Teen siis otsa lahti.

Läti võitlejate ridadesse saabus täiendust.
LKO (Läti Karutapja Ordeni) miniatuur ja
Georgi Rist 4.

Георгиевский крест IV степени № 656 211
СПб монетный двор. Серебро. Размер 34 мм. Вес 10,73 г.

Награжден стрелок 2-го Рижского латышского стрелкового полка Сипол Эдуард Янович за то, что в ночь на 19 октября 1916 г., вызвавшись охотником на разведку, переправился через реку Двину, пробираясь к окопам противника, под действительным огнем, видя, что старшие партии ранены, не смутился, продолжая продвигаться вперед, и попал в окопы противника; забросал действующий неприятельский пулемет ручными гранатами, после чего пулемет замолчал, но в это время сам был забросан ручными гранатами противника и смертельно ранен.

Lühidalt tõlge: 2. Riia Kütipolgu reamees Eduard Janise p. Sipolile, et öösel vastu 19. okt 1916.a. luurelkäigul ujus üle Daugava
jõe, eesmärgiga jõuda vaenlase kaevikutesse. Vaenlase tule all ja hoolimata teiste haavatasaamistest jõudis kaevikutesse. Sundis granaatidega vaikima vaenlase kuulipilduja, samas aga saades surmavalt haavata vaenlase käsigranaatidest.

Nüüd veel läti kütipolkudest puudu 4. 6. polgu võitlejate autasud - Vidzeme ja Tukumsi omad.

"...вызвавшись охотником на разведку" - Huvitav, kas see tähendas seda, et läks nn. "keele" järele?

Ilusad autasud, ei olegi vist Karutapja miniatuuri varem näinud.

Minu tänane leid on mõned päevad tagasi ühest Raplamaa aidast leitud talvemaskeeringus Wehrmacht'i m35 kiiver.
Kiivril on läbiv kuuliauk ja pealagi on lõhki. Tahaks kuulda arvamusi nende mõrade kohta - kas tegemist on mürsukillust tingitud vigastustega või on pigem on kahjustused tekitanud kiivris jäätunud vesi? Vasakul küljel on näha jälgi WH dekaalist ja sisemisel võrul on 1938. aasta markeeringud.

Vett ei usu - teras on elastne, vesi surub jäätudes aeglaselt ja teras oma elastsuses
annab järele. Samuti pole kiiver seest kinnine ruum - sinnapoole, kust peanupp kiivrisse
topitakse on veel jääks muutudes vaba paisumisruumi küll.

Sellised jäljed tekivad pigem kiirest ja tugevat löögist kiivri pihta.

Kindlasti killu või järsu löögi tagajärg.
Varajased koored olid enam karastatud ja mõrad jooksid uhkesti.
42 koorikud on juba suht pehmed, läbilöögid on mõradeta ja tihtilugu esinevad mõlgid.

Kena koor, tuletab meelde kunagi restaureerimise all tehtud raudmütsi lugu!

Näita seest ka!

Needid olidki nii sees kui leitud või jõudis keegi juba lahti nokitseda enne sind?

Kindral kirjutas:Needid olidki nii sees kui leitud või jõudis keegi juba lahti nokitseda enne sind?

Mina sain kiivri sellisena nagu piltidel näha on. Võru oli täna hommikul välja võetud aga ei oska öelda kas needid olid eelnevalt sirgeks väänatud või väänati neid viimaste päevade jooksul peale leidmist.

No välimise võru jäljed ka paistavad, küllap oli see ka sees koos tohletanud nahajäänustaga mis pärast lahtivõtmist minema lennutati. Igatahes kahju, sümpaatne relic!

Täitsa sümpaatse teostusega rist. Kas see dokumendi number 300135 tähendab seda, et dokumente on trükitud 300 ja viimased kolm numbrit peavad kokku sattuma autasu numbriga? Palju neid riste üldse on välja antud, teab keegi?

Hiina kodusõja medalid, mis on kuulunud Joann Lõssovile.

Lindiga medal on kirde Hiina vabastamise medal aastast 1948, püssidega medal on antud Yanzy jõe forsseerimise eest 1949 ja pruunikas medal on Huaihai kampaania medal 1949. aastast.
Need viimased kaks on tõesti medalid, mitte märgid, kuigi esmapilgul võib nii näida. Lõssov viibis NSVL korvpalli koondmeeskonna võistlusreisil meeskonna vanemana Hiinas aastal 1950. Küllap teda siis autasustatigi. Vat ei tea, kas autasustati kõiki meeskonna liikmeid või ainult natuke kõrgemaid tegelasi.

Joann Lõssov (10. september 1921 Tallinn – 3. august 2000 Tallinn) oli Eesti korvpallur, treener ja spordipedagoog.
Lõssov oli 1947–1952 Nõukogude Liidu korvpallikoondise kapten ja mängujuht. 1947. ja 1951. aastal tuli ta koondisega Euroopa meistriks. Ning 1952. aasta suveolümpiamängudel võitis hõbemedali.
1951–1957 oli ta Nõukogude Liidu Olümpiakomitee liige. Lõssov oli 1944–1953 Tallinna Kalevi treener ning 1953–1958 Nõukogude Liidu naiste korvpallikoondise vanemtreener.

Hiina kodusõda (1946-1949)

Vormiliselt oli Hiina üks Teise maailmasõja võitjariikidest, kui suudeti liitlasvägede abiga alistada Jaapan, kes oli Hiinasse tunginud juba 1937. aastal. Jaapani kapituleerumise järel, 1945. aastal lagunes aga Hiina Kommunistliku Partei ja Rahvusliku Rahvapartei ehk Guomindangi koostöö, mis oli püsinud vaid Jaapani alistamise nimel. Vastasseis kulmineerus järgmisel aastal, mil puhkes Hiina kodusõda.
Teise maailmasõja järel langes Kommunistliku partei jõudude kätte Mandžuuria (u veerand riigi territooriumi), koos Nõukogude armee poolt jaapanlastelt konfiskeeritud relvadega. Ülejäänud aladel kuulus võim Guomindangile. Sõja alguses tungisid rahvuslased Mandžuuriasse, vallutades suuremad linnad. Kuid kommunistid, eessotsas revolutsionäär Mao Zedongiga suutsid nii inimjõu, raha, relvastuse ja varustuse poolest selgelt üle olnud rahvuslaste sissetungi tagasi tõrjuda ja ise vasturünnakule asuda. Kuigi algselt olid jõuvahekorrad kallutatud pigem vabariiki toetava Rahvusliku Rahvapartei poole, siis mida aeg edasi, seda kindlamaks muutus spartaliku ja kõrge võitlusmoraaliga kommunistide võit. Kommuniste aitas ka hästi töötav propagandamasin. 1947. aasta agraarreformiga jagati ära võetud suurmaavaldused talupoegadele, suurendades niiviisi oma toetust maal. Guomindangi armee, kes 1947. aasta suveks oli kaotanud peaaegu poole oma inimjõust ja suure osa relvastusest, tõrjuti järgmine aasta lõplikult Mandzuuriast välja. 1949. aasta aprillis vallutasid kommunistid tolleaegse pealinna Nankingi ja kuu hiljem Shangai. Sõda kandus järjest enam Hiina lääne- ja lõunaossa. Aasta lõpuks oli Guomindangi armee Mandri-Hiinast välja surutud. Liider Chang Kaisheki juhtimisel taanduti Taiwanile, kus säilis Hiina Vabariik, seda USA sõjaväejõudude kaitse all. Lisaks võeti endaga kaasa Hiina valuuta- ja rahavarud.

Pataljon "Narva" võitleja komplekt, kahjuks olid sõjaaegsete autasude tunnistused kaduma läinud.

Eesti Kaitseväe kaptenile / Punaarmee alampolkovnikule Eerik Looritsale kuulunud pagunid ja lend-lease abina saadud binoklivutlar.
Enne sõda teenis Aegna merekindluses ja Õhukaitse suurtükiväegrupis, sõja ajal oli 249. laskurdiviisi suurtükiväebrigaadi staabiülem.

Juurde tulnud esemed:
Briti padunitaskud M-1914, EW 1918 versioon.(Sama partii mis ivalol)
Saksa Eihandgranate 1917 kast.
ja Y-kud.

.....