pigem liiga väike - võiks kehtida ehk ainult 3./46 puhul, mis eelnevalt, 24.02, Riigi sillapea all suuri kaotusi kandis.

[uscha]

Surnute ja vangilangenute numbrid on tõesti muljetavaldavad ja kui dokumendid ikka märkimisväärselt väiksemaid numbreid näitavad siis on Neigla ilmselt sinna juurde luuletanud. Samas ei näe ma mingit põhjust, miks ta peaks oma enda kompanii koosseisu väiksemaks rääkima. Oli äkki üks rühm varus? Kuupäevadega tegelikult segadust ei ole - ta pole lihtsalt märkmikusse sissekandeid tehes pidanud lugu nendest lehtedele trükitud kuupäevadest ja on sinna kirjutanud oma suva järgi.

[nrw44]

Õige perenimi on võib-olla hoopis Neidla?

Memento raamatus kaks sissekannet ilmselt sama isiku kohta:
NEIDLA, Lembit, m, s. 06.12.1925. Saksa sõjaväes, sõdur, 3. Eesti
Brigaadi Väli- Varupataljon.[ERA.R-67.2.7,28]

NEIGLA, Lembit, m, s. 06.12.1925, eluk. Virumaa. Saksa sõjaväes,
sõdur, Eesti Leegion.[ERA.R-67.2.11.20]

Päeviku järgi sai kaks korda haavata (kergelt). ED kaotusnimekirjades ta sellel perioodil justkui silma ei hakka, ehkki seal on ka kergelt haavatud sees. Tõsi küll, neis nimekirjades on vist ka lünki.

[uscha]

Õige perenimi on võib-olla hoopis Neidla?

Võimalik tõesti, et Neidla on õige. Kui ma õigesti mäletan oli see päevik Mart Laari omanduses ja kui keegi temaga suhtleb võib üle küsida, mis õige nimi on. Ehk on isegi täpne teenistuskoht või FP number seal olemas.

Lisan siia ka väljavõtted U.Stuf. Edgar Künnise taskumärkmikust, kes samuti lakooniliselt Vepsküla sündmusi kirjeldanud.

29.02 - Algas Mere [O.Stubaf. Ain Mere] operatsioon. II Btl (Lang) [H.Stuf. Elmar Lang] diviisi varus. Stubaf. Parrest [Udo Parrest] surma.

01.03 - Meldisin vabatahtlikult Stosstruppi 5. kp. VASA! [rünnakgrupp 5. kompaniist või määras rünnakgruppi kogu 5. kompanii?]

06.03. - Kell 23.30 Narva jõeni vaba.

[uscha]

45. rügemendi I pataljon 386 meest
45. rügemendi II pataljon 243 meest
45. rügemendi 15. (pioneeri-) kompanii 122 meest

Nimekiri 45. rügemendi võitlejatest, kes said peale Vepsküla lahingut Raudristid.

I/45

Mällo, Ilmar Tartu 08.09.1911 Untersturmführer I./45 EK2 08.03.1944
Meister, Arnold Peterburg 21.10.1916 Oberscharführer 1./45 EK2 08.03.1944
Tamm, Heinrich Hageri 07.02.1924 Grenadier 1./45 EK2 08.03.1944
Traksmaa, Tuve Salla 24.09.1901 Unterscharführer 1./45 EK2 08.03.1944
Adams, Johann Pärnu 06.02.1919 Grenadier 2./45 EK2 08.03.1944
Ingar, Heino Tallinn 20.02.1920 Sturmmann 2./45 EK2 08.03.1944
Jens, Eduard Nuia 02.06.1924 Grenadier 2./45 EK2 08.03.1944
Kurime, Erich Vohnja 26.04.1919 Sturmmann 2./45 EK2 08.03.1944
Pikas, Harry Tallinn 17.09.1923 Grenadier 2./45 EK2 08.03.1944
Pruunsild, August Kursi 11.07.1921 Sturmmann 2./45 EK2 08.03.1944
Tofer, Paul Peterburg 06.07.1911 Obersturmführer 2./45 EK2 08.03.1944
Uri, Evald Konguta 06.09.1922 Unterscharführer 2./45 EK2 08.03.1944
Ledus, Richard Võru 08.12.1925 Grenadier 4./45 EK2 08.03.1944
Mägi, Artur Elva 20.09.1914 Obersturmführer 4./45 EK2 08.03.1944
Sepa, Jaan Tartu 14.07.1912 Hauptsturmführer 4./45 EK2 08.03.1944
Tamm, Karla Paasvere 08.01.1920 Grenadier 4./45 EK2 08.03.1944
Gothard, Kevai Leola 18.12.1923 Unterscharführer 4./45 EK2 09.03.1944
Kukk, Aleksander Kõpu 10.12.1923 Grenadier 4./45 EK2 09.03.1944
Vares, Elmar Valga 11.11.1918, Untersturmführer 3./45 EK1 08.03.1944

II/45

Künnis, Edgar Venemaa 18.10.1915 Untersturmführer II./45 EK2 08.03.1944
Polt, Richard Vohnja 10.03.1924 Sturmmann II./45 EK2 08.03.1944
Aasa, Einar Kihelkonna 12.02.1919 Sturmmann 8./45 EK2 08.03.1944
Haljak, Oskar Meeksi 17.11.1910 Grenadier 8./45 EK2 08.03.1944
Kiisk, Arik Võrumaa 31.07.1918 Obersturmführer 5./45 EK2 08.03.1944
Kiisk, Endel Soontaga 02.05.1922 Grenadier 7./45 EK2 08.03.1944
Klemets, Osvald Tulukse 28.03.1919 Obersturmführer 7./45 EK2 08.03.1944
Kumar, Ernst Kõrgessaare 24.07.1914 Obersturmführer 8./45 EK2 08.03.1944
Kurgvell, Vassili Pöidi 07.09.1922 Sturmmann 6./45 EK2 08.03.1944
Liiv, Ülo 08.10.1925 Grenadier 5./45 EK2 08.03.1944
Lohk, Johannes Pärnu 15.06.1923 Sturmmann 8./45 EK2 08.03.1944
Loo, Henno Narva 31.12.1924 Sturmmann 5./45 EK2 08.03.1944
Margusson, Johannes Valga 11.02.1925 Sturmmann 7./45 EK2 08.03.1944
Ots, Elmar Siber 15.09.1921 Rottenführer 8./45 EK2 08.03.1944
Reinloo, Helmut Tallinn 16.05.1919 Rottenführer 5./45 EK2 08.03.1944
Rosiväli, Kuno Virumaa 10.02.1924 Grenadier 6./45 EK2 08.03.1944
Rätsepp, Evald Vihula 24.09.1922 Sturmmann 5./45 EK2 08.03.1944
Saar, Elmar Käina 07.07.1919 Grenadier 8./45 EK2 08.03.1944
Sume, Eugen Pärnu 30.01.1920 Untersturmführer 6./45 EK2 08.03.1944
Velsvebel, Osvald Pöidi 03.04.1920 Grenadier 6./45 EK2 08.03.1944

15./45

Kärje, Aleksander Tõrvala 26.02.1924 Sturmmann 15./45 EK2 08.03.1944
Kümnik, Valdek Avanduse 28.05.1924 Grenadier 15./45 EK2 08.03.1944
Saks, Albert Virumaa 04.10.1922 Unterscharführer 15./45 EK2 08.03.1944
Tobi, Evald Paide 12.05.1924 Sturmmann 15./45 EK2 08.03.1944
Tüür, Julius Tartu 12.07.1925 Unterscharführer 15./45 EK2 08.03.1944