9.09.42 Sukres
Samal 7.09.42 kui hakkasime viimasest kohast, kuhu rongiga saime astuma jõudsime hämarikus Sukresi, mis oli üks suurimaid jõujaamu Venes oma 450 000 kw. energiahulgaga ja varustas määratu suurt maaala ja tööstusi. Tunnistust, et see nii oli annab suur vabrikuhoone ja arvutud kõrgepingeliinid, millesarnaseid silm Eestis ei seleta. Teel nägime mõne jupi neist kuulsatest asfaltteedestki. Enne Sukresi tulime teel mäest kaevatud avausest läbi. Mägi koosnes pruunikatest 1-3 cm paksustest kivilehtedest. Hiljem nägime neist kividest katusetahvleid ja isegi kõnniteid. Sukresi jõujaamas oli ennem töötanud üle 2000 töölise. Leidsime säält ühe eestlase! Stralo autol juhiks. Tartu poiss.
Kogu tee meie käies voorisid meist mööda tohutud autokolonnid, et hakkas juba tunne nagu oleks kõik maailma autod siia kuhjatud. Eks nad ikka ronisid Rostovi poole, kuhu oli veel umbes 40 - 45 km. ümber.
Maastik puha lagendik. Metsad puuduvad. Ja aina maisi ja päevalille põllud. Midagid lolli!!! Maastik on muidugi mägine, aga need on ka laugtõusuga. Üldiselt aga on ronimine kogu aeg ülespoole. Asulates suured kasarmutaolised tööliselamud. Majadel ei ole väga viga, fassaad ja kõik päris rahuldav, aga näed aknad rikuvad jälle kõik ilu ja annavad nendelegi hoonetele külge venelase pitseri märgi. Aknad on pisikesed ja veidra jaotusega ja palju raamilised.
Kogu tee aga iga mäe nuka taga ja orus vabrikud ja tuhamäed ja asulad kord ringi!
Olemegi ses kuulsas Don basseinis !!!
Maapõue vara näikse siin rikkalikult olevat. Kui sakslane rakendab enda masinad ja tehnika siia, siis on see maakoht 1000 korda parem kui kullakaevandus. Hobused on siin kolhoosides muidugi kõik mobiliseeritud, sest kündi tehti lehmadega - ikka 4-6 lehma paariviisi üksteise järel ja ees üks hobuse kronu teejuhiks! Millal küll jõuab need ilusad mullamaad kultuurviljade alla. No võiks Euroopa elada omast viljast ja väljagi veel vedada.
Katik
Kompaniid laiali. 1. Chanchonkovas, 3-as meist umbes 8-10 km. ja meie siin. Rühmad ses tööstusasulas laiali. Mis vähegi maja on lõhutud. Seame endid alles sisse. Voodid saadi kusagilt. Siin olla nii, et mis meeldib, mine ja võta! Tore!
36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
10.09.42
No oleme siis nüüd Katiki pärisperemehed. Isegi sakslased lähevad minema. No eks siis alga ilusad ajad. Kohalikke politseinikke on siin vähe näha ja need tervitavad meid, mis hirmus.
Ja turg on siin! Osta nõelast moodsa “Singer” kabinet-masinani. Muidugi hinnad on muinasjutulised. Aga seda raha näikse inimestel olevat. Puha tuliuued kommunisti rahad. Ikka hunnikud koos. Ju papa Stalin neid veel siia saadab enda rahvale?!
Tomateid saab juba 1 rbl. tükk. Arbuus 1-3 marka. Mesi - teeklaasitäis 7 mk. Pirn 2-5 rbl. õun samuti. Säärikud 350 mk. Kurk 1 rbl. tükk. Aga kartul see meie odavaim toitaine maksab 7-8 liitrine pangetäis 20 mk! Ja leivakilo 150-200 rbl! Oeh!
No käisime siis ses teatri ja kinohoones. No kinoks kõlbab. Põrand kerkib nii 30 kraadise nurga all takka kõrgemale. Kõlbab sarnane põrand ka teatrile - ilma tantsuta. Aga miks lava põrand ka sarnase nurga all kallak oli - vaata seda ei oska meie inimesed arvata!? Nad ise seletasid midagi kultuurist!? Ka olevat kontakt lava ja publiku vahel tihedam - näitlejad kukkuvat iga 5 minuti takka alla publiku sekka …
11.09.42
Sa Issanda püss! nagu õnnis Püüde [Ants (Hans) Püüde] ikka ütleb. No sai see auväärt alumine ots ikka eila itsi. Näedsa. See lugu juhtus nii, et oli minek siit Pat. staapi ja mõtlesin, et toon siis säält ambulantsist endale rohte, mida hädasti vaja. Sõiduriistaks saime “Bossubaasist” neid neljajalgseid - aga nad olid muidugi ilma sadulata! …
Valis siis igamees, mis silmale ilusam. Riisi Lembit [Lembit Riis] sai suure halli, Rahumeel [Johannes Osvald Rahumeel] samasuure ja hirm tigeda kõrvi, Pihel ühe igavese lahja kõrvi ja mina ilusa pisikese ruske mära. Kompülil oli muidugi hobune, mida ikka ratsaloomaks võis nimetada. Ja sadul oli kah tema hobusel - aga see algul meid ei huvitanud.
Ja läks lahti laada sõit! …
Nojah! Ratsahobune lasi sörki. Meie järele. Aga juba paari kilomeetri järele olid meil tagumendid villis. Oi sa tuline silk ja pala kala. Ja sarnast sõitu sai mitu tundi. Rahumeele alumine ots ütles tagasitulles nii ülesse, et käis parem jala! Eks siis täna hommikul vaatasime ja takseerisime üksteise istmikke. Peale Rahumeele oma oli siiski katkist liha vähe.
Mul aga juhtus sarnane õnnetus, et olid ka pisikese võitu püksid ja iga selgahüppamise ajal muudku raksatas. Öösel jalast võttes selgus, et kumbki reis elas omaette. No ole lahke - kaua sa niiviisi lahke oled? …
Ja rohte ma ka ei saanud. Nemad sääl ambulantsis üksteise võidu käisid ühe paiga vahet ja muud muret ei tunnegi! Elagu mehed kuis tahes enda haigustega, käigu jala. Nemad sõidavad autoga ja arstivad end …
Täna sajab ka vihma. Küll aga tuleb pori tuppa. Näis mis siin eel sügisel saab?!! Päris hirmu ajab naha vahele. Tuleb ikka hankida mingisugused tankid, kaua mu eese head saapad ikka vastu peavad. Aga ega see saamine siin kerge ole - varahoidja näitab aga igasugu võimatuid saapa koonusid - võta või jäta! Ja egas tal paremaid olegi anda. Näis, mis me vaesed eesti poisid talvel teeme. Ei meil ole lootust saada mingit ristiinimese riidehilpu. Aga karistusi loetakse ikka Saksa sõduri “normide” järele. Aga süüa, riiet saame Vene vangi normi alusel! No palka saab siiski veidi rohkem
No oleme siis nüüd Katiki pärisperemehed. Isegi sakslased lähevad minema. No eks siis alga ilusad ajad. Kohalikke politseinikke on siin vähe näha ja need tervitavad meid, mis hirmus.
Ja turg on siin! Osta nõelast moodsa “Singer” kabinet-masinani. Muidugi hinnad on muinasjutulised. Aga seda raha näikse inimestel olevat. Puha tuliuued kommunisti rahad. Ikka hunnikud koos. Ju papa Stalin neid veel siia saadab enda rahvale?!
Tomateid saab juba 1 rbl. tükk. Arbuus 1-3 marka. Mesi - teeklaasitäis 7 mk. Pirn 2-5 rbl. õun samuti. Säärikud 350 mk. Kurk 1 rbl. tükk. Aga kartul see meie odavaim toitaine maksab 7-8 liitrine pangetäis 20 mk! Ja leivakilo 150-200 rbl! Oeh!
No käisime siis ses teatri ja kinohoones. No kinoks kõlbab. Põrand kerkib nii 30 kraadise nurga all takka kõrgemale. Kõlbab sarnane põrand ka teatrile - ilma tantsuta. Aga miks lava põrand ka sarnase nurga all kallak oli - vaata seda ei oska meie inimesed arvata!? Nad ise seletasid midagi kultuurist!? Ka olevat kontakt lava ja publiku vahel tihedam - näitlejad kukkuvat iga 5 minuti takka alla publiku sekka …
11.09.42
Sa Issanda püss! nagu õnnis Püüde [Ants (Hans) Püüde] ikka ütleb. No sai see auväärt alumine ots ikka eila itsi. Näedsa. See lugu juhtus nii, et oli minek siit Pat. staapi ja mõtlesin, et toon siis säält ambulantsist endale rohte, mida hädasti vaja. Sõiduriistaks saime “Bossubaasist” neid neljajalgseid - aga nad olid muidugi ilma sadulata! …
Valis siis igamees, mis silmale ilusam. Riisi Lembit [Lembit Riis] sai suure halli, Rahumeel [Johannes Osvald Rahumeel] samasuure ja hirm tigeda kõrvi, Pihel ühe igavese lahja kõrvi ja mina ilusa pisikese ruske mära. Kompülil oli muidugi hobune, mida ikka ratsaloomaks võis nimetada. Ja sadul oli kah tema hobusel - aga see algul meid ei huvitanud.
Ja läks lahti laada sõit! …
Nojah! Ratsahobune lasi sörki. Meie järele. Aga juba paari kilomeetri järele olid meil tagumendid villis. Oi sa tuline silk ja pala kala. Ja sarnast sõitu sai mitu tundi. Rahumeele alumine ots ütles tagasitulles nii ülesse, et käis parem jala! Eks siis täna hommikul vaatasime ja takseerisime üksteise istmikke. Peale Rahumeele oma oli siiski katkist liha vähe.
Mul aga juhtus sarnane õnnetus, et olid ka pisikese võitu püksid ja iga selgahüppamise ajal muudku raksatas. Öösel jalast võttes selgus, et kumbki reis elas omaette. No ole lahke - kaua sa niiviisi lahke oled? …
Ja rohte ma ka ei saanud. Nemad sääl ambulantsis üksteise võidu käisid ühe paiga vahet ja muud muret ei tunnegi! Elagu mehed kuis tahes enda haigustega, käigu jala. Nemad sõidavad autoga ja arstivad end …
Täna sajab ka vihma. Küll aga tuleb pori tuppa. Näis mis siin eel sügisel saab?!! Päris hirmu ajab naha vahele. Tuleb ikka hankida mingisugused tankid, kaua mu eese head saapad ikka vastu peavad. Aga ega see saamine siin kerge ole - varahoidja näitab aga igasugu võimatuid saapa koonusid - võta või jäta! Ja egas tal paremaid olegi anda. Näis, mis me vaesed eesti poisid talvel teeme. Ei meil ole lootust saada mingit ristiinimese riidehilpu. Aga karistusi loetakse ikka Saksa sõduri “normide” järele. Aga süüa, riiet saame Vene vangi normi alusel! No palka saab siiski veidi rohkem
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
15.9.42
Nüüd ei ole paar päeva mitte paberit määrinud. Oli seda aega siis. Toodi toitu: leiba, võid, liha, kohupiima. Saime ponksi ja šokolaadi, 100 gr. viina ka nädala peale. Mis sa hing veel ihkad kui kõigi selle otsa ilmus veel 6 sigaretti ja 3 ilmatu suurt arbuusi. Muist olid ka meloonid seas, nisukese ilusa pähkla maitsega! Jaah! Nüüd on siiski tunda, et oleme tugevasti lõunas.
Aga suurel hulgal tuleb toitu osta siiski “sõduri” ehk “küüne” poest. See on sarnane kauplus, mis on avatud meile peale kella 20.00 õhtul, kui erainimesed enam liikuda ei tohi. Siis näed kottide, korvide ja igasugu muu õõneste abinõudega varustatud soldate vajuvat asula ääremaile, sinna kus asuvad need kartuli, kapsa ja kõrvitsapõllud. Suurim tähtsus on muidugi kartulil, sest kuis sa elad ilma selleta - meile oli ju see ümarik varte all kasvas runnakas üks tähtsaim toitaine …
Ja igapäev käib siis ümber selle ametliku, suure, Tartust kaasa toodud venelaste supikatla üks igavene pisikeste köökide töö. Asutakse paari mehega artelli, lõigatakse “sõduri poest” ilma rahata saadud juurvili kateloki sisse, keeratakse kaks telliskivi serviti ja igavene hea söök ongi algust saamas. Ja ega selle suure katla toit ilmaski ei jõua võistelda nende pisikeste omaga. Suures ei ole ju muud kui keedetud vesi mõne herne või läätsega. Aga kuidas näeb välja kateloki sisu? Oi! Juba lõhn paneb kõik näärmed töötama …
Aga igavene häda on selle “pasatõbega” nagu poisid on ristinud ühe seedehäirete haiguse. Muudku tuleb kõrge oma 40 kraadi ületava temperatuuriga, murrab mehe maha ja seejuures lenda selle ümariku auguga asutuse vahet oma 200 korda ööpäevas. No mis sa hing oskad ütelda?! Sakslased aga räägivad, et see haigus tulla siin kõigil läbi põdeda - ja paistab et neil on õigus. Algas see häda juba rongis siia maanurka jõudes. Ühel läheb kergemini üle, teist piinab oma paar nädalat. Ja just siis kui ühtki kõhurohtu nagu oopiumi, carbod ja tannalbini pole kusagilt saada! …
Jah, näetsa! Antakse meile siin ilmatu ilusaid kompvekke. Šokolaadi värvi ja magusad. Peal kiri, et sisaldavad “C” vitamiini. Aga lori! Hoopis võtab soldatilt ära kõik kihu ja patu-mõtted. Kuulsin juba ammu sarnast juttu ja poisid kaebasid oma häda mulle, aga mõtlesin, et ajavad aga pealegi oma “pula”. Aga näedsa, kus nüüd pani mu eesele igavese põõna. Teotasin kogu eesti meessoo ära! Praegugi veel nii häbi, et ei julge eese otsa peeglist vaadatagi! …
Lugu juhtus ikka sel 14-da sept. õhtupoolel, kui olime võtnud ära selle normi 100 gr. ja veel selle 100 gr. mida sai sõbralt osta ja veel selle 0,5 ltr. doppeltpunkti, mille saime osta pisikese raha ees kokalt, sellelt paksu kõhuga veltveeblilt, ja veel piskust “vergelltist” mille tegime magusaks Poola meega …
Nojah! Olime varalaos sõbrad koos ja me vaim hõljus juba kõrgemates atmosfäärides, kui meie seltskonda tulid, muidugi meie kutsumisel, kolm ukraina näitsikut. No mõtlesin siis, et ujun ühele kõige matsakamale ligi. Ja tegingi seda. Ajasin vandid kohe kai külge nagu merimehe keeles öeldakse ja ootasin siis millal see veri ka surisema hakkas! …
… Madaam ootas samuti ja litsus aga ligemale!
Aga ei must saanud asja midagi. Tuletasin kõiki neid armastamise nõkse meelde, aga mis ei tule, seda ei ole. Olin kui naisterahvas ja minu kohta maksis see vana neetud lause: “Vaim oli küll valmis, aga liha oli nõder!” …
No mis sa hing kostad? Ja alles mõne päeva pärast pidin pidama enda 28-aasta ilmas olemise jubileumi. Nüüd aga tuleb seda korrutada vist kahega! Jaah! Vanus tuleb, sest ega see ponksu rull ometi suutnud ürginstinkte magama panna?!
- Aga poisid, kes jätnud need neetud ponksu junnid söömata jutustavad sellest ukraina neiu nõudest kuidas armastada. Neil on ju siin ikkagi veel arusaamine ja teadmine, et kommunism oli see õige ilmakord ja selle all oli hea elada. Samuti seda, et kultuur kogu maailmale tuli venest. Nojah! Meie poisid, harjunud eesti neiu nõudega, kallistuse juures võtavad ikka nii ümbert kinni, et rinnakorv ragiseb. “Kallista mind nii, et hing kinni jääb!” …
Aga kus sa siin sellega. Siin pidavat võtma loiult ja lodevalt nagu kilo sooja vorsti. Tugevasti võtmisele öeldavat: “Eta net kulturnaja!”. Oo jah! Saa siis nüüd aru kultuurist ja kultuursest armastusest?!
Ei mäleta, kas kirjutasin juba - aga need vene naised ausõna pole kellegi asjad. Näed poolas, sääl sai näha ilusaid naisi, nii et vägisi tulid pähe patu mõtted ja tuli hoida enda kirgi kui noori kosja täkke. Muidugi silmad vaatasid neid ikka edasi, sest kus said neid keelata, tuli ju silmega vaadata, mida keelata. Nojah, need poola parmad olid tõesti ilusad, egas omaaegne suur keiser Napoleon ilmaasjata armunud kõige tugevamini poola Mariasse, temal oli ju kindlasti rohkem ilusaid naisi käepärast kui Tartu “Eedenis” ja “Kildes” kokku.
Aga need vene neiud siin: esiteks on nende juures, mis meile ei meeldi, nende suur kõhukene! Pisikesed plika tirtsud, käivad ringi suur lähker ees. Algul arvasime, et kõik on nii - noh tead naa! Aga ei ole kedagist naa. Aga Poolas oli päris palju saledaid naisi, isegi neid kelledel mitu last.
Aga see rinnavärk oli Poolas väga lopsakas. Kohe vägisi kiskus silmad sinna. Aga need olid siiski ilusalt vormitud - kas nüüd looduse poolt või rinnahoidjaga, kus mina seda tean, arvan siiski looduse poolt.
Ja siis need vene noorikud, nad omavad veel väga suure tagumendi. Päris näed, et inimesel endalgi on vaev ta vedamisega. Aga mis sinna parata, küllap see suur kõtuke, tagumikuke ja muu mitteeuroopalik ole jällegi “kulturnaja”!
Näh, eks meie poistelgi ole igasugu moe nõkse. Kes kasvatab vuntse, kes habet, kes mõlemit korraga. Mõni muidugi laseb juuksed ja kaelakarvad ka kasvada Issanda auks nii nagu nad tahavad. Mis nüüd “vuntsisse” puutub, siis on ta päris kena asi, aga kui ta on ikka sul valge nagu lina ja harv ka veel, no mis sa tast ikka kasvatad? Samuti see koonu, ehk soku habe koonu otsas. Mõne mehe muudab ta päris nääri soku taoliseks - naa ilus valge tort koonu otsas. Seda saab muidugi vabandada inimese põlvnemisteooriaga Darvini järele. Nimelt on siin väga, väga palju kitsi ja sokke. Ja neil on ilus koonu ehk soku habe. Eks siis meie poisid “ahvi” seda järele …
Näiteks meie rätsep Mets Aleksander, isa nime ma praegu ei mäleta ja see pole ka nii oluline, sest kindlasti ei ole ta neitsist sündinu - vaat seesama rätsep ehk riide rikkuja kasvatas endale vuntsi ja sokuhabeme. Ja nüüd on tema “pudru” igal “tservonitsal”. Võta või jäta - kuulus Lenin, mis Lenin!
Aga meie Heino Maripuu, see minu sanitaridest kõige koerem ja kellel alati on vahelejäämisi ja õiendamisi ülemustega, nende ülemustega kes piibli sõna järele on jumalast säätud ja kelle sõna peale kuulama - vaat seesamane kasvatas endale ka vuntsi ja habeme. Temal on need harvad karvad aga kahjuks halli värvi ja nüüd tuletab ta mulle alati meelde ühe nosuninaga looma nägu, mis loom see aga on seda ei tea. Aga kellele kergib alati lause, kui teda näen: “Just kui piisamrott”!
Aga mõne kohta peab ütlema, et tõesti hakkab vunts ja annab kena sõjamehe välimuse, nagu ltn. Palm. Isegi minu alati karikatuure leiutav silm ei leiutanud säält midagi südamele rõõmustuseks.
Nüüd ei ole paar päeva mitte paberit määrinud. Oli seda aega siis. Toodi toitu: leiba, võid, liha, kohupiima. Saime ponksi ja šokolaadi, 100 gr. viina ka nädala peale. Mis sa hing veel ihkad kui kõigi selle otsa ilmus veel 6 sigaretti ja 3 ilmatu suurt arbuusi. Muist olid ka meloonid seas, nisukese ilusa pähkla maitsega! Jaah! Nüüd on siiski tunda, et oleme tugevasti lõunas.
Aga suurel hulgal tuleb toitu osta siiski “sõduri” ehk “küüne” poest. See on sarnane kauplus, mis on avatud meile peale kella 20.00 õhtul, kui erainimesed enam liikuda ei tohi. Siis näed kottide, korvide ja igasugu muu õõneste abinõudega varustatud soldate vajuvat asula ääremaile, sinna kus asuvad need kartuli, kapsa ja kõrvitsapõllud. Suurim tähtsus on muidugi kartulil, sest kuis sa elad ilma selleta - meile oli ju see ümarik varte all kasvas runnakas üks tähtsaim toitaine …
Ja igapäev käib siis ümber selle ametliku, suure, Tartust kaasa toodud venelaste supikatla üks igavene pisikeste köökide töö. Asutakse paari mehega artelli, lõigatakse “sõduri poest” ilma rahata saadud juurvili kateloki sisse, keeratakse kaks telliskivi serviti ja igavene hea söök ongi algust saamas. Ja ega selle suure katla toit ilmaski ei jõua võistelda nende pisikeste omaga. Suures ei ole ju muud kui keedetud vesi mõne herne või läätsega. Aga kuidas näeb välja kateloki sisu? Oi! Juba lõhn paneb kõik näärmed töötama …
Aga igavene häda on selle “pasatõbega” nagu poisid on ristinud ühe seedehäirete haiguse. Muudku tuleb kõrge oma 40 kraadi ületava temperatuuriga, murrab mehe maha ja seejuures lenda selle ümariku auguga asutuse vahet oma 200 korda ööpäevas. No mis sa hing oskad ütelda?! Sakslased aga räägivad, et see haigus tulla siin kõigil läbi põdeda - ja paistab et neil on õigus. Algas see häda juba rongis siia maanurka jõudes. Ühel läheb kergemini üle, teist piinab oma paar nädalat. Ja just siis kui ühtki kõhurohtu nagu oopiumi, carbod ja tannalbini pole kusagilt saada! …
Jah, näetsa! Antakse meile siin ilmatu ilusaid kompvekke. Šokolaadi värvi ja magusad. Peal kiri, et sisaldavad “C” vitamiini. Aga lori! Hoopis võtab soldatilt ära kõik kihu ja patu-mõtted. Kuulsin juba ammu sarnast juttu ja poisid kaebasid oma häda mulle, aga mõtlesin, et ajavad aga pealegi oma “pula”. Aga näedsa, kus nüüd pani mu eesele igavese põõna. Teotasin kogu eesti meessoo ära! Praegugi veel nii häbi, et ei julge eese otsa peeglist vaadatagi! …
Lugu juhtus ikka sel 14-da sept. õhtupoolel, kui olime võtnud ära selle normi 100 gr. ja veel selle 100 gr. mida sai sõbralt osta ja veel selle 0,5 ltr. doppeltpunkti, mille saime osta pisikese raha ees kokalt, sellelt paksu kõhuga veltveeblilt, ja veel piskust “vergelltist” mille tegime magusaks Poola meega …
Nojah! Olime varalaos sõbrad koos ja me vaim hõljus juba kõrgemates atmosfäärides, kui meie seltskonda tulid, muidugi meie kutsumisel, kolm ukraina näitsikut. No mõtlesin siis, et ujun ühele kõige matsakamale ligi. Ja tegingi seda. Ajasin vandid kohe kai külge nagu merimehe keeles öeldakse ja ootasin siis millal see veri ka surisema hakkas! …
… Madaam ootas samuti ja litsus aga ligemale!
Aga ei must saanud asja midagi. Tuletasin kõiki neid armastamise nõkse meelde, aga mis ei tule, seda ei ole. Olin kui naisterahvas ja minu kohta maksis see vana neetud lause: “Vaim oli küll valmis, aga liha oli nõder!” …
No mis sa hing kostad? Ja alles mõne päeva pärast pidin pidama enda 28-aasta ilmas olemise jubileumi. Nüüd aga tuleb seda korrutada vist kahega! Jaah! Vanus tuleb, sest ega see ponksu rull ometi suutnud ürginstinkte magama panna?!
- Aga poisid, kes jätnud need neetud ponksu junnid söömata jutustavad sellest ukraina neiu nõudest kuidas armastada. Neil on ju siin ikkagi veel arusaamine ja teadmine, et kommunism oli see õige ilmakord ja selle all oli hea elada. Samuti seda, et kultuur kogu maailmale tuli venest. Nojah! Meie poisid, harjunud eesti neiu nõudega, kallistuse juures võtavad ikka nii ümbert kinni, et rinnakorv ragiseb. “Kallista mind nii, et hing kinni jääb!” …
Aga kus sa siin sellega. Siin pidavat võtma loiult ja lodevalt nagu kilo sooja vorsti. Tugevasti võtmisele öeldavat: “Eta net kulturnaja!”. Oo jah! Saa siis nüüd aru kultuurist ja kultuursest armastusest?!
Ei mäleta, kas kirjutasin juba - aga need vene naised ausõna pole kellegi asjad. Näed poolas, sääl sai näha ilusaid naisi, nii et vägisi tulid pähe patu mõtted ja tuli hoida enda kirgi kui noori kosja täkke. Muidugi silmad vaatasid neid ikka edasi, sest kus said neid keelata, tuli ju silmega vaadata, mida keelata. Nojah, need poola parmad olid tõesti ilusad, egas omaaegne suur keiser Napoleon ilmaasjata armunud kõige tugevamini poola Mariasse, temal oli ju kindlasti rohkem ilusaid naisi käepärast kui Tartu “Eedenis” ja “Kildes” kokku.
Aga need vene neiud siin: esiteks on nende juures, mis meile ei meeldi, nende suur kõhukene! Pisikesed plika tirtsud, käivad ringi suur lähker ees. Algul arvasime, et kõik on nii - noh tead naa! Aga ei ole kedagist naa. Aga Poolas oli päris palju saledaid naisi, isegi neid kelledel mitu last.
Aga see rinnavärk oli Poolas väga lopsakas. Kohe vägisi kiskus silmad sinna. Aga need olid siiski ilusalt vormitud - kas nüüd looduse poolt või rinnahoidjaga, kus mina seda tean, arvan siiski looduse poolt.
Ja siis need vene noorikud, nad omavad veel väga suure tagumendi. Päris näed, et inimesel endalgi on vaev ta vedamisega. Aga mis sinna parata, küllap see suur kõtuke, tagumikuke ja muu mitteeuroopalik ole jällegi “kulturnaja”!
Näh, eks meie poistelgi ole igasugu moe nõkse. Kes kasvatab vuntse, kes habet, kes mõlemit korraga. Mõni muidugi laseb juuksed ja kaelakarvad ka kasvada Issanda auks nii nagu nad tahavad. Mis nüüd “vuntsisse” puutub, siis on ta päris kena asi, aga kui ta on ikka sul valge nagu lina ja harv ka veel, no mis sa tast ikka kasvatad? Samuti see koonu, ehk soku habe koonu otsas. Mõne mehe muudab ta päris nääri soku taoliseks - naa ilus valge tort koonu otsas. Seda saab muidugi vabandada inimese põlvnemisteooriaga Darvini järele. Nimelt on siin väga, väga palju kitsi ja sokke. Ja neil on ilus koonu ehk soku habe. Eks siis meie poisid “ahvi” seda järele …
Näiteks meie rätsep Mets Aleksander, isa nime ma praegu ei mäleta ja see pole ka nii oluline, sest kindlasti ei ole ta neitsist sündinu - vaat seesama rätsep ehk riide rikkuja kasvatas endale vuntsi ja sokuhabeme. Ja nüüd on tema “pudru” igal “tservonitsal”. Võta või jäta - kuulus Lenin, mis Lenin!
Aga meie Heino Maripuu, see minu sanitaridest kõige koerem ja kellel alati on vahelejäämisi ja õiendamisi ülemustega, nende ülemustega kes piibli sõna järele on jumalast säätud ja kelle sõna peale kuulama - vaat seesamane kasvatas endale ka vuntsi ja habeme. Temal on need harvad karvad aga kahjuks halli värvi ja nüüd tuletab ta mulle alati meelde ühe nosuninaga looma nägu, mis loom see aga on seda ei tea. Aga kellele kergib alati lause, kui teda näen: “Just kui piisamrott”!
Aga mõne kohta peab ütlema, et tõesti hakkab vunts ja annab kena sõjamehe välimuse, nagu ltn. Palm. Isegi minu alati karikatuure leiutav silm ei leiutanud säält midagi südamele rõõmustuseks.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
16.09.42
Eila pidi see põrguline kõhutõbi minugi ohvriks võtma - ei see tunne aukartust isegi medicini jüngrite ees. Aga leidsin pauna põhjast, tänu minu eelmistele lohakatele otsimistele ühe tuubi oopiumi tablette - keerasin neist kaks ihusse ja näe imet - pärsi pani pääle! …
… Küll mürises ja kolises veel sees, aga ära ikka tule välja kui ei saa, sest teatavasti oopium takistab soolte peristaltilist liikumist ja kus sa saad edasi tulla! Muidugi söömata tuli see päev olla, seevastu jõin aga alla terve veepudeli täie keedetud piima!!! Kust ma piima sain ses Issanda mahajäetud kolkas?! Näed see õnnistuse algus on juba pärit mu lapseeast na umbes 7-8 aastast peale. Nimelt hakkavad kõik poisterahvad selles eas suitsetama. Mul aga jäi see auväärt amet siis õppimata ja on seda praeguseni veel. Aga praegu siin sõjaväes saab igamees oma 6 sigaretti päevas. Ja nüüd muutubki piima lugu lihtsaks. Mina ei suitseta. Aspirant Ermuse Viktor [Viktor Ermus, 2. kompanii II rühma ülem] aga kisub õige isamaa eest. Temal kui ohvel ja rühmülil on piima, minul aga suitsu. Ja vahetus teostuski kui sain tema suhkruportsu ka veel endale. Ja rahul oleme vist mõlemad. Mina muidugi eriti, sest Tartust saadik kiskus doktor nad ära ja ma ei saanud nende eest muud kui “hea sõna” ja “aitäh” ja “lubaduse maksta”. Kuna aga nende esemete kursid sõduri börsil on kukkunud 0-ni, siis olen ma praeguse hinna juures hirmus hullusti, kole kangesti õnnelik. Ennegi veel sellepärast, et armastan hirmsasti piima! Kasvõi annan hingeõnnistuse see eest, nagu piiblis üks ongu oma esmasündimise õiguse läätse-leeme eest ära andis. See on maitse asi - ja maitse üle ei vaieldavat mitte! Olla ju nii küllalt juhtunud, et ühele meeldivat tütar, teisele ema!
- Straugulatio! -
See pole nüüd mitte mõne uue linna nimi, vaid tähendab poomist! See oli siis nüüd teine karistusviis, mida olin ainult raamatuist lugenud. Aga eila nägin siis sedagi oma silmaga! Häbiposti nägin Djatlovos. See oli esimene.
Lugu oli nii, et mõni vang kipub ära jooksma. Iseenesest on see ju õige tegu, pealegi kus nad on sama ümbruse elanikud. Imestan alati, et neid palju enam minema ei pane. No ennem ollagi neid palju läinud, meie poisid aga panid korra majja. Mitugi on tõmmatud maha ärajooksmisel - küll öösel ja päeval. Tehti siis neile teatavaks - järgmine kord tõmmatakse iga 10-nes siruli! Aga jälle üks varjas end schahtis. Pandi valve ringi ja saadi öösel kätte. Ja siis eila poodi ta ülesse! Olime kõik kui teatri etendust vaatamas …
… Pandi nöör telefoni posti külge, silmus otsa, mehele pink jalge alla ja siis toodi mees endi politseide poolt kohale. Nimelt on vangide endi seast määratud mehed, kes nuutidega peavad korda, ses inimkarjas, kellede kohta öeldakse, et ta olla loomadest kõige enam arenenud …
Nojah! Aga ohver siputas väga ja röökis ja mitte ei pista pead silmusesse. Ja see aas oli väga kõrgel kah. No viimaks siiski sai see protseduur valmis ja pink löödi alt ära … Ripub see teistele hirmuks kuni täna õhtuni sääl. Jaa - väga lihtsalt käib see kõik!?
Jaa! Meie oleme ka juba harjunud sarnaste toimingutega. Nagu oleks see vang selleks loodud ja ilma sünnitatud, et teine inimene seob temale nööri kaela ja oledki surnud mees.
Aga meie poisid laulavad:
“Mu südames palavaim iha,
saaks koju veel tagasi.
Siis sirutaks sirgeks ma piha,
mis rännakuist paindunud.”
Eila pidi see põrguline kõhutõbi minugi ohvriks võtma - ei see tunne aukartust isegi medicini jüngrite ees. Aga leidsin pauna põhjast, tänu minu eelmistele lohakatele otsimistele ühe tuubi oopiumi tablette - keerasin neist kaks ihusse ja näe imet - pärsi pani pääle! …
… Küll mürises ja kolises veel sees, aga ära ikka tule välja kui ei saa, sest teatavasti oopium takistab soolte peristaltilist liikumist ja kus sa saad edasi tulla! Muidugi söömata tuli see päev olla, seevastu jõin aga alla terve veepudeli täie keedetud piima!!! Kust ma piima sain ses Issanda mahajäetud kolkas?! Näed see õnnistuse algus on juba pärit mu lapseeast na umbes 7-8 aastast peale. Nimelt hakkavad kõik poisterahvad selles eas suitsetama. Mul aga jäi see auväärt amet siis õppimata ja on seda praeguseni veel. Aga praegu siin sõjaväes saab igamees oma 6 sigaretti päevas. Ja nüüd muutubki piima lugu lihtsaks. Mina ei suitseta. Aspirant Ermuse Viktor [Viktor Ermus, 2. kompanii II rühma ülem] aga kisub õige isamaa eest. Temal kui ohvel ja rühmülil on piima, minul aga suitsu. Ja vahetus teostuski kui sain tema suhkruportsu ka veel endale. Ja rahul oleme vist mõlemad. Mina muidugi eriti, sest Tartust saadik kiskus doktor nad ära ja ma ei saanud nende eest muud kui “hea sõna” ja “aitäh” ja “lubaduse maksta”. Kuna aga nende esemete kursid sõduri börsil on kukkunud 0-ni, siis olen ma praeguse hinna juures hirmus hullusti, kole kangesti õnnelik. Ennegi veel sellepärast, et armastan hirmsasti piima! Kasvõi annan hingeõnnistuse see eest, nagu piiblis üks ongu oma esmasündimise õiguse läätse-leeme eest ära andis. See on maitse asi - ja maitse üle ei vaieldavat mitte! Olla ju nii küllalt juhtunud, et ühele meeldivat tütar, teisele ema!
- Straugulatio! -
See pole nüüd mitte mõne uue linna nimi, vaid tähendab poomist! See oli siis nüüd teine karistusviis, mida olin ainult raamatuist lugenud. Aga eila nägin siis sedagi oma silmaga! Häbiposti nägin Djatlovos. See oli esimene.
Lugu oli nii, et mõni vang kipub ära jooksma. Iseenesest on see ju õige tegu, pealegi kus nad on sama ümbruse elanikud. Imestan alati, et neid palju enam minema ei pane. No ennem ollagi neid palju läinud, meie poisid aga panid korra majja. Mitugi on tõmmatud maha ärajooksmisel - küll öösel ja päeval. Tehti siis neile teatavaks - järgmine kord tõmmatakse iga 10-nes siruli! Aga jälle üks varjas end schahtis. Pandi valve ringi ja saadi öösel kätte. Ja siis eila poodi ta ülesse! Olime kõik kui teatri etendust vaatamas …
… Pandi nöör telefoni posti külge, silmus otsa, mehele pink jalge alla ja siis toodi mees endi politseide poolt kohale. Nimelt on vangide endi seast määratud mehed, kes nuutidega peavad korda, ses inimkarjas, kellede kohta öeldakse, et ta olla loomadest kõige enam arenenud …
Nojah! Aga ohver siputas väga ja röökis ja mitte ei pista pead silmusesse. Ja see aas oli väga kõrgel kah. No viimaks siiski sai see protseduur valmis ja pink löödi alt ära … Ripub see teistele hirmuks kuni täna õhtuni sääl. Jaa - väga lihtsalt käib see kõik!?
Jaa! Meie oleme ka juba harjunud sarnaste toimingutega. Nagu oleks see vang selleks loodud ja ilma sünnitatud, et teine inimene seob temale nööri kaela ja oledki surnud mees.
Aga meie poisid laulavad:
“Mu südames palavaim iha,
saaks koju veel tagasi.
Siis sirutaks sirgeks ma piha,
mis rännakuist paindunud.”
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
17.09.42
Täna on sarnane igav päev ja ihu sarnane laisk, et ei oska midagist pääle hakata. Seejuures aga ilm on päris ilus ja soe, nii et peaks kõik korras olema. Võibolla tuleb see laiskus ka soojast toast ja veel selle kivisöega! köetud toast. No oli seegi suursündmus. Igamees tõi oma käega tükikese ja viskas ahju …
… Aga alles hommikuks läks tuba soojaks! Aga seisab ka kogu tänase päeva. Näed, isegi meie Hanson [Hans Hansson ? ], see paks ja viks kompanii kirjutaja, muudku põõnab kogu päeva. Eks see tema rasvadele mõnus ole, peale kus tema voodi on otse ahju taga!
Tahtsin täna kõhutõbist Pildre’d haiglasse saata, kus juba üle nädala lamab, aga jällegi ei saa autod! Saadeti veel staabist käskjalg vaatama, et kas ikka tõesti on haige?! Lojused! Nagu keski kergelt tahaks saata! Aga kui mees peab lamama voodis, kus pole ühtki kotti ja toas, mis külm kui koeralaut - ja seejuures käi potil oma 100 korda päevas - ära ikka siis taha enam elada …
Ja ühtki rohtu, mis mõjuks kõhule, pole saada!
Oleme küll väga armetult kukkunud sisse, see meie pataljon. Nagu loomi peetakse. Ei saa uusi saapaid ega riiet - ei õiget toidunormi - jala pead alati käima, mille üle sakslased väga imestavad - ei seepi, ei sauna, ei voodipesu, ei saapamääret! Küllap siin meie ülemateski viga veidi?!! Eks meie ambulantsiski logisenud veidi - seepärast, et meie arstil [Villem Grossthal] oli endaga igavene tegemine alati, millas sa muu asja eest muretsed. Nüüd on ta järjekordselt haiglas - Stalinos - eks tema naise kartused olid õiged, et ei ole hea kui silma alt ära läheb! Küllap see silma all olemine kuluks nii mõnelegi mehele veel ära!
Täna on sarnane igav päev ja ihu sarnane laisk, et ei oska midagist pääle hakata. Seejuures aga ilm on päris ilus ja soe, nii et peaks kõik korras olema. Võibolla tuleb see laiskus ka soojast toast ja veel selle kivisöega! köetud toast. No oli seegi suursündmus. Igamees tõi oma käega tükikese ja viskas ahju …
… Aga alles hommikuks läks tuba soojaks! Aga seisab ka kogu tänase päeva. Näed, isegi meie Hanson [Hans Hansson ? ], see paks ja viks kompanii kirjutaja, muudku põõnab kogu päeva. Eks see tema rasvadele mõnus ole, peale kus tema voodi on otse ahju taga!
Tahtsin täna kõhutõbist Pildre’d haiglasse saata, kus juba üle nädala lamab, aga jällegi ei saa autod! Saadeti veel staabist käskjalg vaatama, et kas ikka tõesti on haige?! Lojused! Nagu keski kergelt tahaks saata! Aga kui mees peab lamama voodis, kus pole ühtki kotti ja toas, mis külm kui koeralaut - ja seejuures käi potil oma 100 korda päevas - ära ikka siis taha enam elada …
Ja ühtki rohtu, mis mõjuks kõhule, pole saada!
Oleme küll väga armetult kukkunud sisse, see meie pataljon. Nagu loomi peetakse. Ei saa uusi saapaid ega riiet - ei õiget toidunormi - jala pead alati käima, mille üle sakslased väga imestavad - ei seepi, ei sauna, ei voodipesu, ei saapamääret! Küllap siin meie ülemateski viga veidi?!! Eks meie ambulantsiski logisenud veidi - seepärast, et meie arstil [Villem Grossthal] oli endaga igavene tegemine alati, millas sa muu asja eest muretsed. Nüüd on ta järjekordselt haiglas - Stalinos - eks tema naise kartused olid õiged, et ei ole hea kui silma alt ära läheb! Küllap see silma all olemine kuluks nii mõnelegi mehele veel ära!
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
20.09.42
Täna kella 2 ja 3 vahel sai Tarmo (sünd. Albert) Juhani ja Triinu teine ja viimane poeg, Mägi 28 aastat vanaks. Sai igal aastal sarnase tähtsa päeva puhul pott õlutki ära joodud, hääl juhul veel paar pudelikest sinna juurde lahti tehtud, sest sarnast päeva, kus inimene 365 - 366 päeva on suutnud terve nahaga elu-keerisest läbi tulla, peab ju veidigi meeles pidama ja pühitsema.
Aga nüüd kükitad siin kusagil Aasovi mere lähedal Ukraina maal ja hea kui saad visata enda terviseks paar lonksu musta kohvi välipudelist. Ja sedagi tuleb teha ilma shestita ja vaikselt, sest kui sõbrad kuuleksid sest päevast midagi, siis müü kasvõi viimane hilp, et aga neile lonks kibedat hankida.
Täna on ka pühapäev - aega oleks kodus olles palju. Aga teadmata on mulle see, kas tõstab ka mõni inimhing kodumaal minu terviseks klaasi. See võiks ka teeklaas viha teega olla.
No olgu kuis on - eks see aasta ole mulle üks pingutamise aasta, et seda üle elada. Eks isa läinud sama vanuselt mulda. Ja praegu on selleks reisuks kõik eeldused suuremad!
Aga ma pidin kirjutama hoopis Stalino! reisist ja sellest linnast, kus käisin 18 ja 19 skp.
Juhtus see nii, et tuli viia Pildre haiglasse, kelle see neetud “pasatõbi” päris ära lõpetas. Saime õige pimedas linna, sest haige iga mõne kilomeetri järele ronis omi “asju õiendama”. Krankensammelstelle oli puupüsti haigeid täis - igast rahvusest. Teinepäev tehti neile siis sorteerimist. Sain oma “puu-saksakeelt” väänates siiski niikaugele, et Pildre kohe haiglasse saadeti.
Öömajale saime kuhugile suurde hoonesse, kus oli ees palju sõdureid. Ka päevane toiduports anti. Sarnane korraldus on tõesti vahva saksa sõjaväes. Kuhu sa hing ikka läheksid võõras linnas ja kust sa süüa saad!?
Esimene reis järgmisel hommikul oli otsekohe turule. Nägime siis päevavalgel ka seda kuulsat linna. No ega olnud tondil väga viga. Millegipärast olid venelased selle linna ka lõhkumata ja põletamata jätnud.
Peatänav ehk “1 Linie”, nagu neil neid suuremaid tänavaid nimetatakse oli hästi lai, asfalteeritud ja trammgi olnud sääl, nagu roobastest näha. Ja päratusuuri 5-6 ja enamgi kordseid maju, ehitatud ikka moodsalt ja kõik. Meil Tallinnas leidus sarnaseid vähe. Aga nende majade välisilme oli kuidagi tuhmunud. Tuli see sellest, et linn on üks tohutu vabrikute linn, või oli sõda omad tahmad sinna jätnud, kes sest aru sai.
Pargil polnud ka väga viga. Ainult neil vaestel pole ju siin puid. Na viletsad need. Muidu aga ilusad pingid ja kujude grupid, et ära ikka ütle. Küllap nendel kesktänavatel veetigi ringi ekskursioone ja külastajaid!
Aga turg - see turg - ikka täika mis täika, kuigi sinna oli katsutud ehitada katusealuseid ja laudu. Enamus kaubitsemisest käis aga siiski istukil maas!
Kaupa saada oli igasugust, enamuses toiduained. Aga hinnad olid krõbedad. Päris kena lihapirukas 15 rbl, tükk torti samuti. Ja kui olin paar suhkrusaiakest, ühe viinamarjakobara, mõned ploomid ja klaasikest paar piima saatnud “siseministeeriumisse” oli minu rahakott ka 20 Rmk. võrra vaesem!
Ja ometi peavad linna elanikud ostma turult enda aastase toidutagavara. Aga palgad on seejuures sarnased, et 40 Rmk. kuus on juba väga suur palk. Näiteks kaevanduses saavad naised 5 rbl! päevas!
Loomulikult peab siis käima siin igasugu sahkerdamine ja musta-äri ajamine. Ega siin saa ka seda võtta kuigi kurjasti kui ihu müüakse poole, s.o. ??? leiva eest, sest selle jupi leiva hind on kogunisti 150 rbl. Tartus maksis naisterahvas ainult 50 rbl - olgugi, et “Eedenis”!
Naisterahvad olid ka kohe suurlinna moodi. Ikka kübarais juba ja siidisukis. Kust nad neid välja kougivad seda ei tea. Küllap vist saavad soldatite käest! Ja päris ilusa ihuga naisi oli juba näha, riietatult ikka euroopa moodi, mitte sarnased pambud kui meil siin …
Ega sa aga eestlastest lahti saa, ole siis kus ilmakaares tahtes. Käin turul ja joon mõnuga vett pudelist, seda ainsamat odavat asja, mida sai 1 rbl eest juba ½ liitrit, kui mind sikutab üks vene mees varrukast ja seletab midagi. Mina ei tee väljagi. Ei tema anna rahu. Käratan siis, et: “Ja kavariit ne russki!”. Ei ka see sulaselges venekeeles öeldud lause anna tagajärgi. Mõtlesin - oota, oota vennike ja põrutasin päris mehe häälega: “Räägi kurat eesti keelt, mis sa siis podised igasugu soperdusi!” …
Sa ristimata vasikanahk! Kus küsib sulaselges eesti keeles, et oled sa eestlane siis, tema pidanud mind lätlaseks. Ja siis läkski jutuks. Tuli sinna ringi ka need teised meie poisid.
Tema elada juba 1918. aastast saadik siin. Albert nimi ja puha. Peab venelastega ühes teemaja, naine ja 2 last. Elab 8 Linie nr. 91, omal 4 tuba ja ilus mööbel ja vend elada Tallinnas. Meie velsker Matisoo [Maks Matisoo] tundis ta venda, kes käia Vastseliinas suvitamas. Olla nemad selle punase prof. Kurega ühest külast pärit …
Ilus. Aga siis tuli see kurb külg. Mees kukkus meile ammukuuldud möga ajama kommunismi headusest, uutest relvadest, mis sakslasi hirmsasti hävitavat ja igasugu “sõjauudiseid” pajatama - punane mis punane! Et temaga mitte riidu minna panin ajama. Matisoo va kannatlik mees ikka vaidles temaga … Kahju, et see rõõm nii rikutud sai. Ja ometi seletab ise, et Pärnu kompvekke punased müünud Stalinos. Eesti saapaid, riideid ja igasugu muud kaupa olnud siin laialt! Aga ikka neil parem kui meil.
Pidi neid eestlasi Stalinos tema teada olema 5 perekonda. Järgmine kord, kui rohkem aega lähen tingimata neid vaatama.
Teine tore üllatus juhtus toidulaos. Ajame omavahel juttu. Tuleb sisse üks saksa arst - kapten. Äkki põrutab meile: “Küll kurat see maamuna on väikene, isegi siin eestlased!”. Ja tere ja kuis elate, mis teete!?
Oli dr. Hoffmann Tallinnast. Läinud nende minejatega Saksamaale. Küll päris eesti elu ja olu üle punaste ajal ja nüüd.
Varsti ei julge Aafrikas neegrite seas ka enam ropusti rääkida. Pistab äkki mõni sulle sula eesti keeles, nii et kõht mitmeks ajaks lahti kohkub. Nii!
Äratulles läks väga hiljaks ja pidime sõitma kogu tee pimedas, sest venelane uristas oma lennukitega üleval ja muudku viskas valgustusrakette. Meie I rühma juurde viskas pomme. Üks rumeenlane surma. Haavatuid.
Rumeenlastega on sarnane lugu, et neid juba nädal aega muudku läheb ja läheb frondile. Üks katkemata rodu. Minna oma 5-7 diviisi. Kust sarnane hulk välja võeti ei võta meie mõistus kinni. On aga ühed mustlased küll. Ja venelased ka ühtlasi. Kumba nad enam meenutavad, seda on raske ütleda. Aga ta võib tubli sõdur olla.
Ja kurba pilti nägime Stalino haiglas. Meie pataljoni arst dr. Grosstal viidi selle kõhutõvega sinna. Käisime teda vaatamas. Lasti kohe juurde nagu oleks õde meid oodanud. Imestasin. Aga, kui ma poleks tundnud dr. Grosstali öökuube, siis oleksin teise tuppa läinud. Läbi see eestlane, kes ei saanud lahti enam morfiumist ja oopiumist. Vaevalt rääkis. Ei tõuse enam. Söögiks veenisse viinamarjasuhkru lahus. Vereülekanded. Füsioloogiline soolalahus. Ja lõputud rohud - enamuses südame tarvis. Ka ise arvas, et enam Eestit ei näe!
Väga hale oli vaadata - ja veel raskem valetada, et meil ei ole, kui ta pisarsilmi palus morfiumi või midagi, et temale ei antavat seda siin, mis vaigistaks valu …
Ja kuigi peaaegu - kindlasti võiks seda anda, ei oleks me seda salaja tohtinud teha, seega oleksime ju ravija arsti vaeva hävitanud. Sest väikene lootus on alati olemas …
Kahju, väga kahju, et ta Eestist ja naise kontrolli alt ära tuli. Naine jaamas veel avaldas kartust, aga siis oli hilja juba. Kurb - tule nii kaugele ja …
Täna kella 2 ja 3 vahel sai Tarmo (sünd. Albert) Juhani ja Triinu teine ja viimane poeg, Mägi 28 aastat vanaks. Sai igal aastal sarnase tähtsa päeva puhul pott õlutki ära joodud, hääl juhul veel paar pudelikest sinna juurde lahti tehtud, sest sarnast päeva, kus inimene 365 - 366 päeva on suutnud terve nahaga elu-keerisest läbi tulla, peab ju veidigi meeles pidama ja pühitsema.
Aga nüüd kükitad siin kusagil Aasovi mere lähedal Ukraina maal ja hea kui saad visata enda terviseks paar lonksu musta kohvi välipudelist. Ja sedagi tuleb teha ilma shestita ja vaikselt, sest kui sõbrad kuuleksid sest päevast midagi, siis müü kasvõi viimane hilp, et aga neile lonks kibedat hankida.
Täna on ka pühapäev - aega oleks kodus olles palju. Aga teadmata on mulle see, kas tõstab ka mõni inimhing kodumaal minu terviseks klaasi. See võiks ka teeklaas viha teega olla.
No olgu kuis on - eks see aasta ole mulle üks pingutamise aasta, et seda üle elada. Eks isa läinud sama vanuselt mulda. Ja praegu on selleks reisuks kõik eeldused suuremad!
Aga ma pidin kirjutama hoopis Stalino! reisist ja sellest linnast, kus käisin 18 ja 19 skp.
Juhtus see nii, et tuli viia Pildre haiglasse, kelle see neetud “pasatõbi” päris ära lõpetas. Saime õige pimedas linna, sest haige iga mõne kilomeetri järele ronis omi “asju õiendama”. Krankensammelstelle oli puupüsti haigeid täis - igast rahvusest. Teinepäev tehti neile siis sorteerimist. Sain oma “puu-saksakeelt” väänates siiski niikaugele, et Pildre kohe haiglasse saadeti.
Öömajale saime kuhugile suurde hoonesse, kus oli ees palju sõdureid. Ka päevane toiduports anti. Sarnane korraldus on tõesti vahva saksa sõjaväes. Kuhu sa hing ikka läheksid võõras linnas ja kust sa süüa saad!?
Esimene reis järgmisel hommikul oli otsekohe turule. Nägime siis päevavalgel ka seda kuulsat linna. No ega olnud tondil väga viga. Millegipärast olid venelased selle linna ka lõhkumata ja põletamata jätnud.
Peatänav ehk “1 Linie”, nagu neil neid suuremaid tänavaid nimetatakse oli hästi lai, asfalteeritud ja trammgi olnud sääl, nagu roobastest näha. Ja päratusuuri 5-6 ja enamgi kordseid maju, ehitatud ikka moodsalt ja kõik. Meil Tallinnas leidus sarnaseid vähe. Aga nende majade välisilme oli kuidagi tuhmunud. Tuli see sellest, et linn on üks tohutu vabrikute linn, või oli sõda omad tahmad sinna jätnud, kes sest aru sai.
Pargil polnud ka väga viga. Ainult neil vaestel pole ju siin puid. Na viletsad need. Muidu aga ilusad pingid ja kujude grupid, et ära ikka ütle. Küllap nendel kesktänavatel veetigi ringi ekskursioone ja külastajaid!
Aga turg - see turg - ikka täika mis täika, kuigi sinna oli katsutud ehitada katusealuseid ja laudu. Enamus kaubitsemisest käis aga siiski istukil maas!
Kaupa saada oli igasugust, enamuses toiduained. Aga hinnad olid krõbedad. Päris kena lihapirukas 15 rbl, tükk torti samuti. Ja kui olin paar suhkrusaiakest, ühe viinamarjakobara, mõned ploomid ja klaasikest paar piima saatnud “siseministeeriumisse” oli minu rahakott ka 20 Rmk. võrra vaesem!
Ja ometi peavad linna elanikud ostma turult enda aastase toidutagavara. Aga palgad on seejuures sarnased, et 40 Rmk. kuus on juba väga suur palk. Näiteks kaevanduses saavad naised 5 rbl! päevas!
Loomulikult peab siis käima siin igasugu sahkerdamine ja musta-äri ajamine. Ega siin saa ka seda võtta kuigi kurjasti kui ihu müüakse poole, s.o. ??? leiva eest, sest selle jupi leiva hind on kogunisti 150 rbl. Tartus maksis naisterahvas ainult 50 rbl - olgugi, et “Eedenis”!
Naisterahvad olid ka kohe suurlinna moodi. Ikka kübarais juba ja siidisukis. Kust nad neid välja kougivad seda ei tea. Küllap vist saavad soldatite käest! Ja päris ilusa ihuga naisi oli juba näha, riietatult ikka euroopa moodi, mitte sarnased pambud kui meil siin …
Ega sa aga eestlastest lahti saa, ole siis kus ilmakaares tahtes. Käin turul ja joon mõnuga vett pudelist, seda ainsamat odavat asja, mida sai 1 rbl eest juba ½ liitrit, kui mind sikutab üks vene mees varrukast ja seletab midagi. Mina ei tee väljagi. Ei tema anna rahu. Käratan siis, et: “Ja kavariit ne russki!”. Ei ka see sulaselges venekeeles öeldud lause anna tagajärgi. Mõtlesin - oota, oota vennike ja põrutasin päris mehe häälega: “Räägi kurat eesti keelt, mis sa siis podised igasugu soperdusi!” …
Sa ristimata vasikanahk! Kus küsib sulaselges eesti keeles, et oled sa eestlane siis, tema pidanud mind lätlaseks. Ja siis läkski jutuks. Tuli sinna ringi ka need teised meie poisid.
Tema elada juba 1918. aastast saadik siin. Albert nimi ja puha. Peab venelastega ühes teemaja, naine ja 2 last. Elab 8 Linie nr. 91, omal 4 tuba ja ilus mööbel ja vend elada Tallinnas. Meie velsker Matisoo [Maks Matisoo] tundis ta venda, kes käia Vastseliinas suvitamas. Olla nemad selle punase prof. Kurega ühest külast pärit …
Ilus. Aga siis tuli see kurb külg. Mees kukkus meile ammukuuldud möga ajama kommunismi headusest, uutest relvadest, mis sakslasi hirmsasti hävitavat ja igasugu “sõjauudiseid” pajatama - punane mis punane! Et temaga mitte riidu minna panin ajama. Matisoo va kannatlik mees ikka vaidles temaga … Kahju, et see rõõm nii rikutud sai. Ja ometi seletab ise, et Pärnu kompvekke punased müünud Stalinos. Eesti saapaid, riideid ja igasugu muud kaupa olnud siin laialt! Aga ikka neil parem kui meil.
Pidi neid eestlasi Stalinos tema teada olema 5 perekonda. Järgmine kord, kui rohkem aega lähen tingimata neid vaatama.
Teine tore üllatus juhtus toidulaos. Ajame omavahel juttu. Tuleb sisse üks saksa arst - kapten. Äkki põrutab meile: “Küll kurat see maamuna on väikene, isegi siin eestlased!”. Ja tere ja kuis elate, mis teete!?
Oli dr. Hoffmann Tallinnast. Läinud nende minejatega Saksamaale. Küll päris eesti elu ja olu üle punaste ajal ja nüüd.
Varsti ei julge Aafrikas neegrite seas ka enam ropusti rääkida. Pistab äkki mõni sulle sula eesti keeles, nii et kõht mitmeks ajaks lahti kohkub. Nii!
Äratulles läks väga hiljaks ja pidime sõitma kogu tee pimedas, sest venelane uristas oma lennukitega üleval ja muudku viskas valgustusrakette. Meie I rühma juurde viskas pomme. Üks rumeenlane surma. Haavatuid.
Rumeenlastega on sarnane lugu, et neid juba nädal aega muudku läheb ja läheb frondile. Üks katkemata rodu. Minna oma 5-7 diviisi. Kust sarnane hulk välja võeti ei võta meie mõistus kinni. On aga ühed mustlased küll. Ja venelased ka ühtlasi. Kumba nad enam meenutavad, seda on raske ütleda. Aga ta võib tubli sõdur olla.
Ja kurba pilti nägime Stalino haiglas. Meie pataljoni arst dr. Grosstal viidi selle kõhutõvega sinna. Käisime teda vaatamas. Lasti kohe juurde nagu oleks õde meid oodanud. Imestasin. Aga, kui ma poleks tundnud dr. Grosstali öökuube, siis oleksin teise tuppa läinud. Läbi see eestlane, kes ei saanud lahti enam morfiumist ja oopiumist. Vaevalt rääkis. Ei tõuse enam. Söögiks veenisse viinamarjasuhkru lahus. Vereülekanded. Füsioloogiline soolalahus. Ja lõputud rohud - enamuses südame tarvis. Ka ise arvas, et enam Eestit ei näe!
Väga hale oli vaadata - ja veel raskem valetada, et meil ei ole, kui ta pisarsilmi palus morfiumi või midagi, et temale ei antavat seda siin, mis vaigistaks valu …
Ja kuigi peaaegu - kindlasti võiks seda anda, ei oleks me seda salaja tohtinud teha, seega oleksime ju ravija arsti vaeva hävitanud. Sest väikene lootus on alati olemas …
Kahju, väga kahju, et ta Eestist ja naise kontrolli alt ära tuli. Naine jaamas veel avaldas kartust, aga siis oli hilja juba. Kurb - tule nii kaugele ja …
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
21.09.42
Eks see päevik ole päris kena asi. Läheb aeg igavaks võta aga põlvele ja kirjuta ükskord vanusepäevil lugemiseks. Ja seda igavat aega kipub siin palju olema. Need kümmekond juturaamatut, mis hulga peale kaasas on ammu juba eest ja ka juudi viisi tagant ette läbi loetud. Küllap mõni on neid risti ja põigitigi uurinud ja mõne raamatu lehed näikse häid “plotski” pabereid andvat.
Nojaa! Igasugu teooriaid ja valemeid on inimese põhilise mina otsustamiseks tema korpuse järele ja vastupidi. Mina leiutasin nüüd, et suurimad kirjanduse sõbrad on ka suurimad sööjad, õigem küll õgijad. Need on sarnased mehed, kes põevad buliimiat ehk õgimistõbe, mis on väga raske välja ravida, sellel lihtsal põhjusel, et ei ole veel leiutatud mõjuvat rohtu. Ja nende endi üteluse järgi on nad enda eluga väga rahul, kui sõrmega kurku pistes toidu järg tunda on.
Nendest peab esimesena mainima “vanameister” ehk ordenikandjat, nagu selle läti frentsi rinnaesisest näha, kus ilutseb igas suuruses ja materjalist märke lastekaitsestest kuni pulliühisuse omani. See mees omas kõva “esisööja” kuulsuse juba Kuressaares. Hiljem ei ole ta veel mitte alla vandunud uutele, tõusvatele “õgimis … tedele” Matsi ja Kurele, kellest alamal juttu.
Nii! Selle mehe tiitel ongi juba aukartustäratav, mõni isegi arvab, et algupärane. Nii lasi ta endale saata kirju “Oberstabshauptfeldwebeli” nimele. Einoh! Tiitel on ju vägev ja täiesti vastav söömisele. Ka mees ise tegi suurt karjääri, ehk nagu poisid ütlevad “kurja äri”. Ronis kapralist weltveebliks ja kohe staapi veel. Aga nagu auväärt karikaturist Kägu ütleb ja omal nahal seda ka tunda sai samuti nagu see pika tiitliga veebelgi, et:
“Lähed üles kui Kotka poeg,
tuled alla kui telliskivi!”
Jah saatuse teed on imelikud. Vanameister kukkus kohe 2. kompanii rivisse.
Teine suur sööja nooremast generatsioonist on üks untervits. Kannab prille ja käib rivis, olgugi et oli korra staabis majandusülema juures vana ja uue varustuse sorteerijaks ja kirjutas kus aga sai paberitele alla “majandusülem”. Nii siis tuli samuti alla kui telliskivi! Too mees ei salli ka halvasti hääldatud sõnu ja õpetab mõnd tölbisti rääkijat ikka: “Is a uadi ola ükled oer, ükle oer!”. See maakeeles tähendab muidugi, et: “Mis sa kuradi tola ütled oer, ütle koer!”.
Mõni sandi südamega kamraad ütleb, et ta olla no sõuke, no teate küll natuke sarnane - aga teised ütlevad, et see polla mitte tema enda süü, vaid ta olla selle lömmi juba sündides saanud. Mine tea. Või mis see meie asigi.
Kolmas gastrilise pauna lammutaja on alles õige poisike, kellel pole veel habet ega neid muid tunnuseid, mille järele otsustatakse kas puberteedi aeg möödas või mitte. Ja igakord saunas räägivad, et „ikka veel süütu!” ja olla veel „prantsuse pime” asjandus.
Mis see küll teiste asi, aga eks igamees räägi ikka hää pärast. Minu arvamine on siiski, et ta söömises kahele eelmisele järele ei jõua, sest ta on neist hulga pisem. Ja pisem on ta sel lihtsal põhjusel, et jagamise ajal on temale pisike nahk sattunud. No kui pinguli sa teda ikka venitad, ta hakkab kärisema. Näe poisid räägivad, et eriti öösel kui see noor untervits ??? keerab voodis, olla igavest kärinat kuulda!
Jah! Ega kerge ole kellegil! Neil kolmel õgijal ammugi mitte. Muudku otsivad kirjasõna abiks ja lausuvad: „Siin ma seisan supikatla ääres, kokk olgu mulle armuline, teisiti mina elada ei saa!” ...
Pilved, kes sõuate üleval kõrgel,
ärge nii tõtke!
Annan teil’ suure koorma siit kaasa,
ühes ta võtke!
Annan teile kaasa mu igatsus suure,
tunded mu põuest!
Kandke ta kaugele Eestimaale,
siit lõunakaarest!
Bimbu – Ullikene – armsaim tüdrukuist!
Saime täna õhuposti margi – egas siis ole muud kui kiiresti-kiiresti kirjutama oma tüdrukule. Olen neid ju nii palju saatnud, aga vastust ei ainustki!
Oi, oi, küll on hirmus see elamine sarnase väristatud hinge-ihuga inimesel. Üks teenigu siin „kroonud” teine aga hulgub ringi Saaremaa ja minu vahet! Mis ma pean temaga peale hakkama?
Poisid ütlevad, et ma olevat kõhnaks jäänud. Ja ometi ei saa mu elu üle keegi midagi öelda. Söön palju ja magan veel enam. Aga nähtavasti on sellest ainult vähe.
Oi, oi Bimbu-Ullikene! Küll ta on ikka raske see sarnaselt elamine. Ja ometi me teame, et see sarnaselt ei saa edasi kesta. Palju valgeid juukseid on Suure-Teddy oimukohtadele tekkinud selles hingeheitluses, aga ei paranda seegi asja. Küll süda võib olla kauge ja püsiv.
Süda, ei rahu iialgi sa leia
Süda, kord õnne elus mulle tõid.
Süda, kui hea, et säärane sa oled,
Sind tänan süda, et oskad armastada nii!
Ja olgugi, et elu üle väga ei saa nuriseda on kojuigatsus nii suur, nii suur! Ei ole siin metsa, mille lehed langevad kolletades ja vaatad, et on käes sügis. Ei ole siin vett, et pesta end – veel vähem, et kuuleks tema juttu tuulisel ööl. Ega suur Aasov kuigi kaugel küll ole, nagu sulle Orissaar, aga ei saa ju sinna. Muudkui vaata neid maisipõlde ja unista sügisest kodumaal. Kinnitasin voodi kohale sildi ja loen seda lõpmata:
„Täis punaseid marju on nüüd pihlad,
mis kodumaal kasvavad.
Mu süda nüüd sinna ka ihkab,
siit kaugelt maalt tundmatult!”
Iga, iga päev kirjutan päevikusse koos sündmustega laule, kust aga saan. Ja need laulud on kõik sarnased, nagu leiad neid enda kirjadest. Tulebki päeviku mitteametlik osa sarnane, mida võin anda lugeda ainult sulle, sest need laulud on kirjutatud kõik, kõik sinule mõeldes.
Haigeid viies näeb ka 60 km raadiusega igasugu linnu. Neist Stalino on päris terve ja moodne linn. Südalinnas muidugi – on palju väga suuri ja moodsaid maju. Isegi tramm on olnud! Eks seda südalinna näidatigi välismaalastele.
Heitleme igavese sandi kõhutõbega. Ei meie maal seda tunta. Palju poissa on haiglates –
Dr. Grosstal ei ela vist enam nädalatki temaga. Küllap nii mõnigi enne tagasitulekut näeb vaeva siin. Ei ole see kliimagi meile hää. Ainult kopsuhädasid ei ole sugugi. Hää seegi!
Siin võiks ju palju ja odavasti armastada. Aga see ei lähe ühegi meie poisil kuigi. Küllap eestlane on selleks Harri sõnade järele liialt esteet!
Heino [Heino Maripuu] isegi ei tee muud kui tantsib ja ilma koju saatmata tuleb ära! No ole lahke! Ta kasvatab ka omale vuntse ja sokuhabet. Võta või jäta – täiesti Metsa selle karvase koera nägu nüüd. Ta isegi leidis seda. Lubas kohe maha ajada. Elmar ja Leo elavad ka tasapisi.
Kui kirjutad, pane palju, palju uudiseid sisse – igasuguseid. Ootame nii hirmsasti kõik. Ka ajalehti tahaks, aga ei tea, kas neid saab saata?
Eila sain 28 aastat vanaks. Oi, oi, varsti 100 täis. Jõin liitri piima, mis maksis 30 rbl, sell’ puhul ära. Tea, kas ka teist keegi meelde tuletas? Vaevalt! Pidi ju minu Ullikesel olema üks päris kena meesterahvas igavuse peletamiseks. See on ühe „Todi” mehe teades, kes on Kuressaare elanik. Tuli 12 skp. autol siia – Heino koolivend! Pinnisin temalt mõndagi.
PAAR RIDA TEKSTI PUUDU
Aga vaadake miuksed nad ise on ... ??? rikkujat, kes isegi teevee oskavad põhja kõrvetada.
Ülemaks kulbimeheks on veltveebel. Kus ta küll selleks sai, ei tea ka targemadki mehed? Aga, et temagi käsitööline on olnud, seda tunnistab juba see, et armastab ja oskab hirmsasti määrida enda riideid. Igatahes meie kingsepp temaga võistelda ei suuda, olgugi et ka temale meeldida korstnapühkimise töö.
Alamkokk on niisama must nagu meistergi. Muidugi ekslikult usub kumbki, et tema on see kutsutud ja säätud õige ja ainueksimatu kompanii kohvivee meister. Kui aga vana on jõudnud juba paksuks minna siis noor on alles minekul. Nägu juba lainetab ja punetab ehk hiilgab nagu Moosesel kui ta kusagilt mäelt alla tuli. Aga see istumise koht on tal juba täitsa rasvas ja vaestel jalgadel on tema järelevedamisega tükk kenakest tööd. Kui näed, et tuleb maja nurga tagant üks püha valguse paiste, siis üks punetav pea, siis auväärt kroonu tangid ja kõverad jalad – siis teab igamees, et kokk junior on tulemas. Aga see rasvane tagumik tuleb alles tüki aja pärast järele.
... Aga eks igaüks pea oma risti kandma!
Täna s.o. 22. skp. sai jällegi selle neetud kõhutõvega Stalino haiglasse saadetud Teeru, Tamm ja ???. Pidasin nad 2 päeva enda haigetoas, kuni suur ??? järele andis. Kuhu sa viid krusaga meest, kes iga kilomeetri järele maha tahab.
Eks see päevik ole päris kena asi. Läheb aeg igavaks võta aga põlvele ja kirjuta ükskord vanusepäevil lugemiseks. Ja seda igavat aega kipub siin palju olema. Need kümmekond juturaamatut, mis hulga peale kaasas on ammu juba eest ja ka juudi viisi tagant ette läbi loetud. Küllap mõni on neid risti ja põigitigi uurinud ja mõne raamatu lehed näikse häid “plotski” pabereid andvat.
Nojaa! Igasugu teooriaid ja valemeid on inimese põhilise mina otsustamiseks tema korpuse järele ja vastupidi. Mina leiutasin nüüd, et suurimad kirjanduse sõbrad on ka suurimad sööjad, õigem küll õgijad. Need on sarnased mehed, kes põevad buliimiat ehk õgimistõbe, mis on väga raske välja ravida, sellel lihtsal põhjusel, et ei ole veel leiutatud mõjuvat rohtu. Ja nende endi üteluse järgi on nad enda eluga väga rahul, kui sõrmega kurku pistes toidu järg tunda on.
Nendest peab esimesena mainima “vanameister” ehk ordenikandjat, nagu selle läti frentsi rinnaesisest näha, kus ilutseb igas suuruses ja materjalist märke lastekaitsestest kuni pulliühisuse omani. See mees omas kõva “esisööja” kuulsuse juba Kuressaares. Hiljem ei ole ta veel mitte alla vandunud uutele, tõusvatele “õgimis … tedele” Matsi ja Kurele, kellest alamal juttu.
Nii! Selle mehe tiitel ongi juba aukartustäratav, mõni isegi arvab, et algupärane. Nii lasi ta endale saata kirju “Oberstabshauptfeldwebeli” nimele. Einoh! Tiitel on ju vägev ja täiesti vastav söömisele. Ka mees ise tegi suurt karjääri, ehk nagu poisid ütlevad “kurja äri”. Ronis kapralist weltveebliks ja kohe staapi veel. Aga nagu auväärt karikaturist Kägu ütleb ja omal nahal seda ka tunda sai samuti nagu see pika tiitliga veebelgi, et:
“Lähed üles kui Kotka poeg,
tuled alla kui telliskivi!”
Jah saatuse teed on imelikud. Vanameister kukkus kohe 2. kompanii rivisse.
Teine suur sööja nooremast generatsioonist on üks untervits. Kannab prille ja käib rivis, olgugi et oli korra staabis majandusülema juures vana ja uue varustuse sorteerijaks ja kirjutas kus aga sai paberitele alla “majandusülem”. Nii siis tuli samuti alla kui telliskivi! Too mees ei salli ka halvasti hääldatud sõnu ja õpetab mõnd tölbisti rääkijat ikka: “Is a uadi ola ükled oer, ükle oer!”. See maakeeles tähendab muidugi, et: “Mis sa kuradi tola ütled oer, ütle koer!”.
Mõni sandi südamega kamraad ütleb, et ta olla no sõuke, no teate küll natuke sarnane - aga teised ütlevad, et see polla mitte tema enda süü, vaid ta olla selle lömmi juba sündides saanud. Mine tea. Või mis see meie asigi.
Kolmas gastrilise pauna lammutaja on alles õige poisike, kellel pole veel habet ega neid muid tunnuseid, mille järele otsustatakse kas puberteedi aeg möödas või mitte. Ja igakord saunas räägivad, et „ikka veel süütu!” ja olla veel „prantsuse pime” asjandus.
Mis see küll teiste asi, aga eks igamees räägi ikka hää pärast. Minu arvamine on siiski, et ta söömises kahele eelmisele järele ei jõua, sest ta on neist hulga pisem. Ja pisem on ta sel lihtsal põhjusel, et jagamise ajal on temale pisike nahk sattunud. No kui pinguli sa teda ikka venitad, ta hakkab kärisema. Näe poisid räägivad, et eriti öösel kui see noor untervits ??? keerab voodis, olla igavest kärinat kuulda!
Jah! Ega kerge ole kellegil! Neil kolmel õgijal ammugi mitte. Muudku otsivad kirjasõna abiks ja lausuvad: „Siin ma seisan supikatla ääres, kokk olgu mulle armuline, teisiti mina elada ei saa!” ...
Pilved, kes sõuate üleval kõrgel,
ärge nii tõtke!
Annan teil’ suure koorma siit kaasa,
ühes ta võtke!
Annan teile kaasa mu igatsus suure,
tunded mu põuest!
Kandke ta kaugele Eestimaale,
siit lõunakaarest!
Bimbu – Ullikene – armsaim tüdrukuist!
Saime täna õhuposti margi – egas siis ole muud kui kiiresti-kiiresti kirjutama oma tüdrukule. Olen neid ju nii palju saatnud, aga vastust ei ainustki!
Oi, oi, küll on hirmus see elamine sarnase väristatud hinge-ihuga inimesel. Üks teenigu siin „kroonud” teine aga hulgub ringi Saaremaa ja minu vahet! Mis ma pean temaga peale hakkama?
Poisid ütlevad, et ma olevat kõhnaks jäänud. Ja ometi ei saa mu elu üle keegi midagi öelda. Söön palju ja magan veel enam. Aga nähtavasti on sellest ainult vähe.
Oi, oi Bimbu-Ullikene! Küll ta on ikka raske see sarnaselt elamine. Ja ometi me teame, et see sarnaselt ei saa edasi kesta. Palju valgeid juukseid on Suure-Teddy oimukohtadele tekkinud selles hingeheitluses, aga ei paranda seegi asja. Küll süda võib olla kauge ja püsiv.
Süda, ei rahu iialgi sa leia
Süda, kord õnne elus mulle tõid.
Süda, kui hea, et säärane sa oled,
Sind tänan süda, et oskad armastada nii!
Ja olgugi, et elu üle väga ei saa nuriseda on kojuigatsus nii suur, nii suur! Ei ole siin metsa, mille lehed langevad kolletades ja vaatad, et on käes sügis. Ei ole siin vett, et pesta end – veel vähem, et kuuleks tema juttu tuulisel ööl. Ega suur Aasov kuigi kaugel küll ole, nagu sulle Orissaar, aga ei saa ju sinna. Muudkui vaata neid maisipõlde ja unista sügisest kodumaal. Kinnitasin voodi kohale sildi ja loen seda lõpmata:
„Täis punaseid marju on nüüd pihlad,
mis kodumaal kasvavad.
Mu süda nüüd sinna ka ihkab,
siit kaugelt maalt tundmatult!”
Iga, iga päev kirjutan päevikusse koos sündmustega laule, kust aga saan. Ja need laulud on kõik sarnased, nagu leiad neid enda kirjadest. Tulebki päeviku mitteametlik osa sarnane, mida võin anda lugeda ainult sulle, sest need laulud on kirjutatud kõik, kõik sinule mõeldes.
Haigeid viies näeb ka 60 km raadiusega igasugu linnu. Neist Stalino on päris terve ja moodne linn. Südalinnas muidugi – on palju väga suuri ja moodsaid maju. Isegi tramm on olnud! Eks seda südalinna näidatigi välismaalastele.
Heitleme igavese sandi kõhutõbega. Ei meie maal seda tunta. Palju poissa on haiglates –
Dr. Grosstal ei ela vist enam nädalatki temaga. Küllap nii mõnigi enne tagasitulekut näeb vaeva siin. Ei ole see kliimagi meile hää. Ainult kopsuhädasid ei ole sugugi. Hää seegi!
Siin võiks ju palju ja odavasti armastada. Aga see ei lähe ühegi meie poisil kuigi. Küllap eestlane on selleks Harri sõnade järele liialt esteet!
Heino [Heino Maripuu] isegi ei tee muud kui tantsib ja ilma koju saatmata tuleb ära! No ole lahke! Ta kasvatab ka omale vuntse ja sokuhabet. Võta või jäta – täiesti Metsa selle karvase koera nägu nüüd. Ta isegi leidis seda. Lubas kohe maha ajada. Elmar ja Leo elavad ka tasapisi.
Kui kirjutad, pane palju, palju uudiseid sisse – igasuguseid. Ootame nii hirmsasti kõik. Ka ajalehti tahaks, aga ei tea, kas neid saab saata?
Eila sain 28 aastat vanaks. Oi, oi, varsti 100 täis. Jõin liitri piima, mis maksis 30 rbl, sell’ puhul ära. Tea, kas ka teist keegi meelde tuletas? Vaevalt! Pidi ju minu Ullikesel olema üks päris kena meesterahvas igavuse peletamiseks. See on ühe „Todi” mehe teades, kes on Kuressaare elanik. Tuli 12 skp. autol siia – Heino koolivend! Pinnisin temalt mõndagi.
PAAR RIDA TEKSTI PUUDU
Aga vaadake miuksed nad ise on ... ??? rikkujat, kes isegi teevee oskavad põhja kõrvetada.
Ülemaks kulbimeheks on veltveebel. Kus ta küll selleks sai, ei tea ka targemadki mehed? Aga, et temagi käsitööline on olnud, seda tunnistab juba see, et armastab ja oskab hirmsasti määrida enda riideid. Igatahes meie kingsepp temaga võistelda ei suuda, olgugi et ka temale meeldida korstnapühkimise töö.
Alamkokk on niisama must nagu meistergi. Muidugi ekslikult usub kumbki, et tema on see kutsutud ja säätud õige ja ainueksimatu kompanii kohvivee meister. Kui aga vana on jõudnud juba paksuks minna siis noor on alles minekul. Nägu juba lainetab ja punetab ehk hiilgab nagu Moosesel kui ta kusagilt mäelt alla tuli. Aga see istumise koht on tal juba täitsa rasvas ja vaestel jalgadel on tema järelevedamisega tükk kenakest tööd. Kui näed, et tuleb maja nurga tagant üks püha valguse paiste, siis üks punetav pea, siis auväärt kroonu tangid ja kõverad jalad – siis teab igamees, et kokk junior on tulemas. Aga see rasvane tagumik tuleb alles tüki aja pärast järele.
... Aga eks igaüks pea oma risti kandma!
Täna s.o. 22. skp. sai jällegi selle neetud kõhutõvega Stalino haiglasse saadetud Teeru, Tamm ja ???. Pidasin nad 2 päeva enda haigetoas, kuni suur ??? järele andis. Kuhu sa viid krusaga meest, kes iga kilomeetri järele maha tahab.
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
24. septembri sissekandega lehest on kahjuks tükk puudu ja serv viga saanud, mille läbi on osad sõnad loetamatud.
24.09.42
Seda kuupäeva on ikka päris kerge ...
aga see päeva nimi tont kipub vägisi ära ...
Siiski tuli välja, et täna on neljapäev. No ...
... legi neljapäev. Täna öösel tehti meile siis maavärin ...
kohast vaadates otse põhja naela all. ...
Ei ärganud, aga uksed põrusid lahti ...
tahtis vägisi välja visata. Selgus siis ...
???
Muudkui ragises ja mürises ja ??? tuld välja. Eemalt oli päris tore vaadata aga ??? poleks küll tahtnud ise olla. Nähtavasti käisid ??? jällegi meid vaatamas ja leidsid siis ühe suurema laskemoonalao ülesse. Küll nendel see salaluure töötab siin hästi.
Igatahes üks poolteist tundi ragises ja podises. Ega see ??? ime ole. Meie ei saa ühtki kirja kodust, ega lähe nad ??? ka. Aga näed, vene vangi tuleb naine jala oma 3-400 kilomeetri tagant leivakotiga vaatama – tema saanud kirja, et ??? pool olla siin laagris ja isegi siin schahtis! Ole lahke, kaua sa niiviisi lahke oled!? Kas pole korralik ühendus neil? Samuti saavad kommunistid ka kõik sõja- ??? andmed, sest 95% venelasi ikka loodab veel midagi ... Mida, seda ta ehk ei tea isegi!
Täna hakkame siis neelama „Atebrin” tablette (0,06). Neid tuleb võtta igal õhtul ehk lõunal peale sööki 1 tablett – nii üks nädal. Ja siis hammustagu see malaaria kärbes niipalju kui tahab – me mehed muudkui muheleme ja ei tee väljagi, sest sandist haigusest. Aga kus see neetud sääsk siin kõrbe-mägedes ??? Ei tea mina?
24.09.42
Seda kuupäeva on ikka päris kerge ...
aga see päeva nimi tont kipub vägisi ära ...
Siiski tuli välja, et täna on neljapäev. No ...
... legi neljapäev. Täna öösel tehti meile siis maavärin ...
kohast vaadates otse põhja naela all. ...
Ei ärganud, aga uksed põrusid lahti ...
tahtis vägisi välja visata. Selgus siis ...
???
Muudkui ragises ja mürises ja ??? tuld välja. Eemalt oli päris tore vaadata aga ??? poleks küll tahtnud ise olla. Nähtavasti käisid ??? jällegi meid vaatamas ja leidsid siis ühe suurema laskemoonalao ülesse. Küll nendel see salaluure töötab siin hästi.
Igatahes üks poolteist tundi ragises ja podises. Ega see ??? ime ole. Meie ei saa ühtki kirja kodust, ega lähe nad ??? ka. Aga näed, vene vangi tuleb naine jala oma 3-400 kilomeetri tagant leivakotiga vaatama – tema saanud kirja, et ??? pool olla siin laagris ja isegi siin schahtis! Ole lahke, kaua sa niiviisi lahke oled!? Kas pole korralik ühendus neil? Samuti saavad kommunistid ka kõik sõja- ??? andmed, sest 95% venelasi ikka loodab veel midagi ... Mida, seda ta ehk ei tea isegi!
Täna hakkame siis neelama „Atebrin” tablette (0,06). Neid tuleb võtta igal õhtul ehk lõunal peale sööki 1 tablett – nii üks nädal. Ja siis hammustagu see malaaria kärbes niipalju kui tahab – me mehed muudkui muheleme ja ei tee väljagi, sest sandist haigusest. Aga kus see neetud sääsk siin kõrbe-mägedes ??? Ei tea mina?
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
28.09.42
No, mis sa kostad?! No, kus sa pistad - pea häbi pärast!?
Aga see vangide elu on üks omaette huvitav peatükk. Kahju, et ei ole nendega rohkem tegemist, seepärast ei näe neist palju. Juba nende töötamine. Kui liigub, siis pane kasvõi märki, et ikka aru saada, kas tõesti edasi läheb, või seisab. Ja see kandam pannakse ka sarnaselt väike, et oma leiva vett ta küll ära ei teeni ...
Muidugi on neil ka jõudu vähe. Ajavad nahka igasuguse prahi, mis meie meestel ära visatud. Ei ole siis ka ime, kui igas laagris 3-4 meest igapäev sureb. Ega’s muud kui vaene velsker kirjuta aga alla, et see ja see tiblakene suri sellesse ja sellesse haigusesse. Ennem tehti diagnoosiks see „Körperschwäche ”, nüüd aga ei taheta ülevalt poolt seda nimetust enam hästi kuulda ja märgime siis muud. Diagnoose ju leidub.
Aga kus nad kipuvad matma üksteise eest. Laotakse 3-4 meest käru peale ja läheb lahti laadasõit surnuaia poole. Seepärast tahta kõik matma minna, et sääl aetavat seesinane inimene auku sama suure riiete tagavaraga, kui tal siia maailma tulleski kaasas oli. Ja see, mis tal siis rohkem seljas, selle saavad matuselised endale ...
Ennem torgati igale hauale risti asemel puupahl vangi nime ja numbriga. Nüüd aga pannakse igale rist! sündimise-surma ja muude andmetega. Näed! Aga nägin siin veel küllalt haudu, kus risti asemel ilutses haual viisnurk! Ei võeta maha kah!
Ja igasugu uusi nõkse leiutavad nad põgenemiseks. Küll jäävad ööseks schachti, küll peidavad söe hunniku alla – aga meie poisid on ka juurde õppinud ja ei pääse see nadikael kuhugile. Nojah – Issanda juurde pääsevad nad küll, kui venelane üldse sinna pääseb?!
Jah, venelane! Tea, kas ta on nii loll või teevad nad endid sarnaseks. Näita kepiga, kust kaevata, ta kaevab mujalt, näita kuhu ese viia, ta viib mujale ... Vaata kuis tal töö ei edene – temal labidas kummuli käes! Küsi miks? Labidas minna muidu katki!!! ...
Ja seda „Fingertehnikat” ehk näppamist oskavad ilusti. Läheb mööda sinust ja juba ongi mõni asi kadunud, ehk nagu poisid ütlevad: „Tuul viis ära!”. Muidugi kui välja tuleb saavad igavese mantli.
Täna üks saanud ühe kana kusagilt kätte ja kohe kael kahekorra ja põue ... No välja tuli ... Pandi siis paku otsa kummuli ja endi politsei ladus 25! No röökis! ... See mees vist eluilmas enam kanaliha ei söö!
Hakkame siinse eluga juba harjuma. Inimene muutub tuimaks – teeb enda päevatöö, keerab kinni enda toiduportsu ja ülejäänud aja magab maha. Poistel elu ei ole sugugi kerge. Tuleb olla 8 ja enamgi tundi ühtejärge postil. Siis söö ja mine jällegi! Saapad on läbi – mehed loevad liival juba mitme varba jälg näha – püksid on lagunenud, mõndki meest ei või enam rahva sekka lasta. Embkumb! Kas saame varsti uue varustuse, või saadetakse enne suure külma tulekut varustuse puudusel üks alasti pataljon Eestisse tagasi ... Poisid oleksid ka viimase moodusega väga nõus.
Dr. Villem Grosstal +
25.09.42.
Maetud Stalino kalmistule.
Ütles alati lahtisoovijatele nende tõbede puhul: „Lähme lõunasse. Sääl saame kõik terveks!”.
Ja tuligi tema vanake Eestist ära kaugele surema. Nii käib see sureliku elutee!
Nüüd oleme samases seisukorras, kus keski ei kirjuta enam kuhugile. Kaua sa ikka kirjutad, kui ühtki vastust ei saa. Nagu sõelaga vee kandmine.
Ja inimene muutub tuimaks. Muutud ka üheks elutuks sõjamasina pisikeseks kruviks, kes üksikult ei ole mingi tähtis asi, aga ilma milledeta ei seisa see koletis inimtapamehhanism koos ...
Stalingrad olla juba jälle langenud! Kindlasti ta varsti päris langeb – ta peaks olema juba maatasa. Nüüd olla ka inglise väed tulnud appi oma „suguvendadele” ja olla Kaukaasia rindel ...
No, mis sa kostad?! No, kus sa pistad - pea häbi pärast!?
Aga see vangide elu on üks omaette huvitav peatükk. Kahju, et ei ole nendega rohkem tegemist, seepärast ei näe neist palju. Juba nende töötamine. Kui liigub, siis pane kasvõi märki, et ikka aru saada, kas tõesti edasi läheb, või seisab. Ja see kandam pannakse ka sarnaselt väike, et oma leiva vett ta küll ära ei teeni ...
Muidugi on neil ka jõudu vähe. Ajavad nahka igasuguse prahi, mis meie meestel ära visatud. Ei ole siis ka ime, kui igas laagris 3-4 meest igapäev sureb. Ega’s muud kui vaene velsker kirjuta aga alla, et see ja see tiblakene suri sellesse ja sellesse haigusesse. Ennem tehti diagnoosiks see „Körperschwäche ”, nüüd aga ei taheta ülevalt poolt seda nimetust enam hästi kuulda ja märgime siis muud. Diagnoose ju leidub.
Aga kus nad kipuvad matma üksteise eest. Laotakse 3-4 meest käru peale ja läheb lahti laadasõit surnuaia poole. Seepärast tahta kõik matma minna, et sääl aetavat seesinane inimene auku sama suure riiete tagavaraga, kui tal siia maailma tulleski kaasas oli. Ja see, mis tal siis rohkem seljas, selle saavad matuselised endale ...
Ennem torgati igale hauale risti asemel puupahl vangi nime ja numbriga. Nüüd aga pannakse igale rist! sündimise-surma ja muude andmetega. Näed! Aga nägin siin veel küllalt haudu, kus risti asemel ilutses haual viisnurk! Ei võeta maha kah!
Ja igasugu uusi nõkse leiutavad nad põgenemiseks. Küll jäävad ööseks schachti, küll peidavad söe hunniku alla – aga meie poisid on ka juurde õppinud ja ei pääse see nadikael kuhugile. Nojah – Issanda juurde pääsevad nad küll, kui venelane üldse sinna pääseb?!
Jah, venelane! Tea, kas ta on nii loll või teevad nad endid sarnaseks. Näita kepiga, kust kaevata, ta kaevab mujalt, näita kuhu ese viia, ta viib mujale ... Vaata kuis tal töö ei edene – temal labidas kummuli käes! Küsi miks? Labidas minna muidu katki!!! ...
Ja seda „Fingertehnikat” ehk näppamist oskavad ilusti. Läheb mööda sinust ja juba ongi mõni asi kadunud, ehk nagu poisid ütlevad: „Tuul viis ära!”. Muidugi kui välja tuleb saavad igavese mantli.
Täna üks saanud ühe kana kusagilt kätte ja kohe kael kahekorra ja põue ... No välja tuli ... Pandi siis paku otsa kummuli ja endi politsei ladus 25! No röökis! ... See mees vist eluilmas enam kanaliha ei söö!
Hakkame siinse eluga juba harjuma. Inimene muutub tuimaks – teeb enda päevatöö, keerab kinni enda toiduportsu ja ülejäänud aja magab maha. Poistel elu ei ole sugugi kerge. Tuleb olla 8 ja enamgi tundi ühtejärge postil. Siis söö ja mine jällegi! Saapad on läbi – mehed loevad liival juba mitme varba jälg näha – püksid on lagunenud, mõndki meest ei või enam rahva sekka lasta. Embkumb! Kas saame varsti uue varustuse, või saadetakse enne suure külma tulekut varustuse puudusel üks alasti pataljon Eestisse tagasi ... Poisid oleksid ka viimase moodusega väga nõus.
Dr. Villem Grosstal +
25.09.42.
Maetud Stalino kalmistule.
Ütles alati lahtisoovijatele nende tõbede puhul: „Lähme lõunasse. Sääl saame kõik terveks!”.
Ja tuligi tema vanake Eestist ära kaugele surema. Nii käib see sureliku elutee!
Nüüd oleme samases seisukorras, kus keski ei kirjuta enam kuhugile. Kaua sa ikka kirjutad, kui ühtki vastust ei saa. Nagu sõelaga vee kandmine.
Ja inimene muutub tuimaks. Muutud ka üheks elutuks sõjamasina pisikeseks kruviks, kes üksikult ei ole mingi tähtis asi, aga ilma milledeta ei seisa see koletis inimtapamehhanism koos ...
Stalingrad olla juba jälle langenud! Kindlasti ta varsti päris langeb – ta peaks olema juba maatasa. Nüüd olla ka inglise väed tulnud appi oma „suguvendadele” ja olla Kaukaasia rindel ...
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
30.09.42
Relvur või kellasepp?
Kuulsatest Kärla vikatimeistrite sugukonnast ja sellest kuulsast orelimeistri Koppeli pesakonnast on üks selle põlvkonna meesliige sattunud sarnasele sandile teele ja teenib meie pataljonis. Muidu pole tal ju palju viga, aga et ta tont hirmus pikk on, siis temaga juttu ajades teeb kaelakondi alati haigeks.
Nojah! Seesamane mees ehk n.n. „Sassi poiss” oli ja on meie kompanii relvuriks. Juba Kureburgist peale. Et ta selleks sai – tuleb ikka tänada tal seda orelimeistrite esiisa, kelle ihukihude tagajärjel temagi ilma saanud – muidugi seda isaisade muusika tungi kihu. Sest pillid ja püssid olla peaaegu sarnased riistapuud ja kui vanemad tegid ja parandasid pille, miks siis „Sassi poiss” ei või püsse parandada ja timmi panna.
Ja nii saigi Sassi Allust relvur! Muidu aga ei tea ta relvadest midagi rohkem, kui meie kingsepp Ratas saabastest ja meie Lenini habemega rätsep riide õmblemisest ... Niimoodi!
Tema enda jutu järele märgiti teenistuskirjadesse praktika kohta relvade alal, et: „ ... koolipoisina mitu aastat teinud kaasõpilastele eestlaetavaid padrunikestast tikuväävli süütega jahivintpüsse.”. Samuti kui kingsepp Ratasele, et olla teinud kord endale puukingad ja löönud kartulikaevamise pastaldele alla kontsaplekid. Ja samuti nagu Lenini habemega riiderikkuja ajanud pükstele ette viis nööpi, teinud aluspükstele taskud ja vanaisa vestile õmmelnud uued käised.
Nii räägivad teenistuskirjad!
Aga väikselt, peab siiski ütlema andi ja armastust on tal mõlema masinavärgi – nii pilli kui püssi järele. Ennem siiski relva järele, sest seda armastab ta purjuspäi ja viina mõjul tulla see inimese õige iseloom avalikuks. Ja Tartus nähti sageli tänaval jooksmas karja politseinikke, ohvitsere ja eraisikuid – nende järel aga ilmatu pikk Sassi Allu suitseva revolvriga!
Korra tegi temagi seda „kotkapoja ja telliskivi” lendu, aga see andis pikapeale järele.
Nii on ta siis siin jällegi relvur-untervits. Kuna ta on ilmatu pikk, siis lahingus ei ole vaja mingit vaatluspalli ega posti kompanii tulejõu juhtimiseks, vaid seda teeb relvur isiklikult! Samuti ei ole siin puudevaesel maal 2. kompaniil muret antenni varre järele. Ega ta ka nii ilmatu pikk olegi, näiteks enda teada paras-pikast mehest Kägust pole ta rohkem kui 2 jalga mitte pikem ...
Jah vaadakem! Samane relvur avas nüüd, ikka sellest armastusest igasugu pillide järele kellasepa töökoja. Ja „Sassi poiss” peab end nüüd kutsutud ja säätud olema need kellad ära lõhkuda. Ehk nagu ta ise ütleb – ära parandada!
Ja „ära” parandatud on tal neid õige hobuse koorem juba. Kogu relvaladu – lauad, aknad, pliidid, kastide-laudade alused on rattaid ja kruvisid täis. Ja muudkui parandab! Kõhnaks jääb „pisikene” selle suure tööga juba! Ja muud tasu ei saa, kui iga kümne päält ühe omale. Senini pole ta veel ühtki terveks saanud – parandanud küll hirmsasti!
See on Sassi poisi lugu. Kui Katiki direktsioon temale veel tööstusemaksu peale paneb on ta päris otsas endaga. Praegu loodab järjele jõuda uue leiutise abil. Nimelt teeb habemenoa abil vanadest shileti teradest uuri karva vedrusid!!!
See oli see kompanii pikim mees! Kompanii lühim mees on aga õige musta minevikuga Kuressaare ärimees ja vana tantsuõpetaja Kägu ehk poiste keeles Kukulind. Kuna ta olla nii osav ärimees olnud, et oma äia naha viluks löönud, kes oli üle Eesti kuulus maklak, siis loomulikult anti „kukule” meie pataljonis toitlustaja koht ...
Sest nagu teame, on meie toidunormid olnud juba Kuressaarest peale „kolmanda järgu vangi” normid. Kord anti hobuse toitu ja peedilehti, siis olid poisid hirmul, et: „... hirnumisega saab veel kuigi hakkama, aga vaat kui pead äkki varsa valmistama, siis võib mõnigi mees omadega vahel olla!”.
Ja siis see ärimees Kuku pidi poistele selgeks tegema, et 100 grammi leiba on ikkagi kilo leiba, ainult üks null puududa ... ja näitas, kuidas kaaluga osavasti töötades normidest ülegi veel jäi – mille ta muidugi kui puhta ülejäägi endale sai ...
Nüüd see Kägu on ehituskümnik! Nimelt ehitab igasugu kõnniteid ümber me elamu oma vangide artelliga. Ja vangid on jällegi kõik „spetsialistid” iga kergema töö peale. Küsi mida nad ei oska?
Ja Kägu siis ehitab. Kuna ta on vana Kureburgi parim jalgpallituus, siis ta oma artelli valitsemisel püssi ega kaigast ei tarvita, vaid rihib kõik eksimused sirgeks jalaga. Nii saavad valitsetud vangid ja treenitud kintskoivad.
Vene keele õppis kohe selgeks. Ja nüüd muudkui kamandab: „Eta nein sirge! - Eta tsut-tsut vilta! - Tak tee krasnaja siga!” jne. Kui siis see sulaselge vene keel ei aita, sest vangid oskavad igasugu murrakuid ainult, siis räägib Kägu rahvusvahelises rusika ehk „Jõud valitseb maailma!” keeles. Pealegi, kus tal poks väga meeldib. Senini ei ole ta endast nõrgemat veel leidnud vangide hulgast – lubab hakata ise nende toitlustajaks! ...
Nüüd koos Mustjala poisi Riisi Lembituga tahavad hakata „suurt raha” tegema – tantsude õpetamisega poistele. Hinnad olla päris mõõdukad: 1 tund – viilukas leiba, eratunnid – suitsuports ja kogu kursus – pool 1 kilost leiba!
Õpetamisele tulevat tantsud üheküljepolkast ja valsikäimisest kuni moodsate jaapani ühejala foksideni.
Egas kedagi! Ka midagi igaval ajal.
Aga meie poisid on vahvad sellid – ei ühtki kurameerimist vene naistega! Nemad olla selleks liiga esteedid ja nende esteetilised tunded saada liiga kannatada ... Tore!
Relvur või kellasepp?
Kuulsatest Kärla vikatimeistrite sugukonnast ja sellest kuulsast orelimeistri Koppeli pesakonnast on üks selle põlvkonna meesliige sattunud sarnasele sandile teele ja teenib meie pataljonis. Muidu pole tal ju palju viga, aga et ta tont hirmus pikk on, siis temaga juttu ajades teeb kaelakondi alati haigeks.
Nojah! Seesamane mees ehk n.n. „Sassi poiss” oli ja on meie kompanii relvuriks. Juba Kureburgist peale. Et ta selleks sai – tuleb ikka tänada tal seda orelimeistrite esiisa, kelle ihukihude tagajärjel temagi ilma saanud – muidugi seda isaisade muusika tungi kihu. Sest pillid ja püssid olla peaaegu sarnased riistapuud ja kui vanemad tegid ja parandasid pille, miks siis „Sassi poiss” ei või püsse parandada ja timmi panna.
Ja nii saigi Sassi Allust relvur! Muidu aga ei tea ta relvadest midagi rohkem, kui meie kingsepp Ratas saabastest ja meie Lenini habemega rätsep riide õmblemisest ... Niimoodi!
Tema enda jutu järele märgiti teenistuskirjadesse praktika kohta relvade alal, et: „ ... koolipoisina mitu aastat teinud kaasõpilastele eestlaetavaid padrunikestast tikuväävli süütega jahivintpüsse.”. Samuti kui kingsepp Ratasele, et olla teinud kord endale puukingad ja löönud kartulikaevamise pastaldele alla kontsaplekid. Ja samuti nagu Lenini habemega riiderikkuja ajanud pükstele ette viis nööpi, teinud aluspükstele taskud ja vanaisa vestile õmmelnud uued käised.
Nii räägivad teenistuskirjad!
Aga väikselt, peab siiski ütlema andi ja armastust on tal mõlema masinavärgi – nii pilli kui püssi järele. Ennem siiski relva järele, sest seda armastab ta purjuspäi ja viina mõjul tulla see inimese õige iseloom avalikuks. Ja Tartus nähti sageli tänaval jooksmas karja politseinikke, ohvitsere ja eraisikuid – nende järel aga ilmatu pikk Sassi Allu suitseva revolvriga!
Korra tegi temagi seda „kotkapoja ja telliskivi” lendu, aga see andis pikapeale järele.
Nii on ta siis siin jällegi relvur-untervits. Kuna ta on ilmatu pikk, siis lahingus ei ole vaja mingit vaatluspalli ega posti kompanii tulejõu juhtimiseks, vaid seda teeb relvur isiklikult! Samuti ei ole siin puudevaesel maal 2. kompaniil muret antenni varre järele. Ega ta ka nii ilmatu pikk olegi, näiteks enda teada paras-pikast mehest Kägust pole ta rohkem kui 2 jalga mitte pikem ...
Jah vaadakem! Samane relvur avas nüüd, ikka sellest armastusest igasugu pillide järele kellasepa töökoja. Ja „Sassi poiss” peab end nüüd kutsutud ja säätud olema need kellad ära lõhkuda. Ehk nagu ta ise ütleb – ära parandada!
Ja „ära” parandatud on tal neid õige hobuse koorem juba. Kogu relvaladu – lauad, aknad, pliidid, kastide-laudade alused on rattaid ja kruvisid täis. Ja muudkui parandab! Kõhnaks jääb „pisikene” selle suure tööga juba! Ja muud tasu ei saa, kui iga kümne päält ühe omale. Senini pole ta veel ühtki terveks saanud – parandanud küll hirmsasti!
See on Sassi poisi lugu. Kui Katiki direktsioon temale veel tööstusemaksu peale paneb on ta päris otsas endaga. Praegu loodab järjele jõuda uue leiutise abil. Nimelt teeb habemenoa abil vanadest shileti teradest uuri karva vedrusid!!!
See oli see kompanii pikim mees! Kompanii lühim mees on aga õige musta minevikuga Kuressaare ärimees ja vana tantsuõpetaja Kägu ehk poiste keeles Kukulind. Kuna ta olla nii osav ärimees olnud, et oma äia naha viluks löönud, kes oli üle Eesti kuulus maklak, siis loomulikult anti „kukule” meie pataljonis toitlustaja koht ...
Sest nagu teame, on meie toidunormid olnud juba Kuressaarest peale „kolmanda järgu vangi” normid. Kord anti hobuse toitu ja peedilehti, siis olid poisid hirmul, et: „... hirnumisega saab veel kuigi hakkama, aga vaat kui pead äkki varsa valmistama, siis võib mõnigi mees omadega vahel olla!”.
Ja siis see ärimees Kuku pidi poistele selgeks tegema, et 100 grammi leiba on ikkagi kilo leiba, ainult üks null puududa ... ja näitas, kuidas kaaluga osavasti töötades normidest ülegi veel jäi – mille ta muidugi kui puhta ülejäägi endale sai ...
Nüüd see Kägu on ehituskümnik! Nimelt ehitab igasugu kõnniteid ümber me elamu oma vangide artelliga. Ja vangid on jällegi kõik „spetsialistid” iga kergema töö peale. Küsi mida nad ei oska?
Ja Kägu siis ehitab. Kuna ta on vana Kureburgi parim jalgpallituus, siis ta oma artelli valitsemisel püssi ega kaigast ei tarvita, vaid rihib kõik eksimused sirgeks jalaga. Nii saavad valitsetud vangid ja treenitud kintskoivad.
Vene keele õppis kohe selgeks. Ja nüüd muudkui kamandab: „Eta nein sirge! - Eta tsut-tsut vilta! - Tak tee krasnaja siga!” jne. Kui siis see sulaselge vene keel ei aita, sest vangid oskavad igasugu murrakuid ainult, siis räägib Kägu rahvusvahelises rusika ehk „Jõud valitseb maailma!” keeles. Pealegi, kus tal poks väga meeldib. Senini ei ole ta endast nõrgemat veel leidnud vangide hulgast – lubab hakata ise nende toitlustajaks! ...
Nüüd koos Mustjala poisi Riisi Lembituga tahavad hakata „suurt raha” tegema – tantsude õpetamisega poistele. Hinnad olla päris mõõdukad: 1 tund – viilukas leiba, eratunnid – suitsuports ja kogu kursus – pool 1 kilost leiba!
Õpetamisele tulevat tantsud üheküljepolkast ja valsikäimisest kuni moodsate jaapani ühejala foksideni.
Egas kedagi! Ka midagi igaval ajal.
Aga meie poisid on vahvad sellid – ei ühtki kurameerimist vene naistega! Nemad olla selleks liiga esteedid ja nende esteetilised tunded saada liiga kannatada ... Tore!
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Hurraa!
Eestist tuli järele oberleitnant Neljandik [Hans Neljandik] ja tema 30 vabatahtlikku!!!
30. sept. Anno Domini 1942 läheb meie pataljoni ajalukku, kui üks ilusamaid päevi. Nagu „õlitatud välk” käis see teade üle kogu pataljoni, isegi mu haiged ajasid haigetoas oma viis karvast pead püsti ja palavik langes neil kohe mitme kraadi võrra. Igatahes meile vastas see uudis umbes maakera hukkaminekule või Stalini armulauale mineku asjale.
Järelikult on Eestimaa alles olemas, muidugi Saaremaa kah! Oli toodud Tartust kaasa 400 kirja ümber. Patüli otsusel tulla need ühes „Marketendriga” väljajagamisele: igale ohvele 5, untervitsile 3 ja ridavoile 1 kiri. Haigla ja kartsa mehed jäävat hoopis ilma. Tore! Olla neis kirjades kilode viisi armastust igatüübilistest Tartu ja muudelt pruutidelt. Siin aga himustaks ka midagi reaalsemat saada, kui armastuskirja – olgugi, et seegi on siin teretulnud!
Nojah! Reis kestnud 16.09 – 30.09.42. Järelikult kui saame kuu aega puhkust, jõuame ilusti edasi tagasi ära sõita. Muidugi kodus olla saab ehk vaid tundi kaks!
Olla neilgi näkanud teel. Ikka ees ja taga, isegi Riia juures rongiäpardused, nemad aga pääsenud alati terve nahaga.
Poisid on ninapidi koos ja arutavad: mida küll naine võiks kirjutada, mida pruut võiks teatada?? Kas on mõni surnud perekonnas, kas perekond suuremaks kasvanud, palju neid alimendi nõudjaid juurde on siginenud. Palju vilja saadud. Mõnigi nuhib kiiresti kalendris ja arvutab missugune beebi võiks enda olla, missugune tuleks Pritsu-Valteri arvele panna.
Ühesõnaga ilmatu sagimine ja elevus me vaikses vangivalvuri elus. Mõnigi mees unustas kolme päeva toiduportsjoni korraga söömata ja saab nii ainult 1,5 päeva rihmutada püksirihma ...
Ka Minskisse adresseeritud kirjad olla tulnud Stalinosse! Nii, et kirja normid võivad isegi päris suureks paisuda.
Täna tuli voodikotte! Hakkas see nahk juba päris ära kuluma küljeluudelt ja tagumendilt paljal traatpõhjal magades. Ma leidsin hommikul, et parema reieliigese nikastus oli tekkinud ses halvas voodis. Naabrid aga irvitavad, et küllap nägid ingleid unes ja nendega rabeledes olla see õnnetus juhtunud. Aga tõsi on see, et lonkasin kogu päeva ...
Eestist tuli järele oberleitnant Neljandik [Hans Neljandik] ja tema 30 vabatahtlikku!!!
30. sept. Anno Domini 1942 läheb meie pataljoni ajalukku, kui üks ilusamaid päevi. Nagu „õlitatud välk” käis see teade üle kogu pataljoni, isegi mu haiged ajasid haigetoas oma viis karvast pead püsti ja palavik langes neil kohe mitme kraadi võrra. Igatahes meile vastas see uudis umbes maakera hukkaminekule või Stalini armulauale mineku asjale.
Järelikult on Eestimaa alles olemas, muidugi Saaremaa kah! Oli toodud Tartust kaasa 400 kirja ümber. Patüli otsusel tulla need ühes „Marketendriga” väljajagamisele: igale ohvele 5, untervitsile 3 ja ridavoile 1 kiri. Haigla ja kartsa mehed jäävat hoopis ilma. Tore! Olla neis kirjades kilode viisi armastust igatüübilistest Tartu ja muudelt pruutidelt. Siin aga himustaks ka midagi reaalsemat saada, kui armastuskirja – olgugi, et seegi on siin teretulnud!
Nojah! Reis kestnud 16.09 – 30.09.42. Järelikult kui saame kuu aega puhkust, jõuame ilusti edasi tagasi ära sõita. Muidugi kodus olla saab ehk vaid tundi kaks!
Olla neilgi näkanud teel. Ikka ees ja taga, isegi Riia juures rongiäpardused, nemad aga pääsenud alati terve nahaga.
Poisid on ninapidi koos ja arutavad: mida küll naine võiks kirjutada, mida pruut võiks teatada?? Kas on mõni surnud perekonnas, kas perekond suuremaks kasvanud, palju neid alimendi nõudjaid juurde on siginenud. Palju vilja saadud. Mõnigi nuhib kiiresti kalendris ja arvutab missugune beebi võiks enda olla, missugune tuleks Pritsu-Valteri arvele panna.
Ühesõnaga ilmatu sagimine ja elevus me vaikses vangivalvuri elus. Mõnigi mees unustas kolme päeva toiduportsjoni korraga söömata ja saab nii ainult 1,5 päeva rihmutada püksirihma ...
Ka Minskisse adresseeritud kirjad olla tulnud Stalinosse! Nii, et kirja normid võivad isegi päris suureks paisuda.
Täna tuli voodikotte! Hakkas see nahk juba päris ära kuluma küljeluudelt ja tagumendilt paljal traatpõhjal magades. Ma leidsin hommikul, et parema reieliigese nikastus oli tekkinud ses halvas voodis. Naabrid aga irvitavad, et küllap nägid ingleid unes ja nendega rabeledes olla see õnnetus juhtunud. Aga tõsi on see, et lonkasin kogu päeva ...
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Leitnant Hans Neljandik
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Kui allohvitser Tarmo Mägi oma päevikus kirjeldab Eestist saabunud 30 vabatahtliku saabumist siis 1999. aasta ajalehe "Võitleja" 4-ndas numbris kirjeldab üks nende 30 mehe seast, E. Kuusik oma sinnaminekut. Lisan ka tema mälestused siia vahele.
Mina olin selles pataljonis lühikest aega Stalinos – Ukrainas. Minu kompanii ülemaks oli kapten Riipalu. Mina juhtusin sinna Politseipataljoni täienduskompanii kaudu. 1942. aasta suvel tulin Tallinna puhkusele 185. Politseipataljonist. Koju jõudes jäin ma kohe tüüfusesse ja viidi Tallinna haiglasse. Seal olin paar nädalat, siis sain veel oma puhkuse aja pidada ja teatasin täienduskompaniisse, et puhkus on läbi. Elasime kodus, hommikuti käisime Tartu maanteel endises allohvitseride kasiinos, seal veetsime oma päeva ära ja õhtul läksime kodudesse. Ootasime, et mõnest Politseipataljonist nõutakse mehi täienduseks. Ühel päeval tuli nõue 36. Politseipataljoni taheti 30 meest, üks allohvitser ja üks leitnant pataljoni täienduseks Stalinosse. Seal valiti meid välja ja nii see sõit algas Ukrainasse Stalinosse. Sõitsime terve kuu aega enne kui kohale jõudsime. Meie jaoks oli reisivagun (nii nagu sakslaste aeg vagunite uksed iga rea kohal mõlemal pool). Suuremates keskustes toodi meile toitu ja vahel oli paar päeva enne kui edasi liikuda saime mõne rongi sabas. Kurskist edasi reis muutus hädaohtlikumaks. Suured partisanide hulgad lasksid palju ronge õhku ning tormasid rongidele peale. Veduritel oli kaks või kolm madalat raudteevagunit kruusa või vanarauaga ees, rong sõitis väga aeglaselt ja meile tuli käsk, et paar meest olgu sõidu ajal veduri või veduri tenderi peal valves. Samuti istusime vagunis valves, püssid laetud. Õnneks läks see reis siiski hästi ja lõpuks jõudsime Stalinosse.
Meid pandi vene vangilaagrite valvesse ja osa käisid vene vangidega söekaevandustes tööl. Kogu pataljon oli laiali selles ümbruses.
Mina sain seal ainult vähe aega olla, jäin jälle kõhutüüfusse ning pandi Stalino haiglasse. Sealt saadeti mind Dniepropetrovski haiglasse, kus veetsin jõulud ja uuel aastal saadeti Warssawi, siis lõpuks koju. Leegioni värbamine oli alanud ning otsustasin minna sinna. Sain teate, et 36. Politseipataljonist järgi jäänud mehed on jõudnud Eestisse ja veebruari kuus on kogunemine Tartus. Kokku oli tulnud mõnikümmend meest. Seal tehti selgeks, et pataljon likvideeritakse ning kõik võivad teistesse väeosadesse minna.
Seal kohtasin paari sõpra kellega koos Stalinosse läksime. Nad rääkisid, et Leegioni värbamise komisjon käis Stalinos ja kogu meeskond registreeris Leegioni minejate kirja. Seal korraldati vagunid, millega mehed pidid tagasi Eestisse saama ning peale puhkust lähevad õppelaagrisse. Kui mehed rongile läksid ja rong liikumas hakkas, märkasid mehed, et rong ei liigu õiges suunas. Kaugelt hakkas kahuri müra kostma, muutudes selgemaks. Meestele jagati lahinguvarustust, laskemoona jne. Pea tuligi lahingut hakata pidama Doni jõe käärus. Palju neist Eestisse tagasi jõudis ei ole teada. Mehed, kes seda mulle rääkisid olid saanud haavata, toodi sealt ära ja sellega pääsesid.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
3.10.42.
Oh seda pidu ja põlve,
oh seda ilu ja õnne ...
Jaa! No oli ikka elevust! Õkva nagu seitsmes ilma ime oleks sündinud, kui saime needsinatsed zeitungid ja kirjad ... Oiii! Kas suudab üks eestlane kodus üldse mõista meie rõõmu suurust? ... Kui nad suudaksid seda, siis kirjutaksid sõdurile kaugele kodumaal olijale igaüks midagi ja igaüks saadaks ühepaiga paberi ka veel ära lugemiseks ...
Ja kuis neid veel loeti! Kirjad luges igamees muidugi vaikses hardumuses oma kambrikeses ehk toanurgas. Ikka kambad koos ja kordamööda hõisati ja loeti valju ette uudiseid, mis meid eriti puudutasid või huvitasid nagu: meie perekondade eest hoolitsemine ja soodustuste andmine, meile peale sõda ka teenistuskoha lubamine!!? mis on üks suurematest arutlusprobleemidest me poiste seas. Härrad istuvad praegu kodus, hoiavad nahka ja kes neid hiljemgi kohalt kangutab. Sina mine ja lõhu tagasitulles kraavi kaevata, nagu seda peale Vabadussõda mõnigi juhtum olnud. Nüüd loeme, et seda ikka karta ei pruugi! ...
Muidugi kõik kuu paarised lugemistükid ja sõjateated on meile värsked nagu ahjust tulnud saiad. Muudkui suhu ...
Eks nüüd kirjutame jällegi vastu – korraks panime selle sõidu seisma, kui tuule tallamise sarnase toimingu – et tagajärgi „netu”.
Täna saime siis paki saatmiseks Feldposti margi. Jälle häda sellega. Siit saada midagi ei ole? ...
No kuis sa saadad ühe kilose arbuusi ja saata mark Eestisse, et saatke mulle midagi, siis nagu jälle pole õige. Teeni suurt raha ja palu kodust toitu järele ... Aga jäi siiski nii, et laseme selle margiga tulla jõuluks 1 kg kartulaid! No oleks alles sööming! Oi! ...
Saime lugeda ka kodusaare „Meie Maad”. Tammiste Mardile oli neid saadetud igast seltsist. Ka kena! Saime mõnegi tuttava nime ja jutu otsale ...
Nüüd siis täna ühes uute voodikottidega tulid ka mingisugused uued auastmenimetused. Oleme siis nüüd korporalid ja viitsekorporalid. Lubatakse veel otsa kord sõjaväe, kord politsei vorm – aga ei targemat midagi.
Jah! Eks see elu siingi teeb oma vastuoksusi.
Praegu on sarnane kompanii koosseis meil, kus velskri kohta pole olemaski. Kolm sanitari küll on!? Ja ma olen siis nüüd käskjalg, ehk ilusamini öeldult „Melder”! Aga seejuures pean XV-da piirkonna haigetuba 5-7 voodiga, kus haiged saavad puha eritoite ja mängi suurt tohtrit! Oeh! No mõnel velskril läks veel sitemini – pandi rivikoosseisu ja istu postil! Kus on nüüd lubadused ja lepingud? ...
Mul igatahes niikaua häda ei ole kui ei tule teha „melderi” tööd ja oma erialal töötan. Pangu nimeks või „possumees”. Aga kui lugu muutub vastupidiseks olen läinud siit kui tuul. Kõik on juba kombineeritud kuidas – olen seda ütlenud ka adjutandile ja oma ohvedele ... Nii!
... Selleks pole mina mitte raisanud energiat ja kulutanud raha õppimisele, et tulla nüüd siia vene tiblasid valvama ...
Oh seda pidu ja põlve,
oh seda ilu ja õnne ...
Jaa! No oli ikka elevust! Õkva nagu seitsmes ilma ime oleks sündinud, kui saime needsinatsed zeitungid ja kirjad ... Oiii! Kas suudab üks eestlane kodus üldse mõista meie rõõmu suurust? ... Kui nad suudaksid seda, siis kirjutaksid sõdurile kaugele kodumaal olijale igaüks midagi ja igaüks saadaks ühepaiga paberi ka veel ära lugemiseks ...
Ja kuis neid veel loeti! Kirjad luges igamees muidugi vaikses hardumuses oma kambrikeses ehk toanurgas. Ikka kambad koos ja kordamööda hõisati ja loeti valju ette uudiseid, mis meid eriti puudutasid või huvitasid nagu: meie perekondade eest hoolitsemine ja soodustuste andmine, meile peale sõda ka teenistuskoha lubamine!!? mis on üks suurematest arutlusprobleemidest me poiste seas. Härrad istuvad praegu kodus, hoiavad nahka ja kes neid hiljemgi kohalt kangutab. Sina mine ja lõhu tagasitulles kraavi kaevata, nagu seda peale Vabadussõda mõnigi juhtum olnud. Nüüd loeme, et seda ikka karta ei pruugi! ...
Muidugi kõik kuu paarised lugemistükid ja sõjateated on meile värsked nagu ahjust tulnud saiad. Muudkui suhu ...
Eks nüüd kirjutame jällegi vastu – korraks panime selle sõidu seisma, kui tuule tallamise sarnase toimingu – et tagajärgi „netu”.
Täna saime siis paki saatmiseks Feldposti margi. Jälle häda sellega. Siit saada midagi ei ole? ...
No kuis sa saadad ühe kilose arbuusi ja saata mark Eestisse, et saatke mulle midagi, siis nagu jälle pole õige. Teeni suurt raha ja palu kodust toitu järele ... Aga jäi siiski nii, et laseme selle margiga tulla jõuluks 1 kg kartulaid! No oleks alles sööming! Oi! ...
Saime lugeda ka kodusaare „Meie Maad”. Tammiste Mardile oli neid saadetud igast seltsist. Ka kena! Saime mõnegi tuttava nime ja jutu otsale ...
Nüüd siis täna ühes uute voodikottidega tulid ka mingisugused uued auastmenimetused. Oleme siis nüüd korporalid ja viitsekorporalid. Lubatakse veel otsa kord sõjaväe, kord politsei vorm – aga ei targemat midagi.
Jah! Eks see elu siingi teeb oma vastuoksusi.
Praegu on sarnane kompanii koosseis meil, kus velskri kohta pole olemaski. Kolm sanitari küll on!? Ja ma olen siis nüüd käskjalg, ehk ilusamini öeldult „Melder”! Aga seejuures pean XV-da piirkonna haigetuba 5-7 voodiga, kus haiged saavad puha eritoite ja mängi suurt tohtrit! Oeh! No mõnel velskril läks veel sitemini – pandi rivikoosseisu ja istu postil! Kus on nüüd lubadused ja lepingud? ...
Mul igatahes niikaua häda ei ole kui ei tule teha „melderi” tööd ja oma erialal töötan. Pangu nimeks või „possumees”. Aga kui lugu muutub vastupidiseks olen läinud siit kui tuul. Kõik on juba kombineeritud kuidas – olen seda ütlenud ka adjutandile ja oma ohvedele ... Nii!
... Selleks pole mina mitte raisanud energiat ja kulutanud raha õppimisele, et tulla nüüd siia vene tiblasid valvama ...
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
11.10.42
Nüüd jäi kirjutamise vahe väga pikaks tindi ja ka ajapuudusel. Süü neile ühte – patt pooleks! Vaatame, mis siis oleks paberile panna sest mõnest päevast ...
Esimene lugu oli aissa – laseb aga kirju paista! Muudkui tuleb ja tilgub. Algul tuli üks, siis järgmisel päeval juba kaks ja siis kukkus tulema juba sorinal. Ikka papalt, mammalt, pruudilt ja viimases järjekorras ka seaduslikkudelt abikaasadelt.
Eks need õrnemad pooled ole ju hädas hulluks. Meie teenime siin juba üle 2 kuu – 3/4 palka läheb koju – aga sääl on nad saanud kätte ainult esimese 10 päeva palga?! Ega nemadki saa sääl elada õhust ja süüa tuult! Päris teeb meele halvaks ...
Ja ometigi on siin mehi võitlemas idee kõrval ka raha eest ja ta perekonna ainsam ülalpidaja ongi see soldat-mees ...
Kas peab naine, et mitte ühes lastega nälgida, minema vargile? Sõdi sina idee eest, kui perekond nälgib! Ei siis võidaks Saksa sõjavägi, kui sääl ka sarnane olukord maksaks!
Nüüd jäi kirjutamise vahe väga pikaks tindi ja ka ajapuudusel. Süü neile ühte – patt pooleks! Vaatame, mis siis oleks paberile panna sest mõnest päevast ...
Esimene lugu oli aissa – laseb aga kirju paista! Muudkui tuleb ja tilgub. Algul tuli üks, siis järgmisel päeval juba kaks ja siis kukkus tulema juba sorinal. Ikka papalt, mammalt, pruudilt ja viimases järjekorras ka seaduslikkudelt abikaasadelt.
Eks need õrnemad pooled ole ju hädas hulluks. Meie teenime siin juba üle 2 kuu – 3/4 palka läheb koju – aga sääl on nad saanud kätte ainult esimese 10 päeva palga?! Ega nemadki saa sääl elada õhust ja süüa tuult! Päris teeb meele halvaks ...
Ja ometigi on siin mehi võitlemas idee kõrval ka raha eest ja ta perekonna ainsam ülalpidaja ongi see soldat-mees ...
Kas peab naine, et mitte ühes lastega nälgida, minema vargile? Sõdi sina idee eest, kui perekond nälgib! Ei siis võidaks Saksa sõjavägi, kui sääl ka sarnane olukord maksaks!
foorum.rindeleht.ee