Tere mul tekkis niismama tahtmine teada et kus olete kuule ja tühju graanaate või mida iganes leidnud. ma ei ta otseloomulikult kuskile kaevama ega tuhnima minna aga lihtsalt küsin?

Metsast ja põllult . Suuremat tulemust annab kohtade külastamine, kus on ka reaalne lahingutegevus toimunud. Mine ja jaluta näiteks Sinimägedes, astu teerajalt veidi kõrvale ja võid leida nii mõndagi.

Pole kunagi spetsiaalselt midagi ja kusagilt kaevanud. Suuremad leiud tulnud varases nooruspõlves ja juhuslikult. Kõige meeldejäävam oli praeguse Haapsalu Kaubamaja katlavani kaevamine, kui meie, poisikeste saagiks langes kümneid miinipilduja miine ja palju muudki. Olin sel ajal ca 8-9 aastane ja marssisin kaks miini näpus tähtsalt koju Isa üllatus oli päris suur, ilmselt ka teiste vanemate oma samuti. Igal juhul oli miilitsal tükk tegu miine kokku korjata, sest poisikesed olid neid peitnud kes pööningule, kes keldrisse. Saak oli vägev. Peale selle langes minu saagiks poolik, surmani roostes MP38/40 ja samasugune surmani roostes trummlita revolver. Kes ja miks miinilaadungi ja muu staffi sellesse kohta mattis, ei tea Juuli ega Maali. Enne kui kaubamaja katlavani kaevama hakati, oli seal mitme hektari suurune tühi plats, kus kitsed ja lehmad jalutasid. Loomulikult, ei osanud ma tol ajal tuvastada, kas tegu oli vene, saksa, või mõne muu moonaga. Seda mäletan, et sütikud olid miinidel küljes ja kaliiber pidi olema päris väike, sest mul polnud mingeid probleem kummaski käes tassida. Umbes samal ajal leidsid poisikesed Haapsalus, praeguse Wiedemanni gümnaasiumi juures mitu kasti käsitulirelvadega-püstolid ja revolvrid. Ise asja juures ei olnud, kuna see oli teises linna otsas ja oli nn teiste meeste territoorium. Samast leiupartiist näitas üks suurem poiss ilusat (vähemalt tol ajal tundus, et ilusast) revolvrit, mis muuseas samuti korrakaitsjate poolt peagi ära korjati. 60-70 aastatel oli Haapsalus üldse meeletu ehituslaine, mille käigus lõhuti maha kümneid maju ja mööda neid kolades, leidsid peaaegu igast majast midagi, kas roostes vindi, paki padruneid või vähemalt mõne täägikronksu ja militaarkirjandust. Kuid ei midagi sellist, mis vääriks erilist äramärkimist. Kokkuroostetanud vindiga isu täis mängitud, sai see lihtsalt minema visatud. Endal huvi kõikvõimalike mürskude, granaatide, padrunite vastu puudus, pealegi oli suhtkoht raskendatud sellise kola kojuvedamine. Isa, vana rindemees ja sõjaväearst ei vaadanud sellele eriti positiivselt. Aga seda lendavat ja plahvatavat kaupa liikus tol ajal palju, Haapsalus oli päris mitu ühe silma, ühe jala ja ühekäelisi päälesõjaaegseid noorukeid, keda minu isal tuli tükkhaaval kokku lappida....

kortik, kumba rinde mees su isa oli.
[ei küsi, et kedagi hukka mõista pingelises olukorras (suunatud) otsuste eest, vaid, et targemaks saada ja küsida (kui saksa rindel), kuidas sel aal saksa sõjaveteranide vastu võim suhtus (varsti peale sõda ja hiljemgi)]

Kuni 1940 EW kaadriohvitser, 1941 mobiliseeritud Punaarmeese, pärast aga kuni september 1944 Saksa sõjaväes. Isalt enam kahjuks küsida ei saa, kuna suri 25 tagasi. Suhtumisest saan kirjutada natuke hiljem, isa mälestuste põhjal.

Suhtumisest saan kirjutada natuke hiljem, isa mälestuste põhjal.

Seda võiksid küll teha, päris huvitav oleks lugeda.
Olen kuulnud, et 50-atel oli selliste meeste elu Eestis päris raske, aga hiljem minevikust enam suurt ei hoolitud.

noh leidnud olen igalt poolt,
metsast,põllupealt jne