36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Kaks kaarti, kus on ära toodud positsioonide muutused selle ajavahemiku sees, mis Tarmo Mägi kahe viimase sissekande vahele jääb - 25. november kuni 8. detsember. Kuna ta seda peaaegu kahenädalast perioodi detailselt ei kirjelda siis ei ole hetkel nendest kaartidest ehk väga palju abi aga ma teema lõppu lisan ka 1943. aastal Harald Riipalu koostatud kronoloogia, mille järgi on selle perioodi liikumisi hea jälgida.
- Manused
-
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
7.12.42. 2. kompanii leinapäev!
7.12.42.
2. kompaniist.
jäid matmata venelaste alale:
Uffz. Herne Osv.
Uffz. Oolup Edg. [Edgar-Arnold Oolup]
rms. Saagpakk Heino
rms. Kasin Karl – maetud Kingsepa juurde
rms. Matt Herm. - maetud Surowikinosse
rms. Koppel Bernhard
Langenud tublide eestlastena meiepoolsel pealetungil.
1. kompanii rühmast, mis oli antud meile täienduseks sai surma 7-8 meest ja haavata 8-9 meest. Teadmata kadunud 5-6 meest. Surnud jäid venelaste kätte!
Asusime korralduste kohaselt pealetungile. Meid pidid toetama tankid ja lennukid ja muud rasked relvad. Tegelikult toetasid nad saksa üksusi. Samuti sakslaste taganedes ei antud meile seda korraldust – jäime ette. Sellest tulidki meile need suured kaotused.
Eelpool langenutele lisaks said 2. kompaniist haavata:
1. Kompül. ltn. Palm Karl – rinnust, kõhust ja äraviimisel veel reiest. Vigastused rasked. Suri 12.12. haiglas.
2. Ltn. Ermus Vikt. [Viktor Ermus] - paremast õlast, ühtlasi kopsu tipust. Vigastus raske.
3. Ltn. Riit [Leonhard Riit] (1. kompaniist) – miinikilluga kõhust, vigastus väga raske kuna sooled seisid väljas 5-6 tundi ennem kui sai haiglasse. Suri 7.12 haiglas.
4. Uffz. Koosapoeg [Gustav Koosapoeg] – kopsust läbistav kuul – väga raske kuna kuul seljaosast väljudes on rikošeerinud.
5. Uffz. Hänilane Al. [Aleksander Hänilane] - parema käeluu purunemine püssikuulist. Vigastus keskmiselt-raske.
6. Rms. Teeru Osk. - kopsust läbist. kuul – raske.
7. Rms. Iin [ilmselt allohvitser Osvald Iin] - reiest läbist. Kuul. Vigastus kerge.
8. Rms. Mäeots – vasemast säärest kuul läbi. Vigastus kergelt-keskmine.
9. Rms. Ait Eldur – kuul kõhust läbi – vigastus raske.
10. Rms. Vaher Alb. - kuul reiest läbi – vigastus kerge.
Igatahes jutud, mis olid Eestis juba mõne kuu eest meie suurtest kaotustest hakkavad täituma. Kui oleme veel paar nädalat siin, siis läheb kodumaale tagasi mõni harvik. Venelane on väga hää laskur!
Meie halval päeval, peale muude ja igapäevaste miinide mängis meile surmamuusikat ka kuulus „Stalini orel!”. Seda riistapuud leiti esimeseks Sevastoopoli alt ja ta on 36 toruline miinipilduja. No ühe koha sõna tõsises mõttes tikib läbi. Ei ole aega hingatagi. Ja olgugi, et ta sattus meile otse selga õnneks ei tabanud ta meie mehi oma mitmekordsel muusikal – vaid nagu imekombel kukkusid kõik meeste ja aukude vahekohta. Aga nägin sakslasi, kes olid otse puruks-näruks rebitud.
Küll sain vaeva sel päeval! Ole üksinda! Ei abi – ei veokeid! Kuulirahe alt kanna seljas orgu. Seo – juba hüütakse mujale. Mine autot otsima. Ei saa! Sakslased vajavad omi. Pettusega sain ühe vene krusa siis – kui org oli juba venelaste tule all ja haavatuid ähvardas kättejäämine. Läksin tagasi kindlas tahtes tuua ära üks tervem ja teised enda käega maha lasta. Selle patu oleksin võtnud rahulikult enda hingele ...
Viimaks siiski saime auto kuhjaga täis ja viisin Oblivškajasse. Autos olid ka 7-8 haavatud 1. kompanii meest, kellede nimesid ei mäleta.
Üldse sai sel päeval surma vist 7 ja haavata 16 meest. 6-7 meest on praegu teadmata kadunud!
Kui jõudsin ühe autotäie viimiselt tagasi ja olin päris otsas päevasest vedamisest – ootas mind ees jällegi 8 haiget. Jälle otsi autod ja kuule mõne etteheidet, kes ise lahingu ajal kükitas augus, et velsker ei aitavat haiget ...
Kuna olin kogu päeva otse esimeste meeste seas, kus tekkisid haavatud ja kuulid undasid ringi, siis olin sellest etteheitest päris nutma hakkamas. Õnneks oli seda ütlejat ainult üks!
Läbi ööd autoga haiglasse. Pime. Istun auto porilaual märg ja väsinud ja juhin käega teed ...
Bensiin lõppeb. Jala mitu km. ühte külla. Peale igasugu ülemuste juures käimist saan bensiini 20 ltr. Selga ja tagasi ... Auto ei lähe käima! ... Tagasi külla ... Peale suurt käimist saan auto. See paneb me auto käima, kus sees lõdisevad külmas, valus ja veres 8 haiget. Nad kõik paluvad aidata end – nad ükski ei süüdista velskerit, vaid näevad olukorda. Sõidame 2 km. Auto siis lõplikult rikkis! ...
Jälle jala Surowikinosse. Teel tulevad vastu sakslased. Venelased olla igalpool. Laen relva ja lähen edasi. Saan linna. Kust võtta öösel auto. Läbi hädade saan ühe kahuri auto – maastikuauto ... Viimaks ongi kõik haavatud linnas. Saavad seotud ja sooja ja pritsid. Veel vastu hommikut viib üks laskemoona veok nad edasi. Teel surigi rms. Matt! ...
... Hommikul tulin jala 15 km. tagasi. Magamata, väsinud, näljas. Siiski teadmine hinges, et tegin kõik mida üks velsker, mida üks sõdur ja inimene suutis – üle, mille enam oli võimatu kriipsugi teha!
Me vaene pataljon! Kes kirjutab raamatu me pataljoni ajaloost paneb temale tingimata pealkirjaks „Mina süüdistan!” ...
Keset me lahingupäevi, keset meie leinapäeva, ei tule patül [Harald Riipalu] ega Hauptmann meid vaatama. No lahingu ajal – ma saan inimlikust seisukohast aru, nad kartsid! Aga tulnud vaadanud pärastki! Näidanud vähegi huvi meeste vastu ... Saatnud auto haavatute veoks, saatnud abiks velskereid, sanitare – neid istub ju ambulantsis karjakaupa. Palju jõuan mina üksinda?! Ka mina olen inimene!
Ei. Saada neile vaid aruanne palju langes ja palju veel on. Küllap nemad saavad meeste vahvuse arvel riste ja ülendusi!!!
Aga olgu. Mina ei ole kohtumõistja nende üle. Seda teeb kord ajalugu. Igatahes ka poole Venemaa ja 10 Raudristi eest ei taha näha ja üle elada sarnast päeva kui oli. Lihtsalt ei jõua – ei suuda! Öösel istusin auto porilauale ja nutsin. Mitte, et närvid ei pidanuks vastu – vaid lihtsalt ei suutnud enam, ei jõudnud ja ei saanud kuigi abi ...
Ja sõda ei ole kerge. Täna saatsin s.o. 8.12 haiglasse külmavõetud jalgadega ja ägeda rheumaga Uffz. Kirsipuu, Tänak Martini, Kuusk Karli, rms. Remmeli, 1. kompaniist Paluoja, Jaago, Tubi, Luhe. Kui me varsti ei saa vilte oleme kõik sandid.
Öösel saime siiski sooje riideid. Süüa saame juba paar päeva päris ilusasti. Eila oli kaugel näha suurt arvu Saksa tanke ja lennukeid ... Pääsemine neile, kes veel elus.
7.12.42.
2. kompaniist.
jäid matmata venelaste alale:
Uffz. Herne Osv.
Uffz. Oolup Edg. [Edgar-Arnold Oolup]
rms. Saagpakk Heino
rms. Kasin Karl – maetud Kingsepa juurde
rms. Matt Herm. - maetud Surowikinosse
rms. Koppel Bernhard
Langenud tublide eestlastena meiepoolsel pealetungil.
1. kompanii rühmast, mis oli antud meile täienduseks sai surma 7-8 meest ja haavata 8-9 meest. Teadmata kadunud 5-6 meest. Surnud jäid venelaste kätte!
Asusime korralduste kohaselt pealetungile. Meid pidid toetama tankid ja lennukid ja muud rasked relvad. Tegelikult toetasid nad saksa üksusi. Samuti sakslaste taganedes ei antud meile seda korraldust – jäime ette. Sellest tulidki meile need suured kaotused.
Eelpool langenutele lisaks said 2. kompaniist haavata:
1. Kompül. ltn. Palm Karl – rinnust, kõhust ja äraviimisel veel reiest. Vigastused rasked. Suri 12.12. haiglas.
2. Ltn. Ermus Vikt. [Viktor Ermus] - paremast õlast, ühtlasi kopsu tipust. Vigastus raske.
3. Ltn. Riit [Leonhard Riit] (1. kompaniist) – miinikilluga kõhust, vigastus väga raske kuna sooled seisid väljas 5-6 tundi ennem kui sai haiglasse. Suri 7.12 haiglas.
4. Uffz. Koosapoeg [Gustav Koosapoeg] – kopsust läbistav kuul – väga raske kuna kuul seljaosast väljudes on rikošeerinud.
5. Uffz. Hänilane Al. [Aleksander Hänilane] - parema käeluu purunemine püssikuulist. Vigastus keskmiselt-raske.
6. Rms. Teeru Osk. - kopsust läbist. kuul – raske.
7. Rms. Iin [ilmselt allohvitser Osvald Iin] - reiest läbist. Kuul. Vigastus kerge.
8. Rms. Mäeots – vasemast säärest kuul läbi. Vigastus kergelt-keskmine.
9. Rms. Ait Eldur – kuul kõhust läbi – vigastus raske.
10. Rms. Vaher Alb. - kuul reiest läbi – vigastus kerge.
Igatahes jutud, mis olid Eestis juba mõne kuu eest meie suurtest kaotustest hakkavad täituma. Kui oleme veel paar nädalat siin, siis läheb kodumaale tagasi mõni harvik. Venelane on väga hää laskur!
Meie halval päeval, peale muude ja igapäevaste miinide mängis meile surmamuusikat ka kuulus „Stalini orel!”. Seda riistapuud leiti esimeseks Sevastoopoli alt ja ta on 36 toruline miinipilduja. No ühe koha sõna tõsises mõttes tikib läbi. Ei ole aega hingatagi. Ja olgugi, et ta sattus meile otse selga õnneks ei tabanud ta meie mehi oma mitmekordsel muusikal – vaid nagu imekombel kukkusid kõik meeste ja aukude vahekohta. Aga nägin sakslasi, kes olid otse puruks-näruks rebitud.
Küll sain vaeva sel päeval! Ole üksinda! Ei abi – ei veokeid! Kuulirahe alt kanna seljas orgu. Seo – juba hüütakse mujale. Mine autot otsima. Ei saa! Sakslased vajavad omi. Pettusega sain ühe vene krusa siis – kui org oli juba venelaste tule all ja haavatuid ähvardas kättejäämine. Läksin tagasi kindlas tahtes tuua ära üks tervem ja teised enda käega maha lasta. Selle patu oleksin võtnud rahulikult enda hingele ...
Viimaks siiski saime auto kuhjaga täis ja viisin Oblivškajasse. Autos olid ka 7-8 haavatud 1. kompanii meest, kellede nimesid ei mäleta.
Üldse sai sel päeval surma vist 7 ja haavata 16 meest. 6-7 meest on praegu teadmata kadunud!
Kui jõudsin ühe autotäie viimiselt tagasi ja olin päris otsas päevasest vedamisest – ootas mind ees jällegi 8 haiget. Jälle otsi autod ja kuule mõne etteheidet, kes ise lahingu ajal kükitas augus, et velsker ei aitavat haiget ...
Kuna olin kogu päeva otse esimeste meeste seas, kus tekkisid haavatud ja kuulid undasid ringi, siis olin sellest etteheitest päris nutma hakkamas. Õnneks oli seda ütlejat ainult üks!
Läbi ööd autoga haiglasse. Pime. Istun auto porilaual märg ja väsinud ja juhin käega teed ...
Bensiin lõppeb. Jala mitu km. ühte külla. Peale igasugu ülemuste juures käimist saan bensiini 20 ltr. Selga ja tagasi ... Auto ei lähe käima! ... Tagasi külla ... Peale suurt käimist saan auto. See paneb me auto käima, kus sees lõdisevad külmas, valus ja veres 8 haiget. Nad kõik paluvad aidata end – nad ükski ei süüdista velskerit, vaid näevad olukorda. Sõidame 2 km. Auto siis lõplikult rikkis! ...
Jälle jala Surowikinosse. Teel tulevad vastu sakslased. Venelased olla igalpool. Laen relva ja lähen edasi. Saan linna. Kust võtta öösel auto. Läbi hädade saan ühe kahuri auto – maastikuauto ... Viimaks ongi kõik haavatud linnas. Saavad seotud ja sooja ja pritsid. Veel vastu hommikut viib üks laskemoona veok nad edasi. Teel surigi rms. Matt! ...
... Hommikul tulin jala 15 km. tagasi. Magamata, väsinud, näljas. Siiski teadmine hinges, et tegin kõik mida üks velsker, mida üks sõdur ja inimene suutis – üle, mille enam oli võimatu kriipsugi teha!
Me vaene pataljon! Kes kirjutab raamatu me pataljoni ajaloost paneb temale tingimata pealkirjaks „Mina süüdistan!” ...
Keset me lahingupäevi, keset meie leinapäeva, ei tule patül [Harald Riipalu] ega Hauptmann meid vaatama. No lahingu ajal – ma saan inimlikust seisukohast aru, nad kartsid! Aga tulnud vaadanud pärastki! Näidanud vähegi huvi meeste vastu ... Saatnud auto haavatute veoks, saatnud abiks velskereid, sanitare – neid istub ju ambulantsis karjakaupa. Palju jõuan mina üksinda?! Ka mina olen inimene!
Ei. Saada neile vaid aruanne palju langes ja palju veel on. Küllap nemad saavad meeste vahvuse arvel riste ja ülendusi!!!
Aga olgu. Mina ei ole kohtumõistja nende üle. Seda teeb kord ajalugu. Igatahes ka poole Venemaa ja 10 Raudristi eest ei taha näha ja üle elada sarnast päeva kui oli. Lihtsalt ei jõua – ei suuda! Öösel istusin auto porilauale ja nutsin. Mitte, et närvid ei pidanuks vastu – vaid lihtsalt ei suutnud enam, ei jõudnud ja ei saanud kuigi abi ...
Ja sõda ei ole kerge. Täna saatsin s.o. 8.12 haiglasse külmavõetud jalgadega ja ägeda rheumaga Uffz. Kirsipuu, Tänak Martini, Kuusk Karli, rms. Remmeli, 1. kompaniist Paluoja, Jaago, Tubi, Luhe. Kui me varsti ei saa vilte oleme kõik sandid.
Öösel saime siiski sooje riideid. Süüa saame juba paar päeva päris ilusasti. Eila oli kaugel näha suurt arvu Saksa tanke ja lennukeid ... Pääsemine neile, kes veel elus.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
10.12.42.
Ilm on täna haruldaselt ilus ja selge. Juba hommikul vara tegid pommitajad ja stukad tugevat surmatantsu. Kogu ilm värises. Õhtul tuli Hanson pataljoni staabist ja tõi kaasa igasugu napsu. Võtsime siis oma ninad korralikult täis ja tundsime end hästi ... 9.12. õhtul juba videvikus mängis „Stalini orel” meie kaevikutes. Üks saksa kamraad kisti närudeks. Meil sai haavata rms. Reiart Paul [äkki Reinart] paremast käsivarrest ja reiest. Käsivarre haav keskmiselt raske. Reiel kerge lihahaav. Rms. Rass Rahuleid sai tugeva üldise põrutuse. Saatsin mõlemad haiglasse. Maa, kus mängis neetud 36 toruga surmapill, on must ja kaevikud segi. Põrutada kergemini said paljud. Ka üks K.K. löödi rivist välja.
Hansoniga ühes tuli uus kompül obltn. Vakkar [Viktor Vakkar]. Saime ka teise RK. Meil jäi pealetungi päeval teine venelaste kätte ja Uffz. Hänilane saigi katsel teda ära tuua haavata.
Ltn. Lipping, kes oli peale ltn. Palmi haavata saamist kompüliks, oli eila kutsutud oobersti juurde. Sääl oli meeleolu olnud päris kena. Adjutant öelnud, et oleme peaaegu sama hästi kui pääsenud! Oobersti jutu järele pole tema veel mitte, ka I maailmasõjas mitte, sarnases raskes olukorras ja rõngas asunud kui siin. Surowikino jaama päästmine olla puhtal kujul eestlaste teene. Tundnud kaasa meie rasketele kaotusele – pole enam vahvamat sõdurit kui eestlane. Lubanud asutada „Holmi” märgi eeskujul „Surowikino” märgi, kuna venelaste läbimurde rusikas asus siin.
Raudristi lubanud meie kompanii 6 mehele. Ltn. Palm, Lipping ja igast rühmast 1 mees = 5. Kes kuues on ei tea praegu. Sakslased meiega võrreldes saavad palju vähem üksuste peale.
Täna hoimmikul vara algas meie kompanii lõigus venelaste pealetung. Kella 8 ajal sai haavata kuulis rms. Kiik Paul – vasaku õlavarreluu murd. Rms. Nasema Heino, kes minule järele tuli ja üles tagasi läksime hüpetega, sai minu selja taga jookstes kuuli paremast käest läbi. Edasi ja samuti tagasi sain ainult roomates. Hästi lasevad need saatanad.
Miinipildujad aga muudkui summivad. Lennukid annavad pomme, et kogu ilm virab ja kaeviku seinad ähvardavad variseda. Venelaste ahelik seisab meist u. 4-500 m. kaugusel lumel ja ootab abi. Küllap läheb tagasi – olgugi, et meil siin mehi väga vähe ees.
Eile on hävitatud jällegi 60 vene tanki. Kogu tee, mis tuleb Stalinost siia poole olevat saksa vägesid täis. Nii võime veel jõuluks kojugi saada!?
Surowikino jaama juures on meie meestest saanud surma rms. Alas [Oskar Alas] ja haavata rms. Mälk [Friedrich Mälk].
Mälku tahtsin saata Katikist koju, ta ei kuulnud hästi. Mees aga ei tahtnud minna. Naendi moor olla temale öelnud, et saab haavata, mitte surma ja nii oligi. Hakka või uskuma!
Saarlane Uffz. Friedrich Kips sai 7.12. surma.
8.12. sai reiest haavata rms. Osv. Rahumeel – õnneks kergelt.
Kenad mehed on me saarlased. Aeglased ja julged. Tuli jutuks koju minek. Vaher Villem, see kompanii suurim (pikim) mees, kes sai kord isegi 2 toiduportsjoni ajal oma pika keha sirgu ja käratab: „Ei ole siin mingit kojuminekut! Kus on mu 350 mõrravaia!”. Temal kui merimehel punased teinud sarnase kahju. Ja nüüd Villem oma RK-ga tasub neid.
Ilm on täna haruldaselt ilus ja selge. Juba hommikul vara tegid pommitajad ja stukad tugevat surmatantsu. Kogu ilm värises. Õhtul tuli Hanson pataljoni staabist ja tõi kaasa igasugu napsu. Võtsime siis oma ninad korralikult täis ja tundsime end hästi ... 9.12. õhtul juba videvikus mängis „Stalini orel” meie kaevikutes. Üks saksa kamraad kisti närudeks. Meil sai haavata rms. Reiart Paul [äkki Reinart] paremast käsivarrest ja reiest. Käsivarre haav keskmiselt raske. Reiel kerge lihahaav. Rms. Rass Rahuleid sai tugeva üldise põrutuse. Saatsin mõlemad haiglasse. Maa, kus mängis neetud 36 toruga surmapill, on must ja kaevikud segi. Põrutada kergemini said paljud. Ka üks K.K. löödi rivist välja.
Hansoniga ühes tuli uus kompül obltn. Vakkar [Viktor Vakkar]. Saime ka teise RK. Meil jäi pealetungi päeval teine venelaste kätte ja Uffz. Hänilane saigi katsel teda ära tuua haavata.
Ltn. Lipping, kes oli peale ltn. Palmi haavata saamist kompüliks, oli eila kutsutud oobersti juurde. Sääl oli meeleolu olnud päris kena. Adjutant öelnud, et oleme peaaegu sama hästi kui pääsenud! Oobersti jutu järele pole tema veel mitte, ka I maailmasõjas mitte, sarnases raskes olukorras ja rõngas asunud kui siin. Surowikino jaama päästmine olla puhtal kujul eestlaste teene. Tundnud kaasa meie rasketele kaotusele – pole enam vahvamat sõdurit kui eestlane. Lubanud asutada „Holmi” märgi eeskujul „Surowikino” märgi, kuna venelaste läbimurde rusikas asus siin.
Raudristi lubanud meie kompanii 6 mehele. Ltn. Palm, Lipping ja igast rühmast 1 mees = 5. Kes kuues on ei tea praegu. Sakslased meiega võrreldes saavad palju vähem üksuste peale.
Täna hoimmikul vara algas meie kompanii lõigus venelaste pealetung. Kella 8 ajal sai haavata kuulis rms. Kiik Paul – vasaku õlavarreluu murd. Rms. Nasema Heino, kes minule järele tuli ja üles tagasi läksime hüpetega, sai minu selja taga jookstes kuuli paremast käest läbi. Edasi ja samuti tagasi sain ainult roomates. Hästi lasevad need saatanad.
Miinipildujad aga muudkui summivad. Lennukid annavad pomme, et kogu ilm virab ja kaeviku seinad ähvardavad variseda. Venelaste ahelik seisab meist u. 4-500 m. kaugusel lumel ja ootab abi. Küllap läheb tagasi – olgugi, et meil siin mehi väga vähe ees.
Eile on hävitatud jällegi 60 vene tanki. Kogu tee, mis tuleb Stalinost siia poole olevat saksa vägesid täis. Nii võime veel jõuluks kojugi saada!?
Surowikino jaama juures on meie meestest saanud surma rms. Alas [Oskar Alas] ja haavata rms. Mälk [Friedrich Mälk].
Mälku tahtsin saata Katikist koju, ta ei kuulnud hästi. Mees aga ei tahtnud minna. Naendi moor olla temale öelnud, et saab haavata, mitte surma ja nii oligi. Hakka või uskuma!
Saarlane Uffz. Friedrich Kips sai 7.12. surma.
8.12. sai reiest haavata rms. Osv. Rahumeel – õnneks kergelt.
Kenad mehed on me saarlased. Aeglased ja julged. Tuli jutuks koju minek. Vaher Villem, see kompanii suurim (pikim) mees, kes sai kord isegi 2 toiduportsjoni ajal oma pika keha sirgu ja käratab: „Ei ole siin mingit kojuminekut! Kus on mu 350 mõrravaia!”. Temal kui merimehel punased teinud sarnase kahju. Ja nüüd Villem oma RK-ga tasub neid.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Pataljoniülema Hauptmann Harald Riipalu poolt märgitud pataljoni positsioonid 3. detsembri seisuga.
Harald Riipalu: "Surovikinos ägedad lahingud. Surovikinost kagus - vastase läbimurre, selle katmiseks läheb Tshuvilevskist 2. kompanii + 1. kompanii I rühm ja raskekuulipilduja jagu. Tshuvilevski lõigu võtavad üle 1. kompanii ja 3. kompanii kokku korjatud osad.".
Harald Riipalu: "Surovikinos ägedad lahingud. Surovikinost kagus - vastase läbimurre, selle katmiseks läheb Tshuvilevskist 2. kompanii + 1. kompanii I rühm ja raskekuulipilduja jagu. Tshuvilevski lõigu võtavad üle 1. kompanii ja 3. kompanii kokku korjatud osad.".
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
11.12.42.
Ega see kaevikus kirjutamine kerge ole. Ruumi on ainult vaikselt, poolkükakil, küljeli olekus. Siin oli ka maapind samane kõva, et togisin kaks päeva ennem kui sain sarnase augu valmis, kuhu mahtusime Hansoni ja kompüliga kolmekesi sisse. Kompülli võtsime ilusti kahe vahele. Pole siin ju sooja, kütet ega kedagi. Saime aga tekke tugevasti. Nüüd on tekid all, peal, katuseks ja ukseks. Aga peaasi, et tuju oleks hea. Eilne ja tänane päev olid lennukite päevad. Üks laine tuli – teine läks. Ja muudkui kostitasid venelasi. Ei tahaks tundigi olla nende nahas ...
Õhulahinguid näeb sageli. Täna tulid kaks venelast otse meie sekka alla – et hoia aga alt. Üks suur pommitaja püüdis pisikest vene hävitajat. Küll jändasid. Aga kätte ei saanud. Lendureid tuleb küll alla langevarjudega nagu seebimulle.
Hommikul lendas üle meie, nii 100 meetri kõrguselt 4 vene hävitajat. Kus anti alt sadu selga. Puha tulemeri ragises. Aga nad on soomustatud. Ära pääsesid.
Eile oli see kõva venelaste rünnak. Nüüd lamab neid meie rinde ees. Praegu ajasid 3 meie tanki venelasi taga – kaugel rinde sees. Ühe miini panid otse meie kaevikusse – aga mehed olid parajasti väljas – ja õnnetus jäi tulemata.
Praegu ei tea, mis juhtus me seljataga. Kas lõikasid me ainsama tee ka ära või mis?!
Täna oleme „õndsas” olukorras. Saime kõvasti viina. Nüüd muudkui mekime. Ja igale pommile miinipanijast võtame suurema lonksu ...
Kuna täna venelased lennukitelt suure koosa said siis hakkame jällegi unistama Eestimaast ja kojusõidust. Muidu hakkab eluga harjuma. Oleme saanud juba sooja varustuse, mõnigi tragidam mees ka vildid – ela kui parun ...
Tegin enda täidele poiste eeskujul revisjoni. Nad reod ei lasknud öösel enam magada. Ja ruum on kitsas, sügada ka ei saa. Läksin siis luurele, võtsin end puru alasti (teisi oli sarnaseid porknaid kümmekond) ja lükkasin peoga paksu korra maha. Pisike hall kord jäi lumele siplema ... Pantri hüppega eemale ja puhas pesu selga. Nüüd saan juba 5 min. ilma sügamata kirjutada. Aga see on nii paariks päevaks. Kõik karvasemad kohad on okupeeritud nende poolt ja mune täis ... Ikka naersime, et täisi täis kui kurepoeg ... aga nüüd oleme seda ...
Habemed on kasvanud jällegi ilmatuma pikaks ja käed läinud mustaks. Minu omad on koos veel verega. Ei teagi enam, kelle verega koosolevaid sõrmi söögi ajal noolid?
Peale Katikit pole me saanud kirjutada ega ise kirju. Kogu me varandus on läinud kaduma. Sai ju voorgi oma „kooslepi” lahinguis. Mis varandus järele jäi, selle rüüstasid omad voori mehed ära. Hale oli vaadata orkestri varandust – noote ja pille. Puha laiali ja sodis. Mehed võeti ainult orkestrisse – nüüd on neist mõnigi langenud ... kus on siin õigus ja sõnapidamine?
Täna öösel viskas venelane lendlehti. Kiitis suure suuga enda võite ja loetles saaki. No ärgu veel hõisaku! Ei päästa teda ka „Stalini orel” mitte.
Rumal lugu on see, et meie perekonnad jäävad jällegi ilma rahata hulk aega. Tehti uued moodused ja puha, aga patül ei julgenud oodata kuni paberid korras – litsus ennem varvast ... Sina sure siin – kodus nälgigu perekond! ...
Ega see kaevikus kirjutamine kerge ole. Ruumi on ainult vaikselt, poolkükakil, küljeli olekus. Siin oli ka maapind samane kõva, et togisin kaks päeva ennem kui sain sarnase augu valmis, kuhu mahtusime Hansoni ja kompüliga kolmekesi sisse. Kompülli võtsime ilusti kahe vahele. Pole siin ju sooja, kütet ega kedagi. Saime aga tekke tugevasti. Nüüd on tekid all, peal, katuseks ja ukseks. Aga peaasi, et tuju oleks hea. Eilne ja tänane päev olid lennukite päevad. Üks laine tuli – teine läks. Ja muudkui kostitasid venelasi. Ei tahaks tundigi olla nende nahas ...
Õhulahinguid näeb sageli. Täna tulid kaks venelast otse meie sekka alla – et hoia aga alt. Üks suur pommitaja püüdis pisikest vene hävitajat. Küll jändasid. Aga kätte ei saanud. Lendureid tuleb küll alla langevarjudega nagu seebimulle.
Hommikul lendas üle meie, nii 100 meetri kõrguselt 4 vene hävitajat. Kus anti alt sadu selga. Puha tulemeri ragises. Aga nad on soomustatud. Ära pääsesid.
Eile oli see kõva venelaste rünnak. Nüüd lamab neid meie rinde ees. Praegu ajasid 3 meie tanki venelasi taga – kaugel rinde sees. Ühe miini panid otse meie kaevikusse – aga mehed olid parajasti väljas – ja õnnetus jäi tulemata.
Praegu ei tea, mis juhtus me seljataga. Kas lõikasid me ainsama tee ka ära või mis?!
Täna oleme „õndsas” olukorras. Saime kõvasti viina. Nüüd muudkui mekime. Ja igale pommile miinipanijast võtame suurema lonksu ...
Kuna täna venelased lennukitelt suure koosa said siis hakkame jällegi unistama Eestimaast ja kojusõidust. Muidu hakkab eluga harjuma. Oleme saanud juba sooja varustuse, mõnigi tragidam mees ka vildid – ela kui parun ...
Tegin enda täidele poiste eeskujul revisjoni. Nad reod ei lasknud öösel enam magada. Ja ruum on kitsas, sügada ka ei saa. Läksin siis luurele, võtsin end puru alasti (teisi oli sarnaseid porknaid kümmekond) ja lükkasin peoga paksu korra maha. Pisike hall kord jäi lumele siplema ... Pantri hüppega eemale ja puhas pesu selga. Nüüd saan juba 5 min. ilma sügamata kirjutada. Aga see on nii paariks päevaks. Kõik karvasemad kohad on okupeeritud nende poolt ja mune täis ... Ikka naersime, et täisi täis kui kurepoeg ... aga nüüd oleme seda ...
Habemed on kasvanud jällegi ilmatuma pikaks ja käed läinud mustaks. Minu omad on koos veel verega. Ei teagi enam, kelle verega koosolevaid sõrmi söögi ajal noolid?
Peale Katikit pole me saanud kirjutada ega ise kirju. Kogu me varandus on läinud kaduma. Sai ju voorgi oma „kooslepi” lahinguis. Mis varandus järele jäi, selle rüüstasid omad voori mehed ära. Hale oli vaadata orkestri varandust – noote ja pille. Puha laiali ja sodis. Mehed võeti ainult orkestrisse – nüüd on neist mõnigi langenud ... kus on siin õigus ja sõnapidamine?
Täna öösel viskas venelane lendlehti. Kiitis suure suuga enda võite ja loetles saaki. No ärgu veel hõisaku! Ei päästa teda ka „Stalini orel” mitte.
Rumal lugu on see, et meie perekonnad jäävad jällegi ilma rahata hulk aega. Tehti uued moodused ja puha, aga patül ei julgenud oodata kuni paberid korras – litsus ennem varvast ... Sina sure siin – kodus nälgigu perekond! ...
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
36. Politseipataljoni võitlejad 1942. aasta detsembris Surovikino all kaevikus või mingis augus istumas.
Ohvitser on senini veel tuvastamata. Äkki hoopis sakslane?
Ohvitser on senini veel tuvastamata. Äkki hoopis sakslane?
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Kas parempoolne mees kannab vene tankisti peakatet?
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Huvitav, ei olnud varem märganudki. Kannab vist tõesti.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
13.12.42.
Ikka samas punkris. Täna on meil „jõulud”! Suur saksa tankide vägi kordringi. Kahurid summivad venelaste seisukohti kogu päeva. Need vastavad miinide ja oreliga. Oleme sellega juba harjunud. Nii lõuna paiku oli siin suurem tankide duell. 4-5 vene oma tehti kahjutuks. Enne seda tuli üks suur 52 t. elukas päris meie ligi. No anti siis mõni tuline – ja põles kui küünal. Ka üks Ameerika „Piloot” löödi rivist välja. Hiljem süütasid venelased, vist käsu peale, selle ise põlema.
Üksikud venelased, mis meie ees orus veel olid panid jooksu, kui läksime „pöörama” s.t. soomust tegema. Eelmisel s.t. 7.12. kadunuks jäänud rms. Koppel’i [Bernhard Koppel] leidsme u. 300 m. meie seisukohtade ees surnult. Oli nähtavasti haavatuna maha jäänud, kus külmus. Näis, kas leiame teinepäev ka muud kadunud surnutena? Nüüd saame matta nad ühte teistega.
Praegu paistab, et offensiv siin on juba sakslaste käes. Iga vene tanki juures, mis hävitatakse loevad poisid, et jällegi samm „Kilde” kõrtsile ja Eestile lähemale. On ju nii kuulda, et selle supi likvideerimise järele saame tagasi Eestisse. Tore!
Eile s.t. 12.12. oli meil korra päris hirm. Lugu oli nii, et eelmisel päeval murdsid venelased kusagilt me seljatagant selle viimase teegi ära. Ja kogu päeva kostis säält sarnane kolin igasugu relvadest, et ära ikka hinga kohe. Ja siis äkki õhtu eel pääses me läheduses Surowikino jaamas madin lahti. Sakslased muudkui, et vene tankid olla läbi murdnud. Ja murdsidki mingisugused tankid läbi linna. Ja igaltpoolt lasti. Kaugelt, oma 4-5 km ei saa aru ka kumma omad need olid. Ja igaltpoolt lasti ...
Siiski lõpuks selgus, et olid omad tankid ja puhastasid linna ümbrust piiravast rämpsust „punaarmeest”!
Iga päev näeme õhulahinguid. Kes alla kukuvad on „Stalini kotkad!”. Otse meie sekka sajab neid. Aga nii 5-8 gruppidena vaatavad nad meid mitu korda päevas. Aga väga suurest kõrgusest ...
Meile antakse jälle ja jälle sooja varustust. Kui meil poleks seda neetud „Sutsmanni” nime ja sodi, oleksime õnnelikud saksa sõdurid. Siin aga muudkui jõbivad aukraadides alandamisega, palgaga ja muud viisi.
Samuti ka uus patül ei tule meid vaatama. Hptm. korra käis, kui läks aga laskmiseks kadus. No kuis sa saad sarnaselt olla tubli sõdur.
Ltn. Lipping [Elmar Lipping] sai juba Raudristi kätte. Kena märk. Ka vaene 2. kompanii velsker pidavat oma vaeva ja eneseohverduse eest saama. Poiste üksmeelsel otsusel olevat see ainsam, kus ei tulevat kahelda saajas. Edasi teistele olla juba raskem anda, sest kõik olid vahvad ja tublid ...
Hommikul tuli üks „tibla” üle. Elu polevat seal enam kuigi kullane. Lennukid teevad igapäev kotlette ...
Nüüd, kus kõik soe varustus olemas, võiks olla eluga rahul – ainult täid söövad liha luudelt ... Pääsu ka ei ole nende käest. Pesta pole me saanud 18.11. saadik. Sauna veel kauem. Habe – see võib ju kasvada! Käed hakkavad ka juba puhtamaks minema – mustus kulub pealt ära ...
Ikka samas punkris. Täna on meil „jõulud”! Suur saksa tankide vägi kordringi. Kahurid summivad venelaste seisukohti kogu päeva. Need vastavad miinide ja oreliga. Oleme sellega juba harjunud. Nii lõuna paiku oli siin suurem tankide duell. 4-5 vene oma tehti kahjutuks. Enne seda tuli üks suur 52 t. elukas päris meie ligi. No anti siis mõni tuline – ja põles kui küünal. Ka üks Ameerika „Piloot” löödi rivist välja. Hiljem süütasid venelased, vist käsu peale, selle ise põlema.
Üksikud venelased, mis meie ees orus veel olid panid jooksu, kui läksime „pöörama” s.t. soomust tegema. Eelmisel s.t. 7.12. kadunuks jäänud rms. Koppel’i [Bernhard Koppel] leidsme u. 300 m. meie seisukohtade ees surnult. Oli nähtavasti haavatuna maha jäänud, kus külmus. Näis, kas leiame teinepäev ka muud kadunud surnutena? Nüüd saame matta nad ühte teistega.
Praegu paistab, et offensiv siin on juba sakslaste käes. Iga vene tanki juures, mis hävitatakse loevad poisid, et jällegi samm „Kilde” kõrtsile ja Eestile lähemale. On ju nii kuulda, et selle supi likvideerimise järele saame tagasi Eestisse. Tore!
Eile s.t. 12.12. oli meil korra päris hirm. Lugu oli nii, et eelmisel päeval murdsid venelased kusagilt me seljatagant selle viimase teegi ära. Ja kogu päeva kostis säält sarnane kolin igasugu relvadest, et ära ikka hinga kohe. Ja siis äkki õhtu eel pääses me läheduses Surowikino jaamas madin lahti. Sakslased muudkui, et vene tankid olla läbi murdnud. Ja murdsidki mingisugused tankid läbi linna. Ja igaltpoolt lasti. Kaugelt, oma 4-5 km ei saa aru ka kumma omad need olid. Ja igaltpoolt lasti ...
Siiski lõpuks selgus, et olid omad tankid ja puhastasid linna ümbrust piiravast rämpsust „punaarmeest”!
Iga päev näeme õhulahinguid. Kes alla kukuvad on „Stalini kotkad!”. Otse meie sekka sajab neid. Aga nii 5-8 gruppidena vaatavad nad meid mitu korda päevas. Aga väga suurest kõrgusest ...
Meile antakse jälle ja jälle sooja varustust. Kui meil poleks seda neetud „Sutsmanni” nime ja sodi, oleksime õnnelikud saksa sõdurid. Siin aga muudkui jõbivad aukraadides alandamisega, palgaga ja muud viisi.
Samuti ka uus patül ei tule meid vaatama. Hptm. korra käis, kui läks aga laskmiseks kadus. No kuis sa saad sarnaselt olla tubli sõdur.
Ltn. Lipping [Elmar Lipping] sai juba Raudristi kätte. Kena märk. Ka vaene 2. kompanii velsker pidavat oma vaeva ja eneseohverduse eest saama. Poiste üksmeelsel otsusel olevat see ainsam, kus ei tulevat kahelda saajas. Edasi teistele olla juba raskem anda, sest kõik olid vahvad ja tublid ...
Hommikul tuli üks „tibla” üle. Elu polevat seal enam kuigi kullane. Lennukid teevad igapäev kotlette ...
Nüüd, kus kõik soe varustus olemas, võiks olla eluga rahul – ainult täid söövad liha luudelt ... Pääsu ka ei ole nende käest. Pesta pole me saanud 18.11. saadik. Sauna veel kauem. Habe – see võib ju kasvada! Käed hakkavad ka juba puhtamaks minema – mustus kulub pealt ära ...
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
14.12.42
Päev nagu nad kõik. Venelane üritab tankidega, kuid lüüakse tagasi. Südametäiega mängib meile siis surmaviit „Stalini orelil” aga see laul ei loksuta meid sugugi. Enam häirib need üksikud miinid, mis tulevad täpsemalt. Kaotusi aga ei tekita nad meile. Ilus päev.
Õhtul sai velsker Tarmo Mägi Raudristi 2. klassi!
Saksad tegid ka tublid liigud veel peale. Veel saavad allohv. Jõeveer [Johannes Jõeveer] ja rms. Vaher Villem. Rms. Käsper Hugo sai minuga ühes. Seega siis 6 meest meie kompaniist. Sarnase arvuni pole jõudnud ükski teine pataljon. Aga on ka peaaegu nii, et kes ei saanud puuristi saab raudristi. Ja me pole ju veel omadega mäel. Millal vahetus tuleb ei tea keegi. Söök ka läks väheks 400 gr. leiba päevas. Ei suppi, ei teed. Veidi juustu ja konservi maitseks.
Täna öösel anti ära Surowikino, mida nii kaua olime hoidnud. Ei meie saa siin enam aru midagi. Pataljoni staabi asukoha küla vallutanud venelased – äkki olnud küla neid täis. Patül pesnud parajasti jalgu. Olnud üks paanikas põgenemine. Jällegi kaotusi ja kadunuid.
On korraldus: ühtki venelast ei võeta enam vangi! Kõik maha! ... Tuli see sellest, et Krasnaja Zvesdas murdsid 60 tanki sisse. Ja tapeti kõik sakslased – vangid, haavatud jne. Nüüd muutub sõda metsikuks!!!
Ltn. Vaher [Lembit Vaher] tuli oma ülejäänud 21 mehega 53-st Surowikinost ja läheb pat. staabi juurde. Millal küll meie saaksime oma riismetega puhkusele ... Mehed on päris ogaraks minemas. Tervist on hale vaadata. Ja täid, täid ... Oleme kiskunud juba naha puruks ...
Jah, sõda neelab parimad.
Päev nagu nad kõik. Venelane üritab tankidega, kuid lüüakse tagasi. Südametäiega mängib meile siis surmaviit „Stalini orelil” aga see laul ei loksuta meid sugugi. Enam häirib need üksikud miinid, mis tulevad täpsemalt. Kaotusi aga ei tekita nad meile. Ilus päev.
Õhtul sai velsker Tarmo Mägi Raudristi 2. klassi!
Saksad tegid ka tublid liigud veel peale. Veel saavad allohv. Jõeveer [Johannes Jõeveer] ja rms. Vaher Villem. Rms. Käsper Hugo sai minuga ühes. Seega siis 6 meest meie kompaniist. Sarnase arvuni pole jõudnud ükski teine pataljon. Aga on ka peaaegu nii, et kes ei saanud puuristi saab raudristi. Ja me pole ju veel omadega mäel. Millal vahetus tuleb ei tea keegi. Söök ka läks väheks 400 gr. leiba päevas. Ei suppi, ei teed. Veidi juustu ja konservi maitseks.
Täna öösel anti ära Surowikino, mida nii kaua olime hoidnud. Ei meie saa siin enam aru midagi. Pataljoni staabi asukoha küla vallutanud venelased – äkki olnud küla neid täis. Patül pesnud parajasti jalgu. Olnud üks paanikas põgenemine. Jällegi kaotusi ja kadunuid.
On korraldus: ühtki venelast ei võeta enam vangi! Kõik maha! ... Tuli see sellest, et Krasnaja Zvesdas murdsid 60 tanki sisse. Ja tapeti kõik sakslased – vangid, haavatud jne. Nüüd muutub sõda metsikuks!!!
Ltn. Vaher [Lembit Vaher] tuli oma ülejäänud 21 mehega 53-st Surowikinost ja läheb pat. staabi juurde. Millal küll meie saaksime oma riismetega puhkusele ... Mehed on päris ogaraks minemas. Tervist on hale vaadata. Ja täid, täid ... Oleme kiskunud juba naha puruks ...
Jah, sõda neelab parimad.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Pataljoniülem Hauptmann Harald Riipalu oma 1943. aasta kevadel koostatud pataljoni ajaloos kirjutab: "Oma positsioonidel püsib 2. kompanii kuni 22. detsembrini, mil on nad sunnitud tagasi tõmbuma (skeem nr. 6), kus ta ka välja vahetatakse.".
Õigem on ilmselt siiski Tarmo Mägi antud kuupäev ja Surovikinost taanduti välja 14. detsembri öösel. Lisan siia juurde Riipalu poolt joonistatud skeemi, mis asetatud Punaarmee 1:100 000 M-38-122 kaardile.
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Allohvitser Johannes Jõeveer ...
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Pruudile saadetud kiri ...
Kusagil Surmatantsus
15.12.42
Ullikene!
“Stalini orel” mängib surmaviit – sinu sõdurpoiss kirjutab punkrist siit ja soovib Sulle, oma armsaima tüdrukule Häid Jõulupühi! Meie ei jõua pühadeks koju – elame praegu sääl, kuhu on sihitud kõikide pilgud sõjakaardil. Nüüd on jutud õiged, mis olid ennem. Hää, et sain Heino ja Elmari ära saata. Juhaniga oleme Raudristi mehed. Mina 14.12 ja tema 15.12. Eks neid teisigi ole. Midagi 30-40 pat. peale. Aga eks neidki ole veel, kes ei ole midagi, s.t. kumbagi saanud.
Meie vangid surmatakse. Eilsest teeme meie samuti. See on juba metsikuste tipp!
Eesti sõduri nimel on siin sarnane kuulsus, et juba nimi ajab venelased minema. Mehed, kes ei tagane, ei jookse vaid igas tulemeres rahulikult lähevad edasi. Juba ristide arv, mida antakse nii visalt räägib me eest. Kui meil oleks veel relvad! …
Tervita kõiki!
Püüa unustada oma sõdurpoiss, sest see võtab aega kuni ta tuleb!
Palju, palju suudlusi – kallistusi oma Ullikesele saadab
Suur Teddy
… “kaitsekraavist säält” …
Kirjutada ei saa mulle kuna meil ei ole aadressi, nagu põrgus kunagi.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
19.12.42.
Haavatuna rongis kusagil Stalino lähedal.
Ja 16.12. juhtus see, et pidin saama lisaks raudristile ka puuristi. Oli üks neetud päev. Kogu päev üks venelaste rünnak 3 küljest. Kõik meie tankid kadunud ei tea kuhu. Ja miine tuli nagu vihma. Midagi hullu. „Orel” mängis päris sageli ...
Siis juhtus see sagedane sant lugu, et meie naabrid sakslased lasid varvast – leitnant kõige ees. Kogu meie vasem tiib jäi seega kaitseta. Ei sarnaste klapitud saksa üksustega saa koos sõdida. Miin kiskus allohv. Ojaääre [Hermann Ojaäär] ühes RK-ga tükkideks. Meie parem tiib on juba kaitseta. Säält kadusid kamraadid eelmisel õhtul minema. Ja kohe öösel tungisid venelased sisse ... No oli aga raginat pimeduses ... Meie ja venelaste hüüdeid ...
Kuid ära likvideeriti see lugu – olgugi, et nad meil juba ühe jao kaevikust välja lõid. Ob.Ltn. Vakkar [Viktor Vakkar], kes muidu väga arg mees oli purjuspäi ja uniselt julge kui lõvi. Muudkui lasi rakette ja pildus granaate. Saagiks saime isegi ühe KK. Meie RK, mis vahest kipub streikima mängis nagu pill.
... Ja siis 16.12. Ltn. Sulteri sakslased plagasid! Meie staap – Vakkar ja Hanson ei ilmutanud tahet august pead pista. Tegin siis üleval korraldusi käskjalgadele lõigu juhatajalt küsida, mis teha?!
... Ja siis tuli see miin – pähe ta ei julgenud tulla aga mõne meetri peale ... Tundsin, kuis vasaku külje alt tugi kadus – ja olingi pikali. Muidugi oli sääl ka üldine põrutus.
Katsusin tõusta – ei saanud. Katsusin vasemat jalga – ei tunne olevat!? Aga reie ülaosast tundsin tulevat sooja verd ... Nii on siis Tarmo sinuga – puujalg ja puha mõtlesin ...
Võtsin san. paunast oma armsa päeviku, kui sureme siis koos ja hakkasin roomama maantee poole. Siis tuli rms. Lõhmus ja tema najal sai kõndida. Ainult vasem jalg oli nagu puujupp – nii moepärast toeks teise külje all ...
Paar korda minestasin. Vilt tuli verd täis ja kuulid vingusid kogu aeg ... Aga elutahe on inimloomal suur! Väga suur!
Tulid vastu lõiguülem Hptm. Bengert ja adjutant. Tundsid mind kui velskerit ja Raudristi meest. Juhatasid teed ja soovisid palju õnne paranemiseks! ... Nad läksid ka ise möllu sisse ja löönud nagu hiljem kuulsin kõik taganevad sakslased tagasi ...
Kas meie meestel veel kaotusi oli ei tea. Aga nad pole ju veel pääsenud säält! ... Aga jätkuks juba sellele pataljonile neist ränkadest kaotustest ...
... Sidumispunktis teoloogist velsker päris vesistas kui nägi mind – olime saanud suurteks sõpradeks. Veel prahiautole aidates kallistas ...
Sõidust ei tahaks rääkida. Juhuslik krusa. Külm ja põrutas. Aga õhtuks saime siiski 20 km. eemal asuvasse Hauptkrankensammelstellesse (Ssolonovski küla).
Sõitsime läbi Krasnaja Zvesda. Ei kujuta enam hullemat pilti lahinguväljast. See oligi koht, kus 60 vene tanki läbi murdsid ... Puha laipade hulgad, sakslased. Ka venelasi muidugi. Hobuste hunnikud ja purustused segi ... Stalini oreli rusud koos Flaki tükkidega. Tankide ja masinate rusud. Oma 600 kamraadi saanud sääl surma ... Aga ka venelased tehti kõik maatasa! Nüüd on sääl raske liikuda rusude ja laipade vahel – minulgi võttis veidi silme ees kirjuks – vist haavast?! Ja need tankid olid lõikamas meie seljatagust nii 10-15 km. kaugusel. Oleksime meie olnud samuti maas ...
Öösel ei saanud magada – valu, külm tuba ja haavatute oiged. Neid kogunes sinna päris hulk. Järgmisel hommikul viidi meid san. masinatega Oblivškaja raudteejaama. Seisime sääl ka veel öö – ja kogu aja pommitas venelane lennukitega jaama! ... No päris sant tunne oli ...
Haavad – neist kõige suurem on vasaku tuhara all ja 4-5 pisemat üle keha laiali – nad ei ole kuigi hullud. Ainult see suurem on vigastanud minu arusaamise järele närvijuhtmeid, mis liigutavad ja lasevad tunda kogu vasemat jalga põlvest alates?! ... Vereringvool on korras ja nahatundelisus olemas. Seda aga mina ei tea, kas paraneb sarnane viga või tuleb olla eluaeg sarnase puujalaga?! See oleks väga kurb! Praegu teeb ta kogu aeg tuima valu. Kiskusin ??? ära ja hoian seda kord nii hääd jooksujalga enda lähedal.
Kogu mu vagun – 12 sõpra lamavad. Kõigil sarnased ja suuremad vead. Ühel isegi alapõlvest saadik kadunud. Meie rong – haavatute rong on 36 vagunit pikk ... Saame kuiva marsitoitu ja nopime täisid, niipalju kui saame liigutada. Selles rongis on peale minu ainult üks Raudristi mees!
Kahju, et habemenuga maha jäi - 25 päeva habe ei ole mugav. Aga olgu need mõned asjad – neid saab jällegi, peaasi on elu. Kuhu aga lähen, kui see jalg jääbki sarnaseks ei tea!? Mida teeb perekond sarnase inimesega?!
Haavatuna rongis kusagil Stalino lähedal.
Ja 16.12. juhtus see, et pidin saama lisaks raudristile ka puuristi. Oli üks neetud päev. Kogu päev üks venelaste rünnak 3 küljest. Kõik meie tankid kadunud ei tea kuhu. Ja miine tuli nagu vihma. Midagi hullu. „Orel” mängis päris sageli ...
Siis juhtus see sagedane sant lugu, et meie naabrid sakslased lasid varvast – leitnant kõige ees. Kogu meie vasem tiib jäi seega kaitseta. Ei sarnaste klapitud saksa üksustega saa koos sõdida. Miin kiskus allohv. Ojaääre [Hermann Ojaäär] ühes RK-ga tükkideks. Meie parem tiib on juba kaitseta. Säält kadusid kamraadid eelmisel õhtul minema. Ja kohe öösel tungisid venelased sisse ... No oli aga raginat pimeduses ... Meie ja venelaste hüüdeid ...
Kuid ära likvideeriti see lugu – olgugi, et nad meil juba ühe jao kaevikust välja lõid. Ob.Ltn. Vakkar [Viktor Vakkar], kes muidu väga arg mees oli purjuspäi ja uniselt julge kui lõvi. Muudkui lasi rakette ja pildus granaate. Saagiks saime isegi ühe KK. Meie RK, mis vahest kipub streikima mängis nagu pill.
... Ja siis 16.12. Ltn. Sulteri sakslased plagasid! Meie staap – Vakkar ja Hanson ei ilmutanud tahet august pead pista. Tegin siis üleval korraldusi käskjalgadele lõigu juhatajalt küsida, mis teha?!
... Ja siis tuli see miin – pähe ta ei julgenud tulla aga mõne meetri peale ... Tundsin, kuis vasaku külje alt tugi kadus – ja olingi pikali. Muidugi oli sääl ka üldine põrutus.
Katsusin tõusta – ei saanud. Katsusin vasemat jalga – ei tunne olevat!? Aga reie ülaosast tundsin tulevat sooja verd ... Nii on siis Tarmo sinuga – puujalg ja puha mõtlesin ...
Võtsin san. paunast oma armsa päeviku, kui sureme siis koos ja hakkasin roomama maantee poole. Siis tuli rms. Lõhmus ja tema najal sai kõndida. Ainult vasem jalg oli nagu puujupp – nii moepärast toeks teise külje all ...
Paar korda minestasin. Vilt tuli verd täis ja kuulid vingusid kogu aeg ... Aga elutahe on inimloomal suur! Väga suur!
Tulid vastu lõiguülem Hptm. Bengert ja adjutant. Tundsid mind kui velskerit ja Raudristi meest. Juhatasid teed ja soovisid palju õnne paranemiseks! ... Nad läksid ka ise möllu sisse ja löönud nagu hiljem kuulsin kõik taganevad sakslased tagasi ...
Kas meie meestel veel kaotusi oli ei tea. Aga nad pole ju veel pääsenud säält! ... Aga jätkuks juba sellele pataljonile neist ränkadest kaotustest ...
... Sidumispunktis teoloogist velsker päris vesistas kui nägi mind – olime saanud suurteks sõpradeks. Veel prahiautole aidates kallistas ...
Sõidust ei tahaks rääkida. Juhuslik krusa. Külm ja põrutas. Aga õhtuks saime siiski 20 km. eemal asuvasse Hauptkrankensammelstellesse (Ssolonovski küla).
Sõitsime läbi Krasnaja Zvesda. Ei kujuta enam hullemat pilti lahinguväljast. See oligi koht, kus 60 vene tanki läbi murdsid ... Puha laipade hulgad, sakslased. Ka venelasi muidugi. Hobuste hunnikud ja purustused segi ... Stalini oreli rusud koos Flaki tükkidega. Tankide ja masinate rusud. Oma 600 kamraadi saanud sääl surma ... Aga ka venelased tehti kõik maatasa! Nüüd on sääl raske liikuda rusude ja laipade vahel – minulgi võttis veidi silme ees kirjuks – vist haavast?! Ja need tankid olid lõikamas meie seljatagust nii 10-15 km. kaugusel. Oleksime meie olnud samuti maas ...
Öösel ei saanud magada – valu, külm tuba ja haavatute oiged. Neid kogunes sinna päris hulk. Järgmisel hommikul viidi meid san. masinatega Oblivškaja raudteejaama. Seisime sääl ka veel öö – ja kogu aja pommitas venelane lennukitega jaama! ... No päris sant tunne oli ...
Haavad – neist kõige suurem on vasaku tuhara all ja 4-5 pisemat üle keha laiali – nad ei ole kuigi hullud. Ainult see suurem on vigastanud minu arusaamise järele närvijuhtmeid, mis liigutavad ja lasevad tunda kogu vasemat jalga põlvest alates?! ... Vereringvool on korras ja nahatundelisus olemas. Seda aga mina ei tea, kas paraneb sarnane viga või tuleb olla eluaeg sarnase puujalaga?! See oleks väga kurb! Praegu teeb ta kogu aeg tuima valu. Kiskusin ??? ära ja hoian seda kord nii hääd jooksujalga enda lähedal.
Kogu mu vagun – 12 sõpra lamavad. Kõigil sarnased ja suuremad vead. Ühel isegi alapõlvest saadik kadunud. Meie rong – haavatute rong on 36 vagunit pikk ... Saame kuiva marsitoitu ja nopime täisid, niipalju kui saame liigutada. Selles rongis on peale minu ainult üks Raudristi mees!
Kahju, et habemenuga maha jäi - 25 päeva habe ei ole mugav. Aga olgu need mõned asjad – neid saab jällegi, peaasi on elu. Kuhu aga lähen, kui see jalg jääbki sarnaseks ei tea!? Mida teeb perekond sarnase inimesega?!
foorum.rindeleht.ee