17.10.42
Ikka Katikis, ses Issandast mahajäetud maanurgas, kus ei kasva muud kui kivisüsi, suurte kõhtudega naised ja needsinatsed pikahabemega sokud.
14.10. skp. keeras siis minugi „näo ära”! Pani ikka korraga kõik nõksud mängu, et üht hinge kätte saada. Küll andis sooja, et kasvõi keeda seljanahal kukuruusi pudru, küll lasi jooksta selle paiga vahet kuhu ??? saanud pootsman Mäeots on ilusa ja mugava tukunurga teinud ja kus käiakse nii ükskord päevas. Küll kiskus kõhulihaseid krampi, et tekkis sarnane õnnis tunne, nagu siis kui noorsõduri ajal tehti une pealt täägi seljaga „külmi kuppe”! Oi! Õnnis tunne tuleb kohe. Võtab hambad irevile kui lammast näinud hundil ja paneb röögatama iga töökorras oleva schachti ehk auguga ...
... Aga juba piiblist leiame lause: „Ei umbrohi hävine!”. Ja seepärast jäi minugi hing sisse!!! Ma ei tea, kas on mõnel veel sest hea meel – omal on küll. Eks mõni nüüd ootas seda õnnist otsakest ka ikka – on ju mul seda mammonat, ehk seda maist vara, mida koi ja rooste rikub ilmatuks järgi jäämas, nagu: habemenuga, säärikud, joodipudel, paar kuldraha. Selle vara ootajad olid vanemad mehed. Nooremad muudkui nurusid, et ehk saaks ka ühe vähepruugitud ja hästikootsitatud pruudinatukese ... Nii!
Nüüd aga elan edasi ja pruugin ära kõik needsinatsed asjad ...
Vahest juhtub mõne päevaga suuri uudiseid. Teise oota või halliks end, ei tule ega tule midagi! Nende mõne päeva sees, kus haige olin juhtunud aga mitu uudist!
Esiteks viidud siit Katikist minema Saksamaale nii 50 parimas eas ja tervises, muidugi ka siledama näolapiga, deevuškat. Tugevat kaks krusatäit saanud. Polnud muidu ka ära mahtunud, kui lastud äärmistel kõhud üle ääre panna.
Aga seda ma kuulsin hiljem. Kui läksin peale haigust linna, vaatan ja pühin silmi. Tead, on ju olemas igasugu hirmsaid haigusi, mis muudavad näo sandiks - „nervus musculus drigemenitis”, samuti koolera puhul tekib „risus sardonicus” ehk kuratlik naeratus. Mina aga vaatasin, et mu silmad on selle lõunamaa palaviku ajal saanud lopsu ja näevad nüüd kõiki naisi hirmus sandi ja vanana ...
... Tulid meelde igasugu karistused, mõeldud, tehtud ja tegemata jäetud pattude eest. Kus teisele sülitamise eest pidi põrgus kuuma kivi voolima, sulaste näljutamise eest katlas istuma ja sulased muudkui koksiga kütavad ... pidi siis olema üks karistus tütarlaste petmise eest sarnane hirmus ränk, et oled põrgus täis mehejõus kõigi oma ürgkihudega. Kaunimad neitsid tantsivad su ringi, alasti ja sinul ei ole enam seda ihuliiget, millega end valust päästa. Ja see karistus pidi kestma eluaja!!!
... Tuletasin siis igati, lapsepõlvest saadik meelde mõnd eksimust, kus mina oleksin eksinud ühe naisolevuse vastu ja midagi tegemata jätnud ehk patustanud ja mille eest võiks nüüd olla sarnane karistus. Et muudkui vaata vanu naiste lõustu! ...
Aga siis tuli lõpuks jutu sees välja, et viidud need siledamad pullijaamadesse töötegijateks. Küll mul oli hea meel! Mitte – oh hoidku selle viimise pärast, vaid, et see karistus ei ole mitte sarnane jube.
Aga vaimu teritab sarnane naiste põud. Pisike Kägu oma ishiasest kange kintsuga hoiab kogu päeva (kuna tal on vabad päevad) voodi otsast kinni peoga, lööb oma terve jalaga takti ja komponeerib meeskonna uuele kallimale „Rusika Roosile” serenaade, hümne ja neid teisi šhlaagreid. Teda saadab teine samane muusikus relvurmeister Sassi Allu, kes jättis oma kulla-, kella- ja relvasepa tööd samasse paika, et aga luua hümne kümneid uusimale ja praegu ainsamale käepärast olevale pruudile ...
Staabist tuli siis sarnane prahkam uudis, mida lasti kiirkäskjalgadega veel järele küsida ja veelkord patüli enda käekirjaga tõendada – et Oberhauptstabsmelder Hr. von Ants Püüde - „Issanda püssi”, „Issanda kuulipilduja”, „Õlitatud välgu”, „Saatana silmamuna”, „Issanda Mürgisegaja” ja paljude muude rahvapäraste meelitus-oskussõnade autor olla olnud joomata (muidugi viina joomata) juba üle 2 (kahe) kuu!!!
Ja jah! Ants Püüde ei joo enam viina! Kui 2. komp. oli see „distsiplinaar-kompanii”, millest hiljem räägin, siis 36 S.S.F.Bat. On küll üks parim karskusselts, mida ma näinud ja kuulnud olen. Ja ainult sellise ehk umbes sarnase nime alla saab ta enda kuulsuse, mitte aga kui sõjaväe pataljon ...
Muidugi mina pole ju kellegi tohter veel, sinna saab ennem mitu head aastat, aga praktikat, no teoreetikat ka on mul päris kenasti. Aga siin kukud igasugu uute haiguste peale, et vaata ja imesta.
Üks sant haigus, mis möllab otse epideemiana ja ainult 2. kompaniis on „Kartsutõbi”! Mõned autorid, eriti vanad tsaariaegsed nimetavad ja diagnoosivad seda ka kui „Sunnidistsipliin”! Nooremad, eriti aga saksa omad nimetavad seda „Valesti tõlgendatud Vabatahtlik distsipliin”!
Mis see õige on selle üle vaieldakse veel. Ja mis minagi sest aru saan, või minu asi uurida. Mina kirjutan aga päevikusse, mida uut ja uuemat näen.
Igatahes haigus sarnaneb marutõvele (ladina keeles kirjutatakse ja loetakse Lyssa). Algab koera puremisest. Inimene muutub rahutuks, sügab ja kratsib end nagu oleks täie täis, jätab enda riietuse näruseks ja lohakile, laseb käimad ehk saapad igaveseks närudeks kuluda. Seejuures ilmneb veekartus ja inimene käib mustalt ringi – just nagu 3-da järgu vang. Temperatuuri muutusi ei ole. On harilik eestlase ihusoojus: hommikul 36,4, õhtul 36,8 Celsiuse järgi.
Ei oska öelda keegi midagi. Noh veltveebel siis, kui kõige kauem sõjakoolis olnu (oma 23 aastat) tema siis on see nende haigemajade ehk raviasutuste komandant ja teeb nii:
1. Paneb patsiendi pimedasse kitselauta kinni. See võib ka tagajärgi anda, sest juba piiblis aeti nii kurjasid vaimusid inimestest välja. Ka pannakse marutõbised pimedasse ruumi.
2. Laseb neil juuksed maha ajada. Sarnast ravimoodust tarvitasid juudid piibli andmetel Simpsuni juures. Positiivseid tagajärgi see aga ei andnud vist, sest hiljem kui juuksed kasvasid lammutas ehk kukutas Simpsun põrgumasinaga juutidele maja kaela ja kes pea välja pistis, et eluga pääseda, sellele valas eeslilõualuuga pähe!
Igatahes saksa autorite andmetel neil sarnaseid haigeid selle mooduse järele ei ravitavat. Küll aga tegevat nii prantslased haigetega, keda nad „Kuradisaartel” ravivad ...
3. Dieetravi – on tarvitusel enamikus kapitalistliku korra maades. Isegi bolševikud olla seda vahest proovinud.
4. Värske õhu käes sõidutamine – võib olla päris hää, kui neil oolmed või voolmed ka esinevad. Samuti on värske õhk väga toitev ja kosutav eriti kui leiba vähe anda tohib. Seejuures on nad väga kardetavad, sest muidu ei oleks nende jooksutaja untervits Storch suurt malka käes hoidnud – samuti nagu ta vange taga sunnib ...
Kas need ja need teised sarnased ravimoodused püsivaid tagajärgi annavad, seda on praegu vara otsustada. Tavaliselt ilmneb see alles lahinguis ...
Ja tema keeras oma näo täis humalaviha vett, nii et keeras tema näo ära ja ta muutus viie peaga metsalise sarnaseks. Ja ta muutus jambiks nagu untervits Kirsipuu Djatlovas juudi kaltsude otsas, lõi Nussjale sääreluuga pähe, kargas kõige nelja jalaga temale otsa ja käristas põliti maas taliteed kaudu taganthoovist ruunaga sisse ...
... Ja see sündis kõik „Lollikange Juhaniga” kelle sõnad saab kirja pandud kui „Johannese Ilmutamise Raamat” ...
... Ja Johannest olla kiusatud ja katsutud Tartust saadik, et tema oma usu ja saarlase kange südame maha salgaks ja annaks alla kui maismaa mehed, ega püüaks võidelda ülematega kui harjunud tegema tormise merega ...
... Ja tema ihu ja hinge olla väga piinatud see kange, see lollikange südame pärast, nii et ta polnud veel mitte lahti saanud ei täidest, satikatest ega sügelistest ...
... Ja kui tema siis püüdis valetada oma ülemustele, saatsid need tema kaela hirmsa kõhutõbe, millega ta soigus XV Bezirksi haigetoas mitmed päevad ja kus Kägu püüdis teda toita kapsasupiga, mis oli keelatud toit ja mis tuli kui haruldane toit viia velskri kätte söömiseks, kes siis pärast haigetele rääkis kuis supp maitseb ...
... Ja kui tema ihu ja hing veidi paranes, väänati tema 10 päevaks kartseri ruumi, kus ei ole muud kui hiired, ämblikud ja tema enese satikad ja need muud loomad tema sõpradeks. Aga ka seal ei saanud nad temast muud kätte, kui liha luude pealt, nii et auväärt Gandhi oleks päris kadestanud ...
... Ja arvas: „Tehku ihuga, mis tahavad, aga mehe hinge nad kätte ei saa! ...
36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
21.10.42
Hakkab vist talv tulema! 19.10.42 sadas kogu päeva vihma, mis sorises ja muutis need ilusad teed porilompideks. Ka kõige ennastsalgavama võitlemise juures ei suudetud tube porimägedest tühjaks hoida.
Sai siis igamees, kellel oli tarvis väljas käia tunda seda Ida pori! Ikka kärts ja kärts lagunesid meie Tartust kaasa toodud saapa koonuskid ... Hea kui veel jala kätte said!
Autodega nägi ka nalja, olgugi et see nali on sõjaväe varustamises vägagi tõsine probleem. Ikka kinni ja kinni oli neid ilmatumaks porilompides ja kus juhtus olema kallak – muudkui sõitsid külgepidi. Mine ja sõdi siis ...
Eks viidi meiltki mehi sauna selle suure sajuga. Oli küll jõle ilm aga staabis mõeldi vist, et mustad on nad nagunii hirmsasti – saadame lahtise krusa, saavad ennem saunajõudmist ligunemist ja külmetamist. Tuleb kergem mustus maha ja saavad aru, et saun tõesti soe on ...
Ja nii nad läksid siis sauna autoga! Aga see auto tarvitanud rohkem meeste abi kui mehed tema oma. Pori olnud autost kangem ... Ja tagasi tulidki mehed viimase osa teest jala ...
See oli saun küll!!!
Aga muidu ka kisub sügisesse. Vist 20. hommikul oli siis maa külmetanud, et muidugi pärast seda porisem olla sulamisel. Ja valvurid öösel muudkui jooksevad mööda Kägu tehtud kõnniteed. Ikka: „karp-karp-karp!” mu akna alt läbi ja varsti tagasi samuti. Ega ma muidu seda kuuleks aga mu oivaline toakene 2 x 3 x 2,5 m on ju ühtlasi allohvede kasiino. Ja kuna meie pataljon nii 80%-lt koosnebki untervitsidest, siis kütavad nad mu kabineti õhtul enda pottisi ja nätsikuid keema ajades nii kuumaks, et prae või laual kooke. Hommikuks on aga tuba jällegi nii külm, et ükski kilk enam ei saa suud lahti ja prussakad külmast kangete koivadega ei saa tulla ja mu varbaküünesid närida. Ega neid enam suurt närida olegi enam, puha pärad on veel ...
Ja siis selle suure soojuse pärast õhtul ja umbes samase külma pärast hommikul kuulengi ma neid ööhääli. Nende sekka tuleb arvata ka vaenlase häirimislennuki urinad. Need aga üht sõjameest ei häiri – isegi tunnimees, kelle kohuseks on valvata, missugust padajanni säält alla visatakse, kas elavat või seda, mis elavaid tapab, on oma hõõrumiselektri tegemisega nii ametis, et ei kuule isegi urinat!
Raske on otsustada, kas mulle meeldib enam õhtune Sahaara kuumus või hommikune Gröönimaa külmus. Soojaga laulavad kilgid väga ilusti. Neil on kokkusäätud mingisugune jazz või midagi sarnast, mul seda muusikalist teadmist ei ole suurt. Aga väga organiseeritud näikse see tramburai olevat. Kui närvid eriti ülesse ütlevad, haaran narkoosi pudeli ja tsuskan igasse auku ja pilu vahele – aga nemad muudkui aevastavad, et su tule kustutades veel põrgu-, ei veel taevalikumalt kisendama panna.
Läbi ja läbi kommunistid oma kangekaelsusega!
Aga prussakad – need on kavalamad. Nemad ei hooli su hävitamisel avalikust propaganda kisast nagu kilgid. Nemad on enam GPU ja NKVD salaurgitsuste pooldajad ... Kohe tule kustudes tulevad sõrgade krobinal ja ründavad su toidunõusid ja toidutagavarasid. Kui nad siis kõik lahtise on ihusse keeranud ja veenõud nende laipu täis saanud, siis arvestades seda, et sa ehk ka uinunud oled, asuvad su varbaküüste kallale ...
Eht juutlikkude piinamismooduste pooldajad!
Ainsam kellega võib leppida on lutikas ehk „punaarmee”! Kuna asume ikkagi tagalas, siis ma neid massiliselt ei lase sigineda. Umbes 5 tk iga ruutsentimeetri naha kohta on paras arv. Ja päris hale on mul neist vahest hommikuti kui nad külma pärast seinapragudes hambaid lõgistavad. Sest lugu on nii, et nemad saavad ikka rohkem kannatada kui mina. Nimelt asub mu voodi akna all välisseina ääres. Ja nende elukohaks määrasin selle külma seina.
Nii on nendega nagu venelastegagi. Kes peab vastu – elagu. Kes tahab elada, kannatagu ja pidagu vastu ...
Eks siin Venemaal olles, hakka meilegi need „välkmiitingud” külge. Peaaegu igal õhtul karjub korrapidaja: „Kõik välkmiitingule!”. No koguneme siis kõik ühte tuppa ja siis loetakse sääl ette igasugu ilusaid asju ja nõudmisi. Noh 99% neist kirjadest on me suurte ülemate omad ja lõppevad sõnadega iga paragrahvi lõpus: „ ... antakse kohtu kätte!”.
Ja jah! On sul 50 vangi valvata, põgeneb üks ära – kohtu alla! Aitavad eraisikud põgenema – kohtu alla! Aga, et vahest oleks ka kirjas, et teil on saamata korralik varustus alles, teie perekonnad ei ole veel senti saanud! Seda ei ole.
Samuti loetakse sääl küttematerjali norme ette. Ikka kg nina peale. Poisid on aga proovinud. Ei saa sellega ahju ustki soojaks – toast rääkimata. Siis õpetab veltveebel mehi „sirrima”. Näitab ette, kuidas tema seda teeb! Väga õpetlik ja lõbus ja algupärane. Võtaks neid Sõjakooli nõkse küll! Siis – juuksed lühikeseks! Maha kunstniku lakad! Kes ei tee seda, sellel lubanud kompül teha juuksed nii lühikeseks kui veltul! ...
Igamees muidugi kahvatab. On ju veltul kiilaspea ja mis äärtel, see on habemenoaga aetud. No peab siis kompül hakkama neid päid skalpeerima, sest muidu ei saa kiilaspead kuigi! Võiks ju proovida kuuma veega!? ...
Ära on kadunud külma tulekuga igasugu vuntsid ja tutsperid. Nüüd on siis „piiburöögatus”! Kes aga vähegi end mehena tunneb, olgu ta siis suitsetaja või mitte, kellel aga kaelakont suudab tasakaalu hoida, käib ringi suur piibutobu ees ...
Kes rikkam ostab, kes vaesem teeb ise!
On neid siis ka igaplaanilisi ja igamõõdulisi. Eks ta ole psühholoogiliselt nii nagu naistegagi. Pisike mees vahib ikka raskekaalu emast ja igavene mehe volask pisikest tüdrukut nagu hambaorki. No inimeste juures saan ma sest aru. See on kõik väga targasti säätud järeltulijate suhtes. Lapsed saavad parajad. Ei kujuta ette missugused mammutid tuleksid kümne põlve järele lapsed, kui alati suured abielluksid ehk lapsi tahaksid teha. Ja vastupidi! Oeh!
Aga miks see piipudega nii on seda ma ei tea! ...
Ükspäev nähtud isegi me kokal üht kuuetahalist hambas. Muudkui imeb nii, et kaelasooned sirgel. Eks selle imemisega ole paljudel praegu häda. Laseb selle ilmatuma pasatõbega alt tuul läbi. No katsu siis hoida piip põlevana ...
Aga ükspäev, kompanii armastatuim mees, muidugi ainult tänu oma rahamaksja ametile, seesinane Noorkõrv [Viktor Noorkõiv] ikka vaadanud ja vaadanud, et va’ paks koka reo norib needki harvad lihalibled veel katlast ära – muudkui vehkinud meeleheitlikult põhjast kulbiga traalida ... Ta hiivanud ligemale, et süüdlast „otseselt süüteolt tabada” nagu kriminaalkoodeksis nii luuleliselt on öeldud. Äkki aga teinud kokk ühe järsu nõksu, haaranud peoga ja tasku kohe.
No oli see aga lihatükk, mõtelnud ta pistnud enda käe järele. Pihku sattunud supine piip! Sa raisk!
Jah ega see koka amet kerge ole. Muudkui silmitse seda suppi üle paja ääre – ja ongi piip läinud. Juhtub mõne mehe kaussi – ega see enam kätte anna ...
Oma 30 aastat propageeris papa Stalin seda oma usku: „Kõik ühevõrra vaesteks!” ja tegi 200 miljonit venelast selleks!
Oma 20 aastat propageerib Hitler rahvussotsialismi kaudu Saksamaal: „Kõik ühevõrra rikasteks!” ja tegi seda saksa rahvaga väga suuresti!
Meie pataljonis ja siin me poistel on oma ja hoopis uus, erinev nii Stalini kui Hitleri programmist. Nemad hüüavad: „Kas oled kerjus või miljonär!”.
Kui Stalin enda programmi viis ellu drastiliste abinõudega, Hitler rahva elujõu ja tehnika rakendamisega inimeste käsutusse, siis meie poisid teevad enda usutunnistusest „piilumisega!”. Selleks kogutakse iga päevatöö lõpul vaiksesse kambrikesse palvesse ja loetakse ehk piilutakse „21” ehk „Vanapagana piiblit”. Ja nii kestab see, kuni mõni on jäänud „kirveks”, sellele, teistele aga kuni hommikuse tööni.
Mängus on kõik maapeale vara, alates rahast kuni habemenugadeni, juukselõikusmasinatest kuni toiduportsjoniteni ...
Hommikul on siis mõni mees sant - läheb löödud näoga oma voodisse. Teine ilmub äraseletatud ja õndsa näoga oma ilmalikku ruumi ... et lugu võiks järgmisel õhtul uuesti alata.
Harva mõni on jäänud neist püsivalt miljonäriks – suurem hulk kõnnib ringi santidena (ilma sentideta!) ...
Aga juhtub ka vahest nii, et mõni päris noor leitnant läheb oma „kätt” katsuma. On ju seesinane lubatud nii alamatele kui ülematele. Aga juhtus nii, et ei jõudnud panna vastu sellele närvideproovile tema närvid ja võttis „kõtu valla”. Aga veel auguga toolilt tõustes oli „21” ??? tema mõistuses nii, et otsustas pantida kella selle usuõnne hääks. Võttis kella ja viskas lauale hüüdes: „See on 100 Mk. eest – löön panga kinni!” ...
... Aga õnnetuseks oli ta alles auguga majas ja oletatav laud see auguga iste ja – kell sulpsas alla!!!
- Selles traalimis, õngitsemis ja noodavedamise võistluses lubatud 10 Rm. auhinnale ehk kättesaama tasule ei tulnud võitjaks mitte saarlased kui põlised kalamehed, vaid untervits Tamm [kas Elmar Tamm], kes elukutselt praegu autojuht ja Setumaalt pärit ...
... Poisid, need kadedad jälle ütlevad, et see olla Tammel päritud perekonna and sarnasele tööle! ... Ega mine tea!
Aga kadus mängimast see leitnant. Vaene velsker andku aga jälle bensiini uuri puhastamiseks Sassi Allule! Kompül aga, sellest ennekuulmata äpardusest vapustatud, keelas surmanuhtluse ähvardusel igasugu sarnase usutunnistuse pidamise ...
... Aga ristiusk kasvas ja sai tugevaks just tagakiusamiste ajal. Ka nüüd võime näha ühe vigvami akna ees kogu päeva tekki ja leiame lukustatud ukse. Sääl pimedas katakombis kitserasvast küünla valgusel lugevat selle usu suurimad jüngrid, kes elus ja surmas ei jäta seda enda armsaimat usku enda usutunnistust. Nendeks olla nagu teatakse jutustada kompanii rahamaksja, siketäär, kompüli isiklik vihmavarju kandja ehk käskjalg, pootsmann, invaliid Kägu, nimeliselt Führer j.t.
Nüüd see viimane röögatus on ülemineku küsimus! Muid jutte ei olegi. Kas minna Wehrmachti alla, või minna „Eesti Leegioni” juurde. Või jääda selle petise SS-i alla?!
Ja need jutud muutuvad päev-päevalt reaalsemaks. Võiks isegi öelda ametlikuks. Algul suur enamus karjus: „Leegion!”. Loodeti seega saada Eestisse ja elada kodus naise juures. Mõni tahtis Wehrmachti, et saada ka kordki saksa sõduri toitu, riiet j.n.e. Muidugi ka rahvuslus meis kisub Leegionisse! Aga näis, mida ütleb tänane päev? Suured härrad on staabis koos ja otsustavad me saatust. Minul erisoove ei ole! Pangu kuhu tahavad. Sõjavägi on sõjavägi. Ei leia ka praegu suurt nurisemist. Väikselt no – see on juba inimese loomuses.
Eila sain siis eravisiidi eest poti mett. Oli ühel vene naisel Botulismus halva kala söömisest. Koivad olid juba kanged, silmad pungis. Kolm vene arsti seisis juures ja lahutas käsi. Seda „nada” ja toda rohtu „nada”! Aga neil ei ole ju. Ole või professor, aga aidata ei saa! Olid saatnud siis minu järele ...
No tegin needsinatsed süstid ja nõksud ja sureb see eit veel vanadussurma.
Saksa keele õppimine käib suures mastaabis. Igamees, kes vaba, loeb: „eints, tswei, drei!”. Jah egas kedagi, tuleb ära õppida. Oli meil Tartus küll veltv. Rahula, kes ei osanud neid kolme sõnagi ja ütles alati, küll sakslastega saada hästi hakkama.
Näiteks tuli kord Hptm. Vilke ja küsib, miks nii palju mehi kodus ja ei ole õppustel. Rahula vastab: „Jawohl!”. Hptm. küsib, et mitu mees on? Rahula: „Jawohl!”. Hptm. käsib ruume näidata – Rahula vastab: „Jawohl!” ja läheb keerab kere vinkli jättes Hauptmanni keset koridori! Pärast kiidab, et tema ajanud Hptm.-iga pikad jutud maha?! Rääkinud, et kodustel meestel pole saapaid!
Aga paljud ei oska niigi palju – ja nüüd siis muudkui õpivad. Ikka eints, zwei, drei, viir j.n.e.
Eks need Nussjadki siin oska mõne päris mõnusa anekdoodi. Jutustas, et sõidab raudteevagunis kaks härrat ja üks nii 35 aastane daam üleval lamamisplatsis.
Härrad vaidlevad naissoo üle. Ütle mulle Ivan, mis sa arvad 18 aastasest plikast? ... Ah 18 aastane plika? No see on nagu üks puhkemata roosinupp veel! Vastab Ivan.
Aga mis sa Ivan arvad 23 aastasest tüdrukust? Ah 23 aastane tüdruk? See on juba puhkenud roosinupp!
Aga Ivan, mis on siis 35 aastane naine?
... Ah 35 aastane naine? 35 aastane naine on juba üks „kislai porš” vihastab Ivan.
Nüüd tõuseb naine üleval ja vastab. Kuulge mehed, te veidi eksite! Kui panna sinna „kislai” poršile juurde tükk liha, kaks muna ja lusikatäis koort, vot kus siis on „slatki „porš!
Nüüd panevad mind nõksuga vene naiste järele jooksma. Ei anna neile rahu, et see Tartus „Hullu velskri” nime saanud mees ja veel Poolaski seda olnu, ei vii jalgagi linna. Muudkui istub toas ja loeb. Ja näed missuguse nõksu välja mõtlesid.
Laud, see va igavene lahja toitlustaja hankinud mitu vakka sibulaid ja siis nüüd minu voodi all neid kuivatama ... Et siis ving ehk mõjub ja ju siis sööb ka mehesti ja siis – ta ei pääse ...
... Aga muud häda, ega mõtetki ei tee – ainult mul on kombeks magada kordamööda igal küljel. Nüüd aga seda ühel laiemal küljel ei saa!? Ja ka uuele küljele ei saa enam keerata muud kaudu kui tagasi üle selja ... Nii lõppebki vist nende kuri nõu ...
Hakkab vist talv tulema! 19.10.42 sadas kogu päeva vihma, mis sorises ja muutis need ilusad teed porilompideks. Ka kõige ennastsalgavama võitlemise juures ei suudetud tube porimägedest tühjaks hoida.
Sai siis igamees, kellel oli tarvis väljas käia tunda seda Ida pori! Ikka kärts ja kärts lagunesid meie Tartust kaasa toodud saapa koonuskid ... Hea kui veel jala kätte said!
Autodega nägi ka nalja, olgugi et see nali on sõjaväe varustamises vägagi tõsine probleem. Ikka kinni ja kinni oli neid ilmatumaks porilompides ja kus juhtus olema kallak – muudkui sõitsid külgepidi. Mine ja sõdi siis ...
Eks viidi meiltki mehi sauna selle suure sajuga. Oli küll jõle ilm aga staabis mõeldi vist, et mustad on nad nagunii hirmsasti – saadame lahtise krusa, saavad ennem saunajõudmist ligunemist ja külmetamist. Tuleb kergem mustus maha ja saavad aru, et saun tõesti soe on ...
Ja nii nad läksid siis sauna autoga! Aga see auto tarvitanud rohkem meeste abi kui mehed tema oma. Pori olnud autost kangem ... Ja tagasi tulidki mehed viimase osa teest jala ...
See oli saun küll!!!
Aga muidu ka kisub sügisesse. Vist 20. hommikul oli siis maa külmetanud, et muidugi pärast seda porisem olla sulamisel. Ja valvurid öösel muudkui jooksevad mööda Kägu tehtud kõnniteed. Ikka: „karp-karp-karp!” mu akna alt läbi ja varsti tagasi samuti. Ega ma muidu seda kuuleks aga mu oivaline toakene 2 x 3 x 2,5 m on ju ühtlasi allohvede kasiino. Ja kuna meie pataljon nii 80%-lt koosnebki untervitsidest, siis kütavad nad mu kabineti õhtul enda pottisi ja nätsikuid keema ajades nii kuumaks, et prae või laual kooke. Hommikuks on aga tuba jällegi nii külm, et ükski kilk enam ei saa suud lahti ja prussakad külmast kangete koivadega ei saa tulla ja mu varbaküünesid närida. Ega neid enam suurt närida olegi enam, puha pärad on veel ...
Ja siis selle suure soojuse pärast õhtul ja umbes samase külma pärast hommikul kuulengi ma neid ööhääli. Nende sekka tuleb arvata ka vaenlase häirimislennuki urinad. Need aga üht sõjameest ei häiri – isegi tunnimees, kelle kohuseks on valvata, missugust padajanni säält alla visatakse, kas elavat või seda, mis elavaid tapab, on oma hõõrumiselektri tegemisega nii ametis, et ei kuule isegi urinat!
Raske on otsustada, kas mulle meeldib enam õhtune Sahaara kuumus või hommikune Gröönimaa külmus. Soojaga laulavad kilgid väga ilusti. Neil on kokkusäätud mingisugune jazz või midagi sarnast, mul seda muusikalist teadmist ei ole suurt. Aga väga organiseeritud näikse see tramburai olevat. Kui närvid eriti ülesse ütlevad, haaran narkoosi pudeli ja tsuskan igasse auku ja pilu vahele – aga nemad muudkui aevastavad, et su tule kustutades veel põrgu-, ei veel taevalikumalt kisendama panna.
Läbi ja läbi kommunistid oma kangekaelsusega!
Aga prussakad – need on kavalamad. Nemad ei hooli su hävitamisel avalikust propaganda kisast nagu kilgid. Nemad on enam GPU ja NKVD salaurgitsuste pooldajad ... Kohe tule kustudes tulevad sõrgade krobinal ja ründavad su toidunõusid ja toidutagavarasid. Kui nad siis kõik lahtise on ihusse keeranud ja veenõud nende laipu täis saanud, siis arvestades seda, et sa ehk ka uinunud oled, asuvad su varbaküüste kallale ...
Eht juutlikkude piinamismooduste pooldajad!
Ainsam kellega võib leppida on lutikas ehk „punaarmee”! Kuna asume ikkagi tagalas, siis ma neid massiliselt ei lase sigineda. Umbes 5 tk iga ruutsentimeetri naha kohta on paras arv. Ja päris hale on mul neist vahest hommikuti kui nad külma pärast seinapragudes hambaid lõgistavad. Sest lugu on nii, et nemad saavad ikka rohkem kannatada kui mina. Nimelt asub mu voodi akna all välisseina ääres. Ja nende elukohaks määrasin selle külma seina.
Nii on nendega nagu venelastegagi. Kes peab vastu – elagu. Kes tahab elada, kannatagu ja pidagu vastu ...
Eks siin Venemaal olles, hakka meilegi need „välkmiitingud” külge. Peaaegu igal õhtul karjub korrapidaja: „Kõik välkmiitingule!”. No koguneme siis kõik ühte tuppa ja siis loetakse sääl ette igasugu ilusaid asju ja nõudmisi. Noh 99% neist kirjadest on me suurte ülemate omad ja lõppevad sõnadega iga paragrahvi lõpus: „ ... antakse kohtu kätte!”.
Ja jah! On sul 50 vangi valvata, põgeneb üks ära – kohtu alla! Aitavad eraisikud põgenema – kohtu alla! Aga, et vahest oleks ka kirjas, et teil on saamata korralik varustus alles, teie perekonnad ei ole veel senti saanud! Seda ei ole.
Samuti loetakse sääl küttematerjali norme ette. Ikka kg nina peale. Poisid on aga proovinud. Ei saa sellega ahju ustki soojaks – toast rääkimata. Siis õpetab veltveebel mehi „sirrima”. Näitab ette, kuidas tema seda teeb! Väga õpetlik ja lõbus ja algupärane. Võtaks neid Sõjakooli nõkse küll! Siis – juuksed lühikeseks! Maha kunstniku lakad! Kes ei tee seda, sellel lubanud kompül teha juuksed nii lühikeseks kui veltul! ...
Igamees muidugi kahvatab. On ju veltul kiilaspea ja mis äärtel, see on habemenoaga aetud. No peab siis kompül hakkama neid päid skalpeerima, sest muidu ei saa kiilaspead kuigi! Võiks ju proovida kuuma veega!? ...
Ära on kadunud külma tulekuga igasugu vuntsid ja tutsperid. Nüüd on siis „piiburöögatus”! Kes aga vähegi end mehena tunneb, olgu ta siis suitsetaja või mitte, kellel aga kaelakont suudab tasakaalu hoida, käib ringi suur piibutobu ees ...
Kes rikkam ostab, kes vaesem teeb ise!
On neid siis ka igaplaanilisi ja igamõõdulisi. Eks ta ole psühholoogiliselt nii nagu naistegagi. Pisike mees vahib ikka raskekaalu emast ja igavene mehe volask pisikest tüdrukut nagu hambaorki. No inimeste juures saan ma sest aru. See on kõik väga targasti säätud järeltulijate suhtes. Lapsed saavad parajad. Ei kujuta ette missugused mammutid tuleksid kümne põlve järele lapsed, kui alati suured abielluksid ehk lapsi tahaksid teha. Ja vastupidi! Oeh!
Aga miks see piipudega nii on seda ma ei tea! ...
Ükspäev nähtud isegi me kokal üht kuuetahalist hambas. Muudkui imeb nii, et kaelasooned sirgel. Eks selle imemisega ole paljudel praegu häda. Laseb selle ilmatuma pasatõbega alt tuul läbi. No katsu siis hoida piip põlevana ...
Aga ükspäev, kompanii armastatuim mees, muidugi ainult tänu oma rahamaksja ametile, seesinane Noorkõrv [Viktor Noorkõiv] ikka vaadanud ja vaadanud, et va’ paks koka reo norib needki harvad lihalibled veel katlast ära – muudkui vehkinud meeleheitlikult põhjast kulbiga traalida ... Ta hiivanud ligemale, et süüdlast „otseselt süüteolt tabada” nagu kriminaalkoodeksis nii luuleliselt on öeldud. Äkki aga teinud kokk ühe järsu nõksu, haaranud peoga ja tasku kohe.
No oli see aga lihatükk, mõtelnud ta pistnud enda käe järele. Pihku sattunud supine piip! Sa raisk!
Jah ega see koka amet kerge ole. Muudkui silmitse seda suppi üle paja ääre – ja ongi piip läinud. Juhtub mõne mehe kaussi – ega see enam kätte anna ...
Oma 30 aastat propageeris papa Stalin seda oma usku: „Kõik ühevõrra vaesteks!” ja tegi 200 miljonit venelast selleks!
Oma 20 aastat propageerib Hitler rahvussotsialismi kaudu Saksamaal: „Kõik ühevõrra rikasteks!” ja tegi seda saksa rahvaga väga suuresti!
Meie pataljonis ja siin me poistel on oma ja hoopis uus, erinev nii Stalini kui Hitleri programmist. Nemad hüüavad: „Kas oled kerjus või miljonär!”.
Kui Stalin enda programmi viis ellu drastiliste abinõudega, Hitler rahva elujõu ja tehnika rakendamisega inimeste käsutusse, siis meie poisid teevad enda usutunnistusest „piilumisega!”. Selleks kogutakse iga päevatöö lõpul vaiksesse kambrikesse palvesse ja loetakse ehk piilutakse „21” ehk „Vanapagana piiblit”. Ja nii kestab see, kuni mõni on jäänud „kirveks”, sellele, teistele aga kuni hommikuse tööni.
Mängus on kõik maapeale vara, alates rahast kuni habemenugadeni, juukselõikusmasinatest kuni toiduportsjoniteni ...
Hommikul on siis mõni mees sant - läheb löödud näoga oma voodisse. Teine ilmub äraseletatud ja õndsa näoga oma ilmalikku ruumi ... et lugu võiks järgmisel õhtul uuesti alata.
Harva mõni on jäänud neist püsivalt miljonäriks – suurem hulk kõnnib ringi santidena (ilma sentideta!) ...
Aga juhtub ka vahest nii, et mõni päris noor leitnant läheb oma „kätt” katsuma. On ju seesinane lubatud nii alamatele kui ülematele. Aga juhtus nii, et ei jõudnud panna vastu sellele närvideproovile tema närvid ja võttis „kõtu valla”. Aga veel auguga toolilt tõustes oli „21” ??? tema mõistuses nii, et otsustas pantida kella selle usuõnne hääks. Võttis kella ja viskas lauale hüüdes: „See on 100 Mk. eest – löön panga kinni!” ...
... Aga õnnetuseks oli ta alles auguga majas ja oletatav laud see auguga iste ja – kell sulpsas alla!!!
- Selles traalimis, õngitsemis ja noodavedamise võistluses lubatud 10 Rm. auhinnale ehk kättesaama tasule ei tulnud võitjaks mitte saarlased kui põlised kalamehed, vaid untervits Tamm [kas Elmar Tamm], kes elukutselt praegu autojuht ja Setumaalt pärit ...
... Poisid, need kadedad jälle ütlevad, et see olla Tammel päritud perekonna and sarnasele tööle! ... Ega mine tea!
Aga kadus mängimast see leitnant. Vaene velsker andku aga jälle bensiini uuri puhastamiseks Sassi Allule! Kompül aga, sellest ennekuulmata äpardusest vapustatud, keelas surmanuhtluse ähvardusel igasugu sarnase usutunnistuse pidamise ...
... Aga ristiusk kasvas ja sai tugevaks just tagakiusamiste ajal. Ka nüüd võime näha ühe vigvami akna ees kogu päeva tekki ja leiame lukustatud ukse. Sääl pimedas katakombis kitserasvast küünla valgusel lugevat selle usu suurimad jüngrid, kes elus ja surmas ei jäta seda enda armsaimat usku enda usutunnistust. Nendeks olla nagu teatakse jutustada kompanii rahamaksja, siketäär, kompüli isiklik vihmavarju kandja ehk käskjalg, pootsmann, invaliid Kägu, nimeliselt Führer j.t.
Nüüd see viimane röögatus on ülemineku küsimus! Muid jutte ei olegi. Kas minna Wehrmachti alla, või minna „Eesti Leegioni” juurde. Või jääda selle petise SS-i alla?!
Ja need jutud muutuvad päev-päevalt reaalsemaks. Võiks isegi öelda ametlikuks. Algul suur enamus karjus: „Leegion!”. Loodeti seega saada Eestisse ja elada kodus naise juures. Mõni tahtis Wehrmachti, et saada ka kordki saksa sõduri toitu, riiet j.n.e. Muidugi ka rahvuslus meis kisub Leegionisse! Aga näis, mida ütleb tänane päev? Suured härrad on staabis koos ja otsustavad me saatust. Minul erisoove ei ole! Pangu kuhu tahavad. Sõjavägi on sõjavägi. Ei leia ka praegu suurt nurisemist. Väikselt no – see on juba inimese loomuses.
Eila sain siis eravisiidi eest poti mett. Oli ühel vene naisel Botulismus halva kala söömisest. Koivad olid juba kanged, silmad pungis. Kolm vene arsti seisis juures ja lahutas käsi. Seda „nada” ja toda rohtu „nada”! Aga neil ei ole ju. Ole või professor, aga aidata ei saa! Olid saatnud siis minu järele ...
No tegin needsinatsed süstid ja nõksud ja sureb see eit veel vanadussurma.
Saksa keele õppimine käib suures mastaabis. Igamees, kes vaba, loeb: „eints, tswei, drei!”. Jah egas kedagi, tuleb ära õppida. Oli meil Tartus küll veltv. Rahula, kes ei osanud neid kolme sõnagi ja ütles alati, küll sakslastega saada hästi hakkama.
Näiteks tuli kord Hptm. Vilke ja küsib, miks nii palju mehi kodus ja ei ole õppustel. Rahula vastab: „Jawohl!”. Hptm. küsib, et mitu mees on? Rahula: „Jawohl!”. Hptm. käsib ruume näidata – Rahula vastab: „Jawohl!” ja läheb keerab kere vinkli jättes Hauptmanni keset koridori! Pärast kiidab, et tema ajanud Hptm.-iga pikad jutud maha?! Rääkinud, et kodustel meestel pole saapaid!
Aga paljud ei oska niigi palju – ja nüüd siis muudkui õpivad. Ikka eints, zwei, drei, viir j.n.e.
Eks need Nussjadki siin oska mõne päris mõnusa anekdoodi. Jutustas, et sõidab raudteevagunis kaks härrat ja üks nii 35 aastane daam üleval lamamisplatsis.
Härrad vaidlevad naissoo üle. Ütle mulle Ivan, mis sa arvad 18 aastasest plikast? ... Ah 18 aastane plika? No see on nagu üks puhkemata roosinupp veel! Vastab Ivan.
Aga mis sa Ivan arvad 23 aastasest tüdrukust? Ah 23 aastane tüdruk? See on juba puhkenud roosinupp!
Aga Ivan, mis on siis 35 aastane naine?
... Ah 35 aastane naine? 35 aastane naine on juba üks „kislai porš” vihastab Ivan.
Nüüd tõuseb naine üleval ja vastab. Kuulge mehed, te veidi eksite! Kui panna sinna „kislai” poršile juurde tükk liha, kaks muna ja lusikatäis koort, vot kus siis on „slatki „porš!
Nüüd panevad mind nõksuga vene naiste järele jooksma. Ei anna neile rahu, et see Tartus „Hullu velskri” nime saanud mees ja veel Poolaski seda olnu, ei vii jalgagi linna. Muudkui istub toas ja loeb. Ja näed missuguse nõksu välja mõtlesid.
Laud, see va igavene lahja toitlustaja hankinud mitu vakka sibulaid ja siis nüüd minu voodi all neid kuivatama ... Et siis ving ehk mõjub ja ju siis sööb ka mehesti ja siis – ta ei pääse ...
... Aga muud häda, ega mõtetki ei tee – ainult mul on kombeks magada kordamööda igal küljel. Nüüd aga seda ühel laiemal küljel ei saa!? Ja ka uuele küljele ei saa enam keerata muud kaudu kui tagasi üle selja ... Nii lõppebki vist nende kuri nõu ...
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Katikis,
21.10.42.
Peaks tegema veidikese seda sõduri kroonikat selle teenistusaja ja kohtade üle. Kipuvad need tähtpäevad peast ununema. Algame siis otsast:
1 ) 1. aug. 1941 a. mobiliseeriti Punaarmeesse. Töötasin saarlaste pataljoni arstina.
2 ) 17. sept. 1941 a. jookstud minema Valjala-Kõnnust.
3 ) 17.09 – 17.10.41 oldud Saksa sõjaväe ja maa-arsti käsutuses liikudes ühes rindega ja abistades peamiselt eraisikuid.
4 ) 17. okt 1941 astutud Kuressaares „Esimese Eesti Eripataljoni” teenistusse kompanii velskerina.
5 ) 30.12.41. astutud Saaremaa Omakaitse teenistusse komp. velskerina.
6 ) 21. I 42 S.S. Bat. 36 komp. san. allohvitserina.
7 ) 10.05.42. ülendatud Tartus, samas pataljonis veltveebliks.
8 ) 1.09.42. Ukrainas Eesti Korrapolitsei Ülema käskkirjaga nimetatud ümber S.S. korporaliks
21.10.42.
Peaks tegema veidikese seda sõduri kroonikat selle teenistusaja ja kohtade üle. Kipuvad need tähtpäevad peast ununema. Algame siis otsast:
1 ) 1. aug. 1941 a. mobiliseeriti Punaarmeesse. Töötasin saarlaste pataljoni arstina.
2 ) 17. sept. 1941 a. jookstud minema Valjala-Kõnnust.
3 ) 17.09 – 17.10.41 oldud Saksa sõjaväe ja maa-arsti käsutuses liikudes ühes rindega ja abistades peamiselt eraisikuid.
4 ) 17. okt 1941 astutud Kuressaares „Esimese Eesti Eripataljoni” teenistusse kompanii velskerina.
5 ) 30.12.41. astutud Saaremaa Omakaitse teenistusse komp. velskerina.
6 ) 21. I 42 S.S. Bat. 36 komp. san. allohvitserina.
7 ) 10.05.42. ülendatud Tartus, samas pataljonis veltveebliks.
8 ) 1.09.42. Ukrainas Eesti Korrapolitsei Ülema käskkirjaga nimetatud ümber S.S. korporaliks
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
30.10.42
Elame ikka alles Katikis ja need tindiplekid ei ole tehtud mitte koolilaste poolt siia, vaid untervits Kurg [Johannes Kurg] oli ajanud mu auväärt sulepea, selle täitesulepea ikka, silmini tinti täis ja sellest siis tulid need tindiplekid ...
Elu muidu läheb vana rada. Hommikul tõuse kui uni ära läheb, noh nii kella 6 paiku, pese oma silmnägu puhtaks, kasi veidi oma toapõrandakestki (seda 2 x 3 m) ja siis muudkui pane pann pliidale, et saaks üks vägev sibula smooring valmis ...
No olen elus olnud vaene mees ja jõukas, aga sarnaseid häid sööke kui siin ei ole ma veel söönud. Võtame selle sibula smooringu, mis täidab praegu liha, kala ja muu soolase suutäie aset ... Lõikad pannile kolm-neli eesti kaalika suurust sibulat, lisad lusikatäie võid ja veidi soola – ja siis praed kuni nad nii õrnalt roosad ehk kollased on. No on mosna toit leivaga!
... Järgmiseks roaks on koogid. Selleks kõlbab igasugune eelmise õhtu jätiste segu nagu: leivasupp, maisipudru, porgandimögin j.n.e. Jahu tuleb „leiutada” igamehel ise. Ja „leiutatakse” ka. Kes raha eest, kes muidu – ikka nii nagu kellegi „obruk” jagab. No suurim ja parim koogimeister olen ikka ma ise. Ainult neid mekkijaid on ilmatuks palju alati – õnn kui mõni endale jääb.
Lõunaks on igapäev peedisupp sibulate ja kapsastega ja siis oleme kõik kompanii toidul. Algul see peedisupp hästi ei istunud – aga ära harjub ja nüüd söön teda häämeelega.
Kuna siis hommikuste kookide ja päevase supi juurde palju leiba ei kulu – tuleb õhtul leivasupp. Mõni keedab teda või seda veel õuntega, aga hää on ta igatepidi ... Ainult suhkrut läheb vaja.
Aga sedagi saab: oma norm 30 gr. päevas, suitsude eest samuti ja kui veel turult sahariini ka tood, mis maksab 40 rbl. 20 aatomlist tabletti, siis saab supp väga magus.
Nüüd on aga nii, et sööme ainult kalkuni ja pardipraadi! ... Jaah!
Lugu algas pootsmanniga, kes on suurem aktsionäär maisi pudru valmistamise artellis. Tema algul muudkui keedab ja keedab. Küsid mida, siis vastab, et tal puha „kalkunid ja pardid”! Aga omal kukuruusi pudru pajas. Räägib siis, et temal olnud laevas sõber – väga ihnus mees. Lamba koodi kont seisnud muudkui laual ja seda siis noolinud. Kui küsitud, et mida sa siis ka sööd vastanud: „Mul siin puha kalkunid ja pardid!”.
... Ja nii on meilgi siis iga toit „kalkunid ja pardid”!
Sellest vist juba kirjutasin, et minu „oivaline vigvam” nagu õnnis Oberstabshauptmelder Hans Püüde armastab öelda ilusate privaatelamute kohta, muudeti lisaks „allohvitseride kasiinole” veel sibulakuivatiseks! Ma kirjutasin, kuidas need sibula aurud mu hinge ja ihurahule mõjusid ... aga neile hädadele seltsis juurde veel sibulasöömine, mis võib saada veel minu abielu lahutuse põhjuseks, sest mu naisterahvas ehk abikassa ei sallinud üheski toidus sibulat ja mind ei lubatud veel sugugi nende ligi – teatud põhjusel muidugi ... Ega’s Eesti naine pole sarnane kassi tõugu naisterahvas kui vene naine, kellede kohta maksab täiel määrel vanasõna: „Ennem väsib andja käsi – aga vastuvõtja väsi!” ...
... Aga ega mina üksi õppinud sibulaid sööma. Seda teevad juba kõik. Ja tõuke selleks andis kindlasti mu „vigvamis” rivitult kuivavad sibulad. Muudkui võeti ja praeti! Egas muidu Laud ja veltveebel vaadanud, et ei oleks kohe uskunud kui hirmsasti sibul kokku kuivab. Viid kaks kotitäit velskri voodi alla – ühe saad tagasi!?
Ja siis viidi viimaks kõik minema! Aga eks sõda õpeta inimesi targaks ja nii mõnigi mees muretses endale „puutumata tagavarasid” ...
Ja meie elamus on elekter ja veevärk! Muudkui keera kraanist – tuleb vesi, keera nupust – tuleb valgus! Näita sõrmega – tulevad „võitmatud punaarmeelased” ja pesevad sul põranda, tassivad sisse puid ja suisa viksivad saapad kah kui tahad ... Ja ometi nuriseme, et kehv olla, tahaks minema! ...
Oi noorukesed! Olgugi, et inimene on nurisejaks loodud – peaks aga siiski mõtlema ka veidi kaugemale ... Tahetakse frondile, need aga annaksid sääl ei tea mis, et saada meie asemele vange valvama.
... Siin on palju tõbiseid mehi – ka need ei mõtle kaevikus magamisele frondil oma reumahaigete liigestega ... muudkui saaks siit minema. Siin õlgkotil halb magada ...
... Aga eks elu õpeta neidki ja elukooliraha olla see kõikse kallim ...
On olemas tugev käärimine – saaks koju 31-sel dets! See käib läbi kõikide aukraadide. Paljudel selleks tõesti põhjust – ausalt öeldes veeti ju hulk mehi omakaitsest ja mujalt „nõksuga” pataljonisse. Lubati jätta kohale, oma erialale j.n.e.
... Kus on aga nüüd lubadused. Velsker on melder, autojuht tunnimees, allohvitser – vana eesti kaadri mees tambib rivi j.n.e. j.n.e. Paljud on viletsa, tõesti viletsa tervisega – ka need toodi kaasa, vaatamata sellele, et arst nad vabastas ... Mis on nad aga siin? ... Nuhtluseks kõigile – alates ambulantsist ja lõpetades kamraadiga ...
Paljudel on kodus vaja olla perekondlistel põhjustel – omakaitsest sai igal ajal lahti – nüüd aga ole siin ...
Ja nad kõik on kurjad oma ülematele ja väeosale! ...
Aga kõik me unustame, et praegu on SÕDA! ja ainus süüdlane kõiges on – sõda! Me olime kõik mõistuse juures kui meid võeti – ja meid võeti sõjaväeteenistuse jaoks! ... Kas saime nuriseda mobilisatsiooni ajal? Kas tahame kõik minna koju ja oodata, et tuleks uuesti kommunism? ...
... Aga mis selle mõne mehega katki on, kui need minema lasta. Mis on mõnisada miljonite seas?
... Suured lossid on varisenud üksiku ja veel sellele järgneva üksiku kivi purunemisest – ja suur tugev elamu seisabki koos üksikutest kividest ...
Praegu on rahvaste väljapanekutel iga rahvuse uue hoone ehitusmaterjal. Sääl ei tohi leiduda sees ühtki kõlbmatut kivi. Ja ainult kõrgeima kvaliteetmaterjali esitanud rahvad saavad loa ehitada peale sõda endile elamu, mis oleks tugev ja vastupidav ...
... Teame ju seda, et praegune sõda otsustab ka meie saatuse ...
Mul on see kerge. Pilt oli juba 1941. aasta sügisel Sonderpataljonisse minekul selge – olla kuni sõja lõpuni. Seepärast ei ole mul ka praegu mingit pettumist ega altvedamise tunnet olnud. Mis saab edasi peale sõda – eks seda näe siis!
Ja ilmad on väga ilusad. Kadus vihm ja kõik. Käi ringi frentsi väel ja ela kui meil kodus augustis. Eila käis fotograaf – et teha passi pilte. No lasime siis igasugu grupi omi ka nipsutada. Saavad kodusedki meie armsaid nägusid näha. Muidugi suurt usku sellesse vene aparaadisse ja mehesse ei ole – aga sinna kanti ikka läheb ...
Saame juba päris korrapäraselt 2 nädala vanuseid kirju ja seitunge. Pakid on aga hirmus klopitud ja hallitanud (toiduaine muidugi). Aga rõõm on saamisest – mitte väärtusest!
Hakkab kollitama puhkusesaamine. Et 5-10% saada kuu aega, mine ja võta naine, ehk kellel juba olemas muretsegu järeltulijaid. Näis siis ja oota kellele see õnnepäike koidab!? ...
Meie Maks Remmel olla saanud õnnelikuks isaks – ikka oma küla neiuga. Teistele ei ole veel alimendi nõudmisi tulnud - ei „Kildest”, „Eedenist” ega mujalt Tartu linnast ... Ka hea! ...
Aga vangide elu hakkab paranema. Eluruumid on tehtud päris korralikkudeks – magavad naridel nagu meiegi poisid, punutud matid all. Toad on soojad sarnaselt, et magavad särgiväel ja alasti. Nüüd siis saavad prantsuse sõjaväe vormiriietuse – sinine vorm tuttmütsiga. Oleme oma vanade riietega varsti palju armetumad ... Vaevalt, et venelane enda vange sarnaselt hooldab ...
Elame ikka alles Katikis ja need tindiplekid ei ole tehtud mitte koolilaste poolt siia, vaid untervits Kurg [Johannes Kurg] oli ajanud mu auväärt sulepea, selle täitesulepea ikka, silmini tinti täis ja sellest siis tulid need tindiplekid ...
Elu muidu läheb vana rada. Hommikul tõuse kui uni ära läheb, noh nii kella 6 paiku, pese oma silmnägu puhtaks, kasi veidi oma toapõrandakestki (seda 2 x 3 m) ja siis muudkui pane pann pliidale, et saaks üks vägev sibula smooring valmis ...
No olen elus olnud vaene mees ja jõukas, aga sarnaseid häid sööke kui siin ei ole ma veel söönud. Võtame selle sibula smooringu, mis täidab praegu liha, kala ja muu soolase suutäie aset ... Lõikad pannile kolm-neli eesti kaalika suurust sibulat, lisad lusikatäie võid ja veidi soola – ja siis praed kuni nad nii õrnalt roosad ehk kollased on. No on mosna toit leivaga!
... Järgmiseks roaks on koogid. Selleks kõlbab igasugune eelmise õhtu jätiste segu nagu: leivasupp, maisipudru, porgandimögin j.n.e. Jahu tuleb „leiutada” igamehel ise. Ja „leiutatakse” ka. Kes raha eest, kes muidu – ikka nii nagu kellegi „obruk” jagab. No suurim ja parim koogimeister olen ikka ma ise. Ainult neid mekkijaid on ilmatuks palju alati – õnn kui mõni endale jääb.
Lõunaks on igapäev peedisupp sibulate ja kapsastega ja siis oleme kõik kompanii toidul. Algul see peedisupp hästi ei istunud – aga ära harjub ja nüüd söön teda häämeelega.
Kuna siis hommikuste kookide ja päevase supi juurde palju leiba ei kulu – tuleb õhtul leivasupp. Mõni keedab teda või seda veel õuntega, aga hää on ta igatepidi ... Ainult suhkrut läheb vaja.
Aga sedagi saab: oma norm 30 gr. päevas, suitsude eest samuti ja kui veel turult sahariini ka tood, mis maksab 40 rbl. 20 aatomlist tabletti, siis saab supp väga magus.
Nüüd on aga nii, et sööme ainult kalkuni ja pardipraadi! ... Jaah!
Lugu algas pootsmanniga, kes on suurem aktsionäär maisi pudru valmistamise artellis. Tema algul muudkui keedab ja keedab. Küsid mida, siis vastab, et tal puha „kalkunid ja pardid”! Aga omal kukuruusi pudru pajas. Räägib siis, et temal olnud laevas sõber – väga ihnus mees. Lamba koodi kont seisnud muudkui laual ja seda siis noolinud. Kui küsitud, et mida sa siis ka sööd vastanud: „Mul siin puha kalkunid ja pardid!”.
... Ja nii on meilgi siis iga toit „kalkunid ja pardid”!
Sellest vist juba kirjutasin, et minu „oivaline vigvam” nagu õnnis Oberstabshauptmelder Hans Püüde armastab öelda ilusate privaatelamute kohta, muudeti lisaks „allohvitseride kasiinole” veel sibulakuivatiseks! Ma kirjutasin, kuidas need sibula aurud mu hinge ja ihurahule mõjusid ... aga neile hädadele seltsis juurde veel sibulasöömine, mis võib saada veel minu abielu lahutuse põhjuseks, sest mu naisterahvas ehk abikassa ei sallinud üheski toidus sibulat ja mind ei lubatud veel sugugi nende ligi – teatud põhjusel muidugi ... Ega’s Eesti naine pole sarnane kassi tõugu naisterahvas kui vene naine, kellede kohta maksab täiel määrel vanasõna: „Ennem väsib andja käsi – aga vastuvõtja väsi!” ...
... Aga ega mina üksi õppinud sibulaid sööma. Seda teevad juba kõik. Ja tõuke selleks andis kindlasti mu „vigvamis” rivitult kuivavad sibulad. Muudkui võeti ja praeti! Egas muidu Laud ja veltveebel vaadanud, et ei oleks kohe uskunud kui hirmsasti sibul kokku kuivab. Viid kaks kotitäit velskri voodi alla – ühe saad tagasi!?
Ja siis viidi viimaks kõik minema! Aga eks sõda õpeta inimesi targaks ja nii mõnigi mees muretses endale „puutumata tagavarasid” ...
Ja meie elamus on elekter ja veevärk! Muudkui keera kraanist – tuleb vesi, keera nupust – tuleb valgus! Näita sõrmega – tulevad „võitmatud punaarmeelased” ja pesevad sul põranda, tassivad sisse puid ja suisa viksivad saapad kah kui tahad ... Ja ometi nuriseme, et kehv olla, tahaks minema! ...
Oi noorukesed! Olgugi, et inimene on nurisejaks loodud – peaks aga siiski mõtlema ka veidi kaugemale ... Tahetakse frondile, need aga annaksid sääl ei tea mis, et saada meie asemele vange valvama.
... Siin on palju tõbiseid mehi – ka need ei mõtle kaevikus magamisele frondil oma reumahaigete liigestega ... muudkui saaks siit minema. Siin õlgkotil halb magada ...
... Aga eks elu õpeta neidki ja elukooliraha olla see kõikse kallim ...
On olemas tugev käärimine – saaks koju 31-sel dets! See käib läbi kõikide aukraadide. Paljudel selleks tõesti põhjust – ausalt öeldes veeti ju hulk mehi omakaitsest ja mujalt „nõksuga” pataljonisse. Lubati jätta kohale, oma erialale j.n.e.
... Kus on aga nüüd lubadused. Velsker on melder, autojuht tunnimees, allohvitser – vana eesti kaadri mees tambib rivi j.n.e. j.n.e. Paljud on viletsa, tõesti viletsa tervisega – ka need toodi kaasa, vaatamata sellele, et arst nad vabastas ... Mis on nad aga siin? ... Nuhtluseks kõigile – alates ambulantsist ja lõpetades kamraadiga ...
Paljudel on kodus vaja olla perekondlistel põhjustel – omakaitsest sai igal ajal lahti – nüüd aga ole siin ...
Ja nad kõik on kurjad oma ülematele ja väeosale! ...
Aga kõik me unustame, et praegu on SÕDA! ja ainus süüdlane kõiges on – sõda! Me olime kõik mõistuse juures kui meid võeti – ja meid võeti sõjaväeteenistuse jaoks! ... Kas saime nuriseda mobilisatsiooni ajal? Kas tahame kõik minna koju ja oodata, et tuleks uuesti kommunism? ...
... Aga mis selle mõne mehega katki on, kui need minema lasta. Mis on mõnisada miljonite seas?
... Suured lossid on varisenud üksiku ja veel sellele järgneva üksiku kivi purunemisest – ja suur tugev elamu seisabki koos üksikutest kividest ...
Praegu on rahvaste väljapanekutel iga rahvuse uue hoone ehitusmaterjal. Sääl ei tohi leiduda sees ühtki kõlbmatut kivi. Ja ainult kõrgeima kvaliteetmaterjali esitanud rahvad saavad loa ehitada peale sõda endile elamu, mis oleks tugev ja vastupidav ...
... Teame ju seda, et praegune sõda otsustab ka meie saatuse ...
Mul on see kerge. Pilt oli juba 1941. aasta sügisel Sonderpataljonisse minekul selge – olla kuni sõja lõpuni. Seepärast ei ole mul ka praegu mingit pettumist ega altvedamise tunnet olnud. Mis saab edasi peale sõda – eks seda näe siis!
Ja ilmad on väga ilusad. Kadus vihm ja kõik. Käi ringi frentsi väel ja ela kui meil kodus augustis. Eila käis fotograaf – et teha passi pilte. No lasime siis igasugu grupi omi ka nipsutada. Saavad kodusedki meie armsaid nägusid näha. Muidugi suurt usku sellesse vene aparaadisse ja mehesse ei ole – aga sinna kanti ikka läheb ...
Saame juba päris korrapäraselt 2 nädala vanuseid kirju ja seitunge. Pakid on aga hirmus klopitud ja hallitanud (toiduaine muidugi). Aga rõõm on saamisest – mitte väärtusest!
Hakkab kollitama puhkusesaamine. Et 5-10% saada kuu aega, mine ja võta naine, ehk kellel juba olemas muretsegu järeltulijaid. Näis siis ja oota kellele see õnnepäike koidab!? ...
Meie Maks Remmel olla saanud õnnelikuks isaks – ikka oma küla neiuga. Teistele ei ole veel alimendi nõudmisi tulnud - ei „Kildest”, „Eedenist” ega mujalt Tartu linnast ... Ka hea! ...
Aga vangide elu hakkab paranema. Eluruumid on tehtud päris korralikkudeks – magavad naridel nagu meiegi poisid, punutud matid all. Toad on soojad sarnaselt, et magavad särgiväel ja alasti. Nüüd siis saavad prantsuse sõjaväe vormiriietuse – sinine vorm tuttmütsiga. Oleme oma vanade riietega varsti palju armetumad ... Vaevalt, et venelane enda vange sarnaselt hooldab ...
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
3.11.42.
Ja ilmad muudkui lähevad nagu ilusamaks veel. Räägivad siinsed inimesed ehk pärismaalased, et sel aastal ei tullagi enam hullemat s.t. seda vihma ja pori perioodi. No ega me seda tahagi nii väga näha ... jäägu tulemata.
Ka need lõunamaa ööd on ilusad – ära ütle midagi. Orgudes on must nagu algaks säält mingi põrgu haud, mäed aga hõbetavad ilmatu suure ja veretava kuu paistel ...
Eila oli tõotuse andmine. Täna on kuulda, et hakkame saama Wehrmachti palka – nii neid lubadusi on palju olnud – veel ei usu. Aga seda öeldi, et lepingu lõppemisel 31. XII lahti ei saa. Ehk siis ainult vanemad ja viletsamad ...
„Leegionisse” minekust ei teata ka midagi. Oodatakse Eestisse saadetud leitnandi tagasitulekut. Õeldud on aga, et meie ei asu siin mitte vähem tähtsal kohal kui frondi mehed.
Ja ilmad muudkui lähevad nagu ilusamaks veel. Räägivad siinsed inimesed ehk pärismaalased, et sel aastal ei tullagi enam hullemat s.t. seda vihma ja pori perioodi. No ega me seda tahagi nii väga näha ... jäägu tulemata.
Ka need lõunamaa ööd on ilusad – ära ütle midagi. Orgudes on must nagu algaks säält mingi põrgu haud, mäed aga hõbetavad ilmatu suure ja veretava kuu paistel ...
Eila oli tõotuse andmine. Täna on kuulda, et hakkame saama Wehrmachti palka – nii neid lubadusi on palju olnud – veel ei usu. Aga seda öeldi, et lepingu lõppemisel 31. XII lahti ei saa. Ehk siis ainult vanemad ja viletsamad ...
„Leegionisse” minekust ei teata ka midagi. Oodatakse Eestisse saadetud leitnandi tagasitulekut. Õeldud on aga, et meie ei asu siin mitte vähem tähtsal kohal kui frondi mehed.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
10.11.42.
Katikis
12.11.42.
Katik
Ja me elamine hakkas nüüdsest edasi minema pealuu märgi all – oleme juba 10.11.42 saadik võetud vastu „Eesti Leegioni” ridadesse relva SS meestena!
Järelikult algab meil nüüd „päris soldati” elu.
... Oli hirmsat ootamist ja lootmist. Kuulujutud, et komisjon tulemas olid ammu juba siin. Ka võis seda välja lugeda ajalehtedest, kus olid toodud k.kom. Litzmanni ja dr. Mäe kõned. Aga meie S.S. ülemad ei tahtnud meid ära lasta. Muudkui lubasid aga saapaid ja riideid! ...
No oli siis rõõmu, kui jõudis kohale komisjon. Ja algas kiiresti tööd. Juba esimesel päeval võeti 1. kompanii läbi. Ega igal mehel olnudki õnne saada vastuvõetud. Kes oli liiga lühikene, kes vana, kellel vilets tervis ... Aga kellel juhtusid olema pruunid silmad – ei seda lastud esimesest vaatamisest kaugemalegi! Ka must juuks ei meeldinud eriti ...
Hauptmann – vist mingi rassiteadlane uuris meest eest ja takka, mõõtis pealuud ja katsus kukalt – et äkki oled siiski kusagilt saanud tilga juudi verd! ...
... Mõnigi poiss oli väga õnnetu! Ei tea mingit ühist olevat juutidega – pruunid silmad on Sulle loodud ja nüüd ole nagu ärapõlatud – ei kõlba „Eesti Leegionisse”!?
No egas kedagi. Elu läheb jällegi oma rada ja meie teeme edasi endi töid. Kaardimäng on see kahe leeri vaheline asi nüüd. „Leegioni” mehed tahavad „Schutzmanne” kirveks teha ja need jälle omakorda „surnupealuusid” õnge võtta. Noh minul oli neist mängimistest naapalju kasu, et sain osta kena pealuuga ja madudega sõrmuse, mis just meie uuele väeosale kohane ja teiseks sain Kukulinnu „Omega” enda tasku. No uur on ikka priima värk ja vajalik värk ...
Noneh! Sõrmusel asuvale surnupealuu silmaaukudesse panin punased „rubiinid” ja nüüd võib saada ta eest „krepki” hinna.
Praegustest suurematest üritustest oleks mainida öiste „rünnakrühmade” tegevust. Sinna kuuluvad suuremad saksad ja ohved kompaniis – vahest eriteadlasena ka velsker. Nimelt on võetud ette uurida vene naiste armastuse kunsti, nende südameheadust ja teadmisi kultuursest armastusest ...
No kõigepäält peab ütlema, et kõige suuremas lugupidamises on siin Itaalia sõdur. Need on olnud siin enne meid 8 kuud ja igamees on olnud „naisemees”. Kuna itaallane on ka sarnane temperamendilt venelasele, siis laulavad nad veel nüüdki neile järele hosianna. Ja nad on väga õnnelikud pisikeste „italianode” üle. Mõni on õppinud isegi armastus- ja muid sõnu ja loeb sulle: „Uno, duuo, lamilo senjora darillo” ...
No egas kedagi! „Minu ihu kuulub mulle!” on ühe päris ilusa raamatu pealkiri. Eks see maksab ka vene naise ihu kohta – kuigi tema suhtes see 100% kindel ei ole!? ...
Algame siis sellest kõige süütumast toimingust – suudlusest. Eks ta ole muidugi eelmäng järgnevale, ega kuulus dr. Kirschenberg tedagi maini kui sugulist akti – aga ilma lapsesaamise riisikota ...
Naamoodu! Meie suudlusviiside kohta ütlevat (sest mina ju ei tea midagi, kirjutan vaid seda mis teised räägivad, sest mu õrnem pool võib äkki seda „sõjaromaani” või kroonikat lugeda) vene näitsikud: „Oi poiss, sellest asjast ep ole sul’ veel aimugi!” ...
Ja siis algab muidugi õppetund – esmalt laseb sul hoida huuled torus nii päris koos ja haarab need siis oma „imemisnappadega” enda suhu ja imeb nagu elevandi lonti. Vo eta kulturnaja! Järgmiseks tuleb muidugi omal seda teha. Aga üldiselt ei meeldi meie meestele nende suudlused kuigi – nagi sokule andmine olevat see ...
Siiski ka nende seas leidub tüdrukuid – enamasti on need kusagil suuremas koolis käinud, kellede suudlust võib hinnata „3” peale. Need oskavad juba huuli paras-avali hoida ega hoia neid liig kinni nagu surnu, ega ka liig avali – nii, et saad tunda ainult tema hambaid. Ainsam viga ja see on see suurim – nemad ei oska ükski vastu suudelda! ...
Järgmises astmes s.t.
Sõjajumal Mars on nägemise kaotanud;
ta tustib nagu siga ikka kõik õnnetuse üles.
Katikis
12.11.42.
Katik
Ja me elamine hakkas nüüdsest edasi minema pealuu märgi all – oleme juba 10.11.42 saadik võetud vastu „Eesti Leegioni” ridadesse relva SS meestena!
Järelikult algab meil nüüd „päris soldati” elu.
... Oli hirmsat ootamist ja lootmist. Kuulujutud, et komisjon tulemas olid ammu juba siin. Ka võis seda välja lugeda ajalehtedest, kus olid toodud k.kom. Litzmanni ja dr. Mäe kõned. Aga meie S.S. ülemad ei tahtnud meid ära lasta. Muudkui lubasid aga saapaid ja riideid! ...
No oli siis rõõmu, kui jõudis kohale komisjon. Ja algas kiiresti tööd. Juba esimesel päeval võeti 1. kompanii läbi. Ega igal mehel olnudki õnne saada vastuvõetud. Kes oli liiga lühikene, kes vana, kellel vilets tervis ... Aga kellel juhtusid olema pruunid silmad – ei seda lastud esimesest vaatamisest kaugemalegi! Ka must juuks ei meeldinud eriti ...
Hauptmann – vist mingi rassiteadlane uuris meest eest ja takka, mõõtis pealuud ja katsus kukalt – et äkki oled siiski kusagilt saanud tilga juudi verd! ...
... Mõnigi poiss oli väga õnnetu! Ei tea mingit ühist olevat juutidega – pruunid silmad on Sulle loodud ja nüüd ole nagu ärapõlatud – ei kõlba „Eesti Leegionisse”!?
No egas kedagi. Elu läheb jällegi oma rada ja meie teeme edasi endi töid. Kaardimäng on see kahe leeri vaheline asi nüüd. „Leegioni” mehed tahavad „Schutzmanne” kirveks teha ja need jälle omakorda „surnupealuusid” õnge võtta. Noh minul oli neist mängimistest naapalju kasu, et sain osta kena pealuuga ja madudega sõrmuse, mis just meie uuele väeosale kohane ja teiseks sain Kukulinnu „Omega” enda tasku. No uur on ikka priima värk ja vajalik värk ...
Noneh! Sõrmusel asuvale surnupealuu silmaaukudesse panin punased „rubiinid” ja nüüd võib saada ta eest „krepki” hinna.
Praegustest suurematest üritustest oleks mainida öiste „rünnakrühmade” tegevust. Sinna kuuluvad suuremad saksad ja ohved kompaniis – vahest eriteadlasena ka velsker. Nimelt on võetud ette uurida vene naiste armastuse kunsti, nende südameheadust ja teadmisi kultuursest armastusest ...
No kõigepäält peab ütlema, et kõige suuremas lugupidamises on siin Itaalia sõdur. Need on olnud siin enne meid 8 kuud ja igamees on olnud „naisemees”. Kuna itaallane on ka sarnane temperamendilt venelasele, siis laulavad nad veel nüüdki neile järele hosianna. Ja nad on väga õnnelikud pisikeste „italianode” üle. Mõni on õppinud isegi armastus- ja muid sõnu ja loeb sulle: „Uno, duuo, lamilo senjora darillo” ...
No egas kedagi! „Minu ihu kuulub mulle!” on ühe päris ilusa raamatu pealkiri. Eks see maksab ka vene naise ihu kohta – kuigi tema suhtes see 100% kindel ei ole!? ...
Algame siis sellest kõige süütumast toimingust – suudlusest. Eks ta ole muidugi eelmäng järgnevale, ega kuulus dr. Kirschenberg tedagi maini kui sugulist akti – aga ilma lapsesaamise riisikota ...
Naamoodu! Meie suudlusviiside kohta ütlevat (sest mina ju ei tea midagi, kirjutan vaid seda mis teised räägivad, sest mu õrnem pool võib äkki seda „sõjaromaani” või kroonikat lugeda) vene näitsikud: „Oi poiss, sellest asjast ep ole sul’ veel aimugi!” ...
Ja siis algab muidugi õppetund – esmalt laseb sul hoida huuled torus nii päris koos ja haarab need siis oma „imemisnappadega” enda suhu ja imeb nagu elevandi lonti. Vo eta kulturnaja! Järgmiseks tuleb muidugi omal seda teha. Aga üldiselt ei meeldi meie meestele nende suudlused kuigi – nagi sokule andmine olevat see ...
Siiski ka nende seas leidub tüdrukuid – enamasti on need kusagil suuremas koolis käinud, kellede suudlust võib hinnata „3” peale. Need oskavad juba huuli paras-avali hoida ega hoia neid liig kinni nagu surnu, ega ka liig avali – nii, et saad tunda ainult tema hambaid. Ainsam viga ja see on see suurim – nemad ei oska ükski vastu suudelda! ...
Järgmises astmes s.t.
Sõjajumal Mars on nägemise kaotanud;
ta tustib nagu siga ikka kõik õnnetuse üles.
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
„Eesti Frontpataljon 36”
Kirjutan nüüd 1. detsembril takka järele, keset pommisadu lennukitelt venelastele, kes ründavad igast kandist.
Algas see nii, et 17.11 tulid äkitselt sõjaväe autodega lätlased Katikisse – otse ukse ette oma kolaga ja muudkui anna „jumbude” valvamine neile. Ühes nendega oli suur sadu ja pori!
Üleandmine – pakkimine – ja algas minek Katikist raudteejaama Charžisk. Kuhu seda ei teadnud isegi pataljoni juhid?! Kuna suur enamus meist olid relva SS meesteks vastu võetud, siis loogiliselt uskusime, et läheme Eestisse. Mõni „rumal” ütles küll, et frondile, aga meie varustuse ja relvadega ei uskunud seda ükski normaalne inimene. Olid ju mehed ilma riieteta ja peaaegu paljajalu!!!
Põgeneme Katikist!
Meie minek Katikist jättis paanilise põgenemise mulje. Ka venelased, kes teel vastu tulid, küsisid, et kas taganeme?! ... Jah! Meie 36. pat. on saanud need suurimad nuhtlused Eesti pataljonidest. Kui lätlased toodi sinna autodes – siis meil tuli minna oma 35 km. kaugusel asuvasse jaama „oma kulu ja kirjadega”! Ja nii kujuneski see minek nagu põgenemiseks. Kes üksikult, kes 4-5-kesi, kes suurema kambaga pani otse selle jaama poole. Kellel oli õnne sai auto peale teel, kellel ei olnud õnne kõmpis jala sinna ...
Õnnis Püüde virutanud kogu 35 km. jala ühes koeraga. Rääkis, et omal polnud häda midagi olnud, aga koer väsinud ära ja iga auto möödudes istunud kurva näoga maha ...
19-da õhtuks oleme kõik jaamas. Kuna jällegi rongi pole asume linna korteritesse. Tore! Saame igamees voodi ja elame soojas toas kui härrad. Poisid hangivad puskarit, mis oli küll see viimane lõhnalt ja maitselt, aga või soldat saab peenutseda ja elu on immer lilla ...
... Sääl aga silma kinni vajuma hakates tuli käsk olla tunni ajaga jaamas. No seda sagimist küll. Aga sinna saime siiski veidikese hilinemisega. Hiljem tuli sinna ka teisi kompaniisid – need saanud jälle teise kellaajalise käsu?! ...
Aga ei tulnud mingit rongi meie jaoks – vaid 6-7 härjavagunit ootasid meid. Seisime öö püstijalu jaamahoones ja tukkusime. Sõduri huumorimeelt see ei murdnud ja igasugu ettekanded lahutasid meelt.
20.11 tulid siis need härjavagunid suuremal arvul ja saime eluasemed neisse – ennem muidugi kühveldasime hobusesõnniku seest välja. Ja siis asus iga vagun ahju kombineerimisele ja kütet hankima. No võib aga inimmõistus igasugu kõverast rauast ja õõnsast asjast kombineerida ahju. Enamus neist ajas suitsu sisse ja oli ka nimepärast ahi – aga meil on olemas vanasõna: „Kus suitsu, sääl sooja!” ja sõit võis alata.
20.11 tehti meist sõidu-peal saksa soldatiteks! Selleks anti igal peatusel, kus sinel, kus püksid j.n.e. Lõpuks jäi ainult müts ja relvad puudu ja need on puudu tänapäevani! Poisid trööstisid küll üksteist, et kannatage, kannatage – järgmises jaamas saate tingimata saksa mütsi. Rihma ja keele – aga senini ei ole saadud neid.
Rongisõit oli jällegi üks igavene vintsutamine ja külmetamine. Mõni mees rääkis, et ta olevad jäänud poole nõrgemaks kui ennem olnud. Et ennem suutnud ikka täisvinnas „masti” ühe käega alla suruda, nüüd ei suutvat seda enam kahega!? ...
Kogu teeäärne täis purustusi ja punkreid ja kaevikuid. Sõidame ju frondile ja otse sinna kuulsasse Stalingradi lõiku. Ei ole meie ka enam mingid „Leegioni” ja tagala mehed, vaid kõik oleme üks frondiüksus! ...
Jällegi täidame mingeid pabereid, et perekonnad Eestis raha saaksid – näis, kas jäävad nüüd hoopis ilma. Kuna meie suurem ülemus on üks Saksa kahurväe major – siis loevad ka poisid endid „suurtükimeesteks”.
Eks nende vormidega sai ka hullu nalja. Nad olid nimelt tehtud mitte turjakate ja suurte eestlaste jaoks. Nii oligi siis enamikul püksid paar tolli alla põlve, frentsi käised küünarnukini ja sinel poole reide. Säärikuid tõmmati paljale jalale, sest eestlane on tõesti suure jalaga rahvas.
... Viimase öö seiklustest Katikis sai juttu veel mitmeks päevaks. Kes pani linna ilusamatele taimelavadele idanema Eesti võsusid, kes käis läbi mitu maja, ennem kui omale leidis vaba voodi ...
21.11. Lichaja
Üks päris suur jaam. Paljud rongid vägedega sõidab Stalingradi poole.
21.11. Repiznaja – Belaja-Kaliteva
Ja muudkui läbistame neid jaamu. Maastik on väga tore – maaliline. Orud ja mäed!
22.11 Obliskaja
22.11 Surowikino!
Kirjutan nüüd 1. detsembril takka järele, keset pommisadu lennukitelt venelastele, kes ründavad igast kandist.
Algas see nii, et 17.11 tulid äkitselt sõjaväe autodega lätlased Katikisse – otse ukse ette oma kolaga ja muudkui anna „jumbude” valvamine neile. Ühes nendega oli suur sadu ja pori!
Üleandmine – pakkimine – ja algas minek Katikist raudteejaama Charžisk. Kuhu seda ei teadnud isegi pataljoni juhid?! Kuna suur enamus meist olid relva SS meesteks vastu võetud, siis loogiliselt uskusime, et läheme Eestisse. Mõni „rumal” ütles küll, et frondile, aga meie varustuse ja relvadega ei uskunud seda ükski normaalne inimene. Olid ju mehed ilma riieteta ja peaaegu paljajalu!!!
Põgeneme Katikist!
Meie minek Katikist jättis paanilise põgenemise mulje. Ka venelased, kes teel vastu tulid, küsisid, et kas taganeme?! ... Jah! Meie 36. pat. on saanud need suurimad nuhtlused Eesti pataljonidest. Kui lätlased toodi sinna autodes – siis meil tuli minna oma 35 km. kaugusel asuvasse jaama „oma kulu ja kirjadega”! Ja nii kujuneski see minek nagu põgenemiseks. Kes üksikult, kes 4-5-kesi, kes suurema kambaga pani otse selle jaama poole. Kellel oli õnne sai auto peale teel, kellel ei olnud õnne kõmpis jala sinna ...
Õnnis Püüde virutanud kogu 35 km. jala ühes koeraga. Rääkis, et omal polnud häda midagi olnud, aga koer väsinud ära ja iga auto möödudes istunud kurva näoga maha ...
19-da õhtuks oleme kõik jaamas. Kuna jällegi rongi pole asume linna korteritesse. Tore! Saame igamees voodi ja elame soojas toas kui härrad. Poisid hangivad puskarit, mis oli küll see viimane lõhnalt ja maitselt, aga või soldat saab peenutseda ja elu on immer lilla ...
... Sääl aga silma kinni vajuma hakates tuli käsk olla tunni ajaga jaamas. No seda sagimist küll. Aga sinna saime siiski veidikese hilinemisega. Hiljem tuli sinna ka teisi kompaniisid – need saanud jälle teise kellaajalise käsu?! ...
Aga ei tulnud mingit rongi meie jaoks – vaid 6-7 härjavagunit ootasid meid. Seisime öö püstijalu jaamahoones ja tukkusime. Sõduri huumorimeelt see ei murdnud ja igasugu ettekanded lahutasid meelt.
20.11 tulid siis need härjavagunid suuremal arvul ja saime eluasemed neisse – ennem muidugi kühveldasime hobusesõnniku seest välja. Ja siis asus iga vagun ahju kombineerimisele ja kütet hankima. No võib aga inimmõistus igasugu kõverast rauast ja õõnsast asjast kombineerida ahju. Enamus neist ajas suitsu sisse ja oli ka nimepärast ahi – aga meil on olemas vanasõna: „Kus suitsu, sääl sooja!” ja sõit võis alata.
20.11 tehti meist sõidu-peal saksa soldatiteks! Selleks anti igal peatusel, kus sinel, kus püksid j.n.e. Lõpuks jäi ainult müts ja relvad puudu ja need on puudu tänapäevani! Poisid trööstisid küll üksteist, et kannatage, kannatage – järgmises jaamas saate tingimata saksa mütsi. Rihma ja keele – aga senini ei ole saadud neid.
Rongisõit oli jällegi üks igavene vintsutamine ja külmetamine. Mõni mees rääkis, et ta olevad jäänud poole nõrgemaks kui ennem olnud. Et ennem suutnud ikka täisvinnas „masti” ühe käega alla suruda, nüüd ei suutvat seda enam kahega!? ...
Kogu teeäärne täis purustusi ja punkreid ja kaevikuid. Sõidame ju frondile ja otse sinna kuulsasse Stalingradi lõiku. Ei ole meie ka enam mingid „Leegioni” ja tagala mehed, vaid kõik oleme üks frondiüksus! ...
Jällegi täidame mingeid pabereid, et perekonnad Eestis raha saaksid – näis, kas jäävad nüüd hoopis ilma. Kuna meie suurem ülemus on üks Saksa kahurväe major – siis loevad ka poisid endid „suurtükimeesteks”.
Eks nende vormidega sai ka hullu nalja. Nad olid nimelt tehtud mitte turjakate ja suurte eestlaste jaoks. Nii oligi siis enamikul püksid paar tolli alla põlve, frentsi käised küünarnukini ja sinel poole reide. Säärikuid tõmmati paljale jalale, sest eestlane on tõesti suure jalaga rahvas.
... Viimase öö seiklustest Katikis sai juttu veel mitmeks päevaks. Kes pani linna ilusamatele taimelavadele idanema Eesti võsusid, kes käis läbi mitu maja, ennem kui omale leidis vaba voodi ...
21.11. Lichaja
Üks päris suur jaam. Paljud rongid vägedega sõidab Stalingradi poole.
21.11. Repiznaja – Belaja-Kaliteva
Ja muudkui läbistame neid jaamu. Maastik on väga tore – maaliline. Orud ja mäed!
22.11 Obliskaja
22.11 Surowikino!
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Paar pilti peale rongisõidul toimunud riietuse jaotamist - on tõesti näha Saksa sõjaväe kuubesid, palituid, talvejopesid ja pükse. Nagu ta päevikus kirjutab - mütse nad ei saanud. Ja tõesti on ka fotodel näha, et ainult ühel sõduril on Saksa sõjaväe nokaga välimüts ja kõigil teistel EW / Läti armee mütsid või Punaarmee talvemütsid.uscha kirjutas: ↑K Jaan 24, 2024 7:56 pm 20.11 tehti meist sõidu-peal saksa soldatiteks! Selleks anti igal peatusel, kus sinel, kus püksid j.n.e. Lõpuks jäi ainult müts ja relvad puudu ja need on puudu tänapäevani! Poisid trööstisid küll üksteist, et kannatage, kannatage – järgmises jaamas saate tingimata saksa mütsi. Rihma ja keele – aga senini ei ole saadud neid.
- Manused
-
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Front – Surowikino!
22.11.42
Jõuame Surowikino jaama. Saame vaevalt veidi hingata värsket õhku, kui hakkavbad sadama pommid rongi lähedale. Ei taha nagu uskuda, sest Stalingrad on veel oma 80 km või enam kaugel. Sääl hakkab aga tulema haavatuid rumeenlasi ja põgenevaid rumeenlasi – isegi sokkide väel?! ...
Jaama hakkab sadama enam miiniheitja saadetud mürske ... Maha rongilt, veidi sagimist ja pakkide siia sinna vedamist käsk – frondile, positsioonile! ... Venelane murdnud laial rindel läbi Rumeenia rindest ja tahab lõigata ära Kaukaasiat ja Don basseini ...
Tormame positsioonidele, mis asuvad jaamast 2-3 km põhjapool mägedes. Jaama ees on moodustatud juba sakslaste kaevikud, kuhu asuvad kõik linnas asuvad tervemad haiged, puhkuse või n.n. „Urlaubide” kompanii mehed j.n.e.
Ronime orgudesse. Äkki satume venelase luuresalkade kuulipilduja tule otsa. Üks saksa kamraad lamab juba ja teda ei häiri see kuri maailm ...
Rühmad teevad hüppeid üle oru kuulirahes. Lasevad liig kõrgelt hämaruses – muidu oleks nii mõnigi mees külm.
Üle kõrgendiku minnes satub ob.leitn. Väärsi [Eduard Väärsi] rühm tule alla. Ltn. saab kuuli läbi vasema põlveliigese. Hüütakse velskerit. Ka tema peab minema üle selle kõrgendiku. Muudkui hoia end kõveras ja jookse. Ltn. on väga raskes olukorras. Tugev verekaotus ...
Neis orgudes ja mägedes kaotab igasune san. väljaõpe oma tähtsuse. Järsult mäelt, mis lumest libe sõidame alla haavatuga tagumikel – haige kahe vahel. Vahest oleme meie all, vahest haavatu. Et tema kannatused seejuures väga suured on kindel ...
Edasi viime 5 mehega ja iga 10 meetri järele puhkame. Kohe ei suuda vedada! Päris nutma oleme hakkamas. Ja meil pole ju sanitare ega velskreid. Vaid käskjalad!? Ei ühtki sanitar veokit?!
Saame siis taksoga tema jaama, kus pidi olema palju haiglaid nagu siltidest näha. Aga siit on kõik evakueeritud. Võtan siis ühe maja enda alla. Laenan autojuhtidelt küünla, teen tule pliida alla, keedan teed, murran toidukappide uksed lahti ja elan kui oma kodus. Kuna haavatu sai väga külmetada siis soojendan teda igati.
Varsti hakkab tulema teisigi haavatuid – sakslasi. Võtame needki endi hoolde. Muudkui side ja morfiumi! Tulevad siis ambulantsi mehed Matisoo [Maks Matisoo] j.t. ja võtavad „haigla” juhtimise üle. Võin minna jälle oma kompanii juurde.
Toidukraami võtan ühes, muidugi selle, mis enam kõhtu ei mahtunud. Ka pudeli shampust saan kaasa. Nimelt oli üks julge sanitar jäänud maha ja sahkerdas jookidega. Oli ju see evakueerimine toimunud nähtavasti väga kiiresti. Ka kõigil linnas asuvail saksa sõdureil olid kompsud autodel ja kõik minekuvalmis. Ainult meil polnud muret – kuhu sa jalamees oma mõne hobusekondiga ikka põgened. Muudkui mine vastu ja võitle kuni saad ...
Ja võitle vanade vene relvadega - nendega, mis venelastel metsa jäänud. Ole küll saksa sõdur aga muud kui see nimi – ei ole sul sugugi rohkem. Ei relva, ei varustust, ei sööki j.n.e.?!
22.11.42
Jõuame Surowikino jaama. Saame vaevalt veidi hingata värsket õhku, kui hakkavbad sadama pommid rongi lähedale. Ei taha nagu uskuda, sest Stalingrad on veel oma 80 km või enam kaugel. Sääl hakkab aga tulema haavatuid rumeenlasi ja põgenevaid rumeenlasi – isegi sokkide väel?! ...
Jaama hakkab sadama enam miiniheitja saadetud mürske ... Maha rongilt, veidi sagimist ja pakkide siia sinna vedamist käsk – frondile, positsioonile! ... Venelane murdnud laial rindel läbi Rumeenia rindest ja tahab lõigata ära Kaukaasiat ja Don basseini ...
Tormame positsioonidele, mis asuvad jaamast 2-3 km põhjapool mägedes. Jaama ees on moodustatud juba sakslaste kaevikud, kuhu asuvad kõik linnas asuvad tervemad haiged, puhkuse või n.n. „Urlaubide” kompanii mehed j.n.e.
Ronime orgudesse. Äkki satume venelase luuresalkade kuulipilduja tule otsa. Üks saksa kamraad lamab juba ja teda ei häiri see kuri maailm ...
Rühmad teevad hüppeid üle oru kuulirahes. Lasevad liig kõrgelt hämaruses – muidu oleks nii mõnigi mees külm.
Üle kõrgendiku minnes satub ob.leitn. Väärsi [Eduard Väärsi] rühm tule alla. Ltn. saab kuuli läbi vasema põlveliigese. Hüütakse velskerit. Ka tema peab minema üle selle kõrgendiku. Muudkui hoia end kõveras ja jookse. Ltn. on väga raskes olukorras. Tugev verekaotus ...
Neis orgudes ja mägedes kaotab igasune san. väljaõpe oma tähtsuse. Järsult mäelt, mis lumest libe sõidame alla haavatuga tagumikel – haige kahe vahel. Vahest oleme meie all, vahest haavatu. Et tema kannatused seejuures väga suured on kindel ...
Edasi viime 5 mehega ja iga 10 meetri järele puhkame. Kohe ei suuda vedada! Päris nutma oleme hakkamas. Ja meil pole ju sanitare ega velskreid. Vaid käskjalad!? Ei ühtki sanitar veokit?!
Saame siis taksoga tema jaama, kus pidi olema palju haiglaid nagu siltidest näha. Aga siit on kõik evakueeritud. Võtan siis ühe maja enda alla. Laenan autojuhtidelt küünla, teen tule pliida alla, keedan teed, murran toidukappide uksed lahti ja elan kui oma kodus. Kuna haavatu sai väga külmetada siis soojendan teda igati.
Varsti hakkab tulema teisigi haavatuid – sakslasi. Võtame needki endi hoolde. Muudkui side ja morfiumi! Tulevad siis ambulantsi mehed Matisoo [Maks Matisoo] j.t. ja võtavad „haigla” juhtimise üle. Võin minna jälle oma kompanii juurde.
Toidukraami võtan ühes, muidugi selle, mis enam kõhtu ei mahtunud. Ka pudeli shampust saan kaasa. Nimelt oli üks julge sanitar jäänud maha ja sahkerdas jookidega. Oli ju see evakueerimine toimunud nähtavasti väga kiiresti. Ka kõigil linnas asuvail saksa sõdureil olid kompsud autodel ja kõik minekuvalmis. Ainult meil polnud muret – kuhu sa jalamees oma mõne hobusekondiga ikka põgened. Muudkui mine vastu ja võitle kuni saad ...
Ja võitle vanade vene relvadega - nendega, mis venelastel metsa jäänud. Ole küll saksa sõdur aga muud kui see nimi – ei ole sul sugugi rohkem. Ei relva, ei varustust, ei sööki j.n.e.?!
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Postitan siis kõrvale ka 36. Politseipataljoni 2. kompanii ülema leitnant Elmar Lipping'u mälestused samas päevast. Kirjeldab, kuidas velsker Tarmo Mägi keskööl kaevikus külmetavatele meestele shokolaadi tõi.uscha kirjutas: ↑N Jaan 25, 2024 5:57 pm 22.11.42
Toidukraami võtan ühes, muidugi selle, mis enam kõhtu ei mahtunud. Ka pudeli shampust saan kaasa. Nimelt oli üks julge sanitar jäänud maha ja sahkerdas jookidega. Oli ju see evakueerimine toimunud nähtavasti väga kiiresti. Ka kõigil linnas asuvail saksa sõdureil olid kompsud autodel ja kõik minekuvalmis. Ainult meil polnud muret – kuhu sa jalamees oma mõne hobusekondiga ikka põgened. Muudkui mine vastu ja võitle kuni saad ...
22. novembri hommikupoolel jõudis pataljon raudteel eshelonina Surovikino raudteejaama. Meeskond kasutas esialgset peatumist kohvijoomiseks ja pesemiseks. Mäletan, et pesin vedurite veevõtmise pumba all ja ajasin habet. Pesemine ja raseerimine värskendas. Hommikul kusagil eelmises jaamas saime kuulda, et venelastel on õnnestunud välja tungida Morosovskaja-Stalingradi raudteeni. Kui rong Surovikinos peatus, sattusime venelaste raskemiinipildujate tule alla. Osa miine lõhkes üsna rongi lähedal. Laadisime kiiresti maha, jätsime pakid jaama kaubaaita ja asusime kohe positsioonile, üldsuunaga Surovikinost põhja. 2. kompanii pidi alul asuma patareide kaitseks, nende ette positsioonile. Hiljem see käsk muudeti. Kella 14.00 paiku hakkasime Surovikino alevikust välja liikuma. Osa sakslasi oli tulevahetuses bolshevikkudega. Jõudsime umbes 2 km kaugusele alevikust, kus asusime positsioonile ja oma tulega surusime vastase tagasi. Vastane tõmbuski meist eemale. Juba esimeste laskude juures sai raskelt haavata ülemleitnant Eduard Väärsi (hiljem amputeeriti jalg).
Kella 18.00 paiku muutsime veel asukohta. Võtsime positsiooni sisse umbes 3 km Surovikino alevist põhja poole. Öö jooksul kaevusime. Olgugi, et tuleristsed tulid ootamata oli meeste meeleolu siiski hea – eriti tõstis tuju vastase kiire taandumine.
Terve öö kaevusime. See oli raske töö. Maapind oli külmunud, pinna all tihe savi ja mulla segu. Ilma kirkata ei olnud midagi teha. Kirkasid ja labidaid oli vähe – üks kirka ja kaks suurt labidat rühma peale, väikeste labidatega polnud meeskond varustatud. Öö oli külm ja niiske. Soojendasime end küll jooksmisega, jalgade vastu maad trampimisega ja kui üks punker valmis sai, siis selle põhja tegime padrunikasti laudadest lõkkekese. Oli ka hea, et sel ajal venelane ei tulistanud ega üritanud rünnakut. Kesköö paiku jõudis Surovikinost tagasi velsker Tarmo Mägi. Tal oli korda läinud hankida shokolaadi, saia, tropse ja napsi. Naps soojendas jumalikult kangestunud liikmeid. Ta oli selle materjali saanud ühest haiglast, sest haigla personal oli vist ära sõitnud.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
24.11.42.
Algas juba kell 8 lahing. Olime kogu öö positsioonidel ja ootasime. Ei ole kerge sõduri elu. Külm, magamata, söömata ...
Venelane künnab igat maatükki raske-miinipildujaga. Meil ei ole midagi, millega vastata. Aga siis tulid stukad, kes said kohe me suurimateks sõpradeks ja teevad venelastele põrgut. Muudkui üksteise järele langevad alla – nagu mängides ringmängu. Aga see mäng oli puha surmatants! ...
Ja siis juhtus me pataljonis halb ja inetu lugu. Patül [Julius Renter] jättis oma pataljoni maha ja sõitis ühes „bossubaasi” majoriga [Valdo Teetsmaa] ära Eestisse. Et ta oli vana mees j.n.e. - see kõik ei ole veel põhjuseks sarnase inetu ja meeste põlgust väärivaks teoks. Tuua oma pataljon viletsa varustusega päris halba olukorda ja lasta siis varvast ...
Aga eks meistki jääb mõni mees ellu ja tuleb aeg, kus kõnelevad nemadki!
Mehed on tublid, tõesti toredad oma julgusega – eriti 2. kompanii, kust ei ole ambulantsis ühtki „haiget”. Aga andke ainult vastavaid relvi ja ärgu viigu tublisid mehi surma, ilma vastusurmamise võimaluseta.
Luuretegevus ja miinide sadu. Püütakse väikesi vene luuresalku ja saadakse püstolkuulipildujaid.
Meie aremad mehed on voor ja need muud majandusmehed. Hirmu ja õuduse jutte ajavad. Et oleme rõngas j.n.e.
No olgugi, et lugu nii paistab – mis siis aitab siin hirm. Eestlane oskab võidelda kui mees ja surra kui mees!
Täna saime ka süüa! Külm on hirmus neis lahtistes kaevikuis. Hanson lõgistas kogu öö hambaid, nii et teisedki ei saanud silma kinni. Siin kõrbes pole ju puid – ja neetud liiv ka kuigi ei põle.
Siingi on see ahjude kombineerimine. Kompanii staabipunkrisse saime ühe lennupommi saba. Ja annab sooja kui eht raudahi. Muidugi seda nohu, köha ja hääle kähisemist on väga palju.
Aga tuju on poistel hea. Muudkui ootavad, et tuleks mõni „tibla” ja saaks proovida kirbulevõttu. Lõuna paiku olid venelased väga agarad. Tankid ronisid silmapiirile ja hakkasid meid kostitama. Meie naabriks on üks 8,8-ne Flak. Eks see siis hakkas neid tanke kostitama metalliga. Seega meelitas ta aga kogu vastase metallisaju meie peadele. Õnneks on miini tulek kuulda. Nagu meteoor tuleb uludes. Muudkui tõmba end auku ja oota. Kui ta sulle siis otse pähe ei kuku pole häda midagi. Aga kilde on tal palju ja kaevikust võib jätta välja ainult kiivri ülemise kumeruse.
On tekkinud uus neegritõug – eestlased! Seda on nad siiski ainult väliselt. Aga kujuta ette: rongis – sõitu mitu päeva, vagun suitsu täis nagu muistne rehetare. Siin punkrites samuti. Ja pesemata ja habet ajamata on kõik. Lugu on kujunenud sarnaseks, et õhtul hämarikus karda sõpra. Sarnane võsavend näeb ta välja ... ja velsker paneb igakord nahkkindad kätte, kui hakkab haavu siduma – olla nii puhtamad!?
Rongis saime uued saapad. Aga need ilusad esemed lasid nii vett läbi ja kiskusid siis kokku, et ei saa neid kätte kah. Ka on meeste jalad paistes külmas märjas ja näljas seismisega. Nimelt saame millegipärast toitu nii ütlemata vähe.
Ikka 250-300 gr. leiba päevas ja jutt sellega. Kui Laudil poleks vana hirsi tagavara oleksime päris näljas! Ja ometi lootsime frondil saada kõike rohkem.
Panin jälle enda ausad säärikud jalga. Oli ka viimane aeg, et päästa jalgu hädadest. Saime ka õhtul 50 gr. napsu oli nagu balsam külmanud kehale.
Algas juba kell 8 lahing. Olime kogu öö positsioonidel ja ootasime. Ei ole kerge sõduri elu. Külm, magamata, söömata ...
Venelane künnab igat maatükki raske-miinipildujaga. Meil ei ole midagi, millega vastata. Aga siis tulid stukad, kes said kohe me suurimateks sõpradeks ja teevad venelastele põrgut. Muudkui üksteise järele langevad alla – nagu mängides ringmängu. Aga see mäng oli puha surmatants! ...
Ja siis juhtus me pataljonis halb ja inetu lugu. Patül [Julius Renter] jättis oma pataljoni maha ja sõitis ühes „bossubaasi” majoriga [Valdo Teetsmaa] ära Eestisse. Et ta oli vana mees j.n.e. - see kõik ei ole veel põhjuseks sarnase inetu ja meeste põlgust väärivaks teoks. Tuua oma pataljon viletsa varustusega päris halba olukorda ja lasta siis varvast ...
Aga eks meistki jääb mõni mees ellu ja tuleb aeg, kus kõnelevad nemadki!
Mehed on tublid, tõesti toredad oma julgusega – eriti 2. kompanii, kust ei ole ambulantsis ühtki „haiget”. Aga andke ainult vastavaid relvi ja ärgu viigu tublisid mehi surma, ilma vastusurmamise võimaluseta.
Luuretegevus ja miinide sadu. Püütakse väikesi vene luuresalku ja saadakse püstolkuulipildujaid.
Meie aremad mehed on voor ja need muud majandusmehed. Hirmu ja õuduse jutte ajavad. Et oleme rõngas j.n.e.
No olgugi, et lugu nii paistab – mis siis aitab siin hirm. Eestlane oskab võidelda kui mees ja surra kui mees!
Täna saime ka süüa! Külm on hirmus neis lahtistes kaevikuis. Hanson lõgistas kogu öö hambaid, nii et teisedki ei saanud silma kinni. Siin kõrbes pole ju puid – ja neetud liiv ka kuigi ei põle.
Siingi on see ahjude kombineerimine. Kompanii staabipunkrisse saime ühe lennupommi saba. Ja annab sooja kui eht raudahi. Muidugi seda nohu, köha ja hääle kähisemist on väga palju.
Aga tuju on poistel hea. Muudkui ootavad, et tuleks mõni „tibla” ja saaks proovida kirbulevõttu. Lõuna paiku olid venelased väga agarad. Tankid ronisid silmapiirile ja hakkasid meid kostitama. Meie naabriks on üks 8,8-ne Flak. Eks see siis hakkas neid tanke kostitama metalliga. Seega meelitas ta aga kogu vastase metallisaju meie peadele. Õnneks on miini tulek kuulda. Nagu meteoor tuleb uludes. Muudkui tõmba end auku ja oota. Kui ta sulle siis otse pähe ei kuku pole häda midagi. Aga kilde on tal palju ja kaevikust võib jätta välja ainult kiivri ülemise kumeruse.
On tekkinud uus neegritõug – eestlased! Seda on nad siiski ainult väliselt. Aga kujuta ette: rongis – sõitu mitu päeva, vagun suitsu täis nagu muistne rehetare. Siin punkrites samuti. Ja pesemata ja habet ajamata on kõik. Lugu on kujunenud sarnaseks, et õhtul hämarikus karda sõpra. Sarnane võsavend näeb ta välja ... ja velsker paneb igakord nahkkindad kätte, kui hakkab haavu siduma – olla nii puhtamad!?
Rongis saime uued saapad. Aga need ilusad esemed lasid nii vett läbi ja kiskusid siis kokku, et ei saa neid kätte kah. Ka on meeste jalad paistes külmas märjas ja näljas seismisega. Nimelt saame millegipärast toitu nii ütlemata vähe.
Ikka 250-300 gr. leiba päevas ja jutt sellega. Kui Laudil poleks vana hirsi tagavara oleksime päris näljas! Ja ometi lootsime frondil saada kõike rohkem.
Panin jälle enda ausad säärikud jalga. Oli ka viimane aeg, et päästa jalgu hädadest. Saime ka õhtul 50 gr. napsu oli nagu balsam külmanud kehale.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Esimese lahingupäeva (22.11) kohta ka kaks kaarti. Hauptmann Harald Riipalu poolt pliiatsiga tehtud märkmed on asetatud 1941. aasta Punaarmee 1:100 000 M-38-122 kaardile. Sinise pliiatsiga on 36. Politseipataljoni osade asetus ja mustaga Saksa üksuste positsioonid.
uscha kirjutas: ↑N Jaan 25, 2024 5:57 pmJaama hakkab sadama enam miiniheitja saadetud mürske ... Maha rongilt, veidi sagimist ja pakkide siia sinna vedamist käsk – frondile, positsioonile! ... Venelane murdnud laial rindel läbi Rumeenia rindest ja tahab lõigata ära Kaukaasiat ja Don basseini ...
Tormame positsioonidele, mis asuvad jaamast 2-3 km põhjapool mägedes. Jaama ees on moodustatud juba sakslaste kaevikud, kuhu asuvad kõik linnas asuvad tervemad haiged, puhkuse või n.n. „Urlaubide” kompanii mehed j.n.e.
- Manused
-
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
25.11.42.
Hommikust ööd läks jagu luurele „Neegripealae” suunas. Selleks kutsutakse üht mäge 4-5 km kaugusel, mille sees asuvad venelaste betoneeritud punkrid ja kust nad juhivad tuld meile. Ennem oli see mägi lumest ilus valge. Aga tankid ja muu rämps pesitses sääl taga – siis tegid stukad sellest „süütust” valgest mäest pommidega musta kupli, mis ristiti poiste poolt „Neegripealaeks”.
Luuresalk sattus tagasitulles, olles hävitanud mõne venelase luuremehe, oma lennuki pommide alla ja kolm meest said kõik kannikasse killud. Kaks raskemini, üks kergemini. Need ei olnud aga meie kompanii mehed.
Läbimurdega ühes sattusid loomulikult ka saksa toidulaod venelaste kätte. Nüüd saame saksa konserve ja leiba venelaste käest. Otse viha teeb. Tema siga sööb su toitu ja ise nälgi.
Jutud on nii, et 2-3 Rumeenia diviisi olevat venelaste rõngas. Kes vangi langevat – tapetavat. Ka mõni saksa kompanii on kadunud. Eks meilgi tuleb vangilangemise korra hoida kuule enda jaoks.
Hakkab tekkima juba haavatuid kompaniides. Meie omas veel ei ole. Ikka veel lõdiseme külmas ja ootame väljavahetust, varustust, süüa ja Eestisse sõitu! ...
Hommikust ööd läks jagu luurele „Neegripealae” suunas. Selleks kutsutakse üht mäge 4-5 km kaugusel, mille sees asuvad venelaste betoneeritud punkrid ja kust nad juhivad tuld meile. Ennem oli see mägi lumest ilus valge. Aga tankid ja muu rämps pesitses sääl taga – siis tegid stukad sellest „süütust” valgest mäest pommidega musta kupli, mis ristiti poiste poolt „Neegripealaeks”.
Luuresalk sattus tagasitulles, olles hävitanud mõne venelase luuremehe, oma lennuki pommide alla ja kolm meest said kõik kannikasse killud. Kaks raskemini, üks kergemini. Need ei olnud aga meie kompanii mehed.
Läbimurdega ühes sattusid loomulikult ka saksa toidulaod venelaste kätte. Nüüd saame saksa konserve ja leiba venelaste käest. Otse viha teeb. Tema siga sööb su toitu ja ise nälgi.
Jutud on nii, et 2-3 Rumeenia diviisi olevat venelaste rõngas. Kes vangi langevat – tapetavat. Ka mõni saksa kompanii on kadunud. Eks meilgi tuleb vangilangemise korra hoida kuule enda jaoks.
Hakkab tekkima juba haavatuid kompaniides. Meie omas veel ei ole. Ikka veel lõdiseme külmas ja ootame väljavahetust, varustust, süüa ja Eestisse sõitu! ...
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Saksa sõjaväe vormikuubedega ning Eesti / Läti kaitseväe talvemütsidega 36. Politseipataljoni võitlejad ahju ääres end soojendamas.uscha kirjutas: ↑L Jaan 27, 2024 12:08 pm Täna saime ka süüa! Külm on hirmus neis lahtistes kaevikuis. Hanson lõgistas kogu öö hambaid, nii et teisedki ei saanud silma kinni. Siin kõrbes pole ju puid – ja neetud liiv ka kuigi ei põle.
Siingi on see ahjude kombineerimine. Kompanii staabipunkrisse saime ühe lennupommi saba. Ja annab sooja kui eht raudahi. Muidugi seda nohu, köha ja hääle kähisemist on väga palju.
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
8.12.42.
Täna oleme juba vanad kaeviku sõdurid ja lahingute mehed. Asume kolmandatel positsioonidel ja kes senini pole haigestunud loodab veel näha kodumaad. Muidugi tuleb ka vaenlase kuuliga arvestada. On meid toodud alati sinna, kus laul kõikse kõvem. Eestlastel on siin sarnane sõduri kuulsus – sakslased lausuvad, kui asume jälle nende rajooni: „Soo, nüüd julgeme jälle öösel magada!”.
Kõik need päevad eelmisest kirjutusest kuni tänaseni on olnud sarnased. Muudkui jala mine jälle uude asukohta, saapaid kui sarnaseid pole. On kas lagunenud, ehk väikesed ilma sokkideta jalas. Aga on eestlane tõesti visa hingega. Öö kohta saame magada 2-3 tundi – sedagi tuku kaeviku nurgas. Ka mina elan samuti. Teised velskerid on kadunud kõik ambulantsi soojade seinte vahele. Ka nemad on „haiged” ja vajavad puust elamut!
26.11. sai rms. Rauk Osvald luurekäigul haavata kuulist, mis läbistas jalakanna.
28.11. sai rms. Valdok Lemb. miini kildudest haavata paljust kohist. Mõlemate vigastused on kergest liigist.
29.11 said haavata Uffz. Kaasik Nik. [Nikolai Kaasik] kopsust kuuli läbi ja rms. Luik – näo alumisest osast kuuli läbi.
Mõlemate vigastused on rasked.
3.12. paigutasin haiglasse Ligi, kellel oli raskekujuline kopsupõletik.
4.12. sai kuuli läbi surma rms. Kingsepp Vold. Kellel kuul läbistas pea. Surm oli peaaegu silmapilkne.
4.12. sai rms. Heinmets Oskar kuuli läbi parema jala, vigastus kergemat liiki.
4.12. Meie kompanii juurde täienduseks saadetud rms. Laidna Uudol läbistas kuul kaela kuklatagant. Vigastus kerge.
4.12. sai kergelt reiest haavata Pilv Ilo. Poiss kartis koledasti. Ei tõstnud mitmel tunnil pead august. Ja nii kui siis pistis – sai.
29.11 sai enda hooletuse läbi raske vigastuse vasakusse kätte 3. kompanii rms. Pruul Vold.
Täna oleme juba vanad kaeviku sõdurid ja lahingute mehed. Asume kolmandatel positsioonidel ja kes senini pole haigestunud loodab veel näha kodumaad. Muidugi tuleb ka vaenlase kuuliga arvestada. On meid toodud alati sinna, kus laul kõikse kõvem. Eestlastel on siin sarnane sõduri kuulsus – sakslased lausuvad, kui asume jälle nende rajooni: „Soo, nüüd julgeme jälle öösel magada!”.
Kõik need päevad eelmisest kirjutusest kuni tänaseni on olnud sarnased. Muudkui jala mine jälle uude asukohta, saapaid kui sarnaseid pole. On kas lagunenud, ehk väikesed ilma sokkideta jalas. Aga on eestlane tõesti visa hingega. Öö kohta saame magada 2-3 tundi – sedagi tuku kaeviku nurgas. Ka mina elan samuti. Teised velskerid on kadunud kõik ambulantsi soojade seinte vahele. Ka nemad on „haiged” ja vajavad puust elamut!
26.11. sai rms. Rauk Osvald luurekäigul haavata kuulist, mis läbistas jalakanna.
28.11. sai rms. Valdok Lemb. miini kildudest haavata paljust kohist. Mõlemate vigastused on kergest liigist.
29.11 said haavata Uffz. Kaasik Nik. [Nikolai Kaasik] kopsust kuuli läbi ja rms. Luik – näo alumisest osast kuuli läbi.
Mõlemate vigastused on rasked.
3.12. paigutasin haiglasse Ligi, kellel oli raskekujuline kopsupõletik.
4.12. sai kuuli läbi surma rms. Kingsepp Vold. Kellel kuul läbistas pea. Surm oli peaaegu silmapilkne.
4.12. sai rms. Heinmets Oskar kuuli läbi parema jala, vigastus kergemat liiki.
4.12. Meie kompanii juurde täienduseks saadetud rms. Laidna Uudol läbistas kuul kaela kuklatagant. Vigastus kerge.
4.12. sai kergelt reiest haavata Pilv Ilo. Poiss kartis koledasti. Ei tõstnud mitmel tunnil pead august. Ja nii kui siis pistis – sai.
29.11 sai enda hooletuse läbi raske vigastuse vasakusse kätte 3. kompanii rms. Pruul Vold.
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee