Selline sedel

///

Mitte just päris kroonu kutse. Peaks olema liisusedel, sest sõjaväkke mindi just selle alusel (по жребию). Suurte kriiside ajal nagu Vene-Jaapani sõda ja Suur sõda muutus liisutõmbamine ära.
Tegu ei ole minu arust Suure sõja aegse kutsega. Siis praktiseeriti pigem üldiste ukaasidega, mis käisid aastakäikude kohta (mingis piirkonnas) ja mis enamasti trükiti ametlikes häälekandjates. Loomulikult võis näiteks urjadnik kuskil kolkakülas viia isikuliselt teate, et selle küla need ja need meessoost mehed lähevad nüüd kõik kohe kroonusse.

Kuigi kogu meessoost elanikkond Venemaal oli 21.aastaseks saamisel sõjaväekohustuslik, oli sellest palju vabastatuid. Ainus poeg, ainus pere toitja, kui juba üks vend kahest oli teenistuses, vaimulikud jne. Ka nö Kaukaasia ja Kesk-Aasia pärismaalased ei kuulunud kohustuslike kutsealuste ridadesse.
Rahuaja sõjaväe koosseis oli suur, kuid ikkagi polnud kõiki vanuse ja tervisega sobivaid teenistusse vaja. Seega anti välja vastavad kvoodid erinevatele admistratiivüksustele, kus siis liisuga ( по жребию) pandi nimekirjad teenistusse suunatavatega kokku.

Liisuvõtmine - kes tõmbas väiksema numbri, läks, kes suurema, jäi. Rikaste perede pojad ostsid endid väeteenistusest välja. Liisku pidid võtma liisualused, st. 21-35 aasta vanused mehed.
Need pidid olema füüsiliselt terved ja üle 155 cm pikkused mehed. Eestlaste seas oli küllalt palju pikki ja siledaid poisse. Need arvati kaardiväkke. See võis tähendada ka teenistust tsaaririigi pealinnas Peterburis või selle läheduses.
Nekruteiks ei võetud ka lasterohkete perede isasid. Gümnaasiumis õppijaile anti pikendust kuni 24 eluaastani.
Ja üliõpilastele kuni 27. eluaastani. Pärast akadeemilise eriala omandamist pääsesid paljud tegelikult armeeteenistusest. Nii näiteks ei võetud Eestist kroonut teenima ka kooliõpetajaid – neid oli rahvakoolidele rohkem vaja kui sõjaväele.

Täpsustaks, et meie kooliõpetajatel ei olnud valdavalt akadeemilist või kõrgemat haridust. Õpetajad tulid seminaridest mitte ülikoolidest. Olid vallakoolid. Teine aste olid kihlekonnakoolid. Mõlemad andsid alghariduses. Siis tulid juba ministeeriumi- või linnakoolid (venekeelsed). Linnakoolide seaduse järgi saadi viimastes kuue klassiline algharidus.
Peale seda erivaldkondade seminarid (mis olid sisult rakenduslik-keskhariduslikud). Mingites gümnaasiumides valdavalt eestlased ei õppinud (1860ndatel oli ainult c.2 % õppuritest seal talupoegliku taustaga)! Aleksandri kooli kampaania (korjandus) käis just keskharidusliku eestikeelse kooli avamiseks, mis 1888.aastal ometigi avati venekeelsena! Seda võiks nimetada gümnaasiumiks. Seal õppimise ajal ei saanudki sõjaväkke võtta. Õppurid olid kõik alaealised.
Oli terve nimekiri erinevate eluvaldkondade esindajatest või sotsiaalsetest tingimustest, mis liisuvõtmisest nö päästis. Samas ei kehtinud need vabastused suuremate kriiside ajal.

Loomulikult sai meeleheaga end ka priiks osta, kuid alati see nii ei läinud, et rikaste perede pojad endid vabaks ostsid. Eestis hoopiski mingil ajal 19.sajandi lõpul ja 20.sajandi alguses hakkasid selliste perede pojad (sageli ka vägagi eestimeelsed) hoopis astuma vabatahtlikult teenistusse, et minna sõjaväekoolidesse. Laidoner, Soots, Larka, Lill jne.jne. Kõik kvalifitseeruvad "rikasteks perepoegadeks". Laidoner näiteks olles peres vanim "perepoeg" lõi oma tegevusega kas tahtlikult või tahtmatult ka kaitse oma noorematele vendadele. Soots, sama lugu.