36. Politseipataljoni velskri mälestused ...

[uscha]

21.12.42.

Stalino haiglas.

Nüüd olen järjega siis tuttavas linnas. Meie rong jõudis viimaks nelja päevase vintsutuse järele siia. Mahalaadimine käis 20-30 autoga kiiresti. Olime rõõmsad, et ometi viimaks saame lahti täidest!
Muidugi 4-500 haavatu tulek korraga pani kõik haiglad kuhjaga täis. Lamasime nii-siis hulga aega ennem koridoris, kui paik leiti.
Minule löödi paik vabaks ja üks tervem mees voodist välja. Kena puuvoodi õlgkoti ja villase vateeritud tekiga – olin päris õnnelik! ...
Leidsin oma Raudristiga lahket vastuvõttu. Enne mind oli siin 156 haige peale neid vaid kaks! Nüüd alles hakkab aru saama, et olime see 3 nädalat täielikust põrgus. Neid riste tõesti naljalt ei anta!

Niisiis olin voodis ja mõtlesin, et elu on siiski veel elamisvääriline, kui tundsin, et kogu elamine kõrvetab!? Uurin, mis on ja oh häda – olin sattunud vihma käest räästa alla ...
... Kui mul endal oli ennem täisid nii paarisaja ümber ja nad nii kuigi näitasid degenereerimise tundemärke, siis siin – siin, oli neid 2000!!!
Lihtsalt kogu elamine liikus ja neid oli saanud palju nagu liiva mere ääres!!! Ei mina soovi enam ühelegi juhul kellegile sarnast lasteõnne. Lihtsalt hirmus. Teki muudkui vedasid jalgeotsa ja püksid olid sõitnud juba naabri voodist mööda ... Lihtsalt ei oska „pää” ka enam teha.
Kuna saksa sõdur on õppinud igasugu sõjapidamise nõkse selle mitme aastaga, vaatasin mis siis nemad teevad!?
... Jaa! Nad on leiutanud uusi relvi ja võitnud lühikese ajaga riike ja rahvaid, aga siin on nad jäänud vanale sõjapidamise viisile truuks. Lahing täidega käib ikka, juba piiblis oleva meetodi kohaselt: pane mingile kõvale alusele ja vajuta pöidlaküünega kuni käib nõks, mis näitab, et täi hing on välja läinud ...
Asusin ka siis usinasti pihta ja kõva 4 tunni töö järele võisin öelda, et minu rindelõigus ei ole ühtki vaenlase „pantserit” nagu nad ise neid nimetavad. Muidugi üksikud pagenud loomad ju olid veel – aga oma 2-3000 oli tehtud kahjutuks ...
Magame alasti nagu silgud. Toad on täiesti soojad. Söögiga võib olla rahul. Täna saadetakse tervemad mehed kõik edasi kodumaale ja kodumaa haiglatesse. Näis, kuhu mina edaspidi saan?

[uscha]

21.12.42 päeval.

Paistab, et sinu vasaku jalaga poiss on lugu väga halb. Nagu kohe arvasin, on ishiase närv saanud tugevasti vigastada! Proovisin liikuda – ei! Jalg on nagu soe vorst all ...
Võttis tuju kohe alla nulli 100 kraadi. Kasvõi mine ja tee loole lõpp. Mida ma ikka tilbendan elus ringi sandina? Nüüd tunnen sõjainvaliidide traagikat. Sai nähtud neid ennemgi. Ühed armetud loomad on nad ...
Kurat! Võta kätte ja nuta kasvõi!

[uscha]

22.12.42.

Mul tekib tõesti aukartus Saksa õe ees. No sarnast ennastsalgavust meie omade seast vaevalt leiduks. Ja kui vahest viskab töökoorma mitmekordseks, ei näe sääl pinge vähenemist, tülpinud nägu, ega rahulolematust. Aina haruldase rühiga kogu päeva, vist on sellele kõigele eelnenud karm kool, käivad edasi-tagasi pääd julgelt püsti – nagu noored Emajumalad (meie mõistete järele on jumal alati mees).
Kasvult on nad kõik suured. Aga seejuures ei ole sääl mingi mõõt väljakarjuv – kõik on ühtlane ja proportsionaalne. Ka näolt on nad kõik kenad (mitte iludused, kes oleksid edevad nagu siin mõnda vene sanitari näeb) ja kuigi nagu puhast tõugu (sarnane tunne tekib).
Riietus lihtne, peaaegu meie NKK. Sarnane ilusa lihtsa lõikega ja pikk nii poole sääre.
Minusugunegi saab nendega juttu ajada, sest räägivad nagu kooliõpetajad kui näevad, et sa hästi ei oska.
Sanitarideks on puha vene naised ja nad ei erine üksteisest ja massist sugugi.
Eile saadeti paljud edasi. Nüüd on minu ja naabri voodi vahet oma tubli meeter – tegin enda lamamisresidentsis korraliku revisjoni ja etskae – harva mõni ronib veel ringi.
Millegipärast olin kõik need ööd magamata. Eile võtsin siis tableti ja magasin. Enesetunne (kui vasaku jala välja arvata) kohe palju parem. Nägin palju und Eestist ...
Toit on hää. Vahest söö kanaliha suppi, et vats ägiseb.

Eile proovisin täisid surmata igasugu kõlavate nimedega Hiina pulbritega nagu „Li-Flo-Wan”, „Li-Lo-Lau” j.n.e. Samuti proovisin seda kuulsat saksa prof. Morelli pulbrit, millest lehtedes nii suurt juttu oli ... Hoidsin täisid pulbri hunnikus paar tundi – midagi. Aevastasid ja jooksid veel kiiremini kui ennem, usu siis pulbreid veel ...

Saan vist teha visiidi ka Seevaldisse. Igatahes vahest kuulen, et kõik ajavad eesti keelset juttu, isegi raadiost tuleb Eesti saadet!?

Eile peale soojenduskasti ja massaaži oli nagu parem. Täna aga huumab endiselt edasi. Igatahes hullemaks pole ka läinud.

Meelest ei unune aga Krasnaja Zvesda lahinguväli enda laipade hulgaga – eriti need tapetud hobuste hunnikud. Üldse neid surnud hobuseid vedeles ka igalpool. Kõik teede ääred olid nendega palistatud. Ja inimestel oli süüa laialt. Muudkui lõigati kints kõige nahaga ja lohistati koju.
Jaa, Sõda! ...

[uscha]

23.12.42.

Hakkavad vist jõulud tulema. Tõesti ei tea, kas on 23-dal või 25-dal jõululaupäev. Aga liginevad tõesti! Kogu eilase päeva sagis san. personal. Toodi sisse (igasse tuppa üks) jõulupuu ehk jõulumänd – peaasi, et ta on roheline. Õhtul anti meile shampust j.n.e. Kahju, et nii kaugel kodumaast!

Täna tuleb mul edasisõit – kuhu, ei tea?! Tegin läbi veel viimase kuuri. Kaks korda päevas kepiga jalutamist 1/2 t, 1 x päevas soojenduskast ja massaaž. Voodis olles tee kogu aeg aktiivseid ja passiivseid liigutusi. Tean, et sarnased tõbed paranevad ainult tugeva tahtejõu abil – kas mul jätkub seda lõpuni. Kõik see sünnib suurte valude saatel. Aga peab ütlema täna seisin juba silmapilgu omil jalgel!!! Muidugi tuim on ta edasi. Reie osa on siiski paranenud tublisti.
Sain habeme maha! Hurraa! Andsin ajajale kohe 3 Mk. No on hea olla.

[uscha]

24.12.42.

Rongis ja sõit läheb kuhugile – vist Dnjepropetrowski poole.
On tõesti pühad. Saime igaüks paar napsu, mõnikümmend päris hääd präänikut ja kompvekke (ikka neid dr. Hollersi omi!). Süüa saame ka päris ilusti ja palju. Võiks päris paksuks minna.
Praegu nii 11.00 paiku oleme siis Hlarionovo jaamas. Kuna jalavalud on vähenenud, siis hakkan eluga rahul olema. Täna tunnen eriti, et Eestis mulle palju mõeldakse!? Ja päris palju ja tugevasti mõeldakse!

Sõitsime üle suure-suure jõe ja jõudsime Dnjepropetrowskisse. Rumeenia san. rong on siin juba ees. Neid san. ronge on üldse kõik kohad täis. Stalinost väljub igapäev oma 25-30 vaguniga koosseis. Meie sõiduolud lähevad ka aina paremaks. Kui frondilt tulime härjavaguni põhjas sõites, siis nüüd on sarnane vagun vooderdatud voodikottidega ja voodid sees – ikka kaks koos, teineteise peal. Ega ei saagi nõuda ja tahtagi paremat. Sattusin ukse kohale – nii näen väljagi prao vahelt veidi. Maastik nagu minu eelmistes Ukraina lugudes, veidi lumehärmatist ka olemas.
Õigus! Jõe ühel kaldal, millest üle sõitsime oli nimi Amar ja teisel kaldal Dno – kumb neist nüüd jõe nimi – ei tea. Aga oli tõesti lai ja sula jõgi.
Ja siia jäi siis meie rong esialgu peatuma. Kohe olid igasugu kaubitsejad jaol. Müü end pealaest jalatallani maha. Hinnad kenad! Ka uurisid taheti hirmsasti. Küsisin enda „Omega” eest 500 Rm. Peeti veidi kalliks. 400 oldi nõus maksma! Suutäiese piparkoogi eest võeti 1 Mk. j.n.e.
Pimedas algas mahalaadimine. Kuna olen ikka veel lamaja, sain esmajärjekorras tulekut. Ja uskuge, mida sain üle 2-3 kuu!? Vanni! Sooja vee ja seebiga pesemist! Unustasin haige kõrva hoopis ära ja elasin ainult veele, tundes enda ümber ainult sooja vedelat vett!!!
... Võeti kõik need täised riided. Kui silku seoti ja siis puhas särk ja puhtasse voodisse. Arst küsis, miks nii lõbus nägu? Ikka vee pärast! ... „Jaa, ma usun!” vastas.

Aga nüüd ei saa enam kuidagi jätta vaid pean kirjutama! Pealkirjaks panen igal juhul: „Meid tapetakse siin haiglas!” ... Niimoodu!
See lugu algas juba hommikul kella 6-st kui jõudsime vaevalt silmad avada toodi mitu võisaia viilu moosiga ja kuuma veiniga. (Muuseas vein kohviga on siin see pea joogiaine ja vee järele on nõudmine suur). Tund hiljem toodi kompotti, siis jällegi võileibu j.n.e. iga tunni takka kuni lõunani. Mõtlesime, et ega lõunaks sarnase tegumoe juures midagi saa. Aga vaevalt sai kell 12.00 kui ujus uksest sisse nuudlisupi pang ühes vene näitsikuga, kes olnud muidu kena tüdruk, kui ta ei kannaks baretti nagu hingeõnnistust peas ...
Keerasime supi kinni ja mõtlesime, et nüüd on tänane eeskava läbi, kui vänderdas sisse hane või mõne muu sarnase suurema linnu veerand praadi (igatahes kohutav suur kints oli) ühes kahe liitri osa kartulipudru ja soustiga!!!
Meid oli toas 15 sõdurit - Saksa sõdurit – igasugu auastmetega ja keegi pole kusagil alla vandunud – aga selles söömises tegime seda! Peaaegu pool jäi söömata! ...
Olime täis kui puugid ja noolisime rasvaseid sõrmi. Silmad oleksid veel söönud, aga kõhtu ei mahtunud ka palumise juures enam ... Ja siis tuli kompott! ...
Mõnigi mees minestas. Teine nuttis toiduhunniku juures. Kolmandat toibutati parajasti, kes oli minestanud nende suurte pingutuste juures, kui tuli unterarst ja tõi: asuniku vodkat, suure saia (1 kg), shokolaadi, präänikuid, kompvekke, suitsu.
Surus igaühe kätt, soovis häid pühi ja peatset paranemist ja läks ...
Jaa!
Sõdida saksa sõdurina,
kanda raskusi saksa sõdurina,
saada haavata saksa sõdurina,
ja surra saksa sõdurina ...
need on auasjad igale tublile mehele. Kahju, et nii tubli sõdurimaterjal, kui on seda Eesti mees, peab kiratsema selle kerjusasutuse „Schutzmanni” küüsis. Kui peaks saama minu jalast veel asi, mida hakkan salaja lootma, siis ennem juba sunnitöö kui „SS”.

Juba pisiasjad tähendavad palju. Kui olime eile õhtul pesnud, söönud ja lamasime puhtas voodis – tuli jõuluvana. Ajas juttu ja lohutas. Ja siis hakkas ukse taga laulma meeskoor sanitaridest ja tervematest haigetest: „Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav!” ...
Tõesti tore oli ja istutas sarnase jõulumeeleolu, et ununes enda õnnetus ja valu ja muud ...
Jõulukuused on muidugi igas toas.
Õed ei ole siin enam sarnased puhtaverelised ja uhke rühiga kui frondi lähedal. Siin on juba kauge tagala ja segaveri.

[uscha]

27.12.42.

On möödas need kauaoodatu jõulupühad. Kõik oli väga ilus, ainult nende päevade puhul ei tehtud minu jalaga midagi. Muudkui maga, söö ja oota. Homme hakkan jälle saama elektert ja massaaži.

Jaa! Paremaks on veidi muutunud. Nuhtlen ise mitu korda päevas teda, niipalju kui ulatan. Võin juba siledal põrandal teha ilma kepita mõne sammu. Eile paistetasid vasema kubeme näärmed ülesse – põhjust ei tea, aga mingi lahing on kusagil siis lahti ...
Eile käis friseur – kena vene tüdruk! Peale oma teha oleva töö kippus ta liialt kallistama! Elan ju toa äärmises hämaras nurgas. Ta oleks mu ehk äragi vägistanud, õnneks elame palju ühes toas.
... Vaene vene naine! Oma loodud suure armastusvajaduse juures on neil praegu lõpmata vähe mehi. Tunnen neile kaasa, aga aidata ei saa ma neid praeguse tervise juures ka parimal tahtmisel ja südamehaledusel mitte ...
Siin linnas olevat 21 sarnast suurt haiglat. Puha 3-4 kordsed majakolakad. Haavatuid tuleb igapäev juurde nagu kuulen. Minu toas seisab vana koosseis. On siin pagareid ja kirjutajaid, põllutöölisi ja lihttöölisi. Üks ainsam sümpaatne ja arenenud näoga mees on panzergrenader – elukutselt laborant. Saime kohe suurteks sõpradeks. Räägib selgelt ja taipab, mis mina räägin. Ülejäänud 13 ei saa üksteise jutust ka kuigi aru. Puha mulisevad ...
Igapäevaseks šefiks on noor feldwebli aukraadis unterarst. Tore sümpaatne poiss. Aga kõigi nende maateadus jätab soovida meie suhtes. Pean siis temale ja õele loenguid Eestimaast, ajaloost ja praegusest riigikorrast!?
Need pikad ööd on õudsed. Muud ei ole kui laipade read ja venelaste rünnakud. Näis, millal need verest kaovad. Sagedasti, isegi päeval kuulen oma poiste hüüdu Tarmo järele – kardan, et neil on sääl mind siis vaja. Siis on väga halb tunne, et ei saa olla sääl ja aidata neid. Vaevalt keegi teine velsker aitab sarnaselt – tekivad haavatud ju kõige tihedama tule all. Mäletan kui sidusin rms. Heinmetsa [Oskar Heinmets]. Sama 10 m. laiusel ribal oli juba saanud surma Kingsepp [Voldemar Kingsepp] ja haavata Pilv [Ilo Pilv]. Roomasin ligi. Venelasel oli aga RK-ga sarnane hea positsioon, et mitte ei lase pääd tõsta, et siduda. Lõpuks ei aidanud muud kui sikutasin ühe padrunikasti kaitseks pea ette.
No küll võisid venelased hästi lasta – seda peab tunnustama. Aga neil olid ka hääd relvad, puha pikksilmadega varustatud püssid ja kuulipildujad. Saime meiegi mõne nende käest.
Julgeimaks, õigemini hulljulgeks meheks tuleb lugeda küll ltn. Palmi [Karl Palm]. Esirinnas, moondamismantlita, püsti – muudkui läks ja askeldas ... Ta ei nõudnud meestelt, mida ise ei julgenud. Aga jällegi tuleme aimduste juurde. Eelmisel õhtul enne (7.12-dat) meie veresauna päeva, kutsus ta rühmaülemad ja mitmel korral määras endale asetäitjad. Ikka vanuse järjekorras kuni viimase ohveni. Ja kordas seda mitu korda, olgugi, et teised küsisid, kas mõtleb siis homme surma saada!
Samuti ob-ltn. Väärsi [Eduard Väärsi] esimesel õhtul. Istub kõveras augus nägu seina poole ja ei vii rühma üle künka, mis tule all. No kompül põrutas siis peale ja nii kui läks – nii sai! ...
Ära usu siis aimdusi!? ...
Mul küll ei tekkinud kunagi sarnast aimdust. Loomulikult ma kartsin veidi – kes ütleb vastupidist see on kelkija. Aga kohusetunne ületab alati loomuliku kartuse. Sel sama päeva (7.12) läksin aga juba tuimaks – kadus isegi igasugu tunne. Olid väsinud kui reo, tuim ja kurb nende hulga haavatute nägemisest ...
Pean aga ütlema üht: meie jaoülemad olid nõrgad! Ei enesealgatust, ei kiiret taipamist. RK ronis oma raske pilliga laskuritest ette, seeasemel et seda kohasele kohale ülesse panna. Unustasin oma velskeri ameti ja lõin selle tagasi. Õnnetuseks RK rühma ülem, päris noor ja saamatu aspirandist-leitnant ja rühmavanem istusid kaugel lähtepositsioonil augus ja värisesid elu eest ...
Kui nägin, et sakslased meie paremalt tagasi tulid, tegin ilma ühegi volituseta III rühmale korralduse tõmmata veidi tagasi haavatuid kaasa tuues. Nemad olid oma 200 meetrit rindejoonest ees venelaste kaevikuis ja sõid sääl venelaste rutuga mahajäetud heeringaid! ... Said ka see-eest väga suure kaotuse (30 – 23 = 7!).
Jaoülem, untervits on lahingu tuum! Aga oli siis meil neid häid. Võtame Kirsipuu selle vana piirivalvuri. Varandust korjamas – jaa! Aga lahing – mees haige! Freitag [Viktor Freitag] ja tema jagu ühe venelaste öise rünnaku puhul. Panid plagama ennem, kui olnuks vaadanud palju neid venelasi on ja kas teised ka plagavad. No sarnaseid oli veel palju aga jätame. Eks sõda ise õpetab.
Üks julge ohve oli ltn. Ermus [Viktor Ermus]. Ka aspirandist ülendatu, noor aga tubli. Mees, kes oleks pidanud saama Raudristi ltn. Lippingu [Elmar Lipping] asemel. Ega temalgi viga ole, aga hoidis liialt enda rühma, jättis hoopis mäe taha – ei toetanud seega ka teisi rühmi. Teistel rängad kaotused – tema rühmal ei ühtegi!

Tore oli ja vägeva mulje jättis sakslastele, kui marssisime Suvolovka külla sisse abiks sakslastele. Sääl oli lugu läinud väga soojaks. Ja sarnasesse kohta saadeti alati eestlased!
Ainsam tee tuleb orgu kaudu külla. See seisab venelase lakkamatu miinisaju all. Sääl tulevad eestlased! Täies rivikorras, kolonnides! ... Ei ühtki pagemist, ei miini lõhkemise puhul pikaliheitmist ... Sakslased, kes suures ähmis pakkisid omi asju ja autole tassisid, unustasid suudki lahti ... Tõesti tore pilt oli! Sakslased hakkasid kohe pakke tagasi kandma! ...
Ennem tulles olime lennukite küüsis. Ega nemad tea, kes sa oled. Tuli saksa eskadrill, tiirleb ja uurib – tõmbame haakristilipud lumele. Saame need vaevalt laiali tuleb vene hävitajate salk. Kohe lippe kokku panema. Vaevalt koos, jälle sakslane! No muud ei saanudki hulgal ajal kui jändasime lippudega ...
Aga siis olid nad mõlemad üleval ja algas õhulahing. Ei siis olnud aega lippudega jännata – muudkui kaelad õieli ja vaata kumma omi langeb ...
Üldist põlgust äratasid pataljoni juhid ehk n.n. „pühapäevakütid”. Tulevad kolmekesi lakeeritud saabastes PK-d seljas. „Kus venelane on? Näidake!” ...
Ronivad siis mäekünkale, võtavad igamees sõdurilt püssi ja hakkavad laskma üksikuid venelasi, kes asuvad 800 m. kaugusel. Kui need siis viimaks ära kaovad, tulevad alla puhastavad riided ja lausuvad: „Tänaseks on teil rahu, ajasime need aukudesse! Nägemiseni!” ja lähevad sooja tuppa magama! ...
... 10 minutit hiljem algas venelase rünnak ja igasugu relvade tuli!
Teinekord tulevad positsioonile, mis väga halvas kohas. Tankid kaitsesid meid. Tulevad püssid ripakil kaelas nagu jahil olles kantakse. Piiluvad tanki varjust ja panevad püsti käelt! nii 1 km! maa peal oleva venelase pihta mõne paugu. Siis aga algas venelase rünnak. Hptm. lausub pol. sekr. kella vaadates: „Hr. Meier [Paul Meier], on juba hilja, meie peame ära sõitma!” ja litsuvad neljakäpukil ise üle õla vaadates autosse ja aidaa – tagalasse magama ...
Ja staap on täis vanu kaadri mehi, kes peaksid olema meile eeskujuks. Aga suuremaid jäneseid kui need pole ilma pääl olemaski enam. Aga ma võin pea anda, et nad saavad Raudristid samuti kui mehed, kes iga minut vaatasid surmale silma ...

[uscha]

Eelmise päeviku sissekandega samal päeval pruudile saadetud kiri.

Feldlazaretis
27.12.42.

Ullikene!

Suur-Teddy on siis sedakorda ja ei tea kui kauaks siruli. 14.12 tuli Raudrist – 16.12 pidi tulema purist, aga jäi siiski 3 m minust eemale. Need suured miinid ikka. Paremal küljel 3 ja vasemal üks auk. Kõik need on naljaasjad. Aga vasemal pool sai vigastada tuhara juurest nervus ischiaticus. Kogu jalg on kui puutükk, kui soe vorst. Kas paraneb – ei tea?!
Praegu ronin iga mõne päeva järele frondilt kaugemale – nagu isegi näed. Millal jõuan Eestisse – ei tea. No mõni kuu?! Loodan, et mõni kamraad ka tagasi tuleb, siis kuuled me pataljoni kurbloost. Ega tulijaid palju ole.
Ootan, et jalg paraneks, saaks “Eesti Leegionisse”!
Surm on suur võlur, kus teda kord nähtud silma silma, sääl otsitakse teda jälle!
Olen Ullikest palju unes näinud. Esimesel pühal tundsin, et mõtlesid tugevasti mulle. Nüüd tuleb see jätta, üks invalid ei tasu ära – tagalas terveid mehi palju!
Hakkan veidi üle saama hingelisest krahhist. Minu head jalad , milledele olin alati uhke – ja …
Iga tagalarott peaks elama läbi selle psühhilise momendi sõjainvaliidi saatuses … Ma ei või pikalt kirjutada. See tuleks üks halb kiri. Üldise põrutuse tagajärjel kuulen igalpool eestikeelset juttu! Valud on veidi vähenenud. Päeval kui ööl kuulen sõprade hüüdu positsioonilt Tarmo järele …

Võta väsinud sõdurpoisi suudlus Suur-Teddylt

[uscha]

28.12.42.

Täna peab olema siis esmaspäev. Tuli üks paks vene naine – massöör – ja asus mu „puust” jala kallale. Ja muudkui mutsib! Räägin küll, et mul ei ole mitte ishias vaid selle närvi vigastus – ei midagi! Näitan haava – ahhaa paise! vastab ja rõhub edasi. Rääkisin saksa, eesti ja ladina keeles, tema muudkui räägib, et temal ülikooli haridus ja hirmus suur praktika. Patsutab mul’ tagumendile ja ütleb, et oled „grassivaja” maltsik! Lihtsalt ei oska enam midagi öelda! ...
Kõikse hullem häda on magamisega. On need ööd ju nii armuta pikad. Muudkui keera ja ähi. Tuhanded nõelad aga torgivad jalas!

Vahest tuleb meelde varandus, mis korjatud selle pika aja jooksul ja mis jäi kõik maha. Küll voori, küll laiali positsioonile. Palju häid asju nagu sõrmused, rahad j.p.m. „auras ära” haiglas, kus võeti alasti ja narkoosi all kilde taga aeti naha alust kaudu ...

Aga siis lohutan end sellega, et need on kõik need maised asjad, milledel ei ole mingit väärtust võrreldes inimeluga. Ja kui palju jäi noori, parimas meheeas sõpru lamama lahinguväljale ...

Oli ja on praegugi meie kompaniil üks pooltobe veltveebel, kes igal juhul mainib, et ta on olnud 23 aastat Sõjakoolis veltveebliks. Tõeliselt olla ta küll sääl olnud aga ainult puuhoovis ja „bossubaasis” veltveebliks. Eks samane saks, siis kui meie asusime Surowikino ees esimestel positsioonidel, selle asemel, et meile hankida puid, ahje, süüa ja puldaneid rüüstas linna kaudu ja hankis endale jalgratta, tisleri ja lukusepa tööriistad j.n.e. Siis oli ta toonud veel endale ühe suure kastitäie gaasimaske ja muud sinna juurdekuuluvat ja muudkui mängis kogu päeva nagu laps nendega. Teda aitas usinasti ka vana kaadri mees Kotli [Rein Kotli], kes minu ajal veel polnud jalaga frondile saanud, olgugi ei oli ka nimepärast relvur. Kohe jäi haigeks kui sellest juttu tehti!
No 2. kompaniil siiski „viilijaid” oli vähe. Aga näed ükspäev on untervits Kirsipuu kadunud. Räägitakse, et olevat ambulantsis. Teadsin, et Maks Matisoo on hea südamega, egas muidu 1. ja 3. kompaniil saa 30-40 meest ambulantsis sees olla – järjekordselt haavatut linna tuues lähen sinna vaatama. Kurat lahti – üks mees kaob positsioonilt ära ilma komp. velskri ja kompüli loata! ...
Lähen ambulantsi. Matisoo oma hea südamega peab lasteaeda – aga seejuures unustas ta ja ka kõik need viilijad vennad, et sellega panid kaalule kogu meie lõigu ja sõprade elud. No Kirsipuu tuleb õue järele ja nurub, et ma ei jutustaks kompülile tema „suurt haigust”!
Ei tule jutuks! Mina ei halastanud ega hoidnud end – sõjas, positsioonil ei tee ühtegi järeleandmist ka teistele. Välja ambulantsist! Ja tuligi välja!
Tegelikult olid enam kui pooled meist kõik rohkem haiged kui need ambulantsis olijad!
Ja siis see meie armas veltu ikka tegi meie isiklike asjade sees revisjoni. Kõik pildus minema. Aga omale korjas juurde?!

Kaht asja lubavad poisid pidada meeles:

1. Plehku pannud patül maj. Renterile [Julius Renter] mitte „kulpi” lüüa, kui Eestis kohtume

2. Veltul nägu ülesse lüüa

Üks päris arg mees oli me paks veltveeblist kokk. No lihtsalt anekdoote tekkis tema argusest. Ja igamees muudkui narris ka veel. Seda rõngas olemist kartis ta kõikse enam. Hirmutasid, et kõik sarnased paksud keedetavat venelaste poolt supiks. Ei tema julgenud katlaga positsioonile tulla. Venelane püüdvat just katlaid – see otsustavat sõja. Kui siis tuli pühkis aga higi ja piilus ringi. Vene lennukite ajal keeras endal pea otsast ära. Käsi segab suppi – pea keerab ringi, teine käsi pühib hirmuhigi. Jälle vana kaadri mees! ...

Täiesti õige on see asi, et SS üksustesse ei võeta mehi üle 30 aasta. Alla seda mehed on alles poisikesed ja ei karda surma. Vanemad on arad juba.

Suwolovka külas pidid olema ikka paanika, kui patül pesi jalgu ja äkki oli venelane külas sees. Muudkui säristab PK-ga ukse taga. Kuis see sai juhtuda, mehed pidid ikka positsioonil olema, ei mõista meie. 110 mehest jõudiski siis järgmisse külla 70! Ülejäänud – teadmata kadunud!
Suurem osa ilmub neistki välja ehk, põgenesid omal käel. Olnud ka sääl see rumal lugu, et see poisikene majandusülem [Osvald Vaidlo] purjuspäi sõitnud Hptm. autoga kokku – tehes lõbusõitu! Issand! Ja meil haavatud surid autode puudusel!
Segane lugu olnud ka ühe vene tankiga. Tulnud oma kilomeeter maad meie positsiooni pidi RK juurde. Kaks venelast tulnud välja ja küsinud meie meestelt, et kas olete venelased. Nemad vastanud, et eestlased. Võtnud siis venelane nagaani ja lasknud Niemannil pääst läbi. Teised seeasemel, et kaht tiblat maha lasta pannud jooksu. Haavatu ei surnud aga, vaid läinud jampsides venelaste sekka. Need jälle saatnud tagasi sakslaste poolele!?
Üldse oli see maastik öösel sarnane, et eksisid juba kui olid 10 meetrit punkrist eemale läinud. Ja tagasi tuli pöörata siis kui vene keeles parooli nõuti ...
Näed tuli isegi Flaki Hptm. Reibstein, meie naaber ja ajab öösel ltn. Palmi ülesse, et kas sa tead sõber, kus mu Flakk on?! No miks ei tea – vaata seesama umbes 100 m. kaugusel! Nii jõle oli see maastik ...

[uscha]

31.12.42.

Mitu päeva ei kirjutanud. Olin põrgus! See tondi jalg, eriti talla alune oli sarnast tule valu täis, et ei aidanud karjumine kah. Proovisin kõik maailmaimed ära. Öö sees lasin alasti kepi najal paljajalu (sest tuhvlid on temale liig kõvad) koridori kaudu – ja siis sain palaviku!
Eile siis tehti ometi röntgen ülesvõte – kas on veel killud sees, mis vajutavad närvile? Elektri kasti ka kuigi ei saa – tea miks. Vene eit ikka veidi masseerib oma lakeeritud küüntega. Täna on valu veidi vähem. Paremaks käimine pole aga läinud. Ikka tuim kui juurikas! Viha teeb juba.
Üks katoliku pastorgi käis meid ükspäev vaatamas. Ujus sisse ja kohe igamehele käpp pihku, et tere ja kust maalt sa pärit oled ja kuis elad!
No kohe näha, et pastor. Käpa annab ühele ja hoiab seda peos – teisega ajab juttu j.n.e. No lõpuks kutsus muidugi kõiki omal jõul liikujaid jumalateenistusele!
Siin on kenake raamatukogu – kahjuks ei „jaksa” ma nendega midagi peale hakata. Kahju! Ajalehega saan veel kuidagi hakkama.
Mu vasemal lamab ilmatu volask poiss jalgade külmumisega. Ka on tal igatseltsi nahahaigusi. No küll nad nuumavad teda – aga, mis ei kosu, see ei kosu!
Meil on toas igasugu mehaanikuid. Üks paneb ka siis meie tuppa tule kui kogu maja pime, teine parandab grammofone. Tegi kahest vanast ühe sarnase vägeva, et lust aina kuulata. Muudkui „Kui õrnalt läbi öö kõlab Tango Notturno” ... ja need teised kaunimad viisid tulevad.
Aga frondil jäävad maha saginas kõik sarnased kaunid asjad. Oli 2. kompaniil vägev raadio – inglise firma. Jäi maha kõik. Muudkui see mis seljas, relvad ja laskemoon, leib – rohkem ei jõua sõjas vedada. Selles maastikus on needki palju. Ühel ööl viidi meid eriti kardetavale positsioonile – jala ... Ronisime kuigi ühest mäest üles aga alla – ära ikka mine! Järsk ja libe ...
Aga kui see laine siis hakkas äkki libisema. Siis olid alla kõik – kõige otsas RK mehed oma pillidega. No oli siis tegemine, et omi konte, jalgu ja kiivreid leida. Mul oli see kõikse raskem, sest pidin hoidma veel üht viinapudelit, kus sees asus Hansoni, kompüli ja enda „külmarohi”! Panime selle rabina peale pudeli tühjaks ja sakstele ütlesime, et läks katki! ...
Üldse kompül palju oma viina ei näinud. Millal läks pudel katki, millal kork pealt ära ja maha jooksnud ... See oli see Palmist kompüli ajal. Järgmine, see määratud mees ei pane ennem magamagi, kuni kõik otsas oli. Enda jutu järgi olnud ta Tallinna garnisonis ühe teise leitnandiga suurimad joodikud.

Jätame nüüd need jutud vanal aastal ja algame uut uuel leheküljel.

[uscha]

A.D. 1943

1.1.43.

Nii olen siis oma uue-aasta algusegi siin. Mis teha kui nii veab! Lootsime ju Katikis olles nii salajas südame põhjas jõuluks – uueks-aastaks ometi saada Eestisse. Aga inimene mõtleb, Jumal juhib! ...
... Õige sageli aga tulevad sarnased patu mõtted, et need sõjad ja hävitamised ei saa olla kuigi Jumala tahetud teod?! Kes on näinud neid haudade ridu, valgete, lihtsast lauast ristikestega, kuulnud nende oigeid, kes haavatuna jäid külmuma „ei kellegi maale” kahe rinde vahele, kes on näinud haavatute ronge üksteise järele tulevad täis haavatuid, haiglaid täis värskelt opereeritud amputeerituid – sellel tahestahtmata tekib vahest kahtlus Jumala kõikvõimsuses, suuta keelata neid vägevaid riigijuhte ja panna rahvaid rahus elama!?
Seejuures tulevad veel nende poiste emade valupisarad, kes on sünnitanud ja suure vaevaga kasvatanud poegi meheks ja mehe pikkuseks, et inimmõistuse poolt leiutatud tapaese võiks ta surmata. Sääl jäävad järele perekonnad täis leina – hääl juhul saades tagasi vigase isa, vigase mehe, kes koormaks endale ja perekonnale.
Hävitatud väärtustest jätame hoopis rääkimata!

Aga, mis aitab ühe pisikese putuka targutamine?! Olgu see siis nii või naa. Ajaloo ratas teeb ikkagi omad tiirud ...

... Ja inimene seisab oma kätejõuga kui väike putukas suure Sfinksi kinniste silme ees ja katsub mõistatada selle saladusi, kavatsusi. Kuid Sfinks naeratab saladuslikult, muheleb. Päike ja tuul libisevad üle tema kinnise naeratuse ... ei tea, ei tea! ... las aeg näitab, mis aeg toob! Keegi ei tea rohkem ...

Nii! Eile tuli siis uus prahkamas. Röntgen näidanud, et ka vaagnaluu murd on olemas! (Fractura pelvis sin). Kus oli sagimist. Sanitarist alates käis igamees kinnitamas, et pean lamama, isegi mitte „ühte paika” ei tohi minna! Oeh! ...
... Aga kogu see 16 päeva raviti nii, et lasti hästi palju liikuda – muidu jalg jäädagi kangeks. Isegi seda närvivigastust ei võetud kuigi tõsiselt. Nüüd siis usuvad ja muudkui jutusta oma „hea” saksa keelega uuesti ja uuesti kuis see lugu õige juhtus! ...
No mis sääl juhtuda – tuli kui vihma, üks oli minu jaoks aga läks mõni meeter mööda! ... Sõduri asi!
Kõikse narrim on see, et sain juba ilma kepita paar sammu astuda! Nüüd panevad viimaks kipsi ka veel?!
Kui siin kauem olla, küllap leiutavad veel igasugu vigu. Näiteks on paremas puusas suur ja sügav auk – valu teeb ka. Kindlasti on säälgi luuga tegemist?! Aga kuidas see „pelvise” murd sai tekkida see on juba probleem? Arstid arvavad, et ainult püssikuul on võimeline nii sügavale tungima ja siis veel purustama? Aga kas nad nii korraga just juhtusid – ei usu?!

Eile ostsin omale pisikese käekella „Paje”. Käib ilusti ja oma 15 juveeli omab kah. 100 Mk. on seejuures nii kui muidu. Paar tundi hiljem pakuti mulle juba 250 Mk!

[uscha]

2.1.43.

Päev nagu ikka. Söö ja lama. Täna oli uus õde sidumas – esimest korda siin. Vanatüdruku tüüp. Passerdas meid nii kokku, et kole end vaadata. Mul üks auk sääl teise augu kõrval. No plaasterdas sedagi. Lähen hiljem „ühte paika” - ei tule, ega tule!? Viimaks selgus, et ta pannud kõik ühe suure plaastriga kinni! Ja salvgi mõlemil peal! ... No vaevalt see vana auk mul kinni kasvab.

4.1.43.

Täna olen siis juba uues haigemajas. Vanast „visati” eile õhtul välja. Mitte tont ei parane nii nagu peaks. Sadas kõvasti vihma kui ronisime õues autosse – ära täitis tuhvlid. Täna öösel ei saanud silma kinni – muudkui põletas talla alt! Ei aidanud ka „Adalin” 0,5. Näis, mis ilma imet nad siin minuga peale hakkavad. See pidada olema siin eriti sarnase jaoks! Aga ühtegi omalaadset ei leia kusagilt!

Ahjaa! Pidin kirjutama ikka venelaste pildialbumitest. Nendel ei ole see mitte sarnase raamatu kujuline kui meil – vaid kõik on topitud seinale. Selleks on tehtud üks suur raam, ringi on muidugi ka pisikesi. Pole sääl mingit vaeva lappamisega – kõik on kohe silma all näha ...
Ka pühakujusid ei ole suudetud kaotada. Võibolla, et olid peidetud aga nüüd on nad kõik jälle nurkades ilutsemas. Ka igasugu puulõikeid – pühapilte ilutses nurkades – mõni oli neist päris haruldus ja huvitav ... aga seda igavest tuld ei näinud nende ees põlevat, vist sõda ja petrooli puudus.

Venelastel on igasugu nõkse aiasaaduste alalhoidmiseks. Näiteks hapendavad nad sarnaselt kurkidele ka õunu ja tomateid! Ja igavese head maitsevad. Ka kirsse teevad sarnaselt sisse. Üldse on neil neid aedvilju tehtud talveks suured tõrretäied!

Küttematerjaliga on aga lugu täbar. Ei ole ju isegi laste karistamiseks vitsu saada. Seda loomasõnnikut põletavad. Jändasin ka kord tunni aega – ei s ... võta tuld külge – muudkui kiskusin kuuri seinast ühe laua välja.

Aga ühel talumehel leiva puudust ei ole. Muudkui küpsetavad. Muidugi on kõik maa-alla peidetud. Ainult leib kipub hamba all ragisema – nad jahvatavad käsikividega ja ega see puhastaminegi tea kui hästi käi.

Suvolovkas olles pommitas meie küla venelane lennukeist. Pani ikka nii, et need pisikesed osmikud tegid pool pööret enda savist vundamendil. Eks siis eraisikud tõid minu kui kuulsa tohtri juurde inimesi siduda. Ikka piima eest. Paar tundi hiljem vajus tuba näitsikuid täis. Tea, mis nemad ihkasid. Aga puha olid riides siidis ja sametid – plüüsmantlid seljas, et hoia alt. Ja vilte on venes ohtrasti! Kõigil! Ja kuld hambaid ka väga palju!?

[uscha]

1943. aasta 4. jaanuari sissekanne oli viimane, mis Tarmo Mägi oma päevikusse tegi. Lisan nüüd siia teema lõppu natuke sama teemaga seotud materjale - alustan 1943. aasta kevadel Hauptmann Harald Riipalu koostatud kronoloogiaga, mis hõlmab perioodi kui 36. Politseipataljon oli rindel ja lahingutes.

19.11.42. kell 1700 väljub ešelon Scharzyskist ida suunas – sõit rindele

24.11.42. kell 0830 jõuab ešelon Surovikino jaama. Kell 0930 asutakse kaitsele aleviku põhjaservale: 1. komp. vasakul, 2. komp. paremal, 3. komp. varus. Päeva jooksul parandatakse pealetungiga positsioone ja kell 1500 on pataljoni asetus nagu näidatud skeem nr. 2. punktiirjoontega. Õhtuks on pataljoni asetus nagu skeem nr. 2.
Pataljoni ülemate vahetus. Uueks patüliks ül.-ltn. Harald Riipalu, tema asemele 3. kompanii ülemaks ltn. Artur Tammaru.

23.11.42. läheb pataljoni varust III/3. k. ltn. Piho juhtimisel pataljoni vasaku tiiva julgestuseks saksa üksuse Ob.-ltn. Molinary käsutusse. Paremal vajab abi 2. kompanii. Nii läheb 2. komp. varru I/3. komp. Vastane meie rindelõigus tõmbub tagasi, kestab vaid kogu päeva kerge tulistamine. Vastase surve suureneb aga meist paremal olevale Shirkoffi külale.

24.11.42 Shirkoff langeb. II/3. komp. läheb pataljoni parema tiiva kõvenduseks. I/3. k. tõmmatakse pataljoni varru. Pataljoni varu suurendamiseks vastavalt patüli korraldusele vähendatakse pataljoni majanduspersonaali minimaalsuseni, kõik kellel võimalik, viiakse pataljoni varru ja kompaniide kõvendamiseks. Vastase surve paremal suureneb ja hommikupoole langeb Tshiri raudteejaam. Õhtuks vallutatakse see tagasi. Päeval vastase kallaletung lüüakse tagasi. Eriti intensiivne on vastase luureosade tegevus Starkoffi, Lukitševi ja Nisch.-Osinovskij rajoonis. Vastase surve näib tugevamaks muutuvat. Pataljoni voor tõmmatakse tagasi Nischni-Kalinovskisse.

25.11.42. vallutab vastane ratsarünnakuga kell 1100 pataljoni vasakul tiival Nisch.-Osinovskij. Pataljoni rindel pealetung. Schirkoffist edelasse tungivad vastase tankida. Meie rinde ees hävitatakse 10-st 4 tanki, teised pöörduvad tagasi. Õhtupoolikul langeb lõplikult raudteejaam Tšir.

26.11.42. pataljoni luure 3-st. kompaniist ja pat. varust saab saagiks PKW ja mitu LKW-d, laskemoona ja toiduga. Sirkoffi rajoonis avastatakse vastase suurem jõudude koondumine. Saadakse vange.
2. komp. ees hävitatakse 1 punker.

27.11.42. vastase jõudmisega Nischni-Kalinovski juurde, organiseeritakse kontsentriline kaitse. Tugev rünnak meie positsioonidele lüüakse veriselt tagasi. Pataljonist paremal teostub vastase tankirünnak, mis puruks lüüakse. Kogu õhtupoolikul on ägeda suurtüki ja miinipilduja tule all positsioonid, KP-d ja linn. Vastase edu meist paremal on ohtlik.

28.11.42. kell 0430 teostab vastane rünnaku Starkoffi ja Nischni-Ossikovski suunast. Pataljoni varu asub vasaku tiiva kaitseks positsioonile, suunaga läände. Samaaegselt tankirünnak põhjast, milline purustatakse. Meie vasakule tiivale teostatud rünnak lüüakse tagasi.
Kogu võitlusruum on ägeda suurtüki ja mp. tule all.

29.11.42. kell 0800 tugev jalaväe rünnak loodest, rünnak peatatakse, kuid vastane kaevub 400 mtr. meie positsioonide ees. Lahing kestab kella 1500-ni. Õhtupoole vaikivad vastase relvad. Kell 1800 läheb pataljoni varust II/3. komp. Obert Schmidti otsesesse käsutusse. Õhtul kell 2030 algab ettenihutatud positsiooni ešeloneeritud tagasitõmbumine Tshiri lõunakaldale kõrg. 25/117,4 rajooni suunaga edelasse Nischni-Kalinovskist oodatava rünnaku vastukaaluks. Meie naabri (ettenihutatud positsioonil) Hptm. v. Budenbrocki osad asuvad positsioonile kõrg. 122,1 raj. suunaga itta.
I/3. ja III/3. kompül ltn. Tammaru juhtimisel jäävad Surovikino põhjalõiku kaitsele. II/3. k. moodustab Surovikino silla kaitse.

30.11.42. kell 0230 on 1. ja 2. komp. valmis rünnakuks Kalinovskile tankide toetusel. Vastane tõmbub aga tagasi, rünnak jääb ära. 1. ja 2. komp. saavad käsu liikuda Tsuvilevski. Põhjarindel ründab vastane eduta. Surovikino sillakaitsest läheb II/3. k. + 1 rk jagu Surovikino põhjalõiku suunaga läände.

1.12.42. pataljon ilma 3. kompaniita jõuab kell 1030 Tshusilevskisse, kus asutakse kohe positsioonile. Juba külasse sissemarsil äge vastase tuli. Kahe komp. rindelaius 2,5 km. Voor jõuab kohale kella 2300 paiku. Surovikino põhja ja läänelõigus (3. komp.) ägedad rünnakud tankide toetusel.
I ja III/3. komp. lüüakse puruks. Surovikino põhjaosa langeb, kuid vallutatakse tagasi, varudega, alles õhtu eel. II/3. komp. paikneb Surovikino idalõiku.

2.12.42. Tshuvilevskis lüüakse idast tulnud vastase rünnak tagasi ilma omapoolsete kaotusteta. I, III/3. komp. tõmmatakse tagasi Novo-Derebinovski. Sinna saadetakse ka pataljoni voor. Surovikinos korduvad rünnakud lüüakse tagasi. Õhtupoole vastase osad tõmbuvad Tshuvilevski eest (Dubovoi) tagasi põhja ja kirde suunas. Suuremat vastase liikumist märgatakse ka Tshuvilevskist loode pool. Ägedad lahingud Sekretevi rajoonis.

3.12.42. Tshuvilevskis vaikne. Surovikinos ägedad lahingud. Surovikinost kagus – vastase läbimurre, selle katmiseks läheb Tshuvilevskist 2. komp. + I/1. komp. ja rk jagu. Tshuvilevski lõigu võtavad üle 1. komp. ja 3. komp. kokkukorjatud osad.

4.12.42. kell 0400 asub 2. komp. Surovikino kagulõigus positsioonile.

5. ja 6.12.42. kõigis lõikudes vastase rünnakuid, need lüüakse vastasele suurte kaotustega tagasi.

7.12.42. 2. komp. teostab kallaletungi, mis õnnestub. Vastase vastukallaletungil taanduvad aga naabrid, komp. kannab tunduvaid kaotusi. Kompül ltn. Palm saab haavata, ltn. Riit langeb, ltn. Ermus saab haavata. 3. komp. Novo-Derebinovskist Tschuvilevskisse 1. komp juurde. Vastase surve Tschuvilevskile suureneb.

8. ja 9.12.42. Tõrjelahingud kõigis pataljoni lõikudes.

10.12.42. Langeb pataljonist paremal Kalinovski, pataljoni parem tiib tõmmatakse tagasi.

11.12.42. Tschuvilevskis vastase tankidest teostatud rünnak idast lüüakse tagasi. Teistes lõikudes samuti tõrjevõitlus. Videviku saabudes raugeb vastase surve. Päeva jooksul vastase suuremate jõudude koondumine Dubovoisse. Kell 2000 tungib 3 jalaväe pataljoni kolmest küljest Tschuvilevskisse. Areneb öine asulalahing. Pataljoni staap ja kompaniid tõmbuvad Derebinovskisse. Krasnaja-Svesdas tankilahing – kus hävitatakse 58 vene tanki.

12.12.42. Pataljoni ½ hobusevoori ja 1. komp. jäävad Nov.-Derebinovskisse. Staap ja ülejäänud osad liiguvad Aksinovskisse.

13.12.42. Jõuab sinna ka Novo-Derebinovski jäänud patl. osa. Aksinovskis jääb pataljon kindral Stumpfeldi saabi otseseks julgestuseks ning allub otseselt temale.
Asutakse julgestuspositsioonile.

14.12.42. Ei midagi uut.

15.12.42. Jõuab pataljoni juurde Surovikino idalõigust II/3. komp. ltn. Vaheri juhtimisel.

16.12.42. Novo-Derebinovskis suur tankilahing. Asula ise langeb venelaste kätte.

17.12.42. Pataljonist väljasolev eelpostide joon tõmmatakse tagasi, KP otseseks julgestuseks.

18.-21.12.42. Ei midagi uut. Vastase surve on kõikjal endine.

22.12.42. 2. komp. taandub Surovikino juurest sellest 6 km. asuva kolhoosi rajooni.

23.12.42. Raudristide üleandmine

24.-25.12.42. Pataljoni voor liigub Bogdanovskasse. Vahetatakse välja meie pataljoni poolt olev Artssicherung. Mehed lähevad voori asukohta, kus organiseeritakse kompül 3. juhtimisel kohapealset kaitset.

26.12.42. Allutatakse pataljon 336. Inf. Diviisile.

27.12.42. Saab voor käsu Aljeskinosse tõmbumiseks. Sinna liigub ka pataljoni meeskond, väljaarvatud 2. komp., kes endiselt positsioonil.

28.12.42. Pataljoni ülem Diviisi staabis. Otsustatakse väljavahetamise küsimus. Pataljoni osad peale 2. komp. tõmmatakse Nisch.-Gnutoffi.

29.12.42. Patül Morosovskajas Armee juhatuse juures.

30.12.42. Rindel olukord endine.

31.12.42. Lahkumise visiit Diviisi staabis. 2. komp. antakse vabaks. Voor alustab liikumist Zemlenskaja suunas, ühes pataljoni osadega. 2. komp. meeskonnale sõidab järgi ltn. Vaidlo. Sama päeva õhtupoole on Zemlenskaja juba vastase tule all, ollakse sunnitud liikuma lääne suunas Sachtisse. Pataljoni ülem jõuab Sachtisse koos sideohvitseriga 01.01.43. õhtul. Pataljoni osad saabuvad sinna 3. ja 4.01.43. 5.1.43 teostub voori ja üleliigse relvastuse üleandmine Sich.Div.403 Fahrkolonnile ADK 6 juures. Samal päeval juba pealelaadimine, milline lõpetatakse 6. jaan. hommikupoolel ning kell 2300 algab sõit üle Rostovi, Taganrogi kodumaale.

[uscha]

36. Politseipataljoni 3. kompaniis teeninud ja Surovikino lahingutest osa võtnud reavõitleja Ago Arula Raudristi 2. klassi tunnistus. Dokumendile on alla kirjutanud Kampfgruppe Stumpfeld ülem kindralmajor Hans-Joachim von Stumpfeld.
Hiljem teenis Arula 3. Eesti SS brigaadis ja 20. Eesti SS diviisi õhutõrje üksuses, langes 1944. aasta 27. juulil Vaivara raudteejaama juures mürsu täistabamusest.

[uscha]

Ajaleht “Eesti Sõna”, 21.03.1943

/.../
Vabatahtlike ühtlases välihallis peres äratab tähelepanu naeratlev noormees, kes kannab rinnas Raudristi linti ja rünnakumärki. Küsitlemisel selgub, et see heatujuline rindesangar on 27-aastane arstiteaduskonna üliõpilane Tarmo Mägi, kellele annetati Raudrist vapruse eest talvises tõrjelahingutes idarinde lõunaosas. Tarmo Mägi oli tähtsat võitluslõiku kaitsvas Eesti kaitsepataljonis velskriks. Võitluse ägeduse tõttu võttis ta üheaegselt sanitaartegevusega pidevalt lahinguist osa relvaga käes.
Ühel kriitilisel silmapilgul, kui rida ohvitsere langes surnutena või haavatutena rivist välja, võttis vapper velsker ajutiselt üle kompanii parema tiiva juhtimise ja viis läbi hästiorganiseeritud taandumise. Samade võitluste tules sai Tarmo Mägi miinikildude läbi puusast raskesti haavata, mis end veel nüüdki võrdlemisi valusasti annab tunda.
/.../

[uscha]

Ajaleht "Rindeleht" nr. 2, 29.05.1943

Palavad päevad paukuvas pakases

Eesti vabatahtlike pataljoni kangelaslik võitlus Venemaa steppides

Aeg-ajal ilmub Tallinna tänavapilti uusi eesti vabatahtlikke, kellede välihalle sõdurimundreid kaunistavad Raudristi- ja Talvesõjalindid ning rünnakumärgid. Need mehed on saabunud võitlustandreilt maruliste lahingute tulest.
Suhteliselt lühikese ajavahemiku vältel on meie vabatahtlikud, kes rahu ajal töötasid vaikselt oma kutsealadel, läbi elanud loendamatuid seiklusi, kogenud võitluste raskusi ja tundnud korduvalt surma jäist hingust oma lähimas läheduses. Need on sepistanud mõnestki kogenematust noorukist mehise ja karastunud võitleja.

Alljärgnevalt jutustab oma lahingumuljeist idarinde lõunasektori steppides üks Raudristi-kavaler, arstiteaduskonna üliõpilane, kes möödunud talvel ühe kaitsepataljoni ridades võideldes üles näitas silmapaistvat võitlusindu ja kohusetruudust.

Kaitsepataljon, mille koosseisu asutsin peatselt pärast Eesti vabastamist, sooritas algul sõjaväe abiteenistuslikke ülesandeid rinde lähimas tagalas. Teenistusülesanded viisid meie vabatahtlikke läbi loendamatute Venemaa linnade, pakkudes iga päev palju uut ja huvitavat. Sooritasime valveteenistust ja puhastasime metsi, saades seejuures ka esimesed tuleristsed.
Pidev tagalateenistus, ehkki mitmekülgne ja huvitav, ei rahuldanud aga mehi, kes sõitsid kodumaalt välja selleks, et võidelda bolševikega rind rinna vastu. Nii mõnigi mees avaldas päris energiliselt soovi rindele pääsemiseks. Kui viimaks südatalvel teatati, et nüüd algab sõit frondile, võeti see vastu üldise heakskiiduga.
Võitlusse tuli aga astuda juba enne, kui jõudsime ettenähtud sihtjaama. Ühel bolševike üksusel oli õnnestunud tankide toetusel rindelt läbi murda ja nüüd ta ähvardas haarata tähtsat liiklussõlmpunkti. Nii sõitis meie ešelon otse ägedasse tulevahetusse.
Kui jõudsime S. jaama oli ümbruses juba päris põrgu lahti. Mürsud lõhkesid otse rongi läheduses, tekitamata aga nagu imekombel vähimatki kahju. Kandsime pideva tule all varustuse vaguneist jaamahooneisse ja siis saabus käsklus – positsioonidele!
Need asusid jaamast paar kilomeetrit eemal lumistes mägedes. Maastik oli üldiselt lausik stepp, läbi lõigatud üksikute seljandike ja kaljulõhangutega. Silmapiiril ei ühtki puud, põõsast ega muud varjamisvõimalust. Nägime enne rohket vaeva, kui saime ehitada punkrid külmunud stepimulda.
Võitlused algasid halastamatu ägedusega mõlemalt poolelt. Enamlased paiskasid nii ööl kui päeval tulle tohutuid sõdurimasse, kostitades meid enne seda tiheda miinipildujatulega. Ahelike kaupa lähenesid bolševikud meie seisukohtadele. Siis aga hakkasid kõnelema meie kuulipildujad, tekitades ründajale kohutavaid kaotusi. Sajad laibad mustamas lumel, need olid pidevaiks tähiseiks enamlaste järjekordseist massrünnakuist.
Kriitilisemail silmapilkudeil lõid tõhusasti kaasa Saksa “stukad”. Rahustava vurinaga lendasid nad üle meie positsioonide, sööstes siis järsult üdini tungiva ulgumisega vaenlase positsioonidesse.
Stukade kohutavast hävitustööst jutustasid ka hirmust lõdisevad vangid ja ülejooksikud. Ühe vangilangenud nõukogulase jutu järgi olevat üks ulatuslikem stukade rünnak hävitanud terve enamlaste roodu, jättes ellu ainult roodu veebli ja kolm sõdurit.
Mõnikord kerkis õhku ka venelaste pommituslennukeid, kes heitsid oma korma alla suurest kõrgusest, tekitamata mingisugust kahju. Tagasilennul aga sattusid nad Saksa hävitajate küüsi ja sadasid sageli alla otse meie positsioonide ette.
Ennejõuluseis marurünnakuis 40-kraadilises pakases võtsid enamlased tarvitusele ka tankid, milledest aga ükski ei jõudnud sihile. Meie tankitõrje tulistas põlema isegi paar 52-tonnist soomushiiglast.
Lahingute marulisus sundis relva haarama ka neid pataljoniliikmeid, kes sõitsid kaasa eriülesannete täitmiseks. Toitlustajad ja sanitarid roomasid lagedal maastikul lakkamatu tule all ja tulid sageli toime päris imetlusväärsete saavutustega. Orkestrimehed vahetasid kohe võitluse avapäeval pillid püsside vastu ja võitlesid rind rinna kõrval teiste kamraadidega.
Langenuid ja haavatuid oli endastmõistetavalt ka meiegi poolel. Nii mõnigi julge sõdur jäi puhkama troostitusse külmunud steppi, laudadest ristike lahingkiivriga tähiseks kalmul. Nii mõnigi võitleja sai haavata ja oli sunnitud võitlusest loobuma. Kõik see aga ei murdnud meeste meeleolu, mis säilis ka kriitilisemail silmapilkudel.
Bolševike massrünnakuid muutusid eriti marulisteks jõuluööl, mil laine laine järel politrukkidest piitsutatud punasõdurid üritasid meie positsioonide vallutamist. Neile vastas kuulipildujate niitev tuli, tekitades lähenejate ridades kohutavat tööd. Uued laipaderead öise stepi lumehangedes tähistasid vaenlase hullunud pealetungi.
Mehed punkreis mõtlesid lahinguvaheaegadel vaikselt jõulupühadele ja sellega ühenduses omastele kaugel kodumaal. Kahju tunti vaid sellest, et puudus põhjamaalasele nii armsaks saanud jõulukuusk. Siin kaugel lõunamaisel rohulagendikul polnud seda ju kuskilt saada.
Palavaid päevi, pinevaid olukordi ja paukuvat pakast tõid meile ka pühadele järgnenud päevad. Raskused aga ei murdnud meeste võitlusvaimu. Eriti rahulikud olid saarlased. Aeglased, kuid julged.
Kord tuli jutuks kojuminek. Reamees V., kompanii pikim mees, kes sai seetõttu kord isegi kahekordse toiduportsjoni, ajas oma pika keha sirgu ja käratas: “Ei ole siin mingit kojuminekut, kus on 350 mõrravaia?”. Temale kui kalurile olid punased tekitanud sellise kahju ja nüüd V. tasus neile oma raskekuulipildujaga.
Peatselt saabusid rindele ERÜ kingitusepakikesed ja talvevarustus. See tõstis meeste meeleolu veelgi ja enamlasele järgnesid uued kaotusrohked päevad.
Neis karmides stepilahinguis paistsid oma sõdurlike saavutustega silma mitmedki eesti vabatahtlikud, kes kannavad nüüd rinnas Raudristi-linte.
Veltveebel A. oli sihturiks ühe raskekuulipilduja juures, mis oli üles seatud lagedale künkale vaenlase vaatluse ja tule alla. Enamlased, kelledele nimetatud raskekuulipilduja tuli tekitas rohket meelehärmi, üritasid tormiliselt kuulipildureid hävitada. Sellest hoolimata, et kahe päeva vältel üle 2000 miini, kündes ümbruse täiesti üles ja vigastades ühel juhul ka kuulipildujat, pidas A. südilt vastu ja toetas oma tulega ka kaht naaberkompaniid.
Palju meelehärmi tekitas bolševikele endine laskurmeister veebel V., kes meisterdas laskepesa ühe kasakate savionni pööningule ja võttis kirbule iga esilekerkiva enamlase. Hiljem sai veebel V. näost haavata, kuid sellest hoolimata tõi ta tule alt välja ühe raskesti haavatud kamraadi. Nimetatud kangelasteo eest annetati talle Raudrist.
Imetlusväärse saavutusega sai hakkama ja Võru keskkooliõpilane K., kelle rinda nüüd samuti ehib Raudrist. K. ründas üksinda kergekuulipildujaga ning granaatidega varustatult üht kaljulõhestikku taandunud 30-liikmelist enamlaste gruppi. Ootamatu ja hästikaalutud rünnak hävitas grupi viimse meheni.
Kokku annetati meie pataljonile eesotsas pataljoniülemaga 39 Raudristi. Noorimaks Raudristi-kavaleriks oli 19-aastane kompaniiülema käskjalg E., kes praegu kuulub Eesti leegioni koosseisu.